109 päeva kainena ehk mis edasi saab..
Hey. Ma võiks lasta teil arvata, kes ma olen, aga arvestades, et ma ei saa mingit tagasisidet, siis võite lõpust vaadata, et see olen ikka mina.. Aga kell on 18:40 ja mul ausalt ei ole viitsimist midagi targemat teha. Võiks õppida, võiks sotsiaalne olla, aga see kõik on nii keeruline ja arusaamatu, et vahel tuleb puhata.
Päevamõtted:
Kaur Kender kirjutas nihilistis midagi, et herr Ilves on öelnud, et kui nad ründavad, siis 4 tunniga on kõik läbi. See väide häirib mind natuke. Miks? Sest see on otsene viide võimalusele, et Eesti osaleb sõjas, võimalusele, et me kaotame, ja võimalusele, et me kaotame liiga haledalt. Lisaks häirib mind asjaolu, et see juhtub 4 tunniga. Mis tähendab, et nad vallutavad, hoiavad ja kindlustavad tugipunktid üle Eesti 4 tunniga. Hiljuti ütles keegi mulle, et mingi praam sõidab Ruhnule 8 tundi. Lisame veel sinna aja, mis kulub vaenlasel sellele praamlaevale jõudmiseks. Isegi kui nad liiguks kiirkaatriga tundub kahtlane, et nad jõuaks Ruhnule alla nelja tunniga. Ühesõnaga, on meil olukord, kus me oleme jällegi kinni idees, et Tallinn on Eesti ja see ei ole hea. Mõni ime, et siis kõik Soome tööle lähevad ja Rootsi peitu poevad. Aga kõige enam häirib mind idee, et kogu selle idee alus on see, et Venemaa on suur ja paha vaenlane. Ma käisin alles hiljuti Venemaal. Ma olin seal 3 päeva. Ma ausalt ei näinud midagi halba, ma ei kuulnud ühtegi paha sõna nende poolt või vähemalt ei mäleta seda. Ühesõnaga ei ole probleem Venemaa tavainimestes. Probleem võib leiduda juhtimisorganites. Kuid samuti nagu Hitleriga tekib mul küsimus, kui mitu inimest Putin isiklikult tapnud on viimasel ajal? Me ei saa eitada, et see, mida tema võimuoleku ajal Ukrainas tehtud on, ei ole hea. Aga me ei saa ka eitada, et kui iga viimane sõdur ütleks ei, ma ei tapa, siis oleks olukord lahendatud. Aga ei.. Sõda ei ole nii nagu mina tahaks. Sõda on nii nagu võitjad tahavad. Sõda on kurb ja nõme ja täis laipu. George S. McGovernile on omistatud sõnad: "I'm fed up to ears with old men dreaming up wars for young men to die in." Ja ka mina arvan nii. Miks on nii, et minul on suurem võimalus surra sõjas, mida ma ei taha, kui kellelgi, kes on oma kabinetis sõjamõtteid mõlgutamas?
Ja kui ma teid juba süüdistan asjades, milles teie süüdi ei ole, siis vana hea feminism. Ma olen feminist. Viimase piirini viidud ja valmis iga sekund sellest loobuma, aga ma olen feminist. Aga igakord, kui ma kuskilt seda sõna loen, siis on tegemist naiste probleemidega. Ja mina olen niivõrd vanamoeline, et ma tahaks, et feminism oleks soolise võrdõiguslikkusega seotud. Ja see tähendab, et ka meeste probleemidel peaks olema arvestatav kaal ja sisu. Okei, ma saan aru, et naisi vägistatakse, ahistatakse, tehakse lollakaid nalju, et nad on rumalamad, nõrgemad ja peaks köögis olema, aga olgem ausad, see stereotüüp on aegunud. Ma tean naissoost isikuid, kes on minust targemad tugevamad ja suudavad vähem süüa teha. Aga meil meestel (vähemalt minul) on ka probleeme. Esiteks, meist eeldatakse liiga palju. Ma ei kavatsegi sinu jaoks kõiki uksi avada, ma ei kavatsegi sind kaitsta, ma ei kavatse igale sinu soovile vastata, ma ei kavatse sinu jaoks ideaalne olla, ma ei taha iga liikuvat asja rautada, ma tahan olla mina. Laisk, lollakas, igav, rahulik, sõbralik, hea südamega ja täiesti aus. Ja kui see ei vasta sinu soovile, siis on kuskil sinu jaoks keegi teine. Ja siis tulles tagasi sõja juurde. Miks on nii, et minul on kohustus ajateenistus läbida, aga naistel ei ole? Sellepärast, et nemad sünnitavad lapsi? Inimesed, meil on ülerahvastatus, meie planeedil ei ole kunagi varem nii palju inimesi olnud. Ja ma vähemalt ei ole kuulnud ühtegi muud argumenti. Kerge kajana see, et nad on nõrgem sugupool, aga see ei ole tõsi. Ühesõnaga ma arvan, et ajateenistus peaks olema kõigle vabatahtlik või kõigile kohustuslik. Teate küll, võrdsus. Ja siis meie piirangud. Ilma, et see üldsusele imelik tunduks, ei tohi me nutta, meiki kanda, juukseid kummaliselt värvida, seelikuid kanda, naised saavad enam kohtadesse tasuta sisse (aga jah, ma tean miks ja üks osa sellest ei meeldi mulle..).. Aga naistele on see lubatud. Ja see kõik on natuke liiga raske, et aru saada, miks võrdsus nii keeruline on.. Ühesõnaga feminism ei ole naiste ega meeste mure, see on inimeste mure.
Fighting pits. Pisikesed urkad võivad olla lahenduseks kõigile meie muredele. On inimesi, kes tahavad oma vägivalda välja elada. On inimesed, kes tahavad millegi peale kihla vedada. On inimesi, kes leiavad, et vägivald on liiast ja tahad protesteerida. Järelikult tuleb luua riiklikult reguleeritud kaklusurkad. Vabatahtlikud saavad seal kakelda (vahel "kogemata" võivad surra ka), rikkad saavad panustada ja võita või kaotada (riiklikud maksud peale ja riigieelarve kasvab) ja inimesed saavad protesteerida, et selline asi on olemas. Kas ei ole mitte tore. Ja siis võime teha nii, et teeme tasuliseks, kas toimub. Iga päev saab riigile annetada, kas selle poolt või selle vastu ja siis kummale rohkem raha pannakse läheb läbi. Kui makstakse, et ei toimuks, siis ei toimu, kui vastupidi, siis vastupidi. Võimalused ka ettemaksuks, et mingil kindlal päeval oleks võimalus suuremaid kaklusi pidada. Igale maitsele midagi, 1vs1, 2vs2, 3vs3vs3 jne, last man standing, king of the hill ja mida kõike veel. Rikkad saavad oma lemmikule lisavarustust anda. Kõik on selle taga kinni, kuidas seda rahvale serveerida. Aga peaasi, et asi vabatahtlik oleks.
Kuskilt üks päev lugesin, et lühikestel kuttidel ja paksudel tüdrukutel on raske omale kaaslast leida. Aga ma vaatasin ringi. Ja vähemalt kuttidel ei tohiks suurt probleemi olla. Ma olen üpris sageli ümbritsetud neidudest, kes on superlühikesed. Ma tunnen end hiiglasena. Okei, tihti on nad juba suhtes normaalse pikkusega või pikemate kuttidega, aga samas mõni peaks ikka veel vallaline olema ju. Ja siis paksud tüdrukud. Ma ei tahaks teid üllatada, aga te saate kaalust alla võtta. Mul on üks sõber, kes oli üpris ülekaaluline ja siis ta võttis end kätte ja nüüd on üks lihaselisemaid kutte, keda ma tean. Ja siis on üks tuttav, kes oli paks ja siis võttis kaalust alla. Arvestades, et me käisime aastaid samas koolis ja ma märkasin teda alles siis kui ta normaalkaalus oli, on see ilmselge näide, et ma olen rõve mölakas. Oih, ei, see on näide, et kaalust saab alla võtta.
Minu usk. Ma ei tea ikka veel, mis saab peale surma. Ja see on minu arust iga usu põhitunnus. Kes sünnib uuesti, kes kaob üldse ära ja kes läheb edasi põrgusse või taevasse. Aga kuna ma lubasin midagi teile rääkida, siis noh.. Kõigepealt on põhimõte, et on head ja halvad teod. Lihtne matemaatika, kui su heade tegude väärtus on kõrgem kui halbade tegude väärtus, siis juhtub häid asju, kui mitte siis mitte. Ühe osana, on see ilmselt kuidagi seotud surmajärgse olekuga. Iga halb tegu on heastatav, erandita. Aga mõne heastamine võtab kauem aega. Siis on ka karma. Mingil määral tahaks kehtestada mõne käsu "kümnest" käsust. Kui ma neist enamust teaks, oleks ka päris tore. Siis ei ole keelatud asjad, millega sa kellelegi kahju ei tee. Alkoholi võib tarbida täpselt nii kaua ja sellises määras, kuni sa mitte kuidagi mitte kellelegi koormaks ei ole. Ja selliseid asju on tohutult veel. Aga kuna ma ei saa veel päris kindel olla milleski, siis ma ei hakka teile ilusaid valesid ka kokku rääkima.
Viimase teemana tahaks rääkida Troonide mängust. Internetti lekkis viienda hooaja 7 esimest episoodi. Tõsi 4 neist on väga kiirelt levinud ja väga populaarsed, aga olgem ausad, see ei ole hea. Miks? Esiteks, see on alati olnud iganädalane jututeema. Nädala alguses vaatasid Troonide mängu ja said nädal otsa järgmise episoodi üle mõtiskleda. Nüüd? Sul on võimalus poolteist kuud asja ette vaadata ja siis nõme spoiler olla või esimese nädalaga kõik ära arutada ja siis kuu aja pärast kõik ära unustada. Teiseks, kui me kõik selle salaja alla laeme või netist illegaalselt vaatame, ei saa telekanalid vaatamisi. Järelikult ei saa sarja tegijad lisaressurssi ja siis tuleb 6. hooaeg odavamalt teha ja siis kvaliteet kannatab.. Nii et siin on teile üleskutse. Istu iga esmaspäev kell 22:00 teleka ette ja vaata vähemalt uuesti või lase kasvõi telekal tühjalt taustal joosta, aga iga vaatamine võib natukenegi mõjutada. Ja see sari on seda väärt, et seda vaadata.
Lõpumärkmed:
Mu emal on sünnipäev. Palju õnne!!!
Kui sa tahad mind sotsiaalmängude osas aidata, siis kirjuta. Kui sa ei tea, mis see on, siis kirjuta. Kui sa tahad mulle midagi kirjutada, siis kirjuta.
Ma võiks veel teile midagi öelda, aga ma ei viitsi.
Aga teile nagu alati:
Naerata, sest tegelikult ei ole asi nii hull,
Järgmise korrani
Janus Pinka 15. aprill 2015
No comments:
Post a Comment