Suhkruvatt ja ilusad inimesed ehk ootamatult väsinud..
Tere, mina siin. Mõtlesin, et kirjutan teile vahelduseks. Suurel määral on asi selles, et ma ei taha õppida ja see on hea võimalus kõrvale hiilida. Teiseks see ka, et ma olen väsinud ja eile oli huvitav õhtu. Ja kolmandaks mainiks ära, et ma ei taha tekitada olukorda, kus päevi, kus ma bloginud ei ole, oleks enam kui mu sõrmi (11). Ma tean, aga mul on kummaline süsteem sõrmedel lugemiseks.
Päevamõtted:
Surfasin siis internetis ja leidsin vana hea "Confusiuse" mõtte. Esiteks, ma kahtlen, et seda nime tegelikult nii kirjutama peaks, aga ma ausalt olen liiga laisk ja hoolimatu, et googeldada asja, mis ei ole seotud tegeliku mõttega. See oli see mõte, et kui üks võti avab kõik lukud, siis on hea võti ja kui ühte lukku saab avada iga võtmega, on see halb lukk. Suht ilmselge on see, et suur osa "Confutšiuse" mõtteid olid seksuaalsed, sest mida muud sa ikka internetis teed. Pole ilmselt raske välja nuputada, et "Konhvutsius" mõtles võtme all mehe ja luku all naise suguelundeid. Kui sa ikka samastuvat loogikat ei suuda tuvastada, siis oled sa liiga noor, et minu blogi lugeda, palun lahku. Igal juhul. Selle "Confusioni" loogika kohaselt on mehe, kasutame sõna peenis, sest see on õige sõna selle kohta, peenis supervõtmeks ehk hea. Samas naiste puhul on loogika vastupidi. Juba selle osas, et neil ei ole peenist. Aga see selleks. Ja siis point selle asja juures oli, et kui kutt teeb ebasündsaid tegusid (ära üle mõtle, jutt käib ikka veel seksist) mitme naisega, siis on ta lahe ja what not ja kui naine teeb ebasündsaid tegusid mitme mehega, siis on ta lits. Ja siis ma jäin mõtlema, et see ei ole ju päris nii. Esiteks leian mina, et kutt, kes on mitmenaisepidaja on samamoodi lits, sest see, et sul supervõti on, ei tähenda, et sa seda kõikjale toppima pead. Lihtsalt tahtsin öelda, et soolisevõrdõiguslikkuse osas oleks õige väita, et mõlemad on litsid ja siis otsustada, kas ja kui halb litsiks olemine on.
Teiseks, see küll kadus õnneks vahepeal minu orbiidist ära, aga see trend on tagasi tulemas. Ma lihtsalt tunnen vajadust teid informeerida, et te ei ole vaimselt häiritud. Ma tean, täiesti uskumatu ju. Peamised kaks vaimset häiret, mida te endale külge tahate võtta on OCD (obsessiiv-kompulsiiv häire või midagi sellist, ma tean, et tähed ei klapi, aga DNA hape ei ole ka A tähega, nii et tere tulemast multikeelsesse maailma) ja depressioon. Ma olen enam kui kindel, et sul ei ole kumbagi neist. Sa oled lihtsalt tähelepanuvajadusega 21. sajandi inimene. Sul ei ole aega arstile minna ja sa lugesid kuskilt 140 tähemärki kummagi kohta ja nüüd oled sa veendunud, et sul on need mõlemad. EI! Ma tean ühte inimest, kellel on diagnoositud OCD. Jah, see on nii f*cked-up värk, et seda tuleb diagnoosida. Tegemist on reaalse häirega, mis tähendab, et see häirib tema loomulikku eluolu. See, et sind häirib, et üks tellis on vale värvi või et kõik kohukesed on pilt üleval, kui üks ei ole, ei ole OCD. See on tulemus kahest asjast. Esiteks, sa suudad näha või muul viisil midagi tunnetada ja see, et sul on mingi aste ideaalsusevajadusest. Kui sa just ei karda, et midagi kohutavat juhtub, kui sa kohukest ümber ei pööra või mingi mu irratsionaalne hirm selle ees, et tellis on vale värvi, siis sul ei ole OCD. Sul on normaalselt funktsioneeriv aju. Ja see kui sa ütled, et sul on depressioon, siis sa oled lihtsalt s*tas tujus. That's it. Oota järgmise reedeni, kui sa selle aja jooksul kordagi rõõmus ei olnud, siis äkki on depressioon, aga kui oled rõõmus olnud, siis on väga suur võimalus, et sa oled lihtsalt tähelepanuvajadusega ja tahad vinguda. Jah, see kui sa oled õnnetu, sest poes ei olnud su lemmikmahla, siis see ei ole depressioon. Ehk siis jah, teeme nii, et kui sa tahad vaimset häiret endale, siis sa saad arstliku diagnoosi, enne seda sa oled ideaalsusevajadusega kurb inimene.
Aga ma tean, miks mõned teist õnnetud on. Sest te loete. Ei noh, kui sa loed kirjandusklassikat ja kaloreid, siis ma tegelikult isegi ei tea. Siis äkki otsi lõbusam raamat või loe kaloreid ja kuluta joule. Siis tundub kulutatud energia suuremgi. Aga samas, kui sa kaloreid lugema pead, siis ehk sa ei väärigi veel õnnelik olemist. Ilmselgelt saad sa alles siis õnnelikuks, kui sa saavutad oma eesmärgi. Ja siis askis nägin ükspäev sellist asja, et keegi oli öelnud oma ~10 realise vastuse kohta, et see on pikk. MIDA?!? See on pikk ainult kolmes kontekstis: lühivastuste korral, twitteris või askis (sest mina viimast vahel tõesti ei mõista). Aga tulles tagasi nende juurde, kes ei loe raamatuid, kaloreid, aga samas on suutelised lugema enam kui 140 tähemärki korraga. Ma olen vaikselt üritanud lugeda inimeste mõtteid. Aga kuna mul puuduvad tele- ja psühhopaatilised jt supervõimed, siis olen ma olukorras, kus ma saan neid lugeda vaid selles osas, mida inimesed ise välja annavad. Üks huvitav viis selleks on uudised, intervjuud ja arvamused. Vahel on isegi huvitavaid asju, aga see on nii harva, et ma ei suuda varsti neidki tõsiselt võtta. Okei, siinkohal olen ma kohustatud (heidi tõttu, mida ilmselgelt ei tule, sest mitte keegi ei reageeri mu blogile. Ausalt varsti on tunne, et võin minna ühika ette ja Tuglasele rääkida. Ta kuju on nimelt mu ühika ees. Ja kui temagi ei reageeri, siis mingi raudmees on veel, aga kuna ma kindel ei ole kes, siis pakkuma ei hakka, kes ta on.) ütlema, et jah, minu arusaamatu põlgus internetiinimeste vastu võib tuleneda sellest, et mul puudub oskus panna end kellegi rolli, kelle vastu räägib minu loogika ja faktid. Ma mõistan, et loll on internetis faktipõhiseid vaidusi otsida, sest lihtsam on ju karjuda, et legaliseerime selle, keelame selle ja võtame selle maha, kui et mõelda umbes kolme lühikese minuti vältel, miks ja mis on alternatiiv. Aga ikkagi, kui ma vaatan pealtnägijat ja näen seal "uudist" Evemaa p*rssekukkunud kodanike ja nende ajuvaba ideoloogia osas, siis ma ei suuda neid tõsiselt võtta. Kui ma loen, et mingid ma-ei-tea-mis-meelsed inimesed läksid reformarite, kooseluseaduse või kes teab mille tõttu tänavatele möllu tegema, siis ma ei saa neid tõsiselt võtta. Me ju ise valisime Riigikogu, et nad teeks otsuseid ja me ei peaks kõige pärast ise muretsema. Miks te annate võimu inimestele, keda te võimule ei taha? Ärge andke inimesele võimu sellepärast, et oleks kellele pahasti öelda. Tulles tagasi lugemise juurde. Ma isegi ei tea, mis kogukond nihilist on, aga ma ikka vahel olen sealt asju lugenud. Ja ma ei tea, ma millegi pärast arvan, et see olukord ongi nende peas nii nagu seal kirjas. Ja siis ma mõtlen, et see on kurb. Ma ei taha, et inimesed arvaks, et maailm on nii kohutav. Ühesõnaga ma leian, et kõik on lollid ja maailm on kohutav, aga ma ei taha, et see nii oleks ja siis ma ei loe, sest siis ma vähemalt ei tea, miks see nii on.
Ma tean, et see ei ole väga sobilik minu "olekut" arvestades, aga ma arvan, et see on andestatav. Igal juhul SUUR SUUR SHOUT-OUT EKRE'LE. Jah, Eesti Konservatiivsele Rahvaerakonnale. Miks? Sest mõned päevad tagasi toimus Toompeal protestiaktsioon kütuseaktsiisi tõusu vastu. Jah, see ei olnud nende üritus, aga nii palju (loe: vähe) kui ma sellest kuulnud olen, siis EKRE tegi sellest endale promoürituse põhimõtteliselt. Ja arvestades, et minu arust on nad ikka veel "vihatumas" olukorras kui valitsuserakonnad, kes maksu tõstavad, siis ma leian, et see on võrratu. Kui kaks osapoolt, keda rahvas ei salli, on ainsad, keda toetada, siis peab nalja saama hakkama. Sama olukord on Lähis-Idas, kus Taliban ja Islamiriik üksteisele sõja kuulutasid. Sa ei saa kumbagi toetada, aga sa tahad mõlema vastu olla. Kui minu vaenlase vaenlane on minu sõber, kas siis on kõik sõbrad või on mingi muu võimalus? Aga jah, suur suur shout-out Eesti homofoobsele vähemuserakonnale või kuidas nad end ise kutsuvad, selle lasen ma teil ise valida..
Ma muutsin ära oma desktopi taustapildi. Enne oli seal Jokerist (ühest mu lemmik fantaasiategelasest) inspireeritud tähekombinatsioon HA HA HA. See oli huvitav aeg minu elus, aga mitte mainimisväärne. Aga siis ma muutsin selle nädalavahetusel ära. Ma panin selle asemele kirje, mis ütleb: "YOU DON'T NEED A REASON TO HELP PEOPLE." Tundub nagu järjekordne mõttetu motivatsioonilause. Aga minule see mõjus. See muutis mu maailma totaalselt. Mu mõtlemine muutus. Kes teab, kas see väga kestma jääb, aga ma muutusin enda arvates paremaks. Ma enam ei otsi põhjuseid, miks kedagi aidata. Ma ei ürita leida kasu sealt, kust seda tegelikult oodata vaja ei ole. Ma aitan, sest ma saan. Ma ei tee seda põhjuse pärast, ma teen seda, sest sel on võimalik tagajärg ja vahel ei oota sedagi. Ehk on selleks tagajärjeks kõigest naeratus, ehk lühimälestus või ehk midagi palju palju suuremat. Eks vaatab, mis saab. Eks näeb.
Aga räägime siis eilsest. Eile oli esmaspäev. Oli esimene päev selles nädalas ja ka Tartu Ülikooli kevadüliõpilaspäevadenädalas või mis iganes selle asja nimi on. Aga iga-aastane traditsioon on, et kui sa elad teatud ühikates, siis valmistu selleks, et sinu ühika ette tuleb kari inimesi pilli mängima, karjuma ja võimlema. Ausalt, ma ju ei teinud midagi halba, ma ei vääri karistust. Ehk siis ma pidin päevale vastu minema vähesema unega, kui ma oleks tahtnud. Siis oli igal juhul päev otsa õppimist ja kontrolltöö ja muud asjad, millest ma ei leia, et ma peaks teid siin teavitama, aga igal juhul. Tulin siis peale kooli koju, sõin kõhu täis, meenus, et ma pean raamatukokku minema ja oma referaadi lõpuni tegema. Kas sa tead seda tunnet, kui sul on kõht nii täis, et sa ei taha mitte midagi füüsilist teha? Sa tahaks lihtsalt kõhuli nägu padjas olla kuni midagi muutub. Oh ei, ma ei ütle, et see on halb tunne, see on võrratu, aga siis kui sa ei pea raamatukokku jooksma. Mina pidin. Egas midagi, lippasin siis kohale, lõpetasin referaadi, hakkasin seda üles laadima, kõike vaid selle jaoks, et avastada, et selleks ajaks oli just antud 24 lisatundi. Jah, ma olin päris pahane kõige ja kõigi peale, aga seda kõigest 17,5 sekundiks, sest mis täna tehtud, see homme hooleta. Aga enne kui ma raamatukokku jõudsin, peatas mind raekoja platsil üks noormees. Noormees, kes tahtis mulle mingit muusikaplaati müüa. Ilmselgelt korraliku juudina (siin väga stereotüüpsena, sest ma ei suudaks järgida Vana Testamendi reeglistikku ehk ma ei suudaks olla pärisjuut) ma kohe vedu ei võtnud. Ja siis ta rääkis ja rääkis ja ma ausalt ei mäleta mida, sest mul oli peas tuhat mõtet või veelgi enam, et mis kõik tegema peab, mida teha saab ja mida teha võiks. Aga siis mingi aeg hakkas ta rääkima, kust tal tuli idee tänaval plaate müüa. Nimelt Iron Maiden oli kunagi ammu, enne kui nad veel üldse midagi arvestatavat olid, oma vinüüle tänavatel müünud ja siis mu süda sulas. Asi ei olnud siis enam hinnas, selles, et kas ma kuulan elektrilist-muusikat (mis iganes see oleks, aga minu arust nii ta seda kirjeldas. Ja siis ma ostsin selle plaadi. See on ikka veel ilusti kiles minu laual. Selle peal on 11 laulu, millest ma ühtegi kuulnud ei ole. Aga minu arust see ei ole oluline. Oluline on see, et ma toetasin ideed, toetasin inimest ja nüüd on mulle minu arust imelaheda kujundusega plaat, millel kiri Tuzzza - Diversity. Eks näeb, mis ma sellega teen, aga asi on põhimõttes, kui on võimalus, siis miks mitte.
Aga kui ma raamatukogus oma asjad valmis sain, vurasin ma tagasi ühikasse, vahetasin ühed asjad teiste vastu ja lendlesin raekoja platsile. Seda kõike vaid selleks, et avastada, et ma olen seal umbes 40 minutit liiga vara. Ei no, mis seal ikka. Ma oleks võinud kõike nii palju rahulikumalt teha, ma oleks võinud nuusutada lilli ja vaadata jõevoolu, aga ei, ma kiirustasin ja nüüd oli aega üle. Ostsin endale lauliku, sõin kaks õuna ja ootasin. Ootasin pikalt ja kaua (pikalt ja kaua antud kontekstis on umbes 35 minutit) ja siis käis *plinn* ja ma sain sõnumi. Ja siis ma sain temaga kokku. Kuna ma olen hästi originaalne ja varjan teie eest oma kaaslasi (ma isegi ei tea, kelle või mille kaitseks), siis ma annan talle varjunime. Siinkohal olen "kohustatud" mainima, et ikka veel on kõigil võimalus valida endale ise täiesti vabalt varjunimi. Kehtivad vaid 2 reeglit: mõistlik pikkus ja eristatav. Kolm suvalist näidet on: Unicorn Penishead, Mõmmibeebi ja E. (Kui sa suudad vähekenegi mõelda, siis leiad ilmselt sinagi, et need tegelikult ei olegi suvalised nimed, vaid igaühel on oma väga eristatav tunnus.) Aga jah, sain sõnumi ja kohtusin, nimetagem teda "Suhkruvatiks". Miks? Kannatust. Ja siis me ei leidnud pea ühtegi endale tuttavat inimest. Umbes veerand tunni möödudes me ikkagi ühe leidsime. Ja siis kui rongkäik algas, jäi temagi maha ja lauluväljakule jõudes istus ta mujale. Olukorras, kus meil oli algselt ruumi 5'le inimesele, kutsusime me lõpuks enam kui 10 inimest ja vähemalt kolm jäid veel tulemata. Õnneks läks suur osa inimesi meie ümbert aegade jooksul ära ja me mahtusime kõik ilusti ära ja oli ruumi ülegi. Aga jah. Tegelikult oleks ma pidanud kahe inimesega veel sel õhtul kokku saama, aga noh aku sai seal leviaugus tühjaks ja ehk saan mõni teine kord kokku. Aga jah, siis me laulsime ja laulsime ja laulsime ja ma käisin ilusa vaatega porta-potty's (jah, mul oli võimalus "õhuaukude" kaudu sealt välja vaadata) ja siis me laulsime ja laulsime ja siis ma otsustasin minna ja suhkruvatti hankida ja siis me laulsime. Suhkruvatist (toidust, kui seda niimoodi nimetada saab) rääkides, meenub eestlaste kombel järjekorras seismine. Selle asemel, et moodustada hanerivi, seisavad eestlased väikestes gruppides toiduala müügipunktide läheduses. Oh elu. Ja siis ma mõtlesin, et ma olen hea inimene ja ostan tüdrukutele suhkruvatti. (Aww nii nummi, ma tean ja te ei pidanudki liiga kaua kannatama) Ja siis ma ostsingi. Kuna ilmselgelt oli kõik täiesti korras, siis olin ma head-bangimise (mis selle eesti-keelne vaste oleks? agressiivne noogutamine?) käigus olin oma afro laiali lasknud ja siis mingi hetk liikusin ma mööda lauluväljaku ridade vahelisi käike kahe suhkruvatikogumiga, sest ma ei tea paremat sõna selle kohta, ja laulsin "mis värvi on armastus" ehk ma ilmselt võisin väga normaalne välja näha. Aga noh, mis seal ikka. Ja siis me sõime suhkruvatti, laulsime ja laulsime ja laulsime ja naersime ja rääkisime ja laulsime. Ja siis sai laulupidu otsa ja siis me läksime koju. Või noh igaüks läks teoorias oma koju. Vähemalt mina läksin oma koju, ma eeldan, et teised ka. Läksid oma koju, mitte minu koju. Aga see selleks. Ja kõige kummalisem on see, et alles siis kui ma kõige lõpus, viimasel sirgel, üksi kodu poole kõndisin, sõitis must mööda keegi, kes otsustas minu peale karjuda. Täpne tsitaat? "Kas sina ütlesid mulle põrsa-nägu?" Jah, mina ka ei saanud aru, kes ta oli või mida ta tahtis. Aga siis ma jõudsin koju, viskasin voodisse pikali, totter naeratus näol ja jäin magama. Ja kuigi ma sain öösel 7 tundi ja päeval enam kui 2 tundi täisväärtuslikku und, olen ma ikka veel väsinud. See ei ole minu arust loogiline. Aga siiski megavõrratu lahe üritus, megatoreda ilusa laheda seltskonnaga ja üldiselt megalahe kogemus, võiks öelda, et viimaste aastate parim õhtu oli. See oli võrratu.
Ja viimase mõttena. Kas sa tead seda tunnet, kui sa saad kellegi naerma panna? See südantsoojendav tunne, mida iga inimene aeg-ajalt väärib. See on võrratu. Ja kas sa tead seda tunnet, kui sa saad naerma panna enam kui ühe inimese ja seda tunnet, kui sa saad naerma panna inimese, keda sa isegi ei tea, teoga, mis ei ole isegi temale suunatud ja seda kõike ilma, et sa peaks selleks midagi ettevalmistama vaid lihtsalt spontaanselt ja nii, et keegi haiget ei saa. Vähemalt ma loodan, et ei saa. Eile ma suutsin seda. Keegi kuskil laval oli Paul. Ja siis ma karjusin, et ma armastan teda. Ja siis ma karjusin, et ma armastan Curly Strings lauljat ka. Ja siis ma ütlesin, et ma armastan enda kõrval istuvat Suhkruvatti ja siis kuigi keegi ei naernud, siis sai sellest tore jätkunali või midagi sellist õhtu vältel. Ja siis ma pidin kallistama enda ees istuvat inimest ja ütlema talle, et "ma armastan sind, tibu" ja kuna ma tuimalt istusin ootamatult ta kõrvale ja kallistasin ootamatult, siis ta ehmatas. Ja siis pidi tema vastu kallistama ja ütlema: "Ma armastan sind ka, mõmmi" ja siis ta jälle naeratas. Ja siis igast asju veel ja rohkem naeratusi veel ja mida kõike veel. Ja see kõik oli nii ilus ja nii hea ja nii südantsoojendav, et korraks tundus, et see kõik on igavesti ja kõik on hea. Mul ei olnud ühtegi probleemi, muret ega õnnetut mõtet, olid vaid soojad ja head tunded. Jah, see oli hea õhtu. Ja ma tahan teha kõigile shout-outi, kes mingitki rolli selles minu jaoks mängisid.
Lõpumärkmed:
Ma võiks teile midagi ilusat veel öelda, aga ehk mõni teine kord.
Aga teile nagu alati:
Naudi elu ja võta võimalustest kinni, sest kuskil kunagi on ka sinu jaoks imeline õhtu.
Järgmise korrani
Janus Pinka 28. aprill 2015
No comments:
Post a Comment