Samm sammu haaval parema tuleviku suunas ehk head asjad juhtuvad just reedeti..
Jah, Mina siin. Ma isegi ei tea, kas enda teadustamine on hea idee. Ilmselt pole see ei naljakas, originaalne ega sisukas. Aga samas mida muud ma ikka teen. Vaatan, kuidas "rasv" vorstikestelt tulle kukub, ootan, et vorstikesed värvi muudaks, et saaks väita, et oi, nad on valmis. Aga see selleks, ma kahtlen, et te tahate mu vorstikestest rääkida. Nii et läheme edasi asjade üle, mida ma olen ülesmärkinud..
Päevamõtted:
Kas pole mitte imelik.. Elu on täis kummalisi asju, mis mind enam häirivad, kui nad häirida võiks. Enamjaolt on need pisiasjad. Ja suurel määral ma täna öösel neist rääkida tahangi. Aga, et mu blogi ei tunduks liiga negatiivne, siis palun asja vaadata helgema poole pealt. Näiteks, et sageli ei ole need liiga piinavad, et nende osas midagi teha ja suurel määral on tegelikult täiesti ületatavad probleemid. Aga mis seal ikka..
Tee. Siinkohal soe jook. Mu pere joob päris palju teed. Kuigi see on kummaline väide. Esiteks, pean ma välja jätma arvestusest oma õe, sest ma ei ole kindel, kas ja millal ta mida joob. Aga ma tean, et ta tegelikult joob teed üpris tihti. Keskendume ülejäänud perele. Kõigepealt Kissa. Tema ei joo ühtegi sooja jooki ja isegi oma vett, piima ja muid joodavaid asju eelistab ta lausa jahedana. Siis tulen mina. Mina joon teed. Üpris palju ja üpris varieeruva maitsega, aga joon ainult teed. Siis tuleb Issi. Tema joob lisaks teele ka kohvi. Tõsi ta joob teed väiksema maitsevariatsiooniga kui mina, aga siiski ta joob teed. Ja siis tuleb Emme. Ta joob teed, kohvi ja kakaod. Ehk reaalselt saab ühe korteri elanikud järjestada soojade jookide tarbimise osas joogi liikide arvu osas ja pea kõik joovad teed. Aga see ei ole asi, mis mind häirib. Mind häirib erinevus minu ja mu isa tee tegemise vahel. Kuidas mina teed teen? Ma küsin, kas keegi tahab teed, panen vee keema, annan teada, et vesi keeb ja kõik kes tahtsid saavad teed. Kuidas tema teed teeb? Ta paneb vee keema, küsib kes teed tahab, annab teada, et vesi keeb ja kõik kes tahavad saavad teed. Erinevus? Kui mina teed teen, siis on palju rohkem aega, et oma otsust muuta. Palju rohkem on aega, et end rännakuks köögi poole ette valmistada. Palju rohkem aega, et end teeks ette valmistada. Tema puhul on tee kohe valmis ja iga sekundiga temperatuur langeb ja aega midagi muuta peaaegu ei ole. Ja mul läheb vaja aega, et end ette valmistada.
Ühikaelu. Ma olen enam kui 8 kuud koos elanud kutiga, kellest ma ei tea mitte midagi peale kõige üldisema. Ma tean tema nime, mida ta õpib ja millega ta igapäevaselt meie ühises toas tegeleb. Tean vaid seda ja ei midagi muud. Me räägime teineteisega ühe sõna päevas. Kui ma ärkan, siis ta magab, ma olen viisakas ja ei ärata teda, et temaga rääkida. Kui ma koolist naasen, teda ei ole. Ja siis kui ta tuleb me ütleme "hei". Vahel kui ta alles esikus on ja mind ei kuule, kordan ma end viisakusest, aga see on harva. Siis kui tal midagi vahel pahasti läheb, siis ta ropendab, aga seegi pole mulle suunatud. Ja mina vaid naeran, kui internetis midagi huvitavat on. Kunagi oli nii, et kui teine aevastas, ütlesime "tervist" aga nüüdseks on seegi kadunud. Ma ei tea temast mitte midagi. Aga see ei ole asi, mis mind häirib. Mind häirib toatemperatuur. Ma elan ahjus. Mul on 99% ajast palav. Ja see üks protsent on neil kummalistel aegadel kui aken on piisavalt kaua lahti olnud ja õues on natuke jahedam. Ma ei saa absoluutselt mitte kunagi kasutada oma tekki eesmärgipäraselt. See on kohutavalt häiriv, kui palav seal kogu aeg on, isegi ilma mingi kütteta.
Sotsiaalmeedia. Meil kõigil on sõber, kes kogu aeg oma profiilipilti vahetab. Kui pilt nädal aega tema nime kõrval püsib on isegi hea. Enamjaolt on kõik pildid samasugused. Vahel harva on mõni huvitavam pilt ka. Need pildid ummistavad meie uudisvoogu ja ei muuda väga midagi. Aga see ei ole asi, mis mind häirib. Mind häirib asjaolu, et iga kord on iga pilt meeldinud täpselt samadele inimestele ja kommenteerinud on täpselt samad inimesed täpselt samu asju. Okei, ma tean, et inimestele meeldivad teised inimesed ja mõne pildi osas olen minagi "wow" öelnud ja like pannud.. Aga see on tibake kahtlane, kui inimesed kogu aeg samamoodi oma meeldimist avaldavad. Isegi, kui me kõik näeme, et see ei ole selle isiku parim pilt. Aga millegi pärast on nii häiriv, kui samad sõnad, samad näod ja pmst samad pildid mu uudisvoogu ummistavad.
Suhted. Siinkohal minu vanused inimesed, kes on suhtesse sattunud. Siiani on kõik paarid minu tutvusringkonnas olnud erisoost. Või noh, mingid tüdrukud on väitnud, et nad on suhtes, aga arvestades, et järgmine kord kui ma neid näen, on nende keel juba mingi kuti kurgus, siis ma sügavalt kahtlen selles. Aga eks ma olen juba vaikselt selles vanuses ka, kus tuleb rahulikumalt võtta ja pereelu peale mõtlema. Kõigest 50 aastat veel keskmiselt elada ja juba 20 kulutatud. Ja neid paare tuleb minu arust aina juurde. Ei, noh, vallalisi inimesi veel on, aga mitte nii palju kui vanasti. Mina olen ikka veel täiesti vallaline ja see ilmselt ei muutu nii pea. Kunagi oktoobris tegin lolli peaga uusaastalubaduse, et olen 2015 vallaline, aga kes ikka neist lubadustest kinni peab. Aga see ei ole asi, mis mind häirib. Mind häirib paaride suhtumine maailma. Eriti nende paaride puhul, keda ma teadsin, kui nad vallalised olid. Nimelt muutub suhtes oleva inimese maailm väga partnerikeskseks. Ma ei ütle, et nad ei peaks üksteist armastama, aga siiski. Kui ma kuulen mõtteavaldust "Mu partner on parim, ilusaim, toredaim, targeim ja what not inimene maailmas, tema teod on kõige õigemad, paremad, toredamad, lahedamad ja what not veel, tema arvab maailmast nii ja naa ja what not veel.", olen ma natuke pettunud. Peamiselt sellepärast, et ma räägin sinuga, aga kui ma tahaks tema kohta midagi teada, siis ma räägiks temaga. Teiseks, ma mõistan, et ta meeldib sulle, aga maailmas on veel 7 miljardit inimest. Enamus on unikaalsed ja milleski paremad kui sinu partner. Ja kolmandaks, ma arvan, et sa valetad. Võibolla isegi mitte tahtlikult, aga see väike sundvale, et kõik (jah, ka partner) teaks, et sa armastad vaid teda ja ei kedagi muud ja sa isegi ei mõtle, et sa tahaks kedagi sõrmeotsagagi puudutada, sest see on nii vale ja nõme, kui sa vaid temaga ei ole.
Saladused. PIN-koodid, pangakonto parool, näoraamatu ja säutsuja salasõnad, millise kivi all koduvõti peidus on ja mis kõik veel. Ilmselgelt tuleb sellised asjad enda teada hoida, sest inimesed võivad nende kaudu sulle ebaausalt liiga teha. Aga see ei ole asi, mis mind häirib. Mind häirib see, et inimestel on kõik saladuses. Ma vihkan olukorda, kus keegi ei julge midagi öelda, kartes, et ma kasutan seda kuidagi nende vastu. Olgem ausad, kui ma saan sinuga vaid ilmast ja viimase 5 minuti sündmustest rääkida, siis ma võin ka sinuga rääkimata olla. Ma vahel kardan, et teil ei olegi saladusi, vaid te olete ajudeta inimmass, sest kui ma kuulen lihtsatele küsimustele enam kui 50% juhtudel vastuseks "ma ei tea", siis ma võiks sinuga mitte rääkida. Kui ma küsin sult termodünaamika 2. seadust ja sa ei tea, siis ma andestan. Mina ka ei tea. Aga kui ma küsin sult, mis muusikat sa kuulad või mis filmižanrid sulle meeldivad ja sa suvalise näite asemel kasutad väljendit "ma ei tea", siis mina ei tea, kas ma tahan sinuga vestelda. Jah, kui ma sinuga normaalselt rääkida ei saa, siis ma ei taha üldse.
Ebatäpsused. Ilmselgelt on mitmel sõnal ja väljendil tänapäeva maailmas mitmeid tähendusi. Mõni väide on ebasobiv, näiteks on tegemist liiga julma väitega, sest tänapäeva inimene peab olema kogu aeg korralik ja diskrimineerida ei tohi absoluutselt mitte kedagi mitte millegi osas. Kui keegi on paks, siis tuleb öelda, et ta on natuke suurem. Kui keegi on äärmiselt harimatu, sest ta mängis kogu põhikooli aja arvutimänge ja suutis vaevu 9. klassi ära lõpetada, siis ei tohi öelda loll, tuleb öelda õpiraskustega. Aga kuigi see häirib mind natuke, siis on veel hullemaid asju. Mind häirib väide, et ma ei saa öelda. Jah, ma saan. Sina saad ka. Vahel ma ütlen, et keegi on paks või et Hitler ei olnudki paha-paha. Ja siis mulle öeldakse, et ma ei saa nii öelda. Jah, ma saan. Ma saan öelda, ma saan kirjutada, kui ma väga tahan, siis ma saan isegi morses seda esitada, ka viipekeeles peaks olema selleks vajalikud sümbolid. Ma ei peaks või ehk ei tohiks, aga ma saan. Väga kergesti saan. Ja see häirib mind, sest ma ei taha olla nii, et ma pean tõestama, et ma suudan.
Unejutud. Kui ma olin pisike poiss, lamasin lasteaias voodis ja kuulasin tülpinud näoga, kuidas kasvatajatädi (ma ikka ei ole nõus neid õpetajateks kutsuma. Nad olid tädid ja nad jäävad tädideks kuni maailm saab otsa.) rääkis müütilisest hundist, kelle võimas kops kolme ehitajast eelpeekoni maja ümber puhus. Või kuidas väike valesti nimetatud punase peakattega näitsik, ei saanud aru, et ta inimesest vanaema oli asendunud inimkeelt kõneleva hundiga. Vahel rääkis ta ka näitsikust, kes otsustas 7 kutiga koos elada ja samas kuna nad olid natuke lühikesed, valis ta ikka nekrofiilist kuningapoja. Aga see ei ole asi, mis mind häirib. Mind häirib see, mida ma viimasel ajal unejuttudeks loen. Ilmselt mõnigi teist on korraks või paariks sattunud nihilist.fm keskkonda. Mulle tundub, et ma otsin sealt s*ta seest pärleid. Mind ausalt ei huvita negatiivsed mõtted maailmast. Mul on niigi seisukohad sõja, poliitika ja armastuse osas ja ma ei vaja, et keegi neid halvustaks. Ma otsin sealt utoopilisi maailmakirjeldusi ja ilusaid jutustusi kõik võimalikest imelikest juhtumitest. Aga samas on nii, et ma olen vahel kommentaare ka silmanud. Ja näinud positiivseid kommentaare vaid ühe mehe suhtes. Ja see on nukker, sest unejutud peaksid ju toredad olema..
Suhtlus. On üks tüdruk. Ilmselt mõni teist teab teda. Ta meeldis mulle ja siis juhtus igasugu kummalisi asju, mille tulemusena ei saanud me just kõige paremini läbi. Aga reedel oli ühel mu sõbrannal sünnipäev (long story short, ma olin kaine, mängisin xboxi, suhtlesin inimestega ja üldiselt oli megatore). Või noh ma ei tea, millal ta sünnipäev on, aga pidu oli reedel. Ja siis oli see esimesena mainitud neiu seal. Ja me saime täiesti normaalselt täiesti lahedalt suheldud. Tõsi, õhtu jooksul oli väiksemaid probleeme, aga ma tõesti arvan, et kõik võib veel korda saada. Ei, ma olen õudselt õnnelik, et ma temaga jälle enamvähem normaalselt läbi saan. Üks suur mure jälle minu elust kadumas. Aga see ei ole asi, mis mind häirib. Mind häirib minu mingi loll komme, et ma ei suuda vestlusi alustada. Teoorias on see tegelikult täiesti tehtav ja kunagi ma suutsin seda teha ilma probleemideta. Esiteks, kui üks ilusamaid inimesi, keda sa tead, tahab, et kui sa peo teed, siis sa ta kutsuks ja sa ei suuda vestlusi alustada, on seda raske teha. Või siis asjaolu, et on imetore inimene, kellega sul ei pruugi olla võimalust suhelda, sest ainus võimalus temaga regulaarselt kohtuda sai otsa ja nüüd peaks ma ise vestlusi alustama.. Nukker, kas pole?
Aga ei. Räägime, natuke sellest ka, mida ma vahepeal teinud olen. Lühidalt kokkuvõttes: õppinud, õppinud, õppinud. Ja siis käisin reedel sünnipäeval ja muud suurt ei olegi teinud. Vähemalt ei meenu. Võibolla olen ka, aga ma ei tea. Ei, ma olen enamvähem üldiselt rahul oma eluga. See tundub päris hea hetkel ja kui sotsiaalsus välja jätta, suuremaid ületamatuid muresid ees ei tundu olema. Aga kuna lähenemas on suvi, siis ma katsun välja mõelda mingi adekvaatse sotsiaalsussüsteemi. Midagi, mis rakendaks mind pea igapäevaselt millekski, et ma ei veedaks kogu suve oma toas teki all helendavat ekraani vaadates. Aga eks vaatab, mis saab. Mul on hetkel nii palju muid asju, mida teha, et sotsiaalsus peab natuke ootama, aga kes teab, ehk ma kirjutan sulle ja ehk ma ei pidanud seda tegema..
Lõpetuseks. Üks 10-aastane poiss lubas enesetapu teha, kui ma talle üht telefoninumbrit ei anna. Kuna ta ei ole minuga juba mitu päeva kontakti otsinud, siis ma arvan, et maailma keskmine IQ on natuke tõusnud. Ja siis shout-out ühele inimesele, kes leidis, et minu blogi saab kommenteerida. Ma tean, et natuke liiga hilja, aga teate küll.. Parem hilja kui.. Aga panen ta kommentaari siia ka, see oli nii armas.. Tänan, Katerina Berg..
"Hea päev igaühele,
Ma ei saa eitada seda suurt ütlusi, mis toimub minu elus Ma armastan igaüks seda teada ja olla osaline, et on põhjus, miks ma alati asetage see vastus, olen Katerina Berg nime, ma elan Kanadas, Ameerika riik Ameerikas, Tahan tänada proua Laura Johnson tema lahkust üles mu pere elu, ma ei teadnud, et seal on ikka kena laenuandja niimoodi internetis ja maa siin. Just paar päeva olin otsida laenu 25.900 €, sest olin otsa raha söötmise Koolituskulud ja minu arved sisaldavad rent. Ma olin scammed umbes 3100 € ja ma otsustanud mitte kaasata oma füüsilisest sellist tegevust uuesti, kuid sõbranna tutvustas mulle laenu investor, kuna minu välimus ja tegemistest. ja ma ütlesin talle, et ma ei ole huvitatud ühegi laenu käsitleda enam, vaid ta ütles mulle, et on veel ilus laenuandja, kes ta soovitaks mulle, ja ma tegin kohtuprotsessi ja ma olen väga tänulik õnnelik olen ma täna anti mulle laenu summa 65.000 € mida see suur firma STAMBIC TRUST RAHASTAMINE haldab MR. Larry SMITH. Kui teil on vaja tõelist või Legit laenu või rahalise abi ja võite olla usaldusväärne ja usaldusväärne ja maksevõimeline tagasi õigel ajal vahendeid ma nõu teil, temaga ühendust kaudu (STAMBICTRUSTFUNDING120@GMAIL.COM) Ja sa ei esine petuskeemid internetis. Minu armas abikaasa laiendada oma tervituses, et sa ka siis ei ole sinu jaoks Ma ei kujuta ette, kuidas elu peaks olema minu pere täna. Palun Olen kerjamine kõigile vastus mind aidata, taas tänu proua Laura Johnson, ja ma alati jagada see suur asi, mis juhtub minu elus vastuseks päev."
Lõpumärkmed:
SHOUT-OUT kõigile emadele. Ilusat, head ja toredat emadepäeva!!!
Sissejuhatuse ja esimese mõtte vahel on mitmeid tunde ja peaaegu täispikkuses blogi, mis aga ära "kustus"..
Aga mul on veel huvitavaid mõtteid, millest võibolla mai kuu jooksul kirjutan.
Ma usun, et kõik on arenemas parema mina poole.
Päikest, rõõmu ja kõiki muid häid asju ka.
Aga teile nagu alati:
Naerata, sest aeg parandab pea kõik haavad.
Järgmise korrani
Janus Pinka, 9. mai 2015
No comments:
Post a Comment