Sissekanne nr. 225

Päevad 701-704
Enam kui 24 tundi magamata ehk lõpuks sai sünnipäev peetud..

Hey. Ma olen enam kui 24 tundi magamata ja selle asemel, et magama minna, otsustasin endast elava surnu teha. Tehniliselt siis üritan õhtuni vastu pidada, et oma unegraafik jälle paika saada. Teoorias peaks ma õhtul kõnevõimetu, poolsurnud ajuga olend olema. Aga #noragrets. Igal juhul pidasin siis ühe noormehega (tal on tegelikult mingi koodnimi, aga ma ei viitsi otsida, et mis see oli), kellel kusjuures on päriselt sünnipäev, koos sünnipäeva. Tegelt oli seal veel palju palju inimesi, kellel on koodnimed, aga oh well. Mõni teist ehk teab, et mu sünnipäev oli natuke varem, aga mulle meeldib sõstrapõõsa varjus rohkem pidutseda kui lumehange taga.

Sain väga palju väga huvitavaid kinke. Muidugi raha, sest originaalsus ei ole kunagi üle- ega alahinnatud. Siis 2 ellujäämiskomplekti. Üks neist oli mõeldud vaesele tudengile: 31 pakki nuudleid ja söögiriistad. Ilmselt terve juuli kuu söön nuudleid, nuudleid ja nuudleid. Teine pakk, aga selleks, kui ma peaks kuidagi mingil põhjusel metsa sattuma. Esiteks mitmeti kasulikuks osutunud isetehtud võrratu nuga, kompassiga vile, mis koheselt vägistamisvileks (mitte, et kui keegi mind vägistada üritab, vaid kui mina kedagi vägistama hakkan..) määrati. Siis mingi määramatu hulk nööri ja tikke, kaks küünalt ja mingi hulk veekindlaid kotte. Ja siis halvaa, sest kalorid. Siis, et elus vürtsi oleks, sain ka jalapeno pipart. Aga samas, tasakaalustas seda võrratu purk pähklikreemi(?) ja päts saia. Selle purgi teeb megaeriliseks see, et seal on mu nimi peal. Tõsi, väikese tähega, aga siiski vähemalt kõik tähed on õiged ja see on palju olulisem. Siis sain veel veel alkoholi ja mingid juuksehooldusasjad. Kui ma midagi unustasin, siis oih, sorri. Kusjuures masendav on see, et ma kaotasin ühe mulle kingitud kaardi kuhugi ära. See on reaalselt kohutav. Aga pidu oli ilus ja hea, aga mis toimub Vegases, jääb Vegasesse, välja arvatud herpes. See tuleb tagasi.

Päevamõtted:
Ammu pole olnud pidu, kus ei oleks draamat. Selle peo ilmselt suurim draama oli mingi kuu aega tagasi purunenud suhtest siiani leeki löövad tunded. Kuulasin siis kolmanda isikuna mõlema poole arvamust asjast (muidugi vaid nii palju, kui nad välja näitasid ja ma tähele panin), aga põhimõtteliselt jõudsin ma kummalisele järeldusele. Sellele järeldusele on kaasa aidanud ka teiste paaride väited ja kommentaarid oma kaaslasest. Igal juhul, järeldus on see, et ma ei tea, kas ma enam isegi tahan kellegagi midagi. Ei noh, mina olen ka armunud olnud ja arvanud, et keegi on ideaalne, aga kui ma vaatan paare enda ümber, siis jääb mulle mulje, et kasu ei ole väga palju suurem kui kahju ja see ei tundu väga kasulik. Õnneks või kahjuks, ei ürita vist keegi teine ka minuga suhtesse astuda, nii et otsest probleemi vist ei olegi.

Olen jõudnud ikka, kus ma olen hakanud tuleviku peale mõtlema. Iga mu mõtte alus on hetkeseisuga see, et ma saaksin oma eluga nii mentaalsel kui füüsilisel tasemel adekvaatselt hakkama. See ongi mu elu eesmärk vist. Ei mingeid suuri ja ilusaid unistusi, milles pettuda. Aga igal juhul minu mõtetes on mul tulevikus väike oma maja, kass ja kaks last. Ma reaalselt mõtlen mingil määral laste nimedest, kuidas neid kasvatada, kas mõlemad ise teha või üks adopteerida, aga mitte kordagi ei mõtle ma sellest, kes minu kõrval seisma peaks. Ma ei ole selle isiku üheski tunnuses ega isegi iseloomus mingile selgusele jõudnud. Aga noh, nii kaua kui ma pole oma adekvaatset seisundit saavutanud, ei ole ka otsest probleemi.

Ostsin endale 14 täringut. Kaks komplekti 7 täringu kooslusest. Mõni teist ilmselt teab isegi, milleks saab kasutada erilisi täringuid. Ja kui sa ei tea, siis ma ei vaeva väga selgitamisega ka. Aga kuna mul reaalselt mitte mingit sotsiaalelu enda arust ei ole, siis kavatsen midagi suvel ära õppida ja miks mitte see mänguseeria. Võib ju huvitav tulla.

Ah jaa. Ma olin 180 päeva kaine. Ja siis ma hakkasin ühel õhtul (eile) jooma ja nüüd algab mu karskluse võitlus edasi, vaid 4 abistava õlekõrrega. Aga ma avastasin midagi, et mul ongi vist päris kindlalt alcohol intolerance, tavakeeles tuntud kui alkoallergia. Peaks arstile minema. Ja siis on mu ema, kes arvab, et mul võib olla mingi sarnane f**ked-up olukord, millesse mu vanaisa suri. Kas pole mitte tore. Aga noh, ma lasen selle ikka meditsiinilise kõrgharidusega inimestel üle otsustada. Aga jah, #noragrets, twas fun though.

#blogi ei ole saanud mitte ainumatki vastust ja ma lükkan oma blogi nii kauaks edasi, kui te küsite kas 5 küsimust või annate 5 ideed. Kui ma neid iial ei saa, siis oli tore.

Lõpumärkmed:
#420smokewoodeveryday ehk lõkke ümber on alati kummaline olla.
Minuga on midagi viimasel ajal väga valesti, aga ma ei tea mis. Äkki mingi kummaline kriis või eneseleidmine. Või äkki olen lihtsalt jälle iseendaga vastuolus.
Aga teile nagu alati:
Naerata, sest kõik inimesed ei olegi totaalselt halvad.

Järgmise korrani
Janus Pinka 27. juuni 2015

Sissekanne nr. 224

Päevad 687-692(-700)
Umbes võibolla ehk päris täpselt ei oska öelda..

Hey. Esiteks pean ma ilmselgelt täpsustama, mis seal üleval toimub. Nagu mõned teist teada võivad, siis ma loen oma blogipäevi näppudel (mul on vaid 10 sõrme) ja vahel on mõni sissekanne kirjutatud enam kui ühel päeval. Selle tõttu juhtub vahel nii, et päevade arv ei klapi. Ehk jah, päevad 693-699 jäävad lihtsalt julmalt vahele. Edasi läheme nii, et täna on päev 700. See on juhus, et selline päeva number sattus, aga see on minu arust lahe juhus.

Teiseks. Mul on teile palve. Ma olen seda ühe korra varem ka teinud. Tegemist on loogika #blogi. Ma palun teid, et te panustaks mu blogisse. Oodatud on kõik küsimused ja ideed (kui totaalne s**t ei ole, siis isegi satub blogisse). Ootan, et te annaks mulle ideid, mille üle ma blogis arutada võiks. Ootan küsimusi absoluutselt iga elu valdkonna kohta. #blogi sissekanne on järgmine või ülejärgmine sissekanne, sõltuvalt sellest, mis mu elus lähiajal saama hakkab. On võimalus, et lähiajal kirjutan koolist ja I sünnipäevamängudest (absoluutselt kõik küsimused on jällegi oodatud). Tuletan siinkohal meelde, et ma vihkan saladusi ja valesid ja armastan endast rääkida, nii et andke tuld.
KUIDAS? Kirjuta mulle kuhugi kommentaaridesse, küsi askis, kirjuta fesarisse või saada sõnum või pane isegi oma idee või küsimus kirja teel minu poole tulema. Ja lisa oma kirjutise algusse või lõppu #blogi. Nii lihtne see ongi.

Päevamõtted:
Õudusunenäod. Vanasti ja ilmselt praegugi on mu lemmiktegevus magamine. Keegi ei oota sult magades mitte midagi. Ja isegi kui ma unes räägin, norskan või mingi muu kummalise asjaga tegelen, siis mind see ei häiri. Aga reaalselt viimasel ajal on mu ööd täis õudusi. Ma nägin vastu tänast unenäos, et ma ei saa psühholoogia referaati õigel ajal üle antud ja ei saa eksamile. Ma sooritasin eksami suurepäraselt juba kuu alguses.

Veel õudusunenägusid. Enne kui ma räägin teisest unenäost, pean rääkima väikese taustloo. Ühel päeval otsustasin ma, et on suvelaadne aeg ja see tähendab, et ma teen akna lahti. Kui kunagi külm peaks hakkama, eks ma panen ta siis kinni tagasi. See tähendab, et kui ma oma voodis vedelen ja masendavaid armastuslaule ei kuula, siis ma kuulen "looduse" hääli. Kuulen, kuidas kaubarongid keset ööd mingit manti edasi-tagasi veavad. Kuulen, kuidas unetud autojuhid kuhugi kaugele ära sõidavad. Kuulen, kuidas rõve ollus taevast minu akna vastu kukub ja ometi pidi vihm väga rahustav olema. Kuulen, kuidas mingid f**king linnud pihlapuu otsas üksteise peale karjuvad. Kuulen, kuidas isa teises toas norskab (kõige haruldasem ja ei ole aknaga tegelikult seotud). Ehk ühesõnaga on mu ööd niigi rasked. Lisaks sellele on Eesti üpriski põhjas, mis tähendab, et ööd on siin mustad ja jahedad. Ja see tähendab, et mu unenäod on talvel. Ehk olete te märganud, et on talvel on igal pool meie ümber valge kristallidest koosnev veemass. Rõve. Ja siis on jõgede ja muude kohutavate õuduslompide kohal petliku paksuse ja tugevusega jäätunud vesi. Rõve. Aga minu unenäos, olin ma õues ja keegi (kõige eelduslikumalt mu isa) otsustas lahe olla ja viskas mu kingi jõe jääle, et ma peaks sellele sinna järgi minema. Ja siis see kukkus läbi jää ja mu ainus võimalus seda kätte saada oli lõhkuda jää sisse auk ja sellest krabada enne, kui vesi selle ära viib. Ma ei suutnud seda, sest jää all on vesi. Ja nüüd ma ei teagi, mis seal kingis oli või on.

Ah jaa. I sünnipäevamängud. Ehk mul on plaanis kuidagi ära kulutada 1 päev 5'st. I sünnipäevamängud on kummaline üritus, mida ma olen enamvähem kuidagi väga kummaliselt planeerinud juba viimased loendamatu arv aastaid. Tegemist on lihtsa ideega. Kui Inglismaa kuninganna võib oma veebruaris olevat sünnipäeva suvel tähistada, võin mina ka. Ja kuna ma tähistan seda ühe teise kutiga koos, kelle sünnipäeval ma lubasin juua, siis joon ka enda sünnipäeval ja mingil määral ka kooli lõpu puhul. Aga siiski selleks ajaks olen ma 180 päeva kaine olnud, mis on minu arust adekvaatselt võrratu ja samal ajal totaalselt mõttetu. Kas ma soovitan kaine olla? Jah. Kas ma soovitan kainusest mingi lollaka kinnisidee teha? Ei. Aga siiski, ütle alkole ei 2015 ehk vähemalt 360 kainet päeva.

Ah jaa. Täna on mingi jaanipäeva asi. Nagu kõik eelnevad 20 aastat, ei tee ma selle puhul mitte midagi erilist. Kunagi palju nooremana sai vähemalt midagi aias põlema pandud, aga viimasel ajal ei ole sedagi. Kusjuures, ma isegi ei tea, mida me sellega tähistame. Muidugi on tegemist suvise pööripäevaga ehk siit läheb kõik jälle allamäge. Päevad muutuvad lühemaks ja suve lõpp läheneb. Aga kas sellel ei ole kristlikku tähendust? Talvise pööripäeva puhul me sööme ja joome, sest Onu Jeesus astus siia maailma (väidetavalt). Aga suvise pööripäeva puhul grillime ja joome, sest..? Aga ega see mind väga ei paelu ka, eriti veel, kui ma kaine olen.

Lõpumärkmed:
Lisaks. Väga õhuke piir on naljaga kiusamise ja päris kiusamise vahel. Ütle kiusamisele ei ehk vähemalt kogu elu ilma kiusamiseta.
Vanemad ostsid mingit liha, milles oli 2% rummi. Kuna päevi raisata ei ole, siis ma ei saanudki seda liha.. Oeh..
Aga ei noh, #blogi.
Aga teile nagu alati:
Naerata, sest naeratus on nagu haigutus või herpes - see levib sinult edasi.

Järgmise korrani
Janus Pinka 23. juuni 2015

Sissekanne nr. 223

Päev 683
Värvid minu ümber, värvid minu sees..

Tsau. Mina siin.

Päevamõtted:
#f*tshaming.. Millegipärast olen ma leidnud end olukorrast, kus ühel poolel on kõhnad, kes räägivad, et paks olla on vale ja paha. Teisel poolel on paksud, kes räägivad, et kõhn olla on vale ja paha. Ja siis olen mina. Ilmselgelt kuna ma olen ebaloogiliselt skeleti sarnane, siis toetan ma pigem #fatshaming'ut, aga kuna mul on tuttavaid, kes on teises servas, siis on see vahel raske (hahaha).

Alustame Disneyst. Hiljuti nägin mingit postitust, kus võeti Disney printsessid ette ja neile keevitati külge "realistlik" vöökoht. Okei, ma nõusutn, et piitspeenike piht on imelik ja ehk natuke tervist kahjustav, aga see mis nemad tegid ei ole ka okei. Reaalselt iga printsess nägi välja nagu nad oleks 3. kuud rasedad. Okei, arvestades, et 21. sajandi inimesed ongi paksukesed, siis on see jah ehk kõige tavalisem figuur, aga olgem ausad. Ma olen näinud neidusid, kelle piht on peenike. Nad on terved, toredad ja ilusad. Ma mõistan, et ei ole vaja pisikestele tüdrukutele rääkida, et "Nälgi, raisk, muidu elad 27 kassiga haagissuvilas." Aga siiski kasutagem sõna realistlik, kui see on realistlik. Ma mõistan, et normaalne on hea sõna, mida niisama paremale vasakule heita, aga normaalne, levinud ja realistlik ei ole sünonüümid. Kui me üritaks näidata, millised on Disney neiud realistliku vöökohaga, siis me ei pea väga palju neid suurendama. Iga printsess nüüd ka 3. kuud rase olla ei saa.

Liigume edasi Dunlopi tüdrukute juurde. Te ilmselt kõik olete näinud Michelini maskotti. See suur lumivalge rehvidest koletis. Kuna mind firmanimed ja poliitiline ebakorrektsus väga ei häiri, siis nimetan seda oma analoogias Dunlopi omaks, sest sõna Dunlop on minu suule mugavam. Anyways. Ma ei tea, kuidas, aga suur hulk suuremaid tüdrukuid teevad endast kuidagi riiete abil Dunlopi mehikese sarnaseks. Eriti õlgade ja vöö koha vahel. Ja see on minu arust totaalselt häiriv. Eriti sellepärast, et kui kõik suured neiud seda ei tee, siis on see ju loogiliselt välditav. Nii et kui sa tahad mulle rõõmu teha, siis kanna riideid, mis komplimenteerivad sind, mitte neid, mis sinust Dunlopi maskoti teevad.

Aga on suvi. Juuni, juuli ja august. Kõik mu praegused plaanid jäävad juunisse ja on enamvähem üle päeviti. Aga kui sina tahad midagi teha juuli või augusti osas, siis teoorias ei ole mul ühtegi plaani. Nii et võta ühendust. See ei pea olema suur ja totaalselt ära planeeritud megakorralik üritus. See võib olla olukord, kus me vedeleme kuskil ja vaatame päikest, tähti või mis iganes seal üleval on.

Päevad 684-686
Liiga katki, et normaalselt funktsioneerida ehk nojamh..

Ahoi.. Mina siin..

Päevamõtted:
James A. Donahue kirjutas kunagi ühe luuletuse (vähemalt minu allikate kohaselt).
"And when he gets to Heaven,
to Saint Peter he will tell;
Another soldier reporting, sir.
I've served my time in hell."
Ma olen seda luuletust varemgi maininud, aga iga kord tundub mulle, et see on aina kohasem. Iga päevaga tundub kõik alla mäge minevat. Ma ei eita, vahel on võrratuid momente, aga siis tuleb varsti midagi kohutavat ja raske on midagi nautida.

Ma sain teada, et kuskil on üks pisike punapäine neiu, kes kunagi kartis, et ma tahan teda vägistada, sest ma olin blogis midagi maininud. Esiteks, kui sa mingi ime läbi ikka veel loed, siis see ei olnud sina. Teiseks, ei taha ma mitte kunagi mitte kedagi vägistada. Kolmandaks, mul on viimasel ajal totaalseid raskusi ükskõik mille puudutamisega. Iga puudutus tundub kohatu. Ja mina ei pea olema see, kes puudutab. Ja puudutus ei pea olema reaalne. Kui mul on kasvõi kerge sisetunne, et keegi katsus kuskil kedagi/midagi, siis võib see mind juba häirida. Ma olen loendamatu hulk sekundeid ja minuteid oma käsi pesnud peale intsidenti, aga mu parema käe nimetissõrm tundub ikka imelik. Mõtle, kui sõrme ja vee kokkupuude seda minuga teeb, siis mis mõju võib olla mingil suuremal ja tähtsamal puudutusel. Üks võimalus oleks mind sisse mässida. Sest läbi mingi materjali suudaks ma ilmselt enamust asju puudutada. Aga väike punapea, sa ei pea mind kartma.

Suhted. Viimasel ajal on neid minu ümber aina rohkem ja rohkem. On suhteid, mis on minu arust adekvaatselt edukad ja siis on ülejäänud. Mu sisetunne ütleb, et mu naabritüdruk leidis omale poisssõbra. Ma pole varem enam soovinud, et keegi lahku läheks. Põhjus on imelihtne. Kuna mu kortermajas on paberõhukesed seinad, siis ma kuulen neid liiga tihti (kuigi, kui ma neid kord aastas kuuleks, oleks mul ka kopp ees). Aga ma kuulen mingit itsitamist, edasi-tagasijooksmist ja mida kõike veel ja see viskab kopa reaalselt ette. Aga siis on veel mingi kummaline yin-yang suhtesüsteem. Iga kord, kui ma saan teada, et keegi on leidnud oma "one true love" kuulen ma väga lähiajal, et keegi on leidnud, et see ei olnudki "one true love". Ja siis noh, ma kuulen kogu aeg mingit eksi heitimise/armastamise jama. Aga kas ei oleks palju lihtsam elada, kui te ei üritaks kogu aeg suhtes olla? Mulle tundub, et palju lihtsam oleks, kui inimesed püsiks sõpradena ja ei heidiks üksteist. Jõhkralt imelik on kogu see suhteasi, aga oh well, ju seal on siis midagi vastupandamatut.

Valed ja saladused. Need on ühed kohutavaimad asjad meie ühiskonnas. Mul on neist kopp nii ees. Olgu need siis riigisaladused või väikesed valed, et mitte pühapäeval kartulit külvata. Enamus valesid toovad endaga kaasa vaid halba. Enamus saladused ka. Palun, usaldage teineteist.. Ärme räägi valesid ja ärme koosne mingist fucked saladuste puntrast. Me oleme paremaks võimelised.

Oma arvamust ja vali pool. Kõik inimesed, kellel on elementaarselt funktsioneeriv aju, on võimelised nägema head ja halba mõlema argumendi taga. Aga jumala eest vali pool. "Ma tean, et koerad on truud ja leiavad mu kadunud kokaiini lennujaamas üles, aga koerad võivad ***** käia. Kassid on parimad olevused maailmas. Iseseisvad targad olendid, keda ei pea jalutamas käima. Nad ei kasva hiiglaslikuks ja ei ürita su jalga karata." Polnud ju väga raske. "Popcorn on traditsiooniline kinosöök, aga jumala eest, pange põlema kõik, kes kinos matsutavad seda üleküpsend maisi näost sisse ajades. Rõve on filmi vaadata ja kuulata, kuidas sinu kõrval on keegi, kes ilmselt just karjamaadelt jooksu sai. Söö kodus kõht täis ja lase teistel filmi nautida." Arvamuse omamine ei ole väga raske ja ma suudaks ilmselt mõlema poole jaoks argumente veel tuua. Palun ära mitte kunagi ütle lihtsalt "ma ei tea". Ütle, et sa ei tea ja ütle miks. Ütle, et sa ei tea ja lase puusalt mingi kiirvastus teema osas lendu. Ütle, et sa ei tea ja küsi teise poole arvamust. Hangi arvamus, vali pool ja ole korralik.

Täna/homme (19. juuni) lõppeb mingi hulgal mu tuttavatest mingi etapp haridusteel. Mõni läheb edasi õppima midagi suurt ja tarka, teine läheb kohe tööle ära ja mõni ilmselt hakkab koos Abduli ja tema batmani kostüümis naisega riigi toetusel elama. Kui sa seda loed, siis palun ära küsi, mis neil plaanis on. Kuu aega tagasi pidid osad neist tõstma käe, et küsida, kas nad võivad pissile minna ja nüüd küsid sina neilt, mida nad oma ülejäänud eluga teevad. Las nad teevad oma otsusi ka 5, 10 ja 20 aasta pärast. Las nad nuusutavad lilli. Las nad käivad ära Pariisis, Singapuris ja mõnes Somaalia külakeses. Las nad näevad enne maailma, kui me nad ära tembeldame. Aga samas ma tean, et sa küsid seda, sest meist keegi ei oska midagi muud sellel imelikul päeval küsida.

Aga sina, kes sa lõpetad. Ma õpin õigusteadust. Ma tean, et on inimesi, kes juba lasteaias teadsid, et nemad valivad minuga sama tee. Aga mina otsustasin seda alles eelmise aasta suvel, kui ma pidin ülikooli jaoks mingi suuna valima. Ma olen sinuga aus, ma valisin selle, et oma lapsepõlve pikendada. Aga samas, kui ma samal ajal saan ka potentsiaali midagi tulevikus teha, siis miks mitte. Kõigist asjadest, mille eest on võimalik raha saada, tundub õigus suht minulik. Kuigi mul on viimasel ajal tunne, et ma olen valel pool õigust. Ma tahaks pigem olla see, kelle teod on natuke kahtlased, aga samas mitte karistatavad. Mõtle, mida sina teha tahad. Ja kui sa kohe ei tea, mine uuri maailma. Võta oma 7 asja ja mine häälega Pariisi. Tööta mingis kohvikus ettekandjana, ela erinevate inimeste juures couch-surferina. Ja kui sa siis mõtled välja, et sinust peab saama geenitehnoloog/piirivalvur/kokk/kirurg või mis iganes veel, siis tule tagasi, asu õppima ja lõpuks saabki sinust midagi. Sa oled jõudmas oma elu tippaega. Ma kuskilt lugesin, et inimese füüsiline ja mentaalne tipp on siis, kui ta on umbes 25. Sul on veel natuke aega. Tee nii, et see oleks reaalselt kõrgeim, mis sa olla saad. Ja mis iganes tee sa valid, tuult tiibadesse, kallis lõpetaja.

Lõpumärkmed:
Kell on palju ja süda on valus, nii et lähen nutan end magama ära.
Homme on rohkem tegevusi kui aega.
Aga teile nagu alati:
Naerata, sest keegi on alati rohkem f**ked-up kui sina.

Järgmise korrani
Janus Pinka 18. juuni 2015

Sissekanne nr. 222

Päevad 674-682
Ma puudutasin vett ehk kõik on korraga nii segane..

Hey. Käisin siis mõne päeva eest sünnipäeval. Üldiselt oli väga tore ja hea. Aga kui mul energia otsa sai, siis ma hakkasin mõtlema. Alati kummaline tegevus.

Päevamõtted:
Ma ei tea, kes mu blogi loevad ja kes ei loe. Ma tean, et on mõned isikud, kes loevad iga sissekannet ja on isikuid, kes ei ole ühtegi sissekannet lugenud. Aga siis on inimesed, kelle kohta ma ei tea. Ja siis ma kardan, et äkki nad loevad. Äkki nad loevad ja saavad midagi teada. Saavad teada, et nad tegid mu kurvaks, rõõmsaks või kes teab milleks veel. Ma kardan ja see on halb. Üks põhjus, miks ma blogi tegin, oli see, et ma ei peaks kartma. Mida te ikka teha saate? Kirjutate kurja kommentaari? Aga nüüd ma kardan. Ma kardan kirjutada sellest, mis toimub minu sees. Äkki sina ei tunne minu vastu sama, äkki sina muretsed minu pärast või äkki sa saad teada, milline ma tegelikult olen.

Ma olen patarei. Minus on piiratud kogus energiat. Ma olen mitmel korral märganud, et ma olen koosviibimiste alguses särav, humoorikas, tegus ja enamvähem hea inimene (vähemalt enda arvates) ja siis saab energia otsa. Ja siis olen ma vaikne, pahur, laisk ja kergelt masendav (jällegi vähemalt enda arvates). Ja siis ma vajan korraliku kogust vaikset aega iseendale, et enda energia uuesti kokku saada ja siis ma saan jälle humoorikas ja võrratu olla. Aga kahjuks on nii, et kuna mu elus on pahasid asju rohkem kui häid ja siis kujuneb olukord selliseks, et ma pean väga kaua end koguma, et natuke aega tore olla.

Kunagi vist eelmise aasta lõpus olin mingil koosviibimisel. Tuli jutuks asjaolu, et meestel kulub vaid 15,6 sekundit armumiseks ja keegi mainis, et see on minu puhul tõsi. Ma enamvähem nõustun sellega. Ma ei mäleta aega, kus ma ei olnud kellessegi totaalselt ülepeakaela armunud. Aga ma ei suuda kedagi armastada. Mul on midagi armastuse vastu. Ei ole vist ühtegi paari, kes mulle paarina meeldiks. Väga paljud suhtes olevad inimesed meeldivad mulle. Aga nende suhe kui selline on mulle vastukarva ja ma ei tea miks. Ja see on natuke häiriv, sest nii imelik kui see ka ei tundu, siis mina pean ja tahan ka ilmselt kunagi mõnes suhtes olla. Kasvõi selleks, et teada saada, mis selles nii head on või siis selleks, et paljuneda.

Seksist rääkides. Ma vist lõpuks hammustasin oma seksuaalsuse läbi. Põhjus, miks ma abiseksuaalne olen, on lihtne. Ma olen feminist. Minu jaoks on olemas sooneutraalsus. Mitte küll absoluutne, aga väga suurel määral. Ma ei vaata inimest soo järgi. Ma olen seda varemgi maininud, et kui sa minu jaoks eriliseks muutud, kaotad sa soo, vanuse, ja pea kõik muu ja alles jääd vaid sina. See osa sinust, mis sind eriliseks teeb. Ja kui sul on imeline iseloom ja adekvaatselt vormis keha, siis mind ei huvita muu. Kui sa mõtled kõigist asjadest, mida sa saad teise inimsega teha, siis on vaid väike osa, mida sa ei saa teha "valest" soost inimesega ja nende tegevuste jaoks ongi sõbrad. Mu paariline ei saa iialgi olla mu ainus sõber, sest ta on igal juhul "valest" soost. Kui ma oleks koos tüdrukuga, siis kellega ma arutan, mis kurat naistel viga on ja kui ma olen koos kutiga, siis kellega ma räägin, kui ebanormaalsed kutid tegelikult on,

Kas ma meeldin sulle? Kui jah, siis ütle mulle seda. Isegi kui see on vaid vaikne eksimõte keset tülpimust tekitavat teisipäeva ja sa vaid korraks mõtled, et istud minuga pargis ja toidad tuvidele gluteeniga saia. Ütle seda ka siis, kui iga sinu teine mõte on sellest, et ma olen hea ja tore ja sini-must-valge ja mida kõike veel. Ütle seda ka siis, kui see tuleneb vaid sellest, et sa oled purjus ja sa vajad kedagi, keda armastada. Hangi mu number ja saada mulle keset ööd sõnum: "Ma lähen nüüd magama, head ööd ja ilusaid ülesandeid!" Hangi mu aadress ja kirjuta mulle kiri. Otsi mind üles ja kutsu mind jalutama. Kui sa oled veendunud, et Sina mulle ei meeldi, aga mina sulle meeldin, siis muuda midagi. Näita mulle oma head külge. Ole tore ja hea. Mu meel on nii muutlik, et iga päev olen nagu uus inimene. Lähme võtame rattad ja sõidame kell kolm öösel kuhugi suvalise muruplatsi juurde, viskame selili ja vaatame tähti. Mine hiili kellegi aeda, varasta lilleõis ja kingi see mulle, sest sa saad. Ära ürita mulle vihjata, ära räägi mulle seda läbi lillede, ma ilmselgelt ei saaks aru ju. Kas ma meeldin sulle? Kui jah, siis ütle mulle seda.

Mu energia oli otsas. Mulle tuli vastu üks neiu, kes küsis kuhu ma lähen. Ma ütlesin,et lähen uputan end ära ja siis ma läksin järve äärde. Kõndisin viltuse, kõikuva, katkise purde lõppu, astusin üle adekvaatse suurusega augu ja olin mingil teisel purdel(?). Mu süda puperdas. Ma olin üksi. Ma olin ümbritsetud veest. Mu energia oli otsas. Mitte miski ei olnud hea ja ma otsustasin vett katsuda. Viskasin kõhuli ja sirutasin käe vee poole. Iga õudusfilm jooksis silme eest läbi. Vees peitusid mustmiljon asja, mis mind sisse tõmmata tahtsid ja minu kõrval mustmiljon asja, kes mind vette lükata tahtsid. Ma sirutasin käe välja ja mu parema käe nimetissõrm läks esimese lülini vette. Ma tõmbasin käe välja. Oli aeg lahkuda. Ma tegin ebanormaalse sammu üle augu ja ukerdasin mööda viltust ja ebastabiilset purret tagasi kalda poole. Ma olen oma käsi peale seda pesnud vähemalt kümme korda. Ja ikka tundub see sõrmelüli imelik. See tundub vale ja võlts ja ebakohane. Pole lihtne olla veefoobiaga.

Ma võiks veel öelda ilmselt mustmiljon asja. Ma võiks rääkida temast, aga äkki ta loeb, äkki loeb keegi, kes teda teab, äkki teab ta kedagi, kes loeb. Ma võiks rääkida koolist, ma peaks rääkima koolist. Ma võiks rääkida suvest. Ma võiks rääkida sellest, et miks ma kurb ja nukker olen. Aga ma ei viitsi. Mul on homme raske päev ja esimest korda üle väga aja, ma ei karda magama minna.

Lõpumärkmed:
Kirjuta mulle, sest muidu pean mina sulle kirjutama ja see on ebatõenäoline.
Aga teile nagu alati:
Naerata, sest ehk keegi armub sinusse ka.

Järgmise korrani
Janus Pinka 14. juuni 2015

Sissekanne nr. 221

Päevad 667-673
Käi persse, Achmed ehk multikulti kapipeded..

Hey, mina siin. Ilmselgelt ju. Peaksin õppima liigsel kiirusel lähenevaks eksamiks, aga enne pean teile midagi ütlema. Esiteks, ma ei suuda seda piisavalt toonitada: VALGUSAASTA ON PIKKUSÜHIK. Tegemist ei ole ajaühikuga. Ma tean, et seal on sõna aasta, aga siiski on valgusaasta ajahulk, mille valgus teoorias ühe aasta jooksul läbib. See on 9 460 500 000 000 km pikk. Ja nüüd minu mõtete juurde.

Päevamõtted:
Alustame, siis meie multikulti (see on nii kummaliselt lahe sõna multikultuursuse kohta) pagulasjamaga. Hiljuti (2011. aastal) toimus Eestis rahvaloendus. Ja vana hea vikipeedia sõnul on meid tiba alla 1,3 miljoni ja sellest eestlasi on 69,72%. On päris ohutu eeldada, et see arv väga muutunud ei ole. Lihtne matemaatiline tehe ütleb, et eestlasi on ligikaudu 915 000. Ja siis vähem kui 2-minutilise google otsingu järel sain ma aru, et aastaks 2020 tuuakse meile 1064 kuni 10 000 inimest. Nipet-näpet komavead ehk, aga üldplaan peaks ikka õige olema. Nad ei ole küll pagulased, aga mainiks ära, et venelasi on umbes 300 000. Kordan üle. 1,3 miljonit inimest, 915 000 eestlast, 300 000 venelast ja 10 000 pagulast. See aga tähendab, et iga pagulase kohta on meil 91,5 eestlast ja 30 venelast. Ma vist pean peavoolu meediaga nõustuma, et kui me need pagulased oma riiki laseme, siis on kõik läinud, maailm saab otsa ja multikulti hävitab kõik, mis meil on. Hüvasti eesti kultuur ja rahvas, sest iga pagulane suudab 120 muust kultuurist inimest enda võimu alla saada.

Aga ole mureta, mul on plaan. See plaan peaks kõigile sobima. Olenemata sellest, kas sa usud multikulti headusesse või sellesse, et multikulti on maailma lõpp. Mu plaan? Testid ja lennukid. Esiteks tuleb luua mingi piirkond. Praegu on selleks Vao küla, aga sellest ei piisa. Ma pakun välja, et Vormsi. Vikipeedia sõnul elab seal praegu 415 inimest, aga riigi kulul kolime nad sealt ära. Siis tõmbame sinna kolm korralikku asutust peale. Esiteks lennujaam (ainus viis saarele ja sealt ära), teiseks kaitseasutus (püssidega noored mehed sisse) ja kolmandaks õppeasutus (hakkame pagulasi ümbertöötlema) ja noh, äkki mõni väike pood ka. Minu arust enamus minu sõpruskonnast tahavad püssi lasta ja metsas mängida, saavadki Vormsil pagulasi kontrolli all hoida. Ja siis hakkab pihta. Me hakkame tuhandete kaupa neid pagulasi lennukitega importima. Mingi 500 matsi korraga, aastas 4 satsi. Iga aasta 2000 uut inimest. Põhimõte on lihtne. Me anname pagulastele võimaluse tulla Eestisse. Aga nad peavad selleks end tõestama. Ei ühtegi kuritegu või otsejoones lennukisse ja tagasi kust iganes nad tulid. Mittekriminaale hakkame aga harima. Selleks on see õppeasutus. Anname neile kolm kuud, et ära õppida eesti keel, kultuur ja poliitolukord. Ma ei ütle, et nad peaks saama keele-, kultuuri või riigiteadlasteks, aga vajaduspõhine keel, teadmised kohalikust kultuurist, pühadest, ajaloost ja teadmised, et Eesti on demokraatlik parlamentaarne vabariik, mille eesotsas on president võiks ikka igal pagulasel olla. Kolme kuu möödudes tuleb test kontrollimaks, et eelnimetatud olukord on saavutatud. Kui on, WELCOME TO ESTONIA, ja kui ei ole, tsauki, oli meeldiv. Selle tulemusel peaks me saame parimad pagulased. Head pagulased riiki, pahad minema ja ongi pagulasmure murtud. Kui nad tahavad Eestisse tulla, siis peavad pingutama ka.

Päev 674-679
Sorri, ma lugesin luuletust ehk vahel on natuke valus..

Hey, järjekordne blogi sissekanne, kus ühekorraga kuhugi välja ei jõudnud ja teine ka asja paremaks ei tee. Multikultist ma enam rääkida ei taha, sest internet muust enam ei räägigi. Ma rääkisin isegi oma tänasel psühholoogia eksamil multikulti pagulastest. Aga kapipededest kavatsen ikkagi paar sõna rääkida.

Päevamõtted:
Twiitsin ükspäev:
"Ma mõtlen sinust kogu aeg, iga päev..
Sa oled igas mu unenäos..
Iga kord on enamvähem sama jama..
Ma ausalt enam ei oska, ei jõua, ei taha.."
Ja see on ikka enamvähem samamoodi. Aga täna öösel ei näinud ma sind, sest ma nägin õudusunenägu eesolevast eksamist. See ei olnud otsene areng üheski suunas. Aga jah, kui keegi teab, kuidas inimest oma peast välja saada, siis iga ettepanek on oodatud. Ma ausalt enam ei jõua temast mõelda, ma ausalt tahaks midagi muud vahelduseks mõelda.

Täna oli huvitav päev. Olin äärmiselt sotsiaalne ja alles hiljem mõistsin, et väga suur tõenäosus on, et ma ei näe neid isikuid enam uuesti enne sügist ja see on natuke nukker. Aga ma sain psühholoogia suulise eksami hindeks A ehk ma olen õnnelik ja kõik muud asjad ka. Eksamitest rääkides, mul on veel vaid üks ees ja kui ma selle kaelast saan ja juuni plaanid paika saan, siis ei olegi vist kõik väga hull. Tänasest veel. Üks neiu helistas mulle. See on üpris haruldane, aga siiski, ma ilmselt ei mainiks seda, kui see ei oleks äärmiselt eriline. Me rääkisime umbes 45 minutit. Võrdluseks tooks selle, et terve mai kuu jooksul helistasin ma inimestele kokku 30 minutit. Ehk ühesõnaga üks juuni kuu kõne on poole pikem kui kogu mai kuu väljaminevad kõned. Äärmiselt huvitav minu arust. Aga arvestades, et ma ei alusta vestlusi, siis kes teab, kas me üldse enne sügist veel midagi kuskil räägime. Aga kui ma eksi, siis ütles ta, et mul on lahe blogi. Hea seegi. Käisin Amandas ja sõin friikaid, mille puhul mul on tõsiseid probleeme sellega, millest need küll tehtud olla võivad. Ja miks ma ühesti poest ei leia kunagi pähkleid. Kas keegi teab, kus pähkleid peidetakse? Ja mu kass on kohutavalt nunnu, kui ta mind igatsenud on. Hullult poeb ja mida kõike, NUNNU!!! Jooksin Tartu kesklinnast rongijaama kahe raske kotiga, sest ma ei suuda aega planeerida ja ei kavatse veel üht tundi oodata.

Ah jaa kapipeded. Kuna eksamiperiood on aeganõudev ja raske protsess, kus pausideks aega ei ole, siis loomulikult vaatasin ma "Faking it" 2. hooaja uuesti ära, sest ma suutsin ära unustada, et ma seda juba ühe korra näinud olin. Oh well. Ja seal on üks imeilus kutt Shane, kes üritab kõiki kapipedesid kapist välja saada. Ja ma olen enam kui kindel, et minu tutvuskonnas peab olema kapipedesid. Ma tean, et üks tüdruk on kapipede ja avalikult hetero (suhtes lausa) ehk mingi kummaline versioon biseksuaalsusest, aga kuna ta on suhtes, siis tema kapipededus mind ei paelu. Aga jah, tulge kapist välja. Kui mitte iseenda jaoks, siis minu jaoks. Ma lihtsalt olen veendunud, et minu tutvusringkond ei saa koosneda nii suurest hulgast "normaalsetest" inimestest. Ja siis mul on teile paar küsimust ka.

Aga samas ma võin need avalikustada kohe ka. Ei ole väga salajased küsimused.

Lõpumärkmed:
Või siis mitte, sest ma olen väsinud ja lähen magama ja lõpetan mõni teine kord.
Ma ilmselt blogin lähiajal, näiteks kui eksamid seljataga.
Andke mulle ideid, millest kirjutada/mille üle arutada!!!
Aga teile nagu alati:
Naerata, sest suvi on vaikselt kätte jõudmas.

Järgmise korrani
Janus Pinka 5. juuni 2015