Sissekanne nr. 228

Päevad 761-766
Roosid on punased ja verised tänavakivid ka..

Hey-ho, augustikuu viimane sissekanne ilmselt. Noh, on muidugi võimalus, et lähipäevadel kütetakse mu emotsioonid üles ja ma kriban veel midagi. Aga noh, ärgem hellitagem lootust. Aga jah, suvi saab kohe otsa ja algab koolipõli. Eks vaatab, mis see aasta saab. Mõnes mõttes natuke imelik on mõelda, et ma pean pidama kahte aastat paralleelselt, on kooliaasta ja tavaaasta. Aga eks näeb, mis saama hakkab.

Päevamõtted:
Hüpohondria. Mõned teist on ehk kuulnud mu kummalist eluvaadet. Igal juhul, mul olid mingid sümptomid ja interneti sõnul on mul ajukasvaja, paeluss või depressioon. Need on need kummalised korrad elus, kui sa loodad, et sul on depressioon. Ja noh, täna vaatasin filmi (ilmselt põhjus, miks ma üldse kriban praegu) ja seal oli ühel kutil seljas mingi kasvaja ja vähk ja what not. Ja nüüd valutab minu selg ka (ilmselt sellest, et olin vales asendis, aga noh kes teab) ja millegi pärast on mu aju veendunud, et nüüd ongi kõik.

Ma vahel tahaks arvata, et ma tean teid. Ma ei tea teist küll nii palju kui võiks, aga siiski ma tean, et osad teist on väga ebastabiilsed ja tehniliselt mingi psühhohäirega. Mina ka, vist, mingil määral. Aga jah, ma mõtlesin, et lähen käin mõne psühhospetsialisti juures. Aga kuna ma pole mitte kunagi seal käinud, siis kas keegi teist oskab mingit kohta soovitada või mind hoiatada. Aga kui täiesti aus olla, siis ma ei ole isegi välja mõelnud ühtegi omadust, mis tal olema peaks, või, mida tal olla ei tohiks. Samuti ei tea ma seda, mida ma rääkima peaks. Mu suurim probleem on see, et ma ei saa üht inimest oma peast välja ja ma kardan, et ma isegi tean, miks see nii on ja ma ei tea lahendust. Kui tavaliselt olen ma leidnud mõne anoni, kellele lihtsalt mainida, et nii on, siis seda ei taha ma isegi anonitele rääkida. Nii et jah, sa võid nõu anda. Isegi kui sa psühhohäirega ei ole.

Ma olen väga suure osa oma suvest veetnud oma toas, oma voodis, vahel kassi paitades. Ja nüüd lähen ma oma mugavustsoonist välja. Lähen istun mitmekümne inimesega ühes ruumis. Ja kui ma sealt ka pääsen, siis ma jagan elamiskohta (ilmselt) 3 kutiga. Ja ma ei tea, kuidas selline "šokk" mulle mõjutada võib. Ja inimesed, kellega ma eelmine aasta suhtlesin, ma ei ole neist kellegagi pmst suvi otsa suhelnud. Ma ei tea neist mitte midagi ja ma isegi ei tea, kuidas me reageerime, kui me jälle üksteist näeme. Äkki oleme positiivselt meelestatud, loodame.

Ma sooviks, et mul oleks teile midagi kirjutada. Aga viimasel ajal on kummalised lood. Ma olen suhteliselt emotsioonitu. Ma lihtsalt elan ühest päevast teise. Ei erutu, ei ärritu, lihtsalt olen tuim. Ma ei taha selline olla. Aga samas kõik inimesed minu ümber on selles lollakas vanuses, kus on suhtedraamad ja mul on sellest kõigest nii kopp ees. Sa ütled, et te olete sõbrad. Järgmine nädal olete te juba 2 kuud suhtes. Nädala aega hiljem, joob üksteist ennast täis, näitab oma tegelikku sisemist mölakat. Te petate üksteist ja siis valetate. Siis te nutate, vingute ja klatšite. Siis olete passiiv-agressiivsed kõige suhtes. Ja siis leiate uue inimese, uue "sõbra". Ja ma ausalt ei tea, mida ma kõigest sellest arvama peaks. Kui aus olla, siis see totaalselt hävitab mu unistust, et maailmas on olemas minu teine pool. Ja kui sa ei ole suhtes, siis sul on omad vead. Ja see kõik hävitab motivatsiooni olla teadlik, sest iga päev avastan ma midagi uut ja sageli negatiivset. Ja siis ei ole ju ka tuju blogida.

Lõpumärkmed:
Nojah, oli okei.
Aga teile nagu alati:
Naerata, sest siis äkki leiad kellegi, kes vastu naeratab.

Järgmise korrani
Janus Pinka 28. august 2015

Sissekanne nr. 227

Päevad 740-760
You wear a mask for so long, you forget who you were beneath it. - Alan Moore

Hey, mina siin. Suht tulutu oleks teile üksikasjalikult seletada, mida ma augustikuu jooksul teinud olen. Lühidalt öeldes ma puhkasin. Käisin sõpradega saartel trippimas, käisin sõpradega Kauksis grillimas ja käisin niisama sõpradega olesklemas igalpool mujal ka. Kasvõi niisama linna vahel jõlkumas või siis kontserdil või seikluspargis. Ja kogu selle aja jooksul ei suutnud ma blogida. Vahel oli uni tappev, sageli puudusid ideed või motivatsioon ja vahel on lihtsalt midagi targemat teha. Ma olen viimasel ajal üldse väsinud ja interneti sõnul on mul ilmselt depressioon, paeluss või ajukasvaja. Need haruldased korrad elus, kui sa loodad, et sul on depressioon. Aga nojah, mis seal ikka.

Päevamõtted:
Ma olin väike poiss. Paremal juhul kümne-aastane kui sedagi. Olin (ilmselt perega) Pärnu rannas ja siis ma nägin teda. Minu kõige esimene neeger. Ma mäletan, et ma kulutasin iga võimaliku hetke, et tema poole piiluda. Tegemist oli tõesti musta mehega. Istusime mõlemad rannas ja mina lihtsalt vaatasin teda. See oli nii uskumatult imelik. Ma kasvasin üles kohas, kus alles mõne aasta eest oli veel tehniliselt 100% valge elanikkond. Nüüd on siin juba 9 (kui ma ei eksi) mitte valget inimest (valgeid inimesi on ikka veel mõned tuhanded). Ma olen neist ühte korra näinud ja kui ma teda nägin, siis vaid korraks ja ma tagasi ei vaadanud. Eelmise aasta alguses kolisin Tartusse. Võrreldes pisikese Jõgevaga on see ikka totaalne vikerkaare linn. Süsimustast helekollaseni, kõik on olemas. Siniste roll on ka täidetud. Tõsi, küll valgete tüdrukute poolt, kes minule teadmata põhjusel siniste peadega on. Kolisin Tartusse ja näen igapäevaselt värvikirevat turistide armeed. Kui ma alguses üritasin neid vaadata, kui kummalise nahatooni ja pisikeste silmadega võõramaalasi, siis viimasel ajal on mind nende riietus enam paeluma hakanud. Kui minul oli t-särgiga palav, siis neil on sulejoped seljas ja tutimütsid peas. Minu segase jutu põhimõte oli, et kui ma olin pisike ja rumal ja ei olnud maailmavõlusid näinud, siis mind paelusid võõrad värvilised väljamaalased. Ja siis ma sain suuremaks ja ehk natuke targemaks ja ma mõistsin, et ka nemad on üpris tavalised inimesed.

Pagulased. Inimesed ühest kultuuriruumist, kes põgenevad sõja eest teise kultuuriruumi, kus ei ole sõda. See on üks neist muredest, kus on oluline sinu kasu. Kui meie kaasmaalased Rootsi pagesid, oli see okei ja what not. Kui aga keegi meile tuleb, on draama ja hala. Käi persse, pagulasvihkaja. Räägime pagulastest. Nad ei ole nagu meie. Nad ei ole siniste silmade, blondide juustega eestlased. Nad ei räägi meie keelt ja neil ei ole vastlakuklist õrna aimugi. Nad ei ole pidanud 30cm lumega kooli poole sumpama ja nad ei ole palju asju veel. Aga nad on inimesed. Neil on inimlikult head ja halvad omadused.

Ma pakun välja rollimängu. See on kahepoolne, kolmanda poole eeldusega. Kõigepealt ma panen paika olukorra, siis sina annad hinnangu ja mina võtan kokku.
Stsenaarium 1: Sa oled sõjapõgenik. Su pere on iga päev hommikust õhtuni ohus. Mitmed su sõbrad on surnud ja sa annad sisse avalduse, et oma kodumaalt põgeneda. Su avaldus rahuldatakse. Sa võid võtta oma pere ja minna tundmatusse riiki. Sa ei tea sellest peaaegu mitte midagi, aga sa tead, et seal ei ole sõda. Sa lähed. Sa jõuad sinna ja kõik on sõbralikud. See on tõeline paradiis. Sulle õpetatakse keel, sulle pakutakse abi, sind koolitatakse selles uues ja tundmatus olukorras hakkama saama. Sa loed uudiseid, et iga päev tuleb rohkem peresid sinu piirkonnast sinna samasse riiki ja sa loodad, et kunagi kohtad kedagi oma tuttavatest. Ja siis ühel päeval kõnnid poodi ja näedki oma vana sõpra ja te saate rahus meenutada aegu, mis olid enne sõda.
Stsenaarium 2: Sa oled sõjapõgenik. Su pere on iga päev hommikust õhtuni ohus. Mitmed su sõbrad on surnud ja sa annad sisse avalduse, et oma kodumaalt põgeneda. Su avaldus rahuldatakse. Sa võid võtta oma pere ja minna tundmatusse riiki. Sa ei tea sellest peaaegu mitte midagi, aga sa tead, et seal ei ole sõda. Sa lähed. Sa jõuad sinna ja kõik on raevunud. See on totaalne põrgu. Sind sõimatakse keeles, mida sa veel isegi ei mõista, sa saad kõigi arust põhjuseta abi, sind koolitatakse, aga kedagi ei huvita, sest sa oled valest kohast. Sa loed uudiseid, et iga päev tuleb riiki rohkem peresid ja sa kardad nendega kohtuda, sest selleks peaks sa kodust lahkuma ja see ei pruugi ohutu olla. Ja sa ei pruugi mitte kunagi julgeda poodi kõndida ja su sõber ka mitte ja sa oled üksi ilmaruumis, kuhu sa peitu tulid. Ja sulle meenuvad sõnad: "Kas parem on elada koletisena või surra hea mehena?"
Kokkuvõte: Kummas stsenaariumis sina elada tahad? Ma arvan, et teises. Aga ole siis inimene ja tee teistele nii nagu sa tahaks, et sinule tehtaks.

Ma olen kuulnud liiga palju, et pagulastel on parem elu, kui meie enda rahval. Parimaks näiteks on minu arust Vao küla kaks maja ja mingi igakuine toetus, mis iga jutu järgi on erinev. Reaalselt see on ulatunud 300€-1000€. Jällegi, paneme end pagulase olukorda. Sa oled riigis, kus sa ei tea kedagi. Sa ei räägi selle riigi keelt. Sa ilmselt ei ole peaaegu ühekski tööks kvalifitseeritud. Ja reaalselt kõik need asjad on parandatavad ja isegi mitte meeletu kuluga, aga siiski on selleks kulu. Olgu selleks siis aeg või raha. Me liitusime 2004. aastal Euroopa Liiduga ja lubasime, et täidame oma kohustuse. Ja nüüd, kui on aeg teha, mida meilt palutakse, siis on hala ja nutt. Paneme quiti siis. Lükkame piiridele kontrolli ja loobume kõigist euroboonustest. Mis seal ikka, suutsime ju eelmise sajandi alguses lausa 20 aastat iseseisvad olla. Nii et jah, kui euroopa sunnib meid vastu võtma pagulasi, siis olgem sõbralikud ja aidakem neil kohaneda, mitte ärme heidi ja takista nende sulandumist. Parem ärakodustatud võõramaalane kui võõras võõramaalane. Keegi ei palu ju teil nendega ühte heita, aga mina palun mitte heitida.

Heidist rääkides. Mis värk selle valitsusega on? Nad ei ole aasta aega võimul olnud ja ma olen nende kohta kuulnud enam kriitikat kui kogu eelneva valitsusaja jooksul. Tõsiselt, kui ma võrdlen perioodi minu sünd kuni eelmise valimiskampaania algus vs. valimiskampaania algus kuni praegu, siis on kriitika ülevoolavalt selle viimase osas. Mulle meeldib uskuda, et maailmas ongi asjad nii nagu need raamatutes on. Kui seaduseraamat ütleb, et Eesti on väike riik Euroopas, kus on rahval võim, siis nii ka on. Kuskil oli ka idee, et meie ise valime, kes meid valitseb. Ja kui mu mälu ei peta, siis vähem kui aasta eest, seisin ka mina väikeses suletud ruumis ja kirjutasin paberile mõned numbrid. Ja siis loeti üle Eesti kõik hääled kokku ja reformarid ja teised said eesotsas Rõivasega pukki ja elu oleks pidanud heaks minema. Aga nüüd? Nüüd on igal pool mingi heit, et ta ei ole õige mees meid valitsema. Mida kuradit sa siis hääletasid tema poolt? Või noh, kui sa seda ei teinud, siis mokk maha, oota mõned aastad, veena sõbrad ära ja pange sinu lemmar pukki. Johhaidii, mul on kopp ees poliittrianglist. Tahan tagasi maailma, kus valitsus teeb oma tööd ja rahvas ei klähvi iga sammu järel. Meie andsime neile oma võimu ja usalduse ja kui nemad midagi ära käkivad, siis järgmine kord ei anna. Nii kaua, aga hoia oma mokk maas ja ole inimene.

Aga okei, okei. Räägime millestki muust. Ma reaalselt enam ei oska, ei taha, ei jõua. Ta on tagasi ja jõulisemalt kui ma tahaks. Ta on pidevalt minu mõtetes. Iga kord, kui ma silmad sulen, siis ma näen teda. Kunagi oli kuskil pilt, kus kaks meeletut jas vastastikust jõudu rebisid inimese pooleks. Minu sees on praegu samamoodi. Ühel pool on jõud, mis karjub: "Kõik on läbi, liigume edasi, elu on mujal ka," ja teine pool, mis karjub: "Aga äkki ei ole, äkki ei liigu, äkki ei ole." Ja siis ma olengi oma enda õudusunenäos 24 tundi päevas, 7 päeva nädalas ja tähtajatult. Lihtsalt istun ja ootan ja midagi teha ei oska. Kui ma silmad lahti hoian, siis sa oled sa hea, võrratu, parim asi, mis maailmas on. Kui ma silmad sulen, oled sa kuri ja õel olend, kes mind tuhandeks tükiks rebib. Ja nüüd varsti on reaalne võimalus, et ma näen sind. Ja ma ei ole üldse kindel, kas ma olen selleks valmis..

Lõpumärkmed:
Tuli pisut masendav blogi, aga äkki mul ongi depressioon või paeluss..
Aga teile nagu alati:
Naerata, sest elu on kummaliselt ilus.

Järgmise korrani
Janus Pinka 22. august 2015

Sissekanne nr. 226

Päevad 705-739
Popcorn ja jõuluhommikud ehk olen üleolev jobu, vist.

Hey, pole ammu kribanud, aga see ei ole üldse minu süü. Aga enne veel tähtsad asjad:
Google palus mul teid teavitada, et mu blogil on mingid küpsised.
SEE ON TEIE ESIMENE JA VIIMANE HOIATUS.
Join the dark side (loe: my blog), we have cookies. Hahahhaha #halvadnaljad123

Päevamõtted:
27. juuni ütlesin, et blogin alles siis, kui saan 5 soovitust. 31. juuli õhtul sain ma 5. soovituse. Ma ootasin natuke kiiremat olukorra lahendust, aga nojah, nüüd teeme siis mingil määral mingi asja natuke tasa. Terve juulikuu jagu seiklusi vaja nüüd kiirelt kokku võtta. Aga jah, kõigepealt need ideed või asjad.

1. teema - raamatud. sinu lemmikraamatud ja muud seonduvad mõtted #blogi
Raamatud - ekss: "trükipoognaist koosnev terviklik väljaanne, mida katavad kaaned". Raamatuid on igasuguseid. On suuri ja väikeseid, on pakse ja õhukesi, on sisukaid ja sisutühje, on isegi kollaseid. Ma olen üleskasvanud mingi alateadusliku mõttega, et raamatute lugemine viib sind ühiskonnas ülespoole. See annab sulle õiguse teistele ülevalt alla vaadata ja kritiseerida, sest nende elu koosneb Kardashianide vaatamisest ja millest veel. Igal juhul mingil kummalisel põhjusel on see meeletult võrratu vaatepilt, kui sa näed kedagi pargipingil raamatut lugemas. Annab väikese sisetunde, et maailm ei olegi veel täiesti hukas ja meil on veel lootust.
Minu lemmikraamatud - See on ootamatult raske küsimus. Õnneks tegid sa mulle asja lihtsamaks küsides selle asja mitmuses. Ilmselt tooks esimesena välja "Eragon"i. Välja tooks selle, sest sellel oli mu elule väga suur märk. See süvendas mu armastust draakonite ja mõõkade ajastusse. Sisendas mulle idee, et fantaasia on vaid ühe mõtte kaugusel ja alati minu jaoks olemas. Ükskõik, mis maailmas toimub, mul on minu mõtted ja seal olen mina rüütel valgel hobusel.
Teiseks tooks välja "Tapamaja korpus nr. 5". Kaks paralleelset lugu. Üks tulnukatest, mis kõigile meeldis, ja teine sõjast, mis teiste jaoks taustale jäi. Minu jaoks oli aga vastupidi. Mind ei ole kunagi tulnukad huvitanud. Aga sealne kirjeldus sõjast oli minu arust nii võrratu, enamvähem kõik tegelased ja tegevused.
Kindlasti ei saa märkimata jätta "Godot'd oodates". Kui ma seda lugesin, arvasin ma, et see on saast, solk ja tindiraiskamine. Aga kuud möödusid ja Godot oli ikka vahel mõtetes sellega, et kogu see raamat on üks tohutu kordus. Ja siis ma sain aru, et vahel tulebki korrutada, sest iga kordus ei ole halb. Mõni kordus on vahel isegi väga hea.
Ja kuigi häid raamatuid on veel (nt. "Rehepapp" ja "Mees, kes teadis ussisõnu", "Hamlet" ja ehk midagi veel), siis tooks välja viimasena "1984". Lihtsalt võrratu raamat. Mul on ilmselt Jumalakompleks, aga ma lihtsalt armastaks olukorda, mida seal kirjeldati. Aga ainult siis, kui mina oleks "Suur Vend". See on võrratult ülesehitatud raamat ja seda  oli rõõm lugeda, kuigi ma kardan, et see süvendas minu sadistlikku maailmavaadet.
Muud seonduvad mõtted - kuna raamatutest võiks tundide viisi rääkida, siis räägin ainult natuke. Räägin antilemmikraamatutest ehk raamatutest, millega võiks tuld alustada. Esiteks "Tõde ja Õigus". Jah, ma nõustun, et see on meie "kultuuri" üks suur osa, aga kuna see tehti kohustuslikuks, siis käigu kukele. Mul oli nii kopp ees, kui ma pidin lugema inimestest, kes mind ei huvita, tegemas asju, mis mind ei paelu, tegeledes probleemidega, millega ma ei oska samastuda. Vähemalt on paks raamat, kui veab, saab mitu lõket alustada. Ja suurema osa eesti "kirjandusklassikast" paneks ma samasse ahju. Tooks välja "Helde puu", sest mulle ei meeldi selle poisi omakasu. Mulle meeldib mõelda, et me oleme paremad. Ja noh, veel paneks siia patta enamus usuraamatuid. Sa võid inimesi veenda, et nad oleks head, nii et sa ei pea rääkima superkangelastest, kelle loos on rohkelt vigu ja ebamäärasusi. Reaalsest see superkangelaste asi on üks peamine põhjus, miks ma oma usu rajasin.

2. Miks su blogi vahepeal privaatne oli?
Sest mul oli nägemus. Nägemus, et ma pean eemale saama. Ja siis ma olingi nädal aega pea kogu sotsiaalmaailmast eemal. Ja siis kõige muu seas panin ma ka oma blogi privaatseks. Aga nüüd on see tagasi ja noh, äkki on see kuidagi parem.

3. Räägi oma teistest blogidest
Noh, mul on 7 blogi. 1) Mul on see blogi siin. 2) Mul on D&D blogi, kus ma räägin D&D'st ja kui me lõpuks suudame oma esimese mängu tehtud saame, siis räägin sellest veel lähemalt. Ah jaa, sellest rääkides, ma otsin ikka inimesi, kes tahaksid mängida. 3) Mul on toidublogi. Sealt on küll mõned road vist puudu praeguse seisuga, aga eks vaatab ehk lahendan selle probleemi ka lähiajal ära. Seal on igast nom-nom toidud imelike seletustega. 4) Mul on mõtete blogi. Tegelikult see on igast saasta täis ja ma kasutan seda suurel määral infokandmis allikana. Kuigi suurim roll bloginduse osas on vast see, et sinna märgin lühidalt üles asju, millest siin rääkida. 5) Mingi "suur" filosoofia blogi, mis läbi kukkus, sest ma tahtsin rohkem endast rääkida. Kui see läbi kukkus, siis tegingi selle ja see ongi peamine blogi praegu. 6) Blogi, kus ma rahuldasin oma sadistlikke vajadusi kirjeldades, võigast maailma, kus surm oleks parem kui elu. Selle tõttu sain lahti väga halbadest mõtetest ja noh, ma tahan midagi sellist aga natuke suuremat lähiajal veel teha. Sadistlik maailm on minu jaoks kuidagi paeluv. 7) Minu kõige esimene blogi. See on enamvähem samasugune kui see, aga seal on üks suhteliselt saast sissekanne. Ja ma ei hakanud sinna asju lisama, aga ära ka ei kustutanud.
Panen 2 tükki siia ka: D&D blogi ja Toidublogi.

4. (Minu isiklik lemmik) Kas sa ise ka tajud, et sa aina üleolevam jobu oled?
Jah ja ei. Ma olen arusaanud jah, et mul Jumalakompleks on. Keegi hiljuti ütles, et ma hoolin ainult iseendast. Kellest teisest ma hoolima peaks? Ma hoolin teistest inimestest täpselt nii kaua, kui ma sellest kasu saan. Ja siinkohal ei mõtle ma tulu-kulu=kasu, vaid pigem tulu=kasu. Ja siinkohal tuleb arvesse võtta ka minevikus saadud kasu ja tulevikus saadavat potentsiaalset kasu. Ma hoolin oma perest, sest nende olemasolek on suhteliselt suureks eelduseks, et ma püsin stabiilse ja elusana. Ma hoolin oma sõpradest samal põhjusel. Aga nii pea, kui neil kaovad kõik positiivsed omadused, siis ma ei ole ju kohustatud neist hoolima. Mul ei ole vaja sõpru, kes mulle vaid kahju toovad.
Ma olen seisukohal, et ma olen enamus inimestest kõrgemal. Mul vedas tohutult, et ma sündisin valge mehena Põhja-Euroopas. Ma pole käinud üheski kohas, mis oleks minu eluajal olnud sõjatsoon. Ma oskan lugeda ja kirjutada ja mul on internetiühendus. Ma olen edukalt lõpetanud keskkooli ja omandan ülikoolis kõrgharidust. Mul ei ole ühtegi julma/tapvat haigust. Ma olen suitsuprii ja peaaegu täiskarsklane. Mu kehas pole ühtegi neeti ja mu keha on tindist puhas. Aga noh samas olen ma alakaaluline, värvipime sotsiaaloskusteta pubekas, nii et ideaalini on veel pikk maa. Aga samas ma olen enda arust parem kui keskmine inimene. Palju parem.
Aga ma ei taju, et ma jobu olen. Tõsi ma olen vahel natuke kohutav teiste suhtes ja hoolin peamiselt vaid iseendast. Ma teen elementaarsetes suhtlusasjades vigu ja ei mõista neid enne kui on liiga hilja. Aga samas ei pea ma end üdini halvaks. Ma reaalselt üritan olla hea inimene, kuigi see alati välja ei tule. Nii et jah, ma tajun, et olen üleolev, aga ei nõustu, et jobu olen.

5. Kool
Jah, nii umbmäärane teema ongi. Teoorias on see teema, et räägi kõigest ja mittemillestki. Igal juhul jah, räägin oma ülikooliaastast siis. Õpin Tartu Ülikoolis õigust. Oli esimene september. Ma seisin ülikooli peahoones ja nägin, kuidas kaks sõpra üle pika aja kokku ja ühendasid tere ajal oma käed. Ja minu kooliaeg oli rikutud. Ma kardan, et kunagi saan mina kellegagi peale suve kokku ja tema tahab mind katsuda. Aga mina ju ei taha. Kuulasin, kuidas inimesed mulle tundmatus keeles laulsid ja teadsin, et kunagi pean minagi selle laulu ära õppima (ma pidingi). Kuulsin, kuidas dekaan rääkis, et meid vihatakse elu lõpuni ja 100 advokaati merepõhjas on hea algus. Ma jõin ennast täis, tantsisin raekojaplatsil tundmatuga, kaotasin vihmavarju, leidsin sõpru ja valetasin. Rebasejooksu õhtu oli huvitavalt hea ja halb korraga. Leidsin end amatöörfilmis Harry Potteri rollis. Vahel on raske istuda hommikust õhtuni loengusaalis ja viimase loengu ajal on peas juba tuhat muud mõtet kui loenguteema. Mõni õppejõud on nii vana, et sa arvad, et ta oleks pidanud üleeelmine sajand pensile minema. Mõni õppejõud on monotoonne ja kogu loengusaal on täis näoraamatusse vaatavaid noori. Ja siis on mõni noor ja elujõuline, kes on nagu päris inimene, lööb rusikaga vastu lauda ja nõuab vastuseid. Mõni õppejõud vaatab sinust kaarega mööda ja läbi, samas kui teine vaatab nii mõjuvalt silma, et sa lausa tunned, kuidas su adrenaliinitase läbi lae lendab. On loenguid, kus on kohal enamvähem kõik õpilased ja siis on loenguid, kus on 10% õpilastest kui sedagi. Info liigub mööda tundmatuid teid. Mõnes kohas on info aastate vanune ja vale, samas teises kohas muutub päev enne info realiseerumist ja kunagi ei tea, mis värk on, sest kõigil on oma teooria. Mõne asja jaoks antakse sulle aega 6 kuud ja ometi viimase nädala keskpaigas leiad sa alles aja. Sa lubad, et enne järgmist kontrolltööd hakkad varem õppima ja saad teada, et töö on juba homme ja siis istudki ühikas, ühes käes kanakoib ja teise käega lappad konspektide vahel. Hommikusöögi asemel jood kooliteel jogurtit, sest sa tahad end vahel välja ka magada. Vahet ei ole, millal ma kooli lähen või sealt tulen, ma näen 2km teekonna jooksul vaid mõnda üksikut naeratust. Aga jah, kuna väga raske on mitte mingite juhiste abil millestki rääkida, siis praeguseks jätan asja siiapaika.

Ja nüüd natukene juulist: Olin siis sotsiaalmeediast eemal ja siis samal ajal läks mu arvuti katki. Ma jäin haigeks. Ma käisin Tallinnas ja Tartus. Käisin õel külas ja kasse hoidmas. Tegin uue blogi ja tegelesin sellega natuke. Käisin vahepeal sõpradega õues ja leidsin paar head arvutimängu, mida mängida. Ja noh, ma ausalt ei mäleta, mida ma veel tegin, sest kuu oli pikk ja mälu mitte.

Aga eile käisin siis KiisuMiisu pool grillimas. All-in-all päris hea grill oli. Liha oli ja sõbrad olid. Sai isegi mõned tunnid magatud öösel. Autoga viidi ja autoga toodi ja üldse oli lahe. Nägin Mustvee konsumis, kuidas mingi kutt mingi purgi maha pillas ja siis see hakkas välja pritsima. Igal juhul kutt hoidis siis pritsimisel nii kaua sõrme ees kuni see lõppes ja siis ta lihtsalt pani purgi minu silme all riiulisse tagasi. Nomraalne.. Ah jaa, nägin Statoilis kahte mulletit. Kui sa näed mulletit, pead sosistama: "Mullet, mullet, mullet," ja siis on päeva lõpuni rohkelt õnne. #truestory. Kulutasin 3. päeva 5'st ära. "Ütle alkole ei 2015" on ikka veel tehtav.

Lõpumärkmed:
Aga noh, kui sul on lisaküsimusi, anna teada. Kui ei ole, siis nojah okei.
Aga teile nagu alati:
Naerata, sest vahel on kollane ja muud asjad ka.

Järgmise korrani
Janus Pinka 1. august 2015