Sissekanne nr. 232

Päevad 786-793
Ma hakkan küpseks saama..

Hey. Kuna vähemalt kaks inimest on maininud mu blogi, siis midagi minu sees sunnib teile midagi kirjutama. Kusjuures seda sissejuhatust on alati suht jama kirjutada. Esiteks ei ürita ma sellega midagi ära öelda, teiseks, ma ei taha seda liiga lühikeseks jätta. Ja siis see ongi selline imelik osa. Aga noh, käin enamus päevadel koolis, vahepeal tantsin natuke (hüppeliiges on purukatki vms) ja siis vahel harva räägin mõne inimesega millestki. Vahel täiesti ootamatult. Seisin hiljuti poes ja üks rebane tuli ja alustas vestlust. Ootamatult huvitav olukord ja selle osas üpris lahe. Kui välja arvata asjaolu, et ma ei suuda planeerimata vestlustes väga adekvaatselt hakkama saada.

Päev 794
Tal on kõige armsam naeratus ever..

Iroonia. Kirjutad ühel päeval, et sa ei oska mitte kuidagi alustada seda asja ja siis pead seda kaks korda järjest tegema. Igal juhul, on üks jõhkralt armsa naeratusega neiu ja siis ma tantsisin temaga. Ja noh, kuna ma olen hea laps, siis andsin emale ka selle neiu nime ja mida mu ema tegi? Stalkis teda. Oeh.. Asja kulminatsiooniks võiks lugeda selle, kui ta mulle selle neiu perekonna kohta rääkima hakkas või kui ta arvas, et ma peaks talle homme fb's õnne soovima. C'mon, võta kokku ennast. Kes see siis fb's õnne soovib? Sa kas saad inimesega kokku, helistad talle või ei soovi üldse õnne. Vaid väga haruldastel kordadel on lubatud teisele inimesele neti teel õnne soovida. Aga nüüd siis mingite asjade juurde, millest täna rääkida.

Päevamõtted:
Ehk on mõni teist märganud, et meie ühiskonnas on punaste juustega inimesi. Nad meeldivad mulle. Ma ausalt ei tea miks. Ma isegi ei tea, kas nad on tegelikult punapead, sest paljud on nii kahevahel ja ma ei ole kunagi värvidega hea olnud. Aga jah, suurim eelis juuksevärvi osas on gingeritel, mis paneb mind mõtlema, et äkki ei ole tegemist niivõrd ainult juuksevärviga vaid lihtsalt retsessiivsusega. Või on ikka veel midagi alles sellest ajast, kui mulle iirlased meeldisid. Aga jah. Kusjuures ma arvan, et see on meeletu märk minu aseksuaalsusest, et mulle inimesed nende juuksevärvi osas meeldivad. Aga noh jah, punapead, teid on hoiatatud.

Sügis. Olgem ausad, suht saast aastaaeg. Astud hommikul kodust ilusa ilmaga välja ka mõned tunnid hiljem on suur sadu ja sa mõtled, et kus lähim puidust laev on. #biblejokes Lisaks sellele on hommikul niivõrd jahe, et ma lähen jopega välja ja samas on päeva ajal nii palav, et ma sulan ära ka ilma jopeta. Lisaks see, et kõik inimesed tunduvad nii masendunud ja siis tundub alati ilm saast. Reaalselt ma näen iga hommik kümneid inimesi ja ometi vaid üksikuid naeratusi. See ei ole lahe. Ma mõistan, et sul on resting bitch-face, aga siis näegi vaeva. Ma ei palu sul ju Jokkeri kombel ringi tallata ja HAHAHA karjuda. Lihtsalt vääna suunurgad natukene ülespoole. Reaalselt ma valin sageli vaid naeratuse järgi, kas inimene mulle meeldib. Ma võtan naeratuse iga kord enam kui bitch-face. IGA KORD.

Nägudest rääkides, mis värk on näoraamatu profiilipiltidega? Liiga tihti ma pean lisaks su pildile vaatama ka su nime, et teada saada, kes sa oled. Esiteks, osad inimesed vahetavad seda kogu aeg. Iga natukese aja tagant on jälle uus pilt. Nagu kuradi mõistatusmängud, et kes on pildil. Teiseks, miks su profiilipildil on keegi teine? See on just neile inimestele, kelle profiilipildil on mitu inimest või nemad mingi väga imeliku nurga alt. Ma mõistan, et sa üritad varjata fakti, et sul on 17 lõuga, aga kui ma igakord pean mängima mõttemängu, kes on pildil, siis sorri, ma ei näe sellel mõtet. Ja noh, ma isegi ei hakka rääkima inimestest, kelle profiilipildil on midagi muud kui inimesed. Ma saan aru, et sul on koer ja auh-auh on sinu jaoks lahe asi, aga siiski, sinu profiil ju. Aga jah, lihtsalt vahel on nagu täiesti kohutav välja mõelda, kust ma sind tean.

Mulle öeldi, et ma peaks rääkima, mis on saanud Tartust aastaga. See on minu jaoks muutunud. See on ikka veel minu lemmiklinn ja nüüd on see kordades kodusem. Kui ma veel aasta eest käisin radu, mis olid tuttavad, siis nüüd käin pea alati neid, mis on lühemad või lahedamad. Kui vanasti vaatasin vasakule ja paremale ja ootasin kasvõi mitu minutit, et autosid üle tee lasta, siis viimasel ajal olen mõistnud, et nad ei aja mind alla. Ma olin see, kes pidi teed küsima ja nüüd olen see, keda peetakse tänaval kinni. Kui mulle meeldis tulla siia linna, sest siin olin ma üksi ja rahus, siis nüüd ma lähen tagasi koju, sest seal ma olen üksi ja rahus. Kui ma vanasti arvasin, et rong ja auto ja eriti buss sõitsid meeletult kaua kahe linna vahel, siis nüüd tundub see nii tavaline ja ootamatult lühike aeg. Ma olin veendunud, et see linn on ülerahvastatud ja nüüd tunduvad vahel pargid ja tänavad liiga tühjad. Ma nimetan oma ühikat Tartus ka koduks, ma olen leidnud sõpru, ma arvan, et sellest linnast võib minu jaoks asja saada.

Mulle öeldi ka, et ma koolist räägiks, aga ma ei oska midagi rääkida. Vähemalt mitte midagi tarka. Ma ei suuda välja tuua ühtegi seika ega õppejõudu. Ma lihtsalt ei suuda või ei oska või ei taha. Aga ma räägin teile, kui osav ma olen. Tahtsin siis süüa jogurtit. Aga mul oli laual vaid kahvel. Egas midagi, võtsin jalad selga ja läksin kööki. Viskasin kahvli sahtlisse ja haarasin "lusika". Kõndisin siis tagasi laua juurde asetasin "lusika" jogurtitopsi peale ja avastasin, et ma võtsin selle sama kahvli kaasa, mille ma olin just ära viinud. Kõndisin uuesti kööki ja seekord naasesin lusikaga. Päris lusikaga, millel ei ole ühtegi toidusurkimiseks vajalikku ora.

Ah jaa, ma pidin rääkima, et ma saan vist küpseks. Esiteks see, et ma hakkan vist vanaks saama/jääma. Minu ideed vanaks saamisest pärinevad umbes sellest ajast kui ma veel hästi pisike poiss olin. Kuidagi võrratult täiskasvanulik tundus poodi minnes koheselt ostukorvi haaramine ja viisakus (palun, aitäh, ilusat päeva jne), samuti veendumus, et täiskasvanud ei ropenda ja teavad, mida nad teevad ja tahavad. Ja ma olen viimasel ajal üritanud neid ideid jälgida. Ma jõudsin järeldusele, kuidas inimestele meeldida. Ole sina ise. Ma tean, ma tean, klišee. Aga reaalselt mul on kopp ees inimestest, kes üritavad olla midagi, mida nad ei ole. Ole sina ise. Kui sa oled sina ise, siis sa paistad alati nii ja inimesed, kes tegelikult tahavad sinuga koos olla, äkki isegi on sinuga. Ära ürita mitte kellelegi meeldida, vaid sellepärast, et sa tahad seda. Kui sina talle ei meeldi isiku poolest, siis otsi keegi muu. Ma olen imelik, ma olen rahul sellega, ole sina ka. Mida teised ikka teha saavad? Heidavad sind perest/grupist/kuskilt mujalt välja ja ei suhtle enam sinuga? Adjöö siis. Parim näide on minu seksuaalsus. Enamus inimesi mu ümber teavad, et ma olen biseksuaal, aga samas enamus neist teavad, et ma ei taha nendega midagi teha, sest nad on mu sõbrad ja ei midagi muud. Ja kui ma leian kunagi kellegi, kellega mina olla tahan ja teistele ta ei sobi, siis fain. Siiani ei ole midagi peale mõne homofoobse kommentaari olnud. Ja see ei ole nii hull. Aga kui tekiks meeletu draama, siis adjöö, mul on targemat teha, kui sind heitida. Ma ei näe põhjust endale ja teistele valetada, kes sa oled. Jah, ma olen väike tõre antisotsiaal ja vahel täpselt teistpidi ka. Ma ei suuda ära otsustada, mida ma tegelikult tahan, aga ma vähemalt tean seda ja ei ürita mitte kellelegi väita midagi muud. Kes sina oled ja mida sina tahad?

Lõpumärkmed:
Ma olen märganud, et mulle meeldivad inimeste pead. Või noh juuksed, silmad ja naeratus ja need kõik on otseselt peaga seotud. Kas see on imelik?
Aga teile nagu alati:
Naerata ja ehk soojendad minu südame natuke ülesse.

Järgmise korrani
Janus Pinka 24. september 2015

Sissekanne nr. 231

Päevad 781-784
Päev 785
.. ja siis ta naeratas..

Hey, Ma tean, vahel ma blogin nii ohtralt (vaata üles). Aga mis seal ikka, äkki jõuame seekord kuhugi välja. Mida ma teile rääkida võiks? Toakaaslane on kadunud, kõrvaltoas elu ei ole, nii et ma olen päris üksinda. Aga noh, mul on internet ja minu mõtted. Käisin Metros täna. Sain siis oma toidu ja algas väga imelik vestlus minu ja teenindaja vahel. Tema üritas selgitada, et kahvlid on kassa juures, mina vastasin igale asjale jah ja siis kõndisin minema. Ma oleks ju võinud seletada, et mul on endal kahvel olemas (kavatsesin kodus süüa), aga "jah" tundus parem variant. Aga see selleks..

Päevamõtted:
Eelarvamused. Mul on pea kõigi inimeste osas mingi eelarvamus. See kujuneb imekiiresti ja selle ümberlükkamine on imelihtne, aga siiski see on olemas. Ja kahjuks on see äärmiselt harva positiivne. Põhimõtteliselt on mu eelarvamused alati äärmustes. Ja nagu ikka kooliaasta alguses kohtume me väga mitmete uute inimestega. Jalutades mööda Rüütli tänavat näeme uusi inimesi. Ja noh, siis ma vaatan inimesi ja kritiseerin neid oma mõtetes. Ja see juhtus ka täna. Hetkel on trennis kõik peale kahe inimese mulle võõrad ja siis on imelihtne lasta ajul eelarvamusi toota. Ja siis ilma erilise põhjuseta mulle ei meeldinud üks inimene. Täpselt niikaua kui ma temaga tantsima pidin. Ja siis ta meeldis mulle väga. Ja ainult ühel väikesel põhjusel. Ta naeratas, ta teadis mida ta tegi ja meie vaheline tants sujus. Kui aus olla, siis me tegime mingeid lihtsaid asju, aga koos temaga oli neid asju imelahe teha. Ja see muutus oli huvitav kogemus. Ühe imeväikese hetkega muutus ta ühest äärmusest teise. Ja õnneks või kahjuks ei tea ma temast mitte midagi.

Oli veel üks neiu, kellest ma midagi ei teadnud. Ja noh, kui sa tahad midagi kellestki teada saada, siis on vaid üks võimalus. Teda stalkida. Ja siis kui ma teada sain, mis ta nimi on, oli kõik lihtne. Läksin facebooki, sisestasin ta nime otsingusse, sain vaste. Avastasin, et jah, on küll tema. Igal pildil oli vähemalt üks isik, kes nägi väga välja nagu tema. Ja siis ma sain aru, et mul ei ole mõtet stalkida. Mul ei oleks selle infoga ju mitte midagi teha. Ja siis ma lõpetasin. Ma lõpetasin olukorras, kus ma teadsin ta nime ja seda, et tal on fbs pilte. Vanasti oleks ma võinud tundide kaupa interneti avarustest asju otsida ja siis kõike teada. Aga millegi pärast ma enam nii ei tee. Nüüd ma olen liiga laisk, et stalkida. Isegi otsingusõnad kustutasin millegi pärast ära. Jah, minu stalkimise päevad on nüüd vist läbi..

Ma ei ole isegi kindel, mida teile rääkida. Mu elu on liikunud edasi või tagasi. Ma olen jälle olukorras, kus ma olen "selle neiuga" sõber (vähemalt minu arust), mu foobiad on tagasi tõmbumas ja mu mõtetes on pidevalt fantaasia, mis ei hõlma julma sadismi. Noh, olgem ausad, kõik ei ole nii nagu vanasti ja arenguruumi on igas vallas, aga siiski. Vahel nagu tundub, et kõik ei olegi nii valesti. Samas on mu ajul siiski vajadus kedagi või midagi armastada. Ja siis vahepeal mu käed värisevad, süda puperdab, mõte ei tööta, toiduisu kaob, on totaalne vaikus ja aeg seisab. Aga samas ei ole ühtegi asja, mis otseselt seda tekitaks. Kas ma armastan kõiki või mitte kedagi või mõlemad kuidagi korraga? Võibolla on asi selles, et ma olen natuke aktiivsem kui varem. Kui ma mingi hetk istusin oma voodis, sõin juustupalle ja olin totaalses üksinduses, siis nüüd on kool, trenn ja vahepeal räägin inimestega juttu ka.

Aga ma ei tea. Mul on idee, et teil on idee. Teil on alati mõni idee. Eelduslikult on teid kuni 7 miljardit. Selle massi sees, peaks leiduma idee. Idee, mis annaks mulle idee. Midagi millest rääkida. See võib olla jah/ei küsimus, see võibolla küsimus miks, kuidas või kui palju. Aga jah, ma ootan mingit teiepoolset panust minu blogisse. Vahel on suhteliselt nüri kirjutada. Kirjutad midagi, näed, et seda on lugenud X arv inimesi ja on vaikus. Ja selline asi kordub. Ma tean, et mitmeid kordi on mainitud, et ma peaks koolist rääkima, aga ma ei tea, ma ei oska. Esiteks on minu puhul sageli see, et mulle jääb meelde tunne, mitte mingi sündmus. Ja siis on raske millestki rääkida. Aga noh, vaevalt, et te panustate. Aga eks näeb..

Lõpumärkmed:
Ma ei tea mõnest inimesest mitte midagi ja vahel käivad mu peast läbi mõtted, et kui meil oleks 4 last, mis me nende nimedeks paneks?
Aga teile nagu alati:
Naerata, see on imelihtne ja imeilus.

Järgmise korrani
Janus Pinka 16.09.2015

Sissekanne nr. 230

Päevad 772-780
Minust lühem punapäine neiu ehk kahtlen oma seksuaalsuses..

Hey. Pole jälle vist liiga kaua teile midagi tarka kribanud. Aga ega me ei ole ju veel ka olukorras, kus keegi ütleks, et ma peaks seda tegema. Viimasel ajal on üldse väga vähesed inimesed mu blogi mulle maininud ja suur osa neist kommentaaridest, mis on olnud, on teise blogi kohta. Jah, ma tegin ühte vanemasse blogisse uue asja. Räägin seal elust toas number 304. Aga mis siis vahepeal toimunud on? Noh, hakkasin ilusti korralikult koolis käima, olen väheke tantsinud ja tõin ratta Tartusse ära.

Päevamõtted:
Oli esmaspäeva õhtu ja mu facebooki tekkis üle pika aja ootamatu chat-aken. "hei,mul selline küsimus, et mis sa homme ja kolmp. kell kuus õhtul ted?" Jah, nii palju mind ette hoiatatigi. Ja siis teisipäeva õhtul istusin ma Kalevi 24 põrandal ja kuulasin erinevaid asju, millest suurt osa ma enam ei mäleta. Aga jah, siis kolmapäeva õhtul ma juba tantsisin ja täna ka. Ja järgmine nädal tantsin ma neljal järjestikusel päeval. Vähemalt eelduslikult. Aga jah, olen tagasi rahvatantsu rindel. Vahel on natuke raske teiste inimestega koos olla, aga "face your fears" ja mis kõik veel.

Sinu juures on niikuinii tuhat asja, mis mulle ei meeldi, ja miljon asja, mis on võrratud. Aga ma ei taha sinust palju. On vaid mõned lihtsad palved, mille järgimine ei ole kohustuslik, aga väga-väga soovituslik. Seda eeldusel, et sa tahad, et me oleks midagi enamat, kui inimesed, kes teavad teineteise nime.
Üks hea soovitus on olla suitsuprii. Kuid olla seda enam kui oli Mark Twain oma geniaalse tsitaadiga: "Suitsetamisest loobumine on kõige lihtsam asi üldse, ma olen seda teinud tuhat korda." Kui su pakk nikotiinipulgakesi on otsas, ära osta uusi. Kui su praeguses pakis on veel mõni, murra need pooleks ja peida prügikoti põhja. Reaalselt mulle ei ole ükski inimene rohkem meeldinud, sest ta suitsetab, samas on samal põhjusel paljud vähem meeldinud. Ainus ja reaalselt ainus kord, kui ma olen korraks mõelnud, et ehk see ei olegi totaalne mõttetus, oli kui üks poiss ütles: "Suitsetamine on ainus põhjus, miks ma üldse laupäeviti kodu uksest välja astun." See oli võrratult naljakas minu arust. Aga see oli ainujuhtum ja minu jaoks kehtib see vaid tema osas.
Lisaks sellele, kui sul on kaelakee, bling-bling, amulet või mis iganes asi veel. Hoolitse, et kui sa selle kinnitad, siis kinnitus on õiges kohas. Mul on kopp ees, et kui ma vaatan su rangluu piirkonda, siis ma näen seal kaelakee ühenduskohta. Teeme nii, et sa teed endast kõikvõimaliku, et see oleks su kaela taga. Ma ei palju ju nii palju. Aga see häirib mind meeletult. Ma ei palu sul bling-bling üldse ära kaotada. Lihtsalt teeme nii, et ma ei näe, kuidas see kinnitatud on. Sama asi on särkide ja muude asjadega, mille kaeluse tagumisel poolel on see lipik. Teeme nii, et sa hoiad selle lipiku varjatult. See ei ole ju nii raske.
Ning kolmandaks. Palun ära ütle, et sa oled kole, paks, loll jne. Mind ei huvita. Põhimõtteliselt on enam kui sageli nii, et enne kui keegi ei ütle, et ta on paks, kole ja loll, ma isegi ei märka seda. Ja siis jääb see tema mälestuse külge ja minu jaoks te oletegi ju vaid mälestuste kogud. Me kõik teeme vigu, me kõik ei olegi geenilotoga võitnud Kreeka jumala keha. Okei, ma tean, et mõned teist teevad seda "fishing for compliments" ideega, et kui ma ütlen, et ma olen kole, siis teised ütlevad, et olen ilus. See on nii imelik viis komplimente saada. Teiseks, mina sageli ei ütle, et sa oled tark, ilus või kollane. Ma lihtsalt lasen sul oma arvamusega olla, mis seal ikka.

Käisin eile repsude jooksul. Aga tüüpiliselt minu kombel, ei meenunud mulle kell 21 alanud üritus enne kella 21:50 ja noh, siis ma jäin valdavast osast ilma. Siiski sai midagi nähtud ja natuke tehtud. Kiusasin mõnda repsut, rääkisin teisega juttu. Meenutasin (mulle räägiti) oma rebase aega. Tuleb välja, et ma olin ikka väga mingisse kunsti õpivasse neiusse armunud. Aga mis seal ikka. Kui sina olid, see neiu, kes õppis restaureerimist ja tantsis minuga Raekoja platsis umbes aasta aja eest, siis tea, et ma unustasin su ära, nii et ehk ei olnudki meie armastus tõeline. Aga jah, käisin esimest korda Metros ära ja mängisin Raatuse ühikas lauatennist. Või noh mängisin on suur sõna, aga siiski vist sobib.

Ma olen märganud mingit väga kahtlast trendi. Mulle meeldivad minust lühemad punapäised neiud. Ja kahtlane on see, et ma alles hiljem tagasi mõeldes jõuan sellele järeldusele, aga nad meeldivad mulle juba varem ja valdavalt muudel põhjustel. Sellest hoolimata ei taha ma nendega midagi väga erilist teha ja ma ei ütle ka seda, et teised mulle ei meeldi. Aga väikestel punapeadel tundub minu huviorbiiti saamine kergem olema. Aga eks aeg näitab. Kusjuures selline trend ei meeldi mulle väga. Ma olen äärmiselt neutraalsust toetav ja ma ei ole kindel, kas ma peaks kellelegi sellise eelise andma.

Ma olen bioloogiliselt mees. Kõik tunnused on ju olemas, alustades karvadest suu ümber lõpetades Y-kromosoomiga ja kõik, mis sinna vahele jääb nagu madalam hääl ja noh jah.. Aga siiski ei taha ma meheks saada. Olen viimasel ajal liiga palju kuulnud sõna "mees" kontekstis, kus ma ei soovi mees olla. Mees peab olema seda ja teist, tegema seda ja teist, oskama seda ja teist jne. Ajateenistus teeb poisist mehe. Kes see siis õlut joob, õige mees joob viina. Okei, viimane on pärit maani täis mõttehiiglaselt Rüütli tänaval, nii et tema hinnang meheks olemisest ei ole vast kõige õigem. Aga siiski olgem ausad. Olenemata sinu soost on sul kaks kätt, millega uksi lahti teha. Kui sa tahad, et keegi sulle uksi avaks, palka keegi.. Miks peaks olema naistel õigus enne uksest siseneda? Miks peaks olema ühed ametid meestele ja teised mitte? Ja kui inimest ei paelu militaartehnika ega distsipliin üldse, siis miks tal on kohustus aega teenida? Ja miks see on vaid meestele kohustuslik? Kui tuleb sõda, siis meil peaks olema iga inimene siili okkaks, mitte olukord, kus naised ja lapsed niisama ringi lasevad ja mehed eluga riskivad. Lisaks, miks on kõik nii veendunud, et sõda tuleb ja kui ta tuleb, et siis uus võim nii halb on? Meid on natuke üle 1 miljoni. Mind meeletult hämmastab, et me veel alles oleme. Ja ma olen 99% kindel, et ma laseks kõigil miljonil eestlasel põrmu kaduda, kui me saaks maailmariigi. Aga ei, ma ei ütle, et me peaks kaotama oma rahvuskuuluvuse. Minu pärast võime me ikka iga natukese aja tagant laulda ja tantsida ja lätlasi mõnitada, aga ma eelistaks olukorda, kus me oleme üks suur riik. Kus me ei peaks kartma, et teistel on mingid salajased värgid ja kõik muu. Me oleme üks rahvas, üks maailm. Kuidas me peaks vallutama Marsi ja teised planeedid, kui me ei suuda meie enda omagi korras hoida?

Tulles tagasi neutraalsuse juurde. Okei, ma saan aru, et vahel on oluline teha nii, et on mees ja naine. Aga need on vaid olukorrad, kus mängu tuleb see, et sul on teatud geenikomplekt. Näiteks paljunemine ja intiimprivaatsus. Ma ei ütle, et me peaks kõik koos ühes riietusruumis segimöllu tegema, aga me kõik saame ise uksi avada, ämblike kõrvaldada ja maad kaevata. Vanasti võis jah olla, et naised on nõrgem sugupool ja mehed peaks ehk aitama, aga tänapäeval on nii palju tugevaid iseseisvaid naisi ja nii palju nõrgukestest parasiitmehi (mina kaasa arvatud), et ei ole ju mõtet rääkida, et terve sugupool on milleski ühtemoodi. Lisaks veel vanuseline klassidesse jagamine. Okei, esimesed 9 aastat kooliteel ma saan sellest aru. Aga ülejäänud aeg? Ma mäletan oma gümnaasiumi ajast paljusid inimesi, kes võtsid mingi aine vaid sellepärast, et see oli kohustuslik. Kui ma tean, et ma tahan saada inglise matemaatikuks, siis miks kuradi pärast pean ma vene keelt ja muusikat õppima? Et silmaringi laiendada? Kui ma terve tunni sõbrannaga juttu räägin, ma võin seda mujal ka teha ju. Miks ei võiks olla, et gümnaasiumi osa koolist on suurel määral valikained ja vaid tibake kohustuslikke aineid? Lisaks see, et ülikoolis ajavad kõik taga mingit kursusevaimu ja what not? Ausalt suhelge endast natuke nooremate ja vanematega. Te äkki isegi ei pettu.

Ah jaa.. Mu seksuaalsus. Ma ikka veel olen abiseksuaalne. Mulle meeldivad mõlemad sugupooled, aga mul ei otsest soovi vahekorda astuda ega muid sääraseid asju teha. DNA vahetamine ei ole lihtsalt minu teema. Aga noh, kuna ma elan suhteliselt homofoobses maailmas, siis viimasel ajal ei ole ma ka väga Y-kromosoomiga olendeid, kes mind paeluks. Samas olen ma ka muutunud veelgi aseksuaalsemaks. Ma tean, ma ka ei uskunud, et see võimalik on. Reaalselt mul on tuhat paremat tegevust, mida sinuga teha, kui DNA vahetus. Aga jah, siin ma olen. Nii vallaline ja üksik, kui olla annab ja kui aus olla, siis ma ei taha, et see muutuks. Üle pika aja olen ma õnnelik oma uusaastalubaduse üle. Seekord siis "Vallaline 2015".

Lõpumärkmed:
Kirjuta mulle, helista, saada email, kirjuta kiri või saada tuvipost. Jäta mulle kuhugi anonüümne kiri, et sa tahad midagi. Teibi mu suu kinni ja viska mind valgesse kaubikusse. Lihtsalt tule ja teeme midagi. Sul on tuhat viisi, et minuga ühendust võtta. Alusta ühest, ükskõik millisest.
Aga teile nagu alati:
Naerata, sest sa võid kellegi päeva rõõmsamaks teha.

Järgmise korrani
Janus Pinka 10. september 2015

Sissekanne nr. 229

Päevad 767-771
Jääkarud ja teised sulelised ehk sinisilmne draakon nr. 12..

Hey, mina siin. Ma avastasin, kuidas te mind blogima saate. Ma pean olema emotsionaalne ja minu emotsionaalse olemuse ellutoomine on meeletult lihtne. Ja kusjuures häid emotsioone on sama lihtne esile tuua kui kõiki ülejäänusid. Vajutage lihtsalt õigetele nuppudele ja ma olen kõige särasilmsem isik siinpool helendavat ekraani. Seekordne emotsioon on mulle teadmata.

Päevamõtted:
Mäletate ehk, et mul oli probleem, et ma ei saanud ühte inimest oma peast välja. Sellest ajast on natuke enam kui 24h möödas ja ma juba igatsen seda aega. See oli küll totaalne ajusurm ja masendust täis olukord, aga mu keha oli minu. Praegu aga mu süda puperdab, iga rakk mu kehast valutab, iga mu mõte on sinust ja ometi ei ole asi isegi sinus. Ja see tekitab meeletut hirmu. Ma olen terve suvi olnud meeletult antisotsiaalne, istudes kogu aeg oma voodis ja kui ma sealt ka lahkusin suhtlesin vaid käputäie inimestega. Ja nüüd eile ütlesid sa hei, sa naeratasid ja ütlesid midagi. Ja sellest piisas, et mind totaalselt rööbastelt välja ajada. See on samal ajal nii meeletult hea tunne ja samas on see kohutav, sest mul ei ole selle üle kontrolli. Aga noh, sa võid end lohutada. Asi ei ole sinus, asi on minus, sest minus tekkis see tunne. Üle väga pika aja see imeline tunne. Ja ma olen enam kui kindel, et kahjuks see varsti kaob ja naaseb must vari, mis mu endasse tõmbab.

Igal juhul olin siis mingi osa sõpradega koos ja nagu ikka tuli aeg, kus pidime kõik laiali minema. Ma arvasin, et oleks viisakas hüvastijätuks kalli teha. See oli meeletu viga. Tuleb välja, et mu puuduste vältimise asi on jõudnud järgmisse faasi. Kui vanasti oli nii, et kui sa puudutasid mind, nii et sinu ja minu vahele jäi riie, oli kõik okei. Viimastel päevadel ei ole see enam nii. Nüüd on nii, et ma väldin totaalselt inimpuudutust ja ma isegi ei tea miks. Ma kardan, et see on mingi loll loomalik instinkt, et end kaitsta. Peitu pugeda millegi eest, mis tegelikult ei ole ohufaktor. Kusjuures see on adekvaatselt hea koht viia teema mujale.

Ülikool. Meeletult paljud inimesed arvavad, et enda tutvustamisel peab teisele oma käe pihku suruma. Aga tegelikult ju ei pea. Ma ei tea, mida sa oma käega teinud oled ja sina ei tea, mida mina tegin. Kas meil on vaja, siis pisikuid vahetada selle nimel, et end tutvustada. Lisaks on see ebavajalik pingutus, eriti kui me ei seisa kõrvuti, sest liiga tihti peame me kellegi teise ees oma kätega vehkima ja me niigi segame kõiki sellega, et me üritama üksteisele seletada, et meie nimedes on mingi kummaline eripärasus võrreldes tavapärasusega. Minul on üks "a" ja sinul on 7 "y" reas. Ja siis ongi nii, et kui sa just väga lahe või väga imelik ei ole, siis sa ei jää mulle meelde. Ma olen nõus väga sinuga rääkima, just täpselt nii kaua kui sa mind ei katsu või kui miski mu tähelepanu rohkem röövib kui sinu puudutus. Aga noh, ju on seegi mingi inimlik instinkt, et teada, et sa ei olegi üksi.

Kõigest 4 lõiku kirjutamist ja mu emotsioon kadus. Ma sain ära öeldud, mis südamel, ja iga lõigualgus, mis tekkis, kustus kiiremini. Ja siis tekkis vaikus. Igal pool. Mu süda ei puperda, kuigi kui ma silmad sulen, siis ma näen ikkagi sind ja sind ja sind ka. Kuid vahel on imelik. Vahel on nii, et ma vaatasin midagi muud. Ma vaatasin teisi, lampi, aeda või trepiastmeid. Ja siis ma näen neid, kuigi ma mõtlen sinust. Sa oled idee, sa oled nähtus, sa oled midagi minu sees. Sa oled tunne, vahel isegi mitu ja vahel isegi vastastikuseid ja vastupidised. Meenuvad mälupildid ja sinu reaktsioon. Naer ja sinu enesekindlus, vaikus ja sinu tagasihoidlikkus, pisarad ja oskamatus mitte midagi teha. Meenuvad tuhanded asjad, aga sageli mitte sina, kuigi sina oled ainus, millest ma tol hetkel mõtlen. Sa oled osa minu elust, kuigi vahel tundub, et ei ole ja see on natuke imelik.

Kõndisin ükspäev kuskilt kuhugi ja jäin mõtlema. Mõtlesin sõjast ja usust. Kas sõdur ja massimõrvar istuvad viimsel kohtupäeval sama oksa peal. Kuidas mõõta inimelu väärtust. Jõudsin mingi hetk oma teooriaga isegi sinna maale, kus keegi teine peale mõrvari vastutas kellegi mõrva eest ja on võimaik, et sind tapetakse ja sind karistatakse selle eest. Mängides oma mõtetes läbi rongiküsimust, ei ole ma siiani päris kindel, kas sa saad teispoolsusesse, kui sa hukkad ühe, et päästa viis. Kas sa pääsed teispoolsusesse, kui sa tapad viis, et päästa keegi, kes on sulle oluline. Kas vooruslikum on võtta šanss, et ühed inimesed on rohkem väärt kui teised. Kas inimesele tuleks andesta olukorrad, kus tema arvas, et nii on parim. Kas inimesi tuleks päästa iseenese lolluse käest. Õnneks, kui viimne päev tuleb, siis ei ole see minu otsustada.

Aga kell on palju ja kaasüürnik toas 304 valmistub unele jäämiseks, nii et ehk näeb veel kunagi.

Lõpumärkmed:
Enam kui 7 miljardit inimest, kellest ma tean nii väheseid, aga ometi mõjutavad nad mind nii palju..
Aga teile nagu alati:
Naerata, sest sa võid sellega mu päeva, nädala, kuu, aasta või isegi elu paremaks muuta.

Järgmise korrani
Janus Pinka 1. september