Sissekanne nr. 244

Päevad 1029-1038
Avalikult manipuleerida on viimasel ajal aina põnevam.

Hey. Ma tean, ma blogin keset päeva, mis ei tundu okei. Aga mul on jube palav ja siis ma ei suuda keskenduda.. Aga mis siis vahel juhtunud on? Igast möllu..

Päevamõtted:
"Telefon, rahakott, võtmed" - mu mantra peaaegu alati, olenemata sellest, kuhu ma lähen. Ja siis eelmine nädal läksin asendusbussist rongi ja avastasin, et mu rahakott on Kohtla-Järve poole teel.  Ja siis ma olin laupäeva õhtust teisipäeva lõunani ilma oma rahakotita. Ja alguses tundus see hirmus ja siis harjusin sellega ära ja siis hakkasin teisipäeva lõunat ootama. Ja siis teisipäeva lõuna ajal sain oma rahakoti valdajaga kokku. Ja kuidas see on võimalik, et sa töötad Eestis ja ei oska eesti keelt? Nii me siis rääkisime. Mina eesti keeles ja tema vene keeles. Ja ilmselt ei saanud kumbki teisest väga aru, aga piisavalt, et suutsime olukorra lahendada. Ma lihtsalt ei mõista, kuidas saab inimene elada riigis ilma, et ta selle riigi keelt valdaks. See on ilmselge mure, millega tuleks tegeleda. Inimesed, kes ei õpi ära meie keelt suhtlustasemel teatud hulga aastatega, paneme lennukisse ja saadame kuhugi, kus räägitakse mõnda keelt, mida nad oskavad. Ma tahaks olla tore ja hooliv ja uskuda, et nemad on ka, aga kui ma neist midagi aru ei saa, sest nad ei räägi kohalikku keelt, siis mul ei ole neid vaja.

Kui sa oled mu twiiteri jälgijaskonnas, siis tõesti tekib küsimus miks.. Ma olen seal nii negatiivne ju.. viimased mõned tweetid eriti. Viimane positiivne tweet oli 23. oktoober.. See oli päris ammu. Aga põhjus, miks ma seda mainin, on see, et ma kirjutasin sinna, et mu suurim hirm on tõeks saanud. Või noh võibolla ei ole ka. Ma nii kahevahel. Ühel hommikul ärkan üles ja pole nagu midagi, teisel hommikul tundub, et kõik on korraga katki. Ja see saab tähendada vaid üht. Kui ajalugu kordub, siis saab kõik muidugi 2021 korda. Kui ajalugu ei kordu, siis on mul huvitavad ajad ees. Aga ei, ma ei ütle teile, mida ma kardan. See oleks natuke liiga igav. Ja üks inimene juba teab peale minu ja see tundub nagu väga hea hulk.

Päevad 1039-1043
"ja ikkagi ma mõtlen sinust"

Vähemalt, ma ei jõudnud eelmine kord lõpuni, mis tähendab, et ma kõiki põhimõtteid vist ei rikkunudki. Aga vahepeal oli nt. tantsupidu ja nüüd olen ma totaalselt joodikupäevitusse põlenud. Yay, for me.

Päevamõtted:
Avasin täna blogi ja seal vaatas vastu nr. 46. Ehk tänase päeva peale oli 46 vaatamist. Ilma, et ma ise oleks vaadanud, ilma, et ma oleks seda jaganud. Arvestades, et hiljutine rekord oli vist 99, siis on see häirivalt suur arv, arvestades, et ma midagi ei teinud. Viimase kuu  aja jooksul on mu blogi maininud 3 isikut. See on mõlema eelneva arvuga võrreldes imeväikene hulk. Ja see on nii häiriv, sest ma ju ei tea, mida te teada tahate. Ma lihtsalt improviseerin, et midagi kirjutada, et võidelda sundmõtetega.

Sundmõtted. "Sundmõtted on korduvalt inimese teadvusse tungivad, ebameeldivad, siivutud ja võõrana tunduvad mõtted või kujutlused, mida inimesel on raske maha suruda." - internet, mingi OCD lehelt. Pmst, on teema, et kui sul on üks, siis sul võib olla teine. Aga enne, kui mingi haritud ja õigustatud isik mulle seda diagnoosi ei pane, ma ennast OCD'ga isikuks ei pea. Kuigi on mingi väga suur võimalus, et see on lihtsalt minu kujutlusvõimes kinni. Ma olen endale nii palju diagnoose ise "igavusest" andnud, et äkki ma lihtsalt ise hakkasin uskuma, et: ma olen bipolaarne (psüühikahäire, mille puhul vahelduvad kõrgenenud meeleolu, aktiivsuse ja energiaga perioodid [maniakaalne episood või hüpomaania] ning meeleolu, aktiivsuse ja energia alanemine [depressioon].), sest ma suudan minna zero to hero ja vastupidi pmst pisidetailide tõttu sekunditega ja püsida olekus äärmiselt kaua; ma olen OCD'ga (Obsessiiv–kompulsiivne häire ehk sundhäire on ärevushäirete hulka kuuluv seisund, mille keskseimad sümptomid on sundmõtted ja –teod.); ma olen alaväärsuskompleksiga (mille kohaselt võivad inimesed alateadvuslikult tunda endid alaväärsetena, ebakohastena, nõrkadena, väikestena.) ja nii edasi.

Istusin täna kümmekond tantsu ühe koha peal ja murdsin oksi väiksemateks tükkideks, sest siis ma ei pidanud mõtlema. Mõtlesin üks öö poolteist tundi, mis on kellaajaliselt kõige huvitavam osa päevast. Järeldusele jõudsin, et vist öö kuni varahommik.

Päev 1044
Ehk saan selle sissekande lõpuks valmis..

Ja kolmas katse ja seekord lähen lõpuni välja. Aga siiski, ei ole kindel, kas see viib kuhugi..

Päevamõtted:
Ma mainisin ennist oma suurimat hirmu. See saigi tõeks. Ma olen enam kui kindel selles. Ja siis ma eitasin seda, vältisin seda, üritasin seda eemal hoida. Ja nüüd? Nüüd keerasin ma vist asja tuksi. Ja alguses tundus see täiesti okei, isegi hea. Aga siis tulid sundmõtted. Ja nüüd ma kardan. Ma kardan, et ma pean jälle tegema midagi, mis kaotas viimane kord mu elust ligi 6 aastat. Ma olen jälle nii murdumise piiri peal. Alles mõned kuud tagasi, arvasin ma, et kõik on okei. Kõik on hästi ja ilus ja hea. Ma vahepeal korraks isegi naeratasin. "Ma ei pidanud korraks olema keegi, kes ma ei ole. Ma ei pidanud olema ka see, kes ma olen. Ma sain korraks olla see, kes ma olla tahan. Ma olin õnnelik." - mina, kunagi varem, sest Inglike. Ja nüüd seisan ma maailma serval ja mõtlen hüppamisest. Ja ehk kõige halvem on see, et te küsite, mis mul viga on. Ma ei tea ja isegi kui ma teaks, te ei saaks mind aidata. Ma ei tea absoluutselt mitte ühtegi isikut, keda ma usaldaks minu mentaalset seisundit hindama.

Feminism, mida sa teed? Ma arvasin, et sa oled minu ja mina olen sinu ja koos me vallutame maailma ja teeme midagi head. Viimasel ajal kuulen ma sinust vaid halbu asju ja ma ei taha end sinuga nii väga seostada. Sa pidid tekitama olukorra, kus ma ei pea midagi tegema/vältima, sest mingi juhuse läbi sündisin ma Y-kromosoomiga. Ja nüüd kuulen ma kuidas sinu kõige uuem versioon on vaid naiste kaitseks. Mis juhtus? Mis sai minu õigustest? Mis sai sellest, et mind kasutati seksuaalselt ära vastu minu tahtmist? Mis sai sellest, et mind sunnitakse tegema teatud asju sellepärast, et ma "pean saama meheks"? Miks mul on jälle tunne, et kui ma jääks oma elukaaslase kõrval koduseks, oleks ma nagu vähem hea? Miks on nii, et ma ei või olla hirmul, nõrk ja kaitseta? Ka mina vajan sind. Ma ei vasta tänapäeva mehe "tasemele" ja kui aus, siis ma ei tahagi, sest aina enam tundub mulle, et see on üks rämedalt kohutav idee. Aga tunnen vajadust mainida, et ma ka ei tunne, et ka naise roll oleks mulle hea, sest ka see on üks paras peotäis s***a. Ma lihtsalt tahan olla võrdne kõigiga, olenemata sellest, et minul on mõni kromosoom üht või teist moodi. Ma tahan olla lihtsalt inimene ja ma tahan, et sina oleks ka.

Ma kõndisin täna koju. Ligi kaks kilomeetrit väga aeglasel sammul, sest ma mõtlesin, Mõtlesin sundmõtetest. Jah, mul on sundmõtted, et mul on sundmõtteid, ja mul on sundmõtted, et mul ei ole sundmõtteid. Ma mõtlen tulevikust, minevikust, olevikust, alternatiivsetest tulevikkudest, alternatiivsetest minevikkudest ja alternatiivsetest olevikkudest. Ma mõtlen sellest, et tähtaeg on südaöö ja ma mõtlen sellest, et ma mõtlen, et ma mõtlen, et tähtaeg on südaöö. Ja see mõte on nii tugev ja tõrjumatu, et ma mõtlengi nii kaua, et kui ma järeldusele jõuan, siis ongi südaöö. Ma ikka veel ei saa üle, et kui mult küsiti numbrit üks kuni ja ma vastasin neli ja ta lõpetas lause "kolmeni". Ma ei saa üle enamusest asjadest, mida me koos tegima ja tagantjärgi ma iialgi teha ei tahaks. Ma olen reaalselt nii kaua mõelnud tulevikust ja oodanud imet, et ma ei oskagi muud teha. Ma pean olema keegi, kes ma olen. Ma pean olema keegi, kes ma ei ole. Ma ei enam ammu see, kes ma olla tahan. Ma pole õnnelik..

Lõpumärkmed:
Tsiteerides minu kõige esimest blogi sissekannet selles blogis: "Ma jõudsin järeldusele, et kõik informatsioon ei ole hea. See, mida ma teada sain, ei olnud hea"
Ja väga tore oli sinuga üle pika aja suhelda. Ma loodan, et see juhtub varsti jälle.
Aga teile nagu alati:
Naerata, sest siis naeratab vähemalt üks meist.

Järgmise korrani
Janus Pinka 30. mai 2016

Sissekanne nr. 243

Päevad 1022-1028
Midagi, midagi ja midagi veel..

Hey. Pmst asi on nii, et mu ratta tagumine ratas sai täna korda. Ja siis ma otsustasin, et on hea idee sõitma minna. Ja siis ma sõitsin väga ebasobivas riietuses liiga kiiresti liiga kaugele ja kui ma lõpuks koju tagasi jõudsin, siis ma köhisin paar tundi, süda puperdas meeletult ja veremaitse oli suus. Ilmselgelt tippsportlase eeldused olemas. Peaks hakkama tegelema mingi spordiga, et end arendada, aga nagu ikka, mul ei ole aega. Või vähemalt ma ütlen, et mul ei ole aega, samas kui ma veedan meeletult suure osa oma päevast mingeid helendavaid ekraane vaadates. Aga jah, mõtlesin, et kirjutan teile väga imelikku teksti.

Päevamõtted:
13. ja reede oli. Panin siis oma fb seinale küsimuse: "Huvitav, kas tänane päev on kohutav, sest 13. ja reede toob ebaõnne, või ma lihtsalt arvan, et 13. ja reede toob ebaõnne, ja selle tõttu on tänane päev kohutav?" Ja see oli nagu reaalne mure. Kas sul on ka vahel tunne, et kui üks probleem esile tuleb, tulevad teised ka koos. Kuigi, mul on selle osas teooria. Ma arvan, et kui need olukorrad tuleks eraldi, siis ma ei paneks neid väga tähelegi, aga kuna nad tulevad kõik korraga, siis see viskab kopa ette ja ma olen pahur. Mis siis reedel juhtus? Hankisin kalendri ja sealt paistev pilt ei olnud kõige lahedam, nii palju asju vaja nii lühikese ajaga ära teha. Kursaõde tahtis, et ma midagi räägiks, kui mul selleks erilist motivatsiooni polnud. Klienditeenindaja ja minu vahel oli kommunikatsiooniviga. Mul oli ikka veel väike šokk, sest ma ei suutnud eelmisel päeval kuubikut lahendada. Ja selliseid asju oli veel ja pihuga. Ja siis ma kartsin, et mu suurim hirm on tõeks saanud, aga nüüd tagasi vaadates, oli tegemist valehäirega. Asi vist liigub selle poole, aga ehk juhtub midagi ja see ei saa teoks. Eks aeg näitab.

Ma ei ole teile ammu oma unenägudest rääkinud. Ma ei tea, kas ma olen Sulle maininud, et mu lemmiksupervõime on suht alati olnud telekinees. Ja siis on ka veel idee, et suudan teha kõike, mida mu fantaasia ettekujutada suudab, aga see on enam kui mitte telekinees. Ah jaa, kui sa ei tea, siis telekinees on: "Telekineesiks loetakse parapsühholoogias nähtust, mille puhul inimene suudab objekte füüsilises ruumis liigutada üksnes mõtteenergia abil, neid mitte puudutades. Siiani ei ole nähtuse olemasolu või võimalikkust teaduslikult tõestatud." - wiki. Mulle meeldib see idee, sest see on väike ja armas võime, mille puhul mind ilmselt ei üritataks kõrvaldada või superkangelaseks teha või kui nad üritaks, ma saaks ehk vastupanu osutada. Ja nüüd olen ma suutnud viimasel ajal viia kokku kaks võrratut asja. Ma saan enda unenägudes ennast kontrollida (küll kaootiliselt ja seosetult, hüpates kohast kohta mõttelõngu rikkudes, aga see on parem kui mitte midagi) ja mul on üks neist kahest supervõimest. Kõik algab hästi. Ma kasutan seda, et teha trikke, päästa elusid või teha mingi sisutühi žest, et kellelegi muljet avaldada. Ja siis ma üritan teada saada, kui võimas ma olen. Ja see ei lõppe nii hästi. Ma olen tekitanud tornaado kõrbes, mis hukutas minu läheduses olnud isikud. Ma olen inimesi pooleks ja tükkideks rebinud, sest meil on lahkhelid. Ma olen teinud asju, mille puhul ma reaalselt ei imesta, kui mind üritataks kõrvaldada. Ma arvan, et kui mul oleks see võime, siis sõltuvalt, kas sa meeldid mulle või ei, oleks ma kas superkangelasest liider või superpahalasest diktaator. Aga õnneks või kahjuks mul seda võimet veel ei ole.

Rääkisime täna kööginurgas kaitseväest. Minu arust ebaloogiline organisatsioon(?). Tsiteerides mu sõpra: "Ja üldiselt öeldakse, et kõigil on mingi sitt; Kv nussib korralikult sind [...] Lõpuks keeravad siin kõik ära; Ka kõige rahulikumal vennal saab kannatus otsa; Siin õpid ootama". Selle peale arvasin mina, et "mmmm, kõlab nagu võrratu koht, mida kohustuslikuks teha 50% riigi elanikele.." Kaitseväge kirjeldas lipsas juttu mõte: "Ma pigem arvan, et su mentaalne pool ei pea vastu; Pede naljad on siin tavalised; Ja vahel tehakse ikka jõhkrat nalja", mille võttis minu arust ideaalselt kokku paar päeva varem mu hea sõber sõnadega: "No siin suht inim rämps koos küll jah". Ja kogu selle sitaveski võttis kokku ainus isik kööginurgas, kes selle asja tegelikult läbi teinud: "EKV ei ole mingi 21. sajandi jobude hellitamine: "kõik saavad medali". EKV ei ole tehtud selleks et noori lõhkuda. Lihtsalt koormused on suured. Isegi treenitud inimesed lähevad seal katki (rääkimata eelsoodumustest). Aga samamoodi pole kasu tugevatest mürakatest, kes iga asja peale ära flipivad ja millegagi hakkama ei saa, seega peab olema ka vaimselt tugev.;  Kui sitt päriselt venitkasse lendab, on lihtsalt vaja asju teha, punkt. Nii lihtne see ongi. Kui on sõda, siis sa lihtsalt paned koltsi läbi ümmarguse augu, mitte ei hakka virisema. Kaitsevägi on senine meetod selliseks olukorraks ette valmistamiseks."

Aga ma ei räägi teile seda vaid selleks, et teile näidata, et ma tegelikult ka vahel räägin inimestega. Vaid selletõttu, et ma sain aru, et ma olengi see 21. sajandi ebardseksuaalsusega feminist, keda süüdistatakse, et meie selle maailma ära lõhkusime. Kui ma oleks vegan crossfitter värviliste juustega, oleks vist täiskomplekt. Ja ma isegi ei leia, et see on halb. Ma saan aru, et me oleme aastatuhandeid elanud viisil, et isa on testosterooni täis sitapea, kes käib jahil ja joob ja ema on ilus ja tore tuhvlialune, kes süüa teeb ja lapsi saab. Ja mul on sellest nii kopp ees. Kogu aeg räägitakse mingist vabast tahtest ja muust sellisest. Ja siis ma vaatan, kui palju on minu lühikese elu ajal olnud kohustuslikku pasakeerutust, mida on mulle ja mu kaaslastele labidaga näost sisseajatud. 9 aastat on liiga pikk aeg, et kohustuslikult koolis chillida. Siiani kordagi ei ole mul vaja läinud enamust valemeid, mida pidin koolis õppima, samuti ei saa ma tunnistada, et keemia tunnist pärit keemilise reaktsiooni tasakaalustamist oleks kasutada saanud. Füüsika tunnis päheõpitud värvide lainepikkused ja mikroskaala energiavalemid said juba õnneks koolis ära unustatud, sest ausalt ei saanud neile kummalegi pihta. Nii et seda tuleks, kas lühendada või asendada asjadega, mida päriselt vaja võib minna. Alustades sellest, kuidas teha tuludeklaratsiooni, kuidas internetis midagi muud kui täiskasvanute meelelahutust otsida ja kuidas psühholoogiliselt inimesi mõjutada ja kuidas seda vältida. Ja nüüd vaadates kaitseväe poole. Ma ei ole kordagi püssi tulistanud ega ei kavatse seda ka hiljem teha, ilmselt isegi siis kui keegi minu suunas tulistab. Kuulates jutte sellest testosterooni küllasest sitaveskist, kus pedenaljad ja füüsiline ning ka mentaalne ülekoormus mehi murravad, ei teki kohe üldse tunnet sinna minna. Kõik räägivad, et kui sõda tuleb, siis ma pean valmis olema. Miks? Ma tean, et ma olen totaalselt saamatu idioot, kes usub, et nartsissid, šokolaaditükkidega vanillijäätis ja punased juuksed on võrratud asjad ja päästavad maailma. Ma ei saaks ka selle 11 kuuga paremaks inimeseks. Ja kui aus olla, siis ei ole kordagi elus unistanud olla üks neist testosterooni täispumbatud jõmmidest. Isegi mitte siis, kui see oleks ainus viis elada.

Vaatasin siis Eurovisiooni. Kohtunike lemmar: Austraalia, rahva lemmar: Venemaa, võitja: Ukraina. Ja siis läks pasatorm lahti. Esiteks, ma olen näinud internetis nii palju paska selle kohta, et see on poliitiline värk, sest keegi ei taha venkudega sõber olla. (Liigub kuuldus, et tegemist on seksistlike rassistega, kes tungisid mingi aeg ebaseaduslikult Ukrainasse.) Aga äkki on asi selles, et Austraalia on liiga kaugel, et eurooplased selle poolt piisavalt hääletaks ja Venemaa laul oli niivõrd sitt, et kohtunikud ei pidanud seda heaks ja Ukraina oli mõlemas osas piisavalt hea. Teiseks, me nimetame venkusid rassistlikeks seksistideks.. Kas see ei tee meist kohati russofoobideks? Meile näidatakse vene propagandat, et keegi tahtis, et Jamala (Ukraina lauljatar) ära sureks, sest ta võitis, ja üleüldse sarnast cräppi. Ja meie reaktsioon on, et nemad on pahad, nende reaktsioon, et meie oleme pahad ja rinse and repeat until profit (see ei saa õige sõna olla). Muidugi on nad nõmedad sitapead ja tulevad meie riiki okupeerima, kui me oleme õnnelikud vaid sellepärast, et nemad ei võitnud. See tundub nagu olukord, kus kõik nokivad nohiku kallal kuni ta isa tagant varastatud jahipüssiga kooli tuleb ja "sõpradele" kuuli silmade vahele laseb. Viha kasvatab viha ja armastus armastust. Anname neile andeks, et nemad on seksistid ja nemad meile, et meie oleme russofoobid ja äkki me siis ei peagi sõtta minema.

Lõpumärkmed:
Aga see selleks. Ehk räägime kunagi sellest, aga kuna te nkn ei reageeri sellele kirjutisele, siis väga ei pabista.
Aga teile nagu alati:
Naerata, sest täna enam ei ole 13. ja reede.

Järgmise korrani
Janus Pinka, 15. mai 2016

Sissekanne nr. 242

Päevad palju kuni natuke rohkem ehk päev 1021
Holy smokes, mu blogi on elus püsinud enam kui 1000 päeva..

Hey. Mina siin. Ilmselgelt.. Aga igal juhul, mu blogi on enam kui 1000 päeva vana.. Kes oleks osanud seda ette näha. Tõsi, vahel on see blogi olnud nagu närviline hamster üritades teie kodulehte igapäevaselt reostada ja viimasel ajal nagu kuuvarjutus, mis vahel ootamatult kogemata teie seinale satub. Ilmselgelt ebaloogiline võrdlus, aga kell on palju ja ma olen unine..

Päevamõtted:
Tinder. Pmst, näed teise isiku pilti, vajuta süda, kui meeldib, vajuta x, kui ei meeldi. Kui üksteisele meeldite, saate juttu ajada vms. Saab ka näpuga neid lohistada ära, aga klikk on lihtsam kui lohistus. Ma arvasin väga pikalt, et see on pealiskaudne äpp inimestele, kes soovivad leida kedagi, kellega üheöö suhtes olla. Aga mõned päevad tagasi istusime püssirohukeldris ja kerges alkoholijoobes otsustasin ma, et on õige aeg endale ka tinder teha.  Täiega võrratu idee. Arvestades, kui paljudele inimestele ma olen meeldib pannud, on natuke nukker, et ma olen vaid 6 matchi saanud.. Eriti arvestades, et kaks neist on mu sõbrannad, üks neist on vähemalt kaks päeva vait olnud, üks on algusest saati vaikinud ja siis tulevad minu kaks lemmikut. Üks neist on hiinlane, kellele ma suutsin poolkogemata öelda, et ma olen poolkogemata rassist. Ja siis tuleb viimane match. Ainus põhjus, miks ma tinderis ikka veel olen. Selleks on üks kutt, kelle nime ma jätan saladuseks. Ta on tark, lahe, sarnaneb minule ja kõige lahedam on see, et ta kasutas juba teisel õhtul minu üht tüüplauset: "head ööd ja ilusaid unenägusid." Success.

Lahkuminekud. Mida *****? Kaks inimest, keda ma tean olid sõbrad, astusid suhtesse ja läksid lahku ja nüüd on natuke imelik. Tinderist kuulsin, et kui keegi lahku läks, hakkas narkomaaniks. Internet on täis inimesi, kes halavad kogu aeg. Ma kuulen sageli, et keegi läks kellestki lahku mingi miljon aastat tagasi ja ikka veel on kurb. Miks te teete siis nii? Tõsi, pean tunnistama, et ei ole kordagi suhtes olnud ja võibolla see tõesti on nagu muinasjutus, aga vaevalt. Muinasjutus elavad nad õnnelikult kuni nad ära surevad (millegipärast on muinasjutud arvamusel, et teispoolsus ei saa hea olla). Aga kui sa ei ole kindel, et just see suhe kestab kuni üks teist sureb, siis miks sa astud sellesse suhtesse. Olge lihtsalt sõbrad. See ei mõju minule hästi, kui te pidevalt lahku lähete ja siis ma pean teie hala taluma või teiega mingis awkward olukorras tšillima. Võtke kokku ennast.

Mõni teist ehk mäletab, et kunagi üritasin välja mõelda milline mu ideaalne isik on. Välimus, iseloom ja kõik muu säärane. Ja nüüd? Leidsin hiljuti ühe isiku, kes täidab vaid mõne üksiku kategooria. Ja ometi on ta mu mõtetes kogu aeg sees. Ja see on nii kummaline ja mind häirivad sellised asjad, mis ei järgi minu jaoks loogikat. Olen olukorras, kus ma ei tea, mida ma tegema peaks. Kas muuta ideaali või leppida erandiga..

Väljakutsed iseendale. Mäletate ma olin veefoobiaga vaevlev noor? Ja siis ma otsustasin, et on õige aeg ujuma õppida. Ja nüüd paaril viimasel korral olen saanud lausa vihma käes täiesti rahulikult ja normaalselt hingata. Saan ka üle kaarsilla jalutada ilma, et süda sees keerama hakkaks. Väikesed probleemid lompide ja muude "räpaste" veekogudega siiski veel on, aga siiski ma olen enda arust teinud muljetavalda arengu veefoobia osas. Ja siis ma mõtlesin, et kui ma juba värvipime olen, siis ma võiks ju hankida endale ruubiku-kuubiku ja õppida seda lahendama. Ja nüüd ma oskan, see võtab küll aega ja värvid on vales valguses kohutavad, aga siiski, ma saan hakkama. Eile leidsin ühest oma riiulist pyraminxi (pmst tetraeeder, mis on nagu kuubik, aga tükk maad lihtsam) ja siis vaatasin seda ja mõtlesin natuke ja nüüd on see ka lahendatud. Peaks ehk mõttemeistri uuesti ära proovima. Sest ma arvan, et ma suudaks seda, kui ma väga üritaks.

Lauamängud. Kõige võrratum sõltuvus, mis mul on. Ma võiks tundide kaupa mängida. Aga siin on konks. Ma ei pea enam teatud mänge lauamängudeks. Tsirkus, reis ümber maailma ja muud sellised asjad ei paku mulle enam peaaegu üldse rahuldust. Võibolla on asi selles, et ma olen näinud mänge nagu Dominion, Eldritch Horror ja Carcassonne ja peale seda on selline nüri täringuviskamise mäng, et mingi arv samme teha on üks kõige mõttetum asi üldse. Ja siis on muidugi see, et teatud mängud on värvidest sõltuvad nagu mõttemeister ja ligretto, mistõttu nad mulle väga ei meeldi. Aga jah, kui sa tahad mängida, siis anna teada. Sõltuvalt kummas linnas ma olen ja kas mul vaba aega on, olen ma nõus peaaegu alati mängima.

Aga, ma ei saa ju nii mõrvar olla? Ma tean, et ma ei naerata peaaegu üldse. Ütlesin vanematele, et ma naeratan kodus palju rohkem kui ma seda Tartus teen ja selle peale küsis ema: "Kas sa naeratad kodus?" Aga jah, ma vahel ikka naeratan. Mul on imelik komme, et kui keegi mulle naeratab, siis ma tunnen enamjaolt vajadust vastu naeratada ja kahjuks te ei naerata ja siis mina ka mitte. Aga sõitsin siis ükspäev Tartust koju ja istusin rongis maha. Ja paarkümmend inimest vaatasid eemalt minu poole ja siis kõndisid täiesti teises suunas minema. Ja kui lõpuks rong liikuma hakkas oli minu vaateväljas vaid üks skinhead, kes istus minust võimalikult kaugel kägarasse tõmbunult ja vaatas oma helendavat telefoniekraani. Kas ma tõesti olen nii mõrvari näoga, et inimesed ei julge isegi mu vaateväljas olla?

Keegi mölakas (jätame ta nime saladuseks) ütles mulle mõned päevad tagasi, et koerad on paremad kui kassid vms, sest väidetavalt kassid ei hooli oma omanikust. Sitasti kasvatatud kassid teil siis noh. Minu kass küll hoolib minust ja mina temast. Kui ma hommikul ärkan, on just tema minu kõrval voodis oma iluund magamas. Kui ma päeva ajal midagi tarka teha ei oska, on just tema see, kellega ma tšillin. Olgu selleks, siis tema paitamine minu süles või üksteise kiusamine, kuigi see ei pruugi olla õige sõna. Mina tõstan ta käppasid ja võtan teda kaissu (kumbki tegevus ei ole talle just kõige meelepärasem) ja tema vastutasuks tallab minu ja minu asjade otsas, sunnib mind köögist piima juurde tooma ja istub niisama kuskil ja mäub kuni ma ta nime hõikan, et ta siis minu juurde joosta saaks. Ja kui ma lõpuks öösel magama jään, kes magab voodis minu kõrval oma järjekordset iluund? Kui välja jätta mu toakaaslane, siis on ta ilmselt olend, kellega veedan koos suurima osa oma ärkveloleku ajast koos. Ja kas keegi, kes minust ei hooliks, veedaks minuga koos nii palju aega?

Ah jaa. Tulin siis nädalavahetuseks Jõgevale ja emadepäeva puhul istusime perega aias ja järsku kuuldus eemalt mingit praginat. Vaatasime siis sinna poole ja oh näe imet, vana muinsuskaitse all olev klubimaja põles. Enne kui te erutute, siis see oli pmst mahajäetud mõttetu majake, mida täitsid veel vaid prügi ja mälestused. Aga kuna mina olin seal vaid illegaalselt käinud, et sõpradele muljet avaldada, siis ei suuda ma väga sellest majast hoolida. Aga jah, kõndisin siis lollakas naeratus näol ja nägin kuidas mu lemmikelement teeb midagi huvitavat. Kui välja jätta suits, lendav tuhk ja meeletu aurumass, siis oli see meeletult ilus. Vana räämas maja, mille teise korruse akendest lõõmas meeletu leek. Igal aknal oleks nagu ilusad kollased kardinad ees olnud. Ja mõned tunnid hiljem, olid seal vaid seinad ja söestunud sarikad püsti ja vesi oli jällegi tule üle võimust saanud. Ja nüüd tuleb vaid oodata, mis edasi saab, ehk tuleb sinna nüüd midagi uut ja paremat, aga võibolla ei tule ka.

                                                                                                              Tahaks sinna minna,, 
Lõpumärkmed:
Ja nüüd peaks ma magama minema. Head ööd ja ilusaid unenägusid.
Aga näed, ema, tahtsid blogi kunagi ja siin ta on. Head emadepäeva!
Millegipärast oli tänasel kuupäeval vaatamiste arv 5 korda suurem kui tavaliselt ja ma ausalt ei tea miks..
Aga teile nagu alati:
Naerata, sest sa oled palju enamaks suuteline, kui sa arvad.

Järgmise korrani
Janus Pinka 8. mai 2016