Avalikult manipuleerida on viimasel ajal aina põnevam.
Hey. Ma tean, ma blogin keset päeva, mis ei tundu okei. Aga mul on jube palav ja siis ma ei suuda keskenduda.. Aga mis siis vahel juhtunud on? Igast möllu..
Päevamõtted:
"Telefon, rahakott, võtmed" - mu mantra peaaegu alati, olenemata sellest, kuhu ma lähen. Ja siis eelmine nädal läksin asendusbussist rongi ja avastasin, et mu rahakott on Kohtla-Järve poole teel. Ja siis ma olin laupäeva õhtust teisipäeva lõunani ilma oma rahakotita. Ja alguses tundus see hirmus ja siis harjusin sellega ära ja siis hakkasin teisipäeva lõunat ootama. Ja siis teisipäeva lõuna ajal sain oma rahakoti valdajaga kokku. Ja kuidas see on võimalik, et sa töötad Eestis ja ei oska eesti keelt? Nii me siis rääkisime. Mina eesti keeles ja tema vene keeles. Ja ilmselt ei saanud kumbki teisest väga aru, aga piisavalt, et suutsime olukorra lahendada. Ma lihtsalt ei mõista, kuidas saab inimene elada riigis ilma, et ta selle riigi keelt valdaks. See on ilmselge mure, millega tuleks tegeleda. Inimesed, kes ei õpi ära meie keelt suhtlustasemel teatud hulga aastatega, paneme lennukisse ja saadame kuhugi, kus räägitakse mõnda keelt, mida nad oskavad. Ma tahaks olla tore ja hooliv ja uskuda, et nemad on ka, aga kui ma neist midagi aru ei saa, sest nad ei räägi kohalikku keelt, siis mul ei ole neid vaja.
Kui sa oled mu twiiteri jälgijaskonnas, siis tõesti tekib küsimus miks.. Ma olen seal nii negatiivne ju.. viimased mõned tweetid eriti. Viimane positiivne tweet oli 23. oktoober.. See oli päris ammu. Aga põhjus, miks ma seda mainin, on see, et ma kirjutasin sinna, et mu suurim hirm on tõeks saanud. Või noh võibolla ei ole ka. Ma nii kahevahel. Ühel hommikul ärkan üles ja pole nagu midagi, teisel hommikul tundub, et kõik on korraga katki. Ja see saab tähendada vaid üht. Kui ajalugu kordub, siis saab kõik muidugi 2021 korda. Kui ajalugu ei kordu, siis on mul huvitavad ajad ees. Aga ei, ma ei ütle teile, mida ma kardan. See oleks natuke liiga igav. Ja üks inimene juba teab peale minu ja see tundub nagu väga hea hulk.
Päevad 1039-1043
"ja ikkagi ma mõtlen sinust"
Vähemalt, ma ei jõudnud eelmine kord lõpuni, mis tähendab, et ma kõiki põhimõtteid vist ei rikkunudki. Aga vahepeal oli nt. tantsupidu ja nüüd olen ma totaalselt joodikupäevitusse põlenud. Yay, for me.
Päevamõtted:
Avasin täna blogi ja seal vaatas vastu nr. 46. Ehk tänase päeva peale oli 46 vaatamist. Ilma, et ma ise oleks vaadanud, ilma, et ma oleks seda jaganud. Arvestades, et hiljutine rekord oli vist 99, siis on see häirivalt suur arv, arvestades, et ma midagi ei teinud. Viimase kuu aja jooksul on mu blogi maininud 3 isikut. See on mõlema eelneva arvuga võrreldes imeväikene hulk. Ja see on nii häiriv, sest ma ju ei tea, mida te teada tahate. Ma lihtsalt improviseerin, et midagi kirjutada, et võidelda sundmõtetega.
Sundmõtted. "Sundmõtted on korduvalt inimese teadvusse tungivad, ebameeldivad, siivutud ja võõrana tunduvad mõtted või kujutlused, mida inimesel on raske maha suruda." - internet, mingi OCD lehelt. Pmst, on teema, et kui sul on üks, siis sul võib olla teine. Aga enne, kui mingi haritud ja õigustatud isik mulle seda diagnoosi ei pane, ma ennast OCD'ga isikuks ei pea. Kuigi on mingi väga suur võimalus, et see on lihtsalt minu kujutlusvõimes kinni. Ma olen endale nii palju diagnoose ise "igavusest" andnud, et äkki ma lihtsalt ise hakkasin uskuma, et: ma olen bipolaarne (psüühikahäire, mille puhul vahelduvad kõrgenenud meeleolu, aktiivsuse ja energiaga perioodid [maniakaalne episood või hüpomaania] ning meeleolu, aktiivsuse ja energia alanemine [depressioon].), sest ma suudan minna zero to hero ja vastupidi pmst pisidetailide tõttu sekunditega ja püsida olekus äärmiselt kaua; ma olen OCD'ga (Obsessiiv–kompulsiivne häire ehk sundhäire on ärevushäirete hulka kuuluv seisund, mille keskseimad sümptomid on sundmõtted ja –teod.); ma olen alaväärsuskompleksiga (mille kohaselt võivad inimesed alateadvuslikult tunda endid alaväärsetena, ebakohastena, nõrkadena, väikestena.) ja nii edasi.
Istusin täna kümmekond tantsu ühe koha peal ja murdsin oksi väiksemateks tükkideks, sest siis ma ei pidanud mõtlema. Mõtlesin üks öö poolteist tundi, mis on kellaajaliselt kõige huvitavam osa päevast. Järeldusele jõudsin, et vist öö kuni varahommik.
Päev 1044
Ehk saan selle sissekande lõpuks valmis..
Ja kolmas katse ja seekord lähen lõpuni välja. Aga siiski, ei ole kindel, kas see viib kuhugi..
Päevamõtted:
Ma mainisin ennist oma suurimat hirmu. See saigi tõeks. Ma olen enam kui kindel selles. Ja siis ma eitasin seda, vältisin seda, üritasin seda eemal hoida. Ja nüüd? Nüüd keerasin ma vist asja tuksi. Ja alguses tundus see täiesti okei, isegi hea. Aga siis tulid sundmõtted. Ja nüüd ma kardan. Ma kardan, et ma pean jälle tegema midagi, mis kaotas viimane kord mu elust ligi 6 aastat. Ma olen jälle nii murdumise piiri peal. Alles mõned kuud tagasi, arvasin ma, et kõik on okei. Kõik on hästi ja ilus ja hea. Ma vahepeal korraks isegi naeratasin. "Ma ei pidanud korraks olema keegi, kes ma ei ole. Ma ei pidanud olema ka see, kes ma olen. Ma sain korraks olla see, kes ma olla tahan. Ma olin õnnelik." - mina, kunagi varem, sest Inglike. Ja nüüd seisan ma maailma serval ja mõtlen hüppamisest. Ja ehk kõige halvem on see, et te küsite, mis mul viga on. Ma ei tea ja isegi kui ma teaks, te ei saaks mind aidata. Ma ei tea absoluutselt mitte ühtegi isikut, keda ma usaldaks minu mentaalset seisundit hindama.
Feminism, mida sa teed? Ma arvasin, et sa oled minu ja mina olen sinu ja koos me vallutame maailma ja teeme midagi head. Viimasel ajal kuulen ma sinust vaid halbu asju ja ma ei taha end sinuga nii väga seostada. Sa pidid tekitama olukorra, kus ma ei pea midagi tegema/vältima, sest mingi juhuse läbi sündisin ma Y-kromosoomiga. Ja nüüd kuulen ma kuidas sinu kõige uuem versioon on vaid naiste kaitseks. Mis juhtus? Mis sai minu õigustest? Mis sai sellest, et mind kasutati seksuaalselt ära vastu minu tahtmist? Mis sai sellest, et mind sunnitakse tegema teatud asju sellepärast, et ma "pean saama meheks"? Miks mul on jälle tunne, et kui ma jääks oma elukaaslase kõrval koduseks, oleks ma nagu vähem hea? Miks on nii, et ma ei või olla hirmul, nõrk ja kaitseta? Ka mina vajan sind. Ma ei vasta tänapäeva mehe "tasemele" ja kui aus, siis ma ei tahagi, sest aina enam tundub mulle, et see on üks rämedalt kohutav idee. Aga tunnen vajadust mainida, et ma ka ei tunne, et ka naise roll oleks mulle hea, sest ka see on üks paras peotäis s***a. Ma lihtsalt tahan olla võrdne kõigiga, olenemata sellest, et minul on mõni kromosoom üht või teist moodi. Ma tahan olla lihtsalt inimene ja ma tahan, et sina oleks ka.
Ma kõndisin täna koju. Ligi kaks kilomeetrit väga aeglasel sammul, sest ma mõtlesin, Mõtlesin sundmõtetest. Jah, mul on sundmõtted, et mul on sundmõtteid, ja mul on sundmõtted, et mul ei ole sundmõtteid. Ma mõtlen tulevikust, minevikust, olevikust, alternatiivsetest tulevikkudest, alternatiivsetest minevikkudest ja alternatiivsetest olevikkudest. Ma mõtlen sellest, et tähtaeg on südaöö ja ma mõtlen sellest, et ma mõtlen, et ma mõtlen, et tähtaeg on südaöö. Ja see mõte on nii tugev ja tõrjumatu, et ma mõtlengi nii kaua, et kui ma järeldusele jõuan, siis ongi südaöö. Ma ikka veel ei saa üle, et kui mult küsiti numbrit üks kuni ja ma vastasin neli ja ta lõpetas lause "kolmeni". Ma ei saa üle enamusest asjadest, mida me koos tegima ja tagantjärgi ma iialgi teha ei tahaks. Ma olen reaalselt nii kaua mõelnud tulevikust ja oodanud imet, et ma ei oskagi muud teha. Ma pean olema keegi, kes ma olen. Ma pean olema keegi, kes ma ei ole. Ma ei enam ammu see, kes ma olla tahan. Ma pole õnnelik..
Lõpumärkmed:
Tsiteerides minu kõige esimest blogi sissekannet selles blogis: "Ma jõudsin järeldusele, et kõik informatsioon ei ole hea. See, mida ma teada sain, ei olnud hea"
Ja väga tore oli sinuga üle pika aja suhelda. Ma loodan, et see juhtub varsti jälle.
Aga teile nagu alati:
Naerata, sest siis naeratab vähemalt üks meist.
Järgmise korrani
Janus Pinka 30. mai 2016
No comments:
Post a Comment