Midagi, midagi ja midagi veel..
Hey. Pmst asi on nii, et mu ratta tagumine ratas sai täna korda. Ja siis ma otsustasin, et on hea idee sõitma minna. Ja siis ma sõitsin väga ebasobivas riietuses liiga kiiresti liiga kaugele ja kui ma lõpuks koju tagasi jõudsin, siis ma köhisin paar tundi, süda puperdas meeletult ja veremaitse oli suus. Ilmselgelt tippsportlase eeldused olemas. Peaks hakkama tegelema mingi spordiga, et end arendada, aga nagu ikka, mul ei ole aega. Või vähemalt ma ütlen, et mul ei ole aega, samas kui ma veedan meeletult suure osa oma päevast mingeid helendavaid ekraane vaadates. Aga jah, mõtlesin, et kirjutan teile väga imelikku teksti.
Päevamõtted:
13. ja reede oli. Panin siis oma fb seinale küsimuse: "Huvitav, kas tänane päev on kohutav, sest 13. ja reede toob ebaõnne, või ma lihtsalt arvan, et 13. ja reede toob ebaõnne, ja selle tõttu on tänane päev kohutav?" Ja see oli nagu reaalne mure. Kas sul on ka vahel tunne, et kui üks probleem esile tuleb, tulevad teised ka koos. Kuigi, mul on selle osas teooria. Ma arvan, et kui need olukorrad tuleks eraldi, siis ma ei paneks neid väga tähelegi, aga kuna nad tulevad kõik korraga, siis see viskab kopa ette ja ma olen pahur. Mis siis reedel juhtus? Hankisin kalendri ja sealt paistev pilt ei olnud kõige lahedam, nii palju asju vaja nii lühikese ajaga ära teha. Kursaõde tahtis, et ma midagi räägiks, kui mul selleks erilist motivatsiooni polnud. Klienditeenindaja ja minu vahel oli kommunikatsiooniviga. Mul oli ikka veel väike šokk, sest ma ei suutnud eelmisel päeval kuubikut lahendada. Ja selliseid asju oli veel ja pihuga. Ja siis ma kartsin, et mu suurim hirm on tõeks saanud, aga nüüd tagasi vaadates, oli tegemist valehäirega. Asi vist liigub selle poole, aga ehk juhtub midagi ja see ei saa teoks. Eks aeg näitab.
Ma ei ole teile ammu oma unenägudest rääkinud. Ma ei tea, kas ma olen Sulle maininud, et mu lemmiksupervõime on suht alati olnud telekinees. Ja siis on ka veel idee, et suudan teha kõike, mida mu fantaasia ettekujutada suudab, aga see on enam kui mitte telekinees. Ah jaa, kui sa ei tea, siis telekinees on: "Telekineesiks loetakse parapsühholoogias nähtust, mille puhul inimene suudab objekte füüsilises ruumis liigutada üksnes mõtteenergia abil, neid mitte puudutades. Siiani ei ole nähtuse olemasolu või võimalikkust teaduslikult tõestatud." - wiki. Mulle meeldib see idee, sest see on väike ja armas võime, mille puhul mind ilmselt ei üritataks kõrvaldada või superkangelaseks teha või kui nad üritaks, ma saaks ehk vastupanu osutada. Ja nüüd olen ma suutnud viimasel ajal viia kokku kaks võrratut asja. Ma saan enda unenägudes ennast kontrollida (küll kaootiliselt ja seosetult, hüpates kohast kohta mõttelõngu rikkudes, aga see on parem kui mitte midagi) ja mul on üks neist kahest supervõimest. Kõik algab hästi. Ma kasutan seda, et teha trikke, päästa elusid või teha mingi sisutühi žest, et kellelegi muljet avaldada. Ja siis ma üritan teada saada, kui võimas ma olen. Ja see ei lõppe nii hästi. Ma olen tekitanud tornaado kõrbes, mis hukutas minu läheduses olnud isikud. Ma olen inimesi pooleks ja tükkideks rebinud, sest meil on lahkhelid. Ma olen teinud asju, mille puhul ma reaalselt ei imesta, kui mind üritataks kõrvaldada. Ma arvan, et kui mul oleks see võime, siis sõltuvalt, kas sa meeldid mulle või ei, oleks ma kas superkangelasest liider või superpahalasest diktaator. Aga õnneks või kahjuks mul seda võimet veel ei ole.
Rääkisime täna kööginurgas kaitseväest. Minu arust ebaloogiline organisatsioon(?). Tsiteerides mu sõpra: "Ja üldiselt öeldakse, et kõigil on mingi sitt; Kv nussib korralikult sind [...] Lõpuks keeravad siin kõik ära; Ka kõige rahulikumal vennal saab kannatus otsa; Siin õpid ootama". Selle peale arvasin mina, et "mmmm, kõlab nagu võrratu koht, mida kohustuslikuks teha 50% riigi elanikele.." Kaitseväge kirjeldas lipsas juttu mõte: "Ma pigem arvan, et su mentaalne pool ei pea vastu; Pede naljad on siin tavalised; Ja vahel tehakse ikka jõhkrat nalja", mille võttis minu arust ideaalselt kokku paar päeva varem mu hea sõber sõnadega: "No siin suht inim rämps koos küll jah". Ja kogu selle sitaveski võttis kokku ainus isik kööginurgas, kes selle asja tegelikult läbi teinud: "EKV ei ole mingi 21. sajandi jobude hellitamine: "kõik saavad medali". EKV ei ole tehtud selleks et noori lõhkuda. Lihtsalt koormused on suured. Isegi treenitud inimesed lähevad seal katki (rääkimata eelsoodumustest). Aga samamoodi pole kasu tugevatest mürakatest, kes iga asja peale ära flipivad ja millegagi hakkama ei saa, seega peab olema ka vaimselt tugev.; Kui sitt päriselt venitkasse lendab, on lihtsalt vaja asju teha, punkt. Nii lihtne see ongi. Kui on sõda, siis sa lihtsalt paned koltsi läbi ümmarguse augu, mitte ei hakka virisema. Kaitsevägi on senine meetod selliseks olukorraks ette valmistamiseks."
Aga ma ei räägi teile seda vaid selleks, et teile näidata, et ma tegelikult ka vahel räägin inimestega. Vaid selletõttu, et ma sain aru, et ma olengi see 21. sajandi ebardseksuaalsusega feminist, keda süüdistatakse, et meie selle maailma ära lõhkusime. Kui ma oleks vegan crossfitter värviliste juustega, oleks vist täiskomplekt. Ja ma isegi ei leia, et see on halb. Ma saan aru, et me oleme aastatuhandeid elanud viisil, et isa on testosterooni täis sitapea, kes käib jahil ja joob ja ema on ilus ja tore tuhvlialune, kes süüa teeb ja lapsi saab. Ja mul on sellest nii kopp ees. Kogu aeg räägitakse mingist vabast tahtest ja muust sellisest. Ja siis ma vaatan, kui palju on minu lühikese elu ajal olnud kohustuslikku pasakeerutust, mida on mulle ja mu kaaslastele labidaga näost sisseajatud. 9 aastat on liiga pikk aeg, et kohustuslikult koolis chillida. Siiani kordagi ei ole mul vaja läinud enamust valemeid, mida pidin koolis õppima, samuti ei saa ma tunnistada, et keemia tunnist pärit keemilise reaktsiooni tasakaalustamist oleks kasutada saanud. Füüsika tunnis päheõpitud värvide lainepikkused ja mikroskaala energiavalemid said juba õnneks koolis ära unustatud, sest ausalt ei saanud neile kummalegi pihta. Nii et seda tuleks, kas lühendada või asendada asjadega, mida päriselt vaja võib minna. Alustades sellest, kuidas teha tuludeklaratsiooni, kuidas internetis midagi muud kui täiskasvanute meelelahutust otsida ja kuidas psühholoogiliselt inimesi mõjutada ja kuidas seda vältida. Ja nüüd vaadates kaitseväe poole. Ma ei ole kordagi püssi tulistanud ega ei kavatse seda ka hiljem teha, ilmselt isegi siis kui keegi minu suunas tulistab. Kuulates jutte sellest testosterooni küllasest sitaveskist, kus pedenaljad ja füüsiline ning ka mentaalne ülekoormus mehi murravad, ei teki kohe üldse tunnet sinna minna. Kõik räägivad, et kui sõda tuleb, siis ma pean valmis olema. Miks? Ma tean, et ma olen totaalselt saamatu idioot, kes usub, et nartsissid, šokolaaditükkidega vanillijäätis ja punased juuksed on võrratud asjad ja päästavad maailma. Ma ei saaks ka selle 11 kuuga paremaks inimeseks. Ja kui aus olla, siis ei ole kordagi elus unistanud olla üks neist testosterooni täispumbatud jõmmidest. Isegi mitte siis, kui see oleks ainus viis elada.
Vaatasin siis Eurovisiooni. Kohtunike lemmar: Austraalia, rahva lemmar: Venemaa, võitja: Ukraina. Ja siis läks pasatorm lahti. Esiteks, ma olen näinud internetis nii palju paska selle kohta, et see on poliitiline värk, sest keegi ei taha venkudega sõber olla. (Liigub kuuldus, et tegemist on seksistlike rassistega, kes tungisid mingi aeg ebaseaduslikult Ukrainasse.) Aga äkki on asi selles, et Austraalia on liiga kaugel, et eurooplased selle poolt piisavalt hääletaks ja Venemaa laul oli niivõrd sitt, et kohtunikud ei pidanud seda heaks ja Ukraina oli mõlemas osas piisavalt hea. Teiseks, me nimetame venkusid rassistlikeks seksistideks.. Kas see ei tee meist kohati russofoobideks? Meile näidatakse vene propagandat, et keegi tahtis, et Jamala (Ukraina lauljatar) ära sureks, sest ta võitis, ja üleüldse sarnast cräppi. Ja meie reaktsioon on, et nemad on pahad, nende reaktsioon, et meie oleme pahad ja rinse and repeat until profit (see ei saa õige sõna olla). Muidugi on nad nõmedad sitapead ja tulevad meie riiki okupeerima, kui me oleme õnnelikud vaid sellepärast, et nemad ei võitnud. See tundub nagu olukord, kus kõik nokivad nohiku kallal kuni ta isa tagant varastatud jahipüssiga kooli tuleb ja "sõpradele" kuuli silmade vahele laseb. Viha kasvatab viha ja armastus armastust. Anname neile andeks, et nemad on seksistid ja nemad meile, et meie oleme russofoobid ja äkki me siis ei peagi sõtta minema.
Lõpumärkmed:
Aga see selleks. Ehk räägime kunagi sellest, aga kuna te nkn ei reageeri sellele kirjutisele, siis väga ei pabista.
Aga teile nagu alati:
Naerata, sest täna enam ei ole 13. ja reede.
Järgmise korrani
Janus Pinka, 15. mai 2016
No comments:
Post a Comment