Holy smokes, mu blogi on elus püsinud enam kui 1000 päeva..
Hey. Mina siin. Ilmselgelt.. Aga igal juhul, mu blogi on enam kui 1000 päeva vana.. Kes oleks osanud seda ette näha. Tõsi, vahel on see blogi olnud nagu närviline hamster üritades teie kodulehte igapäevaselt reostada ja viimasel ajal nagu kuuvarjutus, mis vahel ootamatult kogemata teie seinale satub. Ilmselgelt ebaloogiline võrdlus, aga kell on palju ja ma olen unine..
Päevamõtted:
Tinder. Pmst, näed teise isiku pilti, vajuta süda, kui meeldib, vajuta x, kui ei meeldi. Kui üksteisele meeldite, saate juttu ajada vms. Saab ka näpuga neid lohistada ära, aga klikk on lihtsam kui lohistus. Ma arvasin väga pikalt, et see on pealiskaudne äpp inimestele, kes soovivad leida kedagi, kellega üheöö suhtes olla. Aga mõned päevad tagasi istusime püssirohukeldris ja kerges alkoholijoobes otsustasin ma, et on õige aeg endale ka tinder teha. Täiega võrratu idee. Arvestades, kui paljudele inimestele ma olen meeldib pannud, on natuke nukker, et ma olen vaid 6 matchi saanud.. Eriti arvestades, et kaks neist on mu sõbrannad, üks neist on vähemalt kaks päeva vait olnud, üks on algusest saati vaikinud ja siis tulevad minu kaks lemmikut. Üks neist on hiinlane, kellele ma suutsin poolkogemata öelda, et ma olen poolkogemata rassist. Ja siis tuleb viimane match. Ainus põhjus, miks ma tinderis ikka veel olen. Selleks on üks kutt, kelle nime ma jätan saladuseks. Ta on tark, lahe, sarnaneb minule ja kõige lahedam on see, et ta kasutas juba teisel õhtul minu üht tüüplauset: "head ööd ja ilusaid unenägusid." Success.
Lahkuminekud. Mida *****? Kaks inimest, keda ma tean olid sõbrad, astusid suhtesse ja läksid lahku ja nüüd on natuke imelik. Tinderist kuulsin, et kui keegi lahku läks, hakkas narkomaaniks. Internet on täis inimesi, kes halavad kogu aeg. Ma kuulen sageli, et keegi läks kellestki lahku mingi miljon aastat tagasi ja ikka veel on kurb. Miks te teete siis nii? Tõsi, pean tunnistama, et ei ole kordagi suhtes olnud ja võibolla see tõesti on nagu muinasjutus, aga vaevalt. Muinasjutus elavad nad õnnelikult kuni nad ära surevad (millegipärast on muinasjutud arvamusel, et teispoolsus ei saa hea olla). Aga kui sa ei ole kindel, et just see suhe kestab kuni üks teist sureb, siis miks sa astud sellesse suhtesse. Olge lihtsalt sõbrad. See ei mõju minule hästi, kui te pidevalt lahku lähete ja siis ma pean teie hala taluma või teiega mingis awkward olukorras tšillima. Võtke kokku ennast.
Mõni teist ehk mäletab, et kunagi üritasin välja mõelda milline mu ideaalne isik on. Välimus, iseloom ja kõik muu säärane. Ja nüüd? Leidsin hiljuti ühe isiku, kes täidab vaid mõne üksiku kategooria. Ja ometi on ta mu mõtetes kogu aeg sees. Ja see on nii kummaline ja mind häirivad sellised asjad, mis ei järgi minu jaoks loogikat. Olen olukorras, kus ma ei tea, mida ma tegema peaks. Kas muuta ideaali või leppida erandiga..
Väljakutsed iseendale. Mäletate ma olin veefoobiaga vaevlev noor? Ja siis ma otsustasin, et on õige aeg ujuma õppida. Ja nüüd paaril viimasel korral olen saanud lausa vihma käes täiesti rahulikult ja normaalselt hingata. Saan ka üle kaarsilla jalutada ilma, et süda sees keerama hakkaks. Väikesed probleemid lompide ja muude "räpaste" veekogudega siiski veel on, aga siiski ma olen enda arust teinud muljetavalda arengu veefoobia osas. Ja siis ma mõtlesin, et kui ma juba värvipime olen, siis ma võiks ju hankida endale ruubiku-kuubiku ja õppida seda lahendama. Ja nüüd ma oskan, see võtab küll aega ja värvid on vales valguses kohutavad, aga siiski, ma saan hakkama. Eile leidsin ühest oma riiulist pyraminxi (pmst tetraeeder, mis on nagu kuubik, aga tükk maad lihtsam) ja siis vaatasin seda ja mõtlesin natuke ja nüüd on see ka lahendatud. Peaks ehk mõttemeistri uuesti ära proovima. Sest ma arvan, et ma suudaks seda, kui ma väga üritaks.
Lauamängud. Kõige võrratum sõltuvus, mis mul on. Ma võiks tundide kaupa mängida. Aga siin on konks. Ma ei pea enam teatud mänge lauamängudeks. Tsirkus, reis ümber maailma ja muud sellised asjad ei paku mulle enam peaaegu üldse rahuldust. Võibolla on asi selles, et ma olen näinud mänge nagu Dominion, Eldritch Horror ja Carcassonne ja peale seda on selline nüri täringuviskamise mäng, et mingi arv samme teha on üks kõige mõttetum asi üldse. Ja siis on muidugi see, et teatud mängud on värvidest sõltuvad nagu mõttemeister ja ligretto, mistõttu nad mulle väga ei meeldi. Aga jah, kui sa tahad mängida, siis anna teada. Sõltuvalt kummas linnas ma olen ja kas mul vaba aega on, olen ma nõus peaaegu alati mängima.
Aga, ma ei saa ju nii mõrvar olla? Ma tean, et ma ei naerata peaaegu üldse. Ütlesin vanematele, et ma naeratan kodus palju rohkem kui ma seda Tartus teen ja selle peale küsis ema: "Kas sa naeratad kodus?" Aga jah, ma vahel ikka naeratan. Mul on imelik komme, et kui keegi mulle naeratab, siis ma tunnen enamjaolt vajadust vastu naeratada ja kahjuks te ei naerata ja siis mina ka mitte. Aga sõitsin siis ükspäev Tartust koju ja istusin rongis maha. Ja paarkümmend inimest vaatasid eemalt minu poole ja siis kõndisid täiesti teises suunas minema. Ja kui lõpuks rong liikuma hakkas oli minu vaateväljas vaid üks skinhead, kes istus minust võimalikult kaugel kägarasse tõmbunult ja vaatas oma helendavat telefoniekraani. Kas ma tõesti olen nii mõrvari näoga, et inimesed ei julge isegi mu vaateväljas olla?
Keegi mölakas (jätame ta nime saladuseks) ütles mulle mõned päevad tagasi, et koerad on paremad kui kassid vms, sest väidetavalt kassid ei hooli oma omanikust. Sitasti kasvatatud kassid teil siis noh. Minu kass küll hoolib minust ja mina temast. Kui ma hommikul ärkan, on just tema minu kõrval voodis oma iluund magamas. Kui ma päeva ajal midagi tarka teha ei oska, on just tema see, kellega ma tšillin. Olgu selleks, siis tema paitamine minu süles või üksteise kiusamine, kuigi see ei pruugi olla õige sõna. Mina tõstan ta käppasid ja võtan teda kaissu (kumbki tegevus ei ole talle just kõige meelepärasem) ja tema vastutasuks tallab minu ja minu asjade otsas, sunnib mind köögist piima juurde tooma ja istub niisama kuskil ja mäub kuni ma ta nime hõikan, et ta siis minu juurde joosta saaks. Ja kui ma lõpuks öösel magama jään, kes magab voodis minu kõrval oma järjekordset iluund? Kui välja jätta mu toakaaslane, siis on ta ilmselt olend, kellega veedan koos suurima osa oma ärkveloleku ajast koos. Ja kas keegi, kes minust ei hooliks, veedaks minuga koos nii palju aega?
Ah jaa. Tulin siis nädalavahetuseks Jõgevale ja emadepäeva puhul istusime perega aias ja järsku kuuldus eemalt mingit praginat. Vaatasime siis sinna poole ja oh näe imet, vana muinsuskaitse all olev klubimaja põles. Enne kui te erutute, siis see oli pmst mahajäetud mõttetu majake, mida täitsid veel vaid prügi ja mälestused. Aga kuna mina olin seal vaid illegaalselt käinud, et sõpradele muljet avaldada, siis ei suuda ma väga sellest majast hoolida. Aga jah, kõndisin siis lollakas naeratus näol ja nägin kuidas mu lemmikelement teeb midagi huvitavat. Kui välja jätta suits, lendav tuhk ja meeletu aurumass, siis oli see meeletult ilus. Vana räämas maja, mille teise korruse akendest lõõmas meeletu leek. Igal aknal oleks nagu ilusad kollased kardinad ees olnud. Ja mõned tunnid hiljem, olid seal vaid seinad ja söestunud sarikad püsti ja vesi oli jällegi tule üle võimust saanud. Ja nüüd tuleb vaid oodata, mis edasi saab, ehk tuleb sinna nüüd midagi uut ja paremat, aga võibolla ei tule ka.
Lõpumärkmed:
Ja nüüd peaks ma magama minema. Head ööd ja ilusaid unenägusid.
Aga näed, ema, tahtsid blogi kunagi ja siin ta on. Head emadepäeva!
Millegipärast oli tänasel kuupäeval vaatamiste arv 5 korda suurem kui tavaliselt ja ma ausalt ei tea miks..
Aga teile nagu alati:
Naerata, sest sa oled palju enamaks suuteline, kui sa arvad.
Järgmise korrani
Janus Pinka 8. mai 2016
No comments:
Post a Comment