Ma olen jälle katki..
Hey. Ma läksin eile katki. Eile siis mõtlesin pikalt ja kaua, et kas ma peaks sõbranna juurde minema. Mingite asjaolude kokkulangemisel ma siis tegingi seda. Algus oli ilus ja tore. Ja siis tuli Tema. Ja siis praktiliselt koheselt ma murdusin. Meeletu kiirusega läksin from hero to zero. Käed hakkasid värisema, süda läks pahaks ja kõhus hakkas keerama. Kui aus olla, siis ma ei suuda ikka veel mingit toitu oma kehasse panna, ilma kartmata, et see koheselt üles tuleb. Aga kell oli 2:14 kui ma ära läksin.
Päevamõtted:
Ja siis ma viskasin esimesele pargipingile, mis ette jäi, pikali. Ma oleksin võinud ka ühikasse jalutada, aga ma teadsin, et ma ei saaks sundmõtete tõttu magada. Ja nii ma pikutasin värske õhu käes, kuulates youtube'st depressiivseid laule ja ajasin käega sääski laiali. Ja siis ma mõtlesin ja mõtlesin ja mõtlesin kuni sääsed mind niivõrd ära sõid, et ma otsustasin jalutama minna. Ma teadsin vaid ühte kohta kuhu minna. Surnuaeda.
Kell oli umbes nelja paiku, kui ma hakkasin sinna poole minema. Teel sinna loobusin Kõrgemast Jõust, sest ei saa olla Jumalat, kes oleks nii julm. Aga jah. Jõudsin sinna ja jalutasin seal mingi tunnikese. Otsisin ühte hauda, mida ma ei leidnudki. Ja siis jalutasin sealt minema. Ja kõndisin nii kaua kuni mu jalad valutama hakkasid. Umbes kolm sammu meetri kohta ja mõned kilomeetrid ja ma ei olnud ikka väsinud. Mingi hetk sain korraks aru, miks need emolapsed ennast lõiguvad (minulgi on veenil arm). Aga jah, jalutasin siis kodu poole. Jõudsin mõned minutid peale kella 6 ühikasse. Kuulsin toanaabri pettumust täis mühatust, viskasin voodisse pikali ja mõtlesin neid samu mõtteid umbes poole tunni jagu, misjärel ma lõpuks ära vajusin. Ja siis 11 paiku ärkas mu toakaaslane ja nii kui mu aju ära registreeris, et on aeg olla jälle aktiivne ja mõelda neid samu mõtteid, ärkasin ma üles ja enam magada ei saanud. Ja nüüd olen ma ülejäänud päeva lihtsalt istunud ja mõelnud neid samu mõtteid. Ja üritanud teha plaani selle osas, mis saab edasi.
Ma vihkan valesid ja saladusi. Sest viimase 24 tunni jooksul on need mõlemad tekitanud meelehärmi enamatele inimestele, kui ma tahaks. Ja ka ilusad väikesed valged valed on kohutavad, kui neid on liiga palju. Ütle kohe alguses inimesele, et see mida ta teeb on vale ja las ta parandab ennast. Liiga palju kordi olen ma näinud olukordi, kus valede ja saladuste tagajärjel on midagi p***se kukkunud. Palun teeme nii, et me töötame ühise eesmärgi poole ja see eesmärk on headus.
Mingi hetk, kui ma surnuaia poole kõndisin, mõtlesin sellest, et peaks jälle aretama mõttekäiku printsessist ja antikristusest. Aga mul ei ole piisavalt teadmisi selleks. Aga ma tahan, et mul oleks. Ma tahan, et ma teaks, mis tunne on kellelgi nuga kõrri, südamesse, neeru lükata ja mis juhtub, kui sa üritad inimest nülgida. Ma tahan teada, kui tugevasti ma pean lööma, et kruvikeeraja kellegi peasse käepidemeni matta, aga ilma, et see koljut totaalset pudruks lööks. Ma tahan teada, kui kaua sa saad inimest piinata ja mis juhtub, kui sa seda teed. Ma tahan teada, kui kaua ja kuidas peaks inimest ümbertöötlema, et teda murda ja endast sõltuvaks teha. Ma tahan teada, kas inimene tapaks, et vältida võimalikku surma. Ma tahan teada, kuidas erinevad haava nakatumised inimesele mõjuvad. Mul on nii palju küsimusi, millele ma vajan vastust enne kui saan seda teed jätkata.
Lõpumärkmed:
Ma tean, et ma nüüd rikkusin selle blogi põhimõtet.
Aga teile nagu alati:
Naerata, sest siis saad sinagi kedagi murda..
Järgmise korrani
Janus Pinka 1. juuni 2016
No comments:
Post a Comment