Ma pole ammu midagi sellist tundnud..
Hey. Mina siin. Kuidas mul läheb? Hästi.. hästi imelikult..
Päevamõtted:
Kas sa tead seda tunnet, et kõik on ülichill ja võrratu ja hea. Ja siis juhtub kõige minimaalsem negatiivne asi ever ja teine ja kolmas ja neljas ka. Ja siis need kuhjuvad niivõrd suureks, et sa ei olegi päris kindel, mis toimub. Sul tekib üleöö sisetunne, et sa oled rikkumas iga oma põhimõtet, sa mõtled isegi nendest loobumisele. Sa tahad tekitada olukorda, kus keegi, ei sina ise ega keegi sinu ümber, haiget ei saaks. Sul tuleb idee, et taanduks. Sa põhimõtteliselt jooksed kõigest eemale. Sa arvad, et sa oled enda ohutus nurgakeses, kus sa oled saanud rahulikult olla juba aastaid. Kõik hakkab ju vaikselt hea tunduma, sest keegi ei saanudki haiget. Aga tuleb välja, et see nurgake ei olnudki nii vaikne ja rahulik, kui sa arvasid. Ja siis sa saad teada, et sellega tegid sa kellelegi haiget. Sa kulutad tunde ja päevi õnnetusehunnikuna nurgas olles ja siis mõtled, et põrgusse sellega, teeme asjad korda. Ja siis sa üritad ja kõik lõppeb sellega, et sa tegid veelgi enam haiget inimestele, kelle osas su ainus motivatsioon oli, et teeme nii, et nad ei saa haiget. Ja siis tekib sul mõte, et kõik on perses, sa rikud veel mõnda põhimõtet ja nüüd oled segaduses. Mitte miski ei lähe ju kordagi nii nagu sa tahtnud oleks. Mina nüüd tean seda tunnet, ei soovita.
Käisin Tallinnas. Keegi teist ei tahtnud minuga kokku saada. Pole hullu. Saingi õega enam aega veeta. Käisime kinos (ma olin ainus inimene, kes vaatas filmi algusest lõpuni), mängisime tennist ja sõime jäätist ja tegime üldse mingeid imelikke asju, mida õed-vennad teevad. Ühel õhtul siiski leidsin momendi (loe: ~8 tundi keset ööd), et käia sõbrannal külas. Ülikerges joobes ja sooviga vaid kõigile kõige paremat teha, tekkis idee "Project Happiness". See tundus sel hetkel kõige parema ideena ever, sest sest see lõi aluse, et kõik saab korda, kõik tundub hea ja armas ja võrratu. Ja vähem kui 24 tundi hiljem, nentisime me mõlemad, et see projekt kukkus haledalt läbi ja võib olla kõige kohutavam idee inimkonna ajaloos. Ja kuna ma olin omadega niivõrd segases olukorras, ei tegelenud ma sellel Tallinna visiidil isegi D&D'ga.
Ja nüüd olen ma ~Jõgeval. Vanemad ütlesid mulle tsau ja jooksid minu masendunud oleku eest minema. Kõigi lootuste kohaselt tulevad nad ikkagi uuel nädalal tagasi. Vaid ülekaaluline ärahellitatud kiisu ei suutnud minust eemale joosta (söök ja paitavad käed on ju ikkagi minul ka olemas). Aga kui sina leiad, et sa tahaks midagi teha. See ei pea olema midagi suurt. Ehk tahad minuga lauamänge mängida või mingi maja katusel päikesetõusu vaadata. See ei pea ka olema midagi väikest. Ehk tahad lauamänge mängida või mingi maja katusel päikesetõusu vaadata. Peaasi, et see oleks minuga ja midagi, mis mulle meeldiks, näiteks mängime lauamänge või vaatame mõne maja katuselt päikesetõusu. Kõik pakkumised on oodatud ja ehk me isegi mängime lauamänge või vaatame mõne maja katusel, kuidas päike tõuseb.
Mingi aeg oli jaanipäev ja sellega seonduvad üritused. Ja kui välja jätta asjaolu, et ma ilmselt mingit seadust tahtlikult rikkusin, et ma inimestele vb kogemata haiget tegin, kõige kohutavamat improv teatrit nägin ja enesele teadmata jätsin ühe noormehe tuttavatele mulje, et ta on "alternatiivsete" maailmavaadetega, oli isegi täiega tore. Sain lauamänge mängida ja kohtusin ideaalilähedase inimesega. Hüppasin esimest ja ilmselt viimast korda üle jaanitule. Suutsin ka end niivõrd täis juua, et ülejärgmisel päeval oli ikka veel paha olla. Ja see võtabki enam vähem kõik kokku, mida ma arvan, et te ei tea, aga tahate teada. Kui ma eksin, anna teada. Kuigi me mõlemad teame, et sa ei tee seda.
Lõpumärkmed:
Ei, ma ei lõpeta sinuga igaveseks suhtlemist. Selleks, et ma kellestki korrakski loobuks, peab ikka midagi erakorraliselt kummalist juhtuma. Ja su positiivsed jooned hüvitavad selle mitte nii väikese vea.
Aga teile nagu alati:
Naerata, sest sinuga ei juhtu midagi halba.
Järgmise korrani
Janus Pinka, 29. juuni 2016
No comments:
Post a Comment