Seisan kuristiku serval ja mõtlen hüppamisest...
Hey. Mina siin. Üllatav, kas pole?
Päevamõtted:
Mingi kutt pussitas oma preestrist isa surnuks või midagi. Ja siis ma kuulsin väidet, et ilus, tark ja andekas poiss, kõik uksed olid avatud ja siis tegi midagi sellist. Ma tahaks ka elada sellises fantaasiamaailmas, kus Prints Võluv on hooliv lihastes tark ilus mees ja Doktor Paha McPahalane on küürakas õel armidega koletis. Aga ei. Reaalsus on see, et meie psühhopaadid oleme täiesti tavalised inimesed. Me oleme sõbralikud, humoorikad, vestlushimulised ja üleüldiselt toredad või siis vaiksed eraklikud geeniused. Täpselt nii kaua, kui me murdume. Ja siis te kõik üllatute, kui teada saate, milleks me võimelised oleme. Ja kõige lahedam on see, et keegi ei tea, kes meist murduda võib või mis selle tagajärjel sündida võib.
Ehk mõni teist teab, et ma läksin hiljuti katki. Totaalne süsteemi kokkujooksmine. Tuli välja, et väliselt tundus kõik okei. Aga karm reaalsus on see, et mul oli meeletult unetuid öid, ma ei suutnud ja kohati ikka ei suuda vastu võtta peaaegu mingit uut informatsiooni. Ma naeratan meeletult harva, ma mõtlen hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni negatiivseid mõtteid sellest, mis oli, ja sellest, mis tuleb. Mingil hetkel ma isegi nutsin. Viimane nutmine, mida ma meenutada suudan, oli kui keegi suri. Aga nüüd hiljuti võtsin ma end kokku. Hobune oli jala murdnud, ma lasin ta maha ja matsin maha. Kõik oli hea, rahulik, ma olin eluga edasi liikumas. Ja siis tuli keegi, kes ilmselt tahtis teha head. Ja hakkas surnud hobust kaikaga togima. Tuli minu juurde ja hakkas rääkima, et ma tegin midagi valesti, et ma peaks midagi tegema. Ja nüüd peale seda olen ma veel rohkem katki kui enne. Ma sain teada asju, mida ma ei oleks iialgi teada tahtnud ja nüüd on mul süümepiinad. Ühelt poolt on mul kahju, sest kui tema jutt on õige, siis ma tegin kellelegi haiget. Ja absoluutselt kõik, mis ma teha tahtsin oli see, et vähem haigetsaamist oleks. Ja siis te reageerisite mu tegudele. Tembeldasite mu süüdlaseks, sest te ei mõistnud mu motiive ja ma tegin midagi halba. Ja nüüd siin ma olen. Mul ei ole absoluutselt mingit motivatsiooni midagi teha, mu pea valutab, süda on paha, kõhus keerab ja peas on mõtted vaid sellest, et ma tegin haiget üritades haigetsaamist vältida. Ja nüüd kõigele lisaks hakkas mu süda jälle verd tilkuma. Mul on tunne, et ükskõik, mida ma ei tee, keeran ma midagi persse. Ja see on kohutav ja nüüd on mul teile palve.
Ärme enam kunagi sellest räägi. Ära isegi maini seda blogi sissekannet. Ära kommenteeri, ära anna ideid, kuidas asja parandada, kuidas mind muuta, ära lihtsalt maini seda seika mitte kunagi. Inimesed on juba liialt selle kõige pärast kannatanud. Matame maha ka selle osa hobusest, mis veel teil veel silma jäänud on. Oleme nagu Elsa ja laseme minna. Vahel on kõige lihtsam, kõige mugavam, kõige valutum lihtsalt teine põsk keerata. Mu elus on tuhat muud asja, millest me võime rääkida. Ja kui me sellest väikesest intsidentist enam mitte kunagi ei räägi, äkki ma siis paranen ära. Sorri, ma tegin vea ja ma ei oska ja ei taha seda õigeks teha. Olen neid ka varem teinud ja teen ka tulevikus, aga õpime neist ja laseme neil minna.
Päevamõtted:
Esimest korda ei taha ma, et te mulle tagasisidet annaks. Võta lihtsalt teadmiseks.
Aga teile nagu alati:
Naerata, sest siis on ehk natuke parem.
Järgmise korrani
Janus Pinka 22. juuni 2016
No comments:
Post a Comment