Sissekanne nr. 262

Päevad kuni 1260
2017 - uus aasta, uus mina?

Hey. Mina siin. Ilmselgelt mina. Uus aasta, uus mina või uus sissekanne, aga kuna mina olen ainus, kellel peaks olema võimalus ja õigus seda asja siin ajada, siis mina. Aga lubasin, et kirjutan teile midagi ja siin see on. Ja jällegi alustan seda mingis transpordivahendis, mis on Tartu poole teel, seekord rong, aga lõpetan kodus, isegi ei ürita siin lõpetada.

Päevamõtted:
Kontakti otsimas. Seisin Jõgeva rongijaamas ja nägin, kuidas mingi küllaltki kaunis näitsik kõndis mööda perrooni minu poole ja siis minust mööda ja mingi teise kuti juurde. Ja siis ma ilmselt oskaks seda kirjeldada vaid kui kutsikasilmad. Ta seisis perroonil ja vaatas selle kuti suunas, ilmselgelt 99,99% tema tähelepanust oli suunatud oma vestluskaaslasele. Ja siis oli see kutt. Seisis pmst käed taskus ja vaatas ringi. Ma ei ole päris kindel, kas selle kuti pilk isegi peatus sellel neiul. Tuimalt lihtsalt vaatas temast mööda, vaatas paremale, vasakule, üles ja alla, aga mitte kindlasti ei vaadanud ta kutsikasilmadega oma kaaslast. Ja siis see tüdruk ütles ilmselgelt midagi awwi ja kallistas seda kutti viisil, kuidas ma olen vaid kõrvuni armunud isikuid kallistamas näinud. Ja see kutt, lihtsalt tuimal ilmel asetas oma ühe käe ümber neiu. Ja nüüd nad istuvad koos minuga rongis. See neiu on lihtsalt max aww. keerutab end istmes, üritab pead selle kuti õlale panna ja näeb üldiselt armunud välja. Ja see kutt on lihtsalt tuimalt geniaalne. Istub korralikult istmes, pea 45 kraadise nurga all ehk ta teoorias on võimeline silmanurgast oma vestluskaaslast nägema ja peab ikka oma poolmonoloogi. Poolmonoloog on siis see dialoog, kus üks osapool võtab enda kanda enam kui 90% vestlusest. Teine osapool panustab mm, mhm, jaa häälitsuste või siis lühimärkustega. Ja siis see neiu kogu aeg katsub teda ja ma ei ole kindel, kas ma olen näinud seda kutti isegi tüdruku suunas aktiivselt žestikuleerimas. Vahel näevad armunud inimesed ootamatult aww välja. Lisamärkena võiks välja tuua, et iga kord, kui ta märkas mind neid piidlemas muutus ta pilk kurjemaks..

Mina kontakti otsimas. Ma tean, ma tean. Ma peaks üle saama. Aga see tõesti ehmatas mind. Tuleb välja, et ma olen nii kaua inimestele rääkinud, et mulle ei meeldi puudutused, et nad ei julge mind puudutada. Ja tekitavad minu ellu kalli-paradoksi. Ma armastan kallisid, aga ei taha, et mind puudutataks. Aga ei, tegelt see ei ole nii hull. Ma olen ilmselt tegelikult küllaltki okei sellega, kui sa mind puudutad. Muidugi sõltub kust ja kuidas. Näiteks ma vihkan lööke. Ka neid sõbramehelikke mükseid, mille eesmärki ma veel avastanud pole. Aga ei, nii et kordan oma kunagist üleskutset. Kui sa mind näed, olgu see tänaval, trennis, kodus või kasvõi riietusruumis, kui ma end pesta üritan, siis tule ja anna terekätt, tee kalli või musi, sasi mu juukseid või tee pai.  Ühesõnaga otsi mind üles ja puuduta mind. Puuduta mind hellalt ja armsasti kohast, kus heaks pead. Mind juba lausa huvitab, kas inimpuudutus on tõesti okei.

Saaremaa. 27. detsembri pärastlõunal asusin ma Tartust teele ja 1. jaanuari pärastlõunal jõudsin tagasi Tartusse. Võtsin siis osa 5-päevasest noortekonverentsist "Jumal on reaalne". Ja see oli tõsiselt lahe kogemus. Esiteks, Saaremaa ise. Kuressaare on klassikaline ühe tänava linn ehk peatänaval on pmst absoluutselt kõik, mida neil pakkuda on. Ka Siioni kirik, kus veetsin suurema osa oma ajast. Või noh olgem ausad, päris suur osa ajast sai mööda Kuressaaret ringi tripitud ja vaja olevaid asju otsitud. Samas oli paar kummalist asja ka selle konverentsi osas. Esiteks, ma olin vist ainus mitte usklik seal. Või vähemalt ma pole kaugeltki nii usklik kui nemad. Olin rahulikult söögijärjekorras ja järsku hakkasid kõik Jeesusest laulma. Ma arvan, et ma ei üllata mitte kedagi, kui ma väidan, et see oli minu jaoks esmakordne. Ja ilmselt ei üllata ka see, et ma küll ei laulnud. Aga hoolimata sellest, et ma tahan nüüd usust ja muust säärasest väikest puhkust, oli see üritus ise lahe. Sain omale tutvusi, keda ei näe vb kunagi elus või vähemalt mitte lähitulevikus ja vb see ongi hea. Aga igaks juhuks mainin ära, et ma ei ole väga usuvastane. Mul on Kõrgem Jõud. Peamine erinevus nende (suht kindel, et baptistlik teema oli) ja minu vahel on see, et kui nende paha on midagi Jumala välist ja Jumal vaatab neid ja hindab neid, siis minu puhul ongi kõik Kõrgema Jõu tegevus. Kõik "patud" on tema tehtud ja ülistuslaul oleks tema enda laul tema ülistuseks ja see on natuke imelik.

"Sa oled nii lahe, kui sa räägid." Või midagi sellist ütles mulle üks näitsik, kelle nime ma ei mäleta. Mäletan ta hüüdnimegi ainult võibolla. Igal juhul, istusin leti taga ja rääkisin paari neiuga juttu. Rääkisime ühest ja teisest asjast. Neist ja minust ja kõigest, mis jääb selle vahele. Aga ma ilmselt olin nende elus (ja kui aus olla, siis ilmselt olen selline ainus kõigi elus) esimene minu-sugune inimene. Kui ma peaks seda kirjeldama, siis ehk sedaviisi, et olen kummaline kombinatsioon idiootsetest otsustest, üritusest olla oma elus püstijala koomik ja rabavalt kummalisest aususest oma väga kummalise mineviku osas. Ma väga harva armastan küsida "mis". Kui mul on võimalus, siis pigem küsiks "kuidas, miks või millest see tuleneb". Ma ei leia näiteks, et mõtet on õppida ära hunnik nalju ja neid siis ilma seosteta laduda. Ma näiteks olen juba viimased 2-3 aastat vaikselt uurinud, kuidas stand-up töötab ja väga mitmed seal esinevad põhimõtted on mind minu igapäevaelus isegi natuke aidanud, kasvõi nii, et näen vahel kellegi naeratust. Tuua välja võrdlus, et ühel aastavahetusel olen joobes Tasku sillal ja üritan kõigile musi teha ja järgmine aasta olen kirikus. See kontrast on niivõrd tugev, aga tühine, et see toob esile positiivse reaktsiooni. Või samas mitte nii geniaalne aastalõpu nali, et küll järgmine aasta leiad aega, et magada vms.

Also creepy mina we? Õpetasin ühele neiule, kuidas saboteuri mängida. Ja siis sain teada, et ta on alaealine. Ja ma ei isegi ei tea miks, aga mul on alaealiste vastu midagi. Mitte midagi suurt ja kohutavat. Aga siiski mingi kerge tõrge. Samuti on väike müks nende osas, kes pole veel 20.. Ja sellel ei ole absoluutselt mingit adekvaatset põhjendust. Aga igal juhul, sain teada, et ta on 17 ja puhtalt ebatervislikust huvist uurisin, et kui kaua. Ja ma teadsin tema kohta vaid ta eesnime ja seda, et ta vb on Jumal on reaalne üritusega kuidagi seotud. Paar minutit hiljem olin leidnud tema kohta, millal ta sündinud ja sellega ma piirdusin või vähemalt see on ainus, mida ma mäletan. Ja siis ma otsustasin talle öelda (absoluutselt mitte mingi sissejuhatuseta, "no build up what so ever"), et ma küberstalkisin teda. Ja see ei meeldinud talle. Lisades, et ta on ainus, keda ma sellelt konverentsilt stalkisin ütles ta midagi umbes, et see on creepy. Vb isegi oleks, kui mul oleks mingi muu motivatsioon lisaks sellele, et mulle meeldib asju teada. Aga kas küberstalkimine on tabu? Sest ma saan ju vaid stalkida, mis sa ise üles paned..

Klienditeenindaja pole inimene. Võibolla natuke liiga karm väide, aga ma ei saa aru, miks me oleme nii ülemõistuse uhked, et oleme teenindusühiskonnas. Me isegi ei hooli teenindajast. Mulle piisas vaid neljast õhtust, et seda mõista. Vaesed inimesed, kes seda lausa aastaid teevad. Esiteks, peaaegu mitte keegi ei naerata sulle. Nad vaatavad sind näoga nagu sa peaks ennustama, mida nad tahavad. Ma arvan, et ma nüüd tean, mida captcha tunneb. Nagu oleks mingi ebameeldiv takistus tulemuse eel. Või siis nad küsivad, mida mina soovitan või eeldavad, et ma tean kõike kõigest. Johhaidi, ma ei tea nii paljusid asju ju. Vb isegi enamiku maailma asju. Ma olen lihtsalt väike poiss kaugel kodust, kes üritab elus püsida. Ja siis võibolla oli kohutav ka asjaolu, et kuna ma olin ainus ühendus nende ja köögi vahel, siis kui köögis asjad venisid, pidin mina uurima, kes kus ja miks. Ja vahel kadus ühendus minu ja köögi vahel ja see oli kaos. Ja siis on mõni inimene, kes vist eeldab, et ma olen superinimene. Ta seisab mu ees ja ma kuulen, kuidas õhk tema suust väljub. Aga ei midagi muud. Ta huuled on põhimõtteliselt liikumatud ja reaalselt kuulda ei ole midagi. Ja siis pean mina mingi ime läbi ennustama, et mida paganat ta tahab. Samas mitte te kõik pole süüdi. Mõni teist naeratab, on sõbralik ja mõni teist teeb mu päevagi paremaks.

Uus aasta. Aga ei, tegelt, kõik on ilusam ja heam kui enne. Või vähemalt mingid asjad. Kunagi Julius lisas kalendrisse kaks kuud ja ühe neist nimetas jumal Januse järgi. Võite ise arvata millise. Ja nüüd see ongi, mu nimekuu. Nimepäev on minu arust natuke liiga tavapärane ja mul ei ole seda. Võtame siis kuu. 31 nimepäeva on parem kui mitte midagi. Aga jah, seisin Siioni kiriku trepil ja vaatasin kuidas igas suunas kuhu ma nägin lendas taeva poole meeletu hulk rakette. Ilusaid, suuri ja värvilisi. Mingi hetk, sai aga uus aasta kätte, paari inimest kallistatud ja paukudest sügavalt kopp ees ja läksin tagasi kirikusse. Osa minust saab aru, et teile ehk meeldib see müra ja valguse kaos. Aga minule mitte. Osa minust leiab, et kui jätta paugutamata on kasside elu parem. Ja kui sa jätad paugutamata ja annad selle raha mõnele organisatsioonile, kes tegeleb kasside või siis lastega, kellel on psühholoogilised probleemid, siis meeldid sa mulle kordades enam. Iga traditsioon ka alles hoidmist väärt ei ole. Lätlasi me ju enam ei rüüsta, muudame ka seda, kuidas me uut aastat alustame. Aga üks asi on ju uue aastaga veel. Lubadused.

Siin on siis minu kohmakas nimekiri lubadustest. Kõigepealt teie soovitused.
* Rohkem sõnu - eks ma võin ju üritada leida enam sõnu. Kuigi see eelkõige kehtib vist kodu kohta, sest kodus ma olen päris vaikne. Kui mind mitte segada ja muud tingimused on rahuldatud, siis võin ilmselt päevi mitte midagi lausuda.
* Päikest päevadesse - reaalselt natuke raske ülesanne, metafoorselt oleks ilmselt päikest vaja küll.
* Kvaliteetaeg õega - Üks lubadus, mida tahan kindlasti täita. Vb peaks seda laiendama kogu perele. Aga mingi aeg peaks ka see aasta Suure Linna ära külastama.
* 10 sekundit pea peal seisu - arvestades, et enamus mu lööke tabab mind pähe, ka täna tegin kogemata ühest neiust ükssarviku, siis see ilmselt ei lõppe hästi, aga ma vähemalt üritan.
* Olla veidike lahkem oma tantsupartneri suhtes - kes siis veel ei tea, siis minu ja minu tantsupartnerite vahel on alati veidike kummalised lood olnud. Kui tavaliselt on võõrad - sõbrad - armumine - mental breakdown - väga imelik suhe. Siis seekord vist alustasin juba viimasest seisust. Aga ma annan endast parima, et olla natuke parem tema suhtes. Aga mitte ilmselt kõige osas, sest mind ausalt ka liiga palju häirib see, et ta juurviljaline on.
* Minna trenni - tegelikult vaid ühe trenni kohta lubadus, aga katsun seda kõigi oma trennide puhul rakendada. Üritan võimalikult tihti võimalikult palju trennidest osa võtta.
* Tähistada jõule - nüüd juba pmst kahel korral need vahele jäänud. Aga ma ei tea, ma ei oska ilmselt. Aga ma vb teen siis kõiki neid klassikalisi asju, mida teie jõulu ajal teete. Alustades mandariinidest ja lõpetades glögi ja kinkidega.

Ja siis on ka pihutäis minu enda lubadusi.
* Elada teistele - Altruism on vist õige sõna. Mitte et ma täielikult oma egoismist loobuks, aga vahel võiks ju teha nii, et teistel on hea ka siis, kui mul pole väga otsest kasu sees.
* Olla üldiselt parem - olgu see väikestes asjades nagu aitan vanatädikese üle tee või suuremates, et aitan kellelgi mingi probleemiga tegeleda. Aidata saab kedagi alati.
* Andestada inimestele - See vaieldavalt juba kohati tehtud, aga minu elus on nii palju inimesi, keda ma ei salli näiliselt headel põhjustel. Nad ehk isegi ei teinud midagi valesti, aga ma lihtsalt südamepõhjani vihkan neid.
* Lahendada ära oma mentaalsed mured - Oi jah, see tuleb keeruline. Kuigi ma arvan, et ma olen õigel teel. Kui ma isegi kõik ülejäänud lubadused põrun, siis vähemalt seda tahaks kasvõi pooleldi ära teha. Mul on ilmselt enam probleeme, kui sellel, kelle bitch ei olnud probleem. Ja nii suur osa neist on minu enda peas. Ja suht kõik, mis mu elus valesti on, on selle süü. Ma ei söö ja ei maga, sest ma muretsen absoluutselt mitte millegi üle.
* Saada oma une- ja söögigraafik paremasse korda - Ühelgi loogilisel viisil ei ole kumbki neist põhjendatud. Ma söön ja magan nii kummaliselt, et mul endal on imelik.
* Mõelda välja, mis toimub - See on nii lai lubadus. Ma ei saa ikka veel teist aru. Meil on nii erinevad prioriteedid ja eesmärgid, et ma lihtsalt ei mõista teid. Ma ei mõista ennastki. Pidevalt kuulen küsimust, mis saab edasi ja ma ise ka ei tea. Vb tegin elus mõned kummalised ja valed otsused, aga ma ei oska neid muuta ka, nii et pean välja mõtlema, kuidas neist probleemides üle või mööda saada.
* Paar asja on veel, et nt võtta purk ja kirjuta midagi ilusat või head igast päevast paberile ja siis aasta lõpus vaadata, kui hea muu aasta oli. Aga kuna ma pole stabiilselt ühes kohas, siis ehk interneti purk? Või mingi muu lahendus. Vaatab veel. Siiani mäletan veel aasta algust.

Päris korralik list sai ja sealt ilmselt väga pihuga asju puudu. Aga, et mu blogi ikka eriti imelik oleks, rikun viimase lõigu jälle ära. Esiteks, saan nüüd nädal aega elada 3+1 kassiga. Tahad, võid kontakti otsida. Teiseks, mul oli täna sundmõte. Kõndisin koju ja ühikast 20m kaugusel tuli juhumõte, et üks neiu mu elus on ideaalne. Ja siis mu sundmõtted olid nagu "wait for it". Ja need 20 meetrit, natuke koridore ja väike liftisõit hiljem, ma kogu südamest vihkasin teda. Vähem kui viie minutiga läks ta minu ajus "from hero to zero". Ja miks? Sest ta valetas mulle või varjas minu eest midagi, ma ei ole suutnud ära otsustada kummas ma teda "süüdistan", aga need on mõlemad halvad ja sundmõtted teavad seda. Ja siis ma nägin teda. Ja ma olin jälle mentaalselt nagu aww neiu esimesest lõigust. Ja siis mulle meenus mu sundmõttejada. Ja nüüd olen ma kahevahel, kas ma tahan teda enam kunagi elus näha, aga kuna mitmed isikud on mul peaaegu, et keelanud teda vältida ja ma ise tahan enam kui midagi muud temaga aega veeta, siis olen ma lihtsalt full on kaoses. Võibolla see ongi kõige parem seletus sellele, mis asi on katki olemine. See ei ole kurbus, see on palju hullem, sest ma ei tea, kas ma olen kurb. Kolmandaks, keegi kommenteeris mu blogi. Max aww.

Lõpumärkmed:
Ma olen viimasel ajal nii kahevahel kõigega, et ma ei julge varsti enam midagi teha.
Aga ma sain lõpuks psühholoogile aja, nii et ma tõesti loodan, et ta on mu imetegija.
Palju õnne nr. 2. Sest keegi arvas, et ma peaks sulle soovima, aga ma nii awkward, et ei taha seda fbs teha.
Aga teile nagu alati:
Naerata, sest kuskil on sinul ka kass, kellele pai teha.

Järgmise korrani
Janus Pinka 3. jaanuar 2016