Sissekanne nr. 270

Päevad kuni 1346
Mina..

Hey. Kunagi ütlesin, et blogin vaid siis kui on sitt päev, sitt tuju või muud moodi mitte hea aeg. Ja see on mu tänase päeva teine sissekanne. Oh, kas te ei leia, et need on õnnelikud ajad..

Päevamõtted:
Ma tahaks kaduda. Mitte kauaks. Mitte kaugele. Aga kaduda. Tahaks lihtsalt eemale kogu sellest pasast. Eemale absoluutselt kõigest. Tahaks eemale koolist, trennist, sõpradest, "sõpradest" ja kõigist muudest "kohustustest". Aga ma ei tea kuhu ja kuidas. Aga ma tahan eemale. Ma küll ei ole päris kindel, kuidas või miks, aga ma tahan ennast leida. Leida elus mingi eesmärk. Aina enam ja enam on mul tunne, et ma lihtsalt olen. Tiksun oma sekundid päevas ära ja siis on järgmine päev, kus sekundeid raisata. Kõigil peale minu on mingi elu. Mingid plaanid, ideed, tegevused, rõõmud, midagigi. Ja siis olen mina. Ja aina enam ja enam ma mõtlen reaalselt kaduda. Võtta ühel päeval oma seitse asja, kaotada ära kõik, mis muu on. Kustutada jäljed, et olen kusagil olnud, kustutada/ deaktiveerida kõik oma interneti kontod ja lihtsalt minna. Kuna mul mingeid ellujäämisoskusi ei ole, siis ilmselt küll sureks mingi suvalise silla all Poolas pussitamise tagajärjel, aga mis seal ikka. Vähemalt tegin midagi omapärast..

Ma ei vaja sind ilmselt oma ellu. See kahtlus seal on sinu osas. Mõnda teist ma ehk vajan ka, aga enamikku mitte. Vähemalt mitte praegu. Esiteks, väga paljud teist on minu nägemist mööda ikka erilised türblid. Mul pole õrna aimugi, kuidas see teil on, aga mina näen teid oma vaimusilmas peamiselt selle alusel, mida te ütlete või teete. Ja ma ei suuda unustada. Ma usaldan ja andestan kergelt, aga ausalt vahel võiks te v***u käia. Iga kord, kui ma sinust mõtlen, siis esimese asjana näen kõike halba, mida sa teinud oled. Iga kord, kui sa kasvõi naljaga mind solvanud oled. Iga kord, kui su sõbralik müksamine on minu jaoks ebameeldivalt tugev olnud. Iga kord, kui sa valetanud oled. Iga kord, kui me üksteist vääriti mõistame. Iga kord, kui.. Mõne puhul on see väikene sosin teises toa otsas. Mõne puhul, aga seisavad su kujutused mu vaimusilmas 50-kesi ja karjuvad mu peale. Ja ma ei vaja seda enda ellu. Mu elu on siis ka sitt, kui sinu paska seal pole. Ma ei ole üldse kindel, kas mu elus on kedagi, kellel oleks muljetavaldav roll, aga kes ei oleks mu vaimusilmas ülemäära negatiivne. Ma lihtsalt ei viitsi enam teie pasaga tegeleda. Ja tulles tagasi, kas ei oleks mitte meil mõlemal lihtsam, kui ma kaoks. Ei oleks mind, keda solvata, ja ei oleks sind, kes solvaks.

Kahe erineva mündi erinevad küljed. Ma vaatan inimesi enda ümber. Te tahate maailmast ja ka mingil määral minust midagi muud, kui mina teist ja maailmast. Sa elad roosamanna maailmas ja naudid elu, naeru ja kõike muud. Ma elan mustas kaootilises maailmas ja tahan ära kaduda. Sa tahad, et ma oleks midagi, mis ma ei ole. Ma tahan, et ma oleks midagi, mis ma ei ole. Aga meie soovid välistavad üksteist. Üks ei saa olla, kui on teine. Jookseme mööda maailma, otsides midagi, mida ei ole. Raiskame üksteise aega. Ütleme, et meil ongi imelised 3 aastat. Kuid, kui mul on sinuga vaid 3 aastat, siis kas sellel on üldse mõtet? Ma tahan ju ikkagi lõpuks olla kellegagi suurema osa oma elust. Kuid kui see ei ole sina, siis miks ma peaks aega sinule kulutama. Ma saaks ju otsida teda ja sina enda teda. Ja siis me ei raiskaks aega üksteisele. Me ju nkn ei sobi kokku, sest me oleme kahe erineva mündi kaks erinevat külge..

Põhimõtted. Ma elan must-valges maailmas ja otsin kedagi, kes on minuga sama värvi. Kui sa valid küsimuses kassid vs. mingi loom (absoluutselt vahet ei ole, mis loom), midagi muud kui kassi, siis sa ei meeldi mulle. Kui sa eelistad mingit kooki meekoogile, siis sa ei meeldi mulle. Kui sulle ei sobi, et ma kuulan Taylorit, joon meeletult piima ja mängin veel enam lauamänge, siis sa ei meeldi mulle. Kui sa paned WC-paberi rulli valepidi riiulisse, siis sa ei meeldi mulle. Kui sa oled valekäeline, siis sa ei meeldi mulle. Ja selliseid väikeseid mõttetuid põhimõtteid on vist absoluutselt kõige osas. Ja seetõttu sa ilmselt ei meeldi mulle. Sa võid siiski olla piisavalt suurte heade omadustega, et ma talun sind ja tahan sinuga aega veeta, aga siiski sa ilmselt oled vaid periood minu elus.

Minuga ei ole kõik okei. Mul on rohkem vigu, kui ma jõuan kokku lugeda. Mul on pihutäis vigaseid organeid, mu aju on totaalne kaos täis sundmõtteid oma ja teie vigadest, alustades häirivate pisiasjadega ja lõpetades enesetapumõtetega. Ma võtan rohtusid, et midagigi korda saada, aga asjad liiguvad pigem just vales suunas. Samas, kas ja kui palju oleks hullem, kui neid tablakaid ei oleks? Minuga ei ole kaugeltki kõik okei ja te ei tee seda üldse lihtsamaks. Ma ei taha elada (osaliselt teie tõttu) ja ma ei taha surra (osaliselt teie tõttu), nii et ma lihtsalt olen. Olen, aga kaugeltki mitte okeilt.

Lõpumärkmed:
Pea meeles, et ma ei suuda unustada. Kõik, mida sa mulle ütled, võib mulle meelde jääda. Mul on peavalud, (ilmselt) seetõttu, et mu aju üritab liiga palju teist mõelda. Kui sa mu mõttesse sajad, siis on seal kõik, mida sa oled öelnud, teinud. Ja kui seal on midagi halba, siis on see igavesti seal. Sa ütled mulle ühe korra halvasti ja ma kuulen seda iga kord, kui sinust mõtlen. Ausalt öeldes ei taha paljudest teist enam mitte iialgi mõelda.
Ja ärge üritage mind ümber veenda.. Millal ma viimati teie nõuandeid järgisin?
Ma ei mäleta, millal ma viimati tegin midagi määravat, mis oli minule kasulik, aga manipulatsioonita.
Aga teile nagu alati:
Naerata, sest sinu elu on ilmselgelt parem kui minu oma.

Järgmise korrani
Janus Pinka 30. märts 2017

Sissekanne nr. 269

Päevad kuni 1339
Here we go again..

Hey. Mina siin. Neljapäeva hilisõhtu ja mu pea on jälle risti-põiki mõtteid täis. Kõiki ma teiega jagada ei saa. Kui ma suudan jätta mulje, et kõik on okei, siis äkki hakkan ise ka seda uskuma. Aga tegelt päris suured asjad on minu ümber keerlemas. Keegi ütles mulle, et ta loeb mu blogi. Aga mitte midagi muud. Mitte, et kas see on hea, halb.. Mis on hea, halb.. Nii et justkui ma peaks temaga arvestama oma blogis. Aga ei. See blogi on ikka veel teoorias ainult minule, hoolimata sellest, et ma seda kogu aeg jagan ja ligikaudu 100 inimest seda aeg-ajalt ka loeb.

Päevamõtted:
Ellujäämine. Viimasel ajal aina enam kuulen väidet, et kui on loogika "tugevaim jääb ellu", siis miks on maailmas värvilisi asju ja nõrku asju. Ausalt pane endale lühike nöör kaela ja astu üle kõrge serva. See teooria ei mõtle tugevamat, kui otsest füüsilist jõudu. See peaks olema "sobivam jääb ellu". Me ei ole väga kaua kui üldse elanud tänu füüsilisele jõule. Ma ei tea vist ühtegi inimest, kes otsiks oma partnerit jõu alusel. Olen täheldanud, et pikkus, mõtted ja iluasjad (põselohukesed, naeratus ja muu) on olulisemad. Värvid. Kui sa elad paksu metsa sees ja sul ei ole vaja olla metsavärvi, et elus püsida, siis sa oled värviline, sest see paistab silma ja teised metsaolendid tahavad sinuga natuke enam järglasi teha. Kui sa oled putukas, kellel on halb maitse lindude jaoks, siis su kaitsevärvus võib olla eriliselt silmapaistev, et linnud teaks, et seda asja pole mõtet süüa ja samas ikka saad neiuputukale muljet avaldada oma kummalist värvi kitiinkestaga. Tugevaim jääb üksikisendina ellu, aga sobiv olla on jätkusuutlikum.

Armastus. Minu ümber on viimasel ajal aina enam ja enam armastust. Mitte, et see hea oleks. Alustades sellest, et ma ikka veel ei talu PDA'd. Aga ka asjaolu, et inimene, kellest ma väga hoolin, ja inimene, kelle olemasolust mul on ausalt suva, on viimasel ajal üksteise südant umbes viiel korral murdnud kordamööda. Lõpetades sellega, et te (mitte isiklikult, aga maailmana) nagu rõhutaks mulle, et ma üksik olen. (Olge mureta, ma ei ole suhteks valmis ja seda veel ilmselt väga kaua aega, arvestades kui debiilselt ma viimasel ajal käitun.) Aga jah. Inimesed minu ümber, kas otsivad armastust või arvavad, et nad on selle leidnud. Vaatan enamust teist ja mul ei ole usku. Ei noh, eks ma saan aru, et teil on inimlikud vajadused, kasvõi see, et mitte olla üksik ja õnnetu nagu mina. Aga vaadates, kui rusuvad on lahkuminekud, siis ma ikka ei saa aru, miks te seda teete. Kui ma toodaks jäätist ja veini, siis ma anuks, et te suhtesse astuks. Suhe, lahkuminek, kurbusesöömine, kasum. Aga ma ei tooda neid ja hoolin teist. Aga sageli on mul justkui tunne, et te istute autosse ilma turvavööta, lükkate pedaali põhja ja sõidate lähima seina suunas karjudes "vaadake mind, vaadake nüüd kui õnnelik ma olen." Ja siis olen mina selle seina kõrval ja ütlen vaid ha ha ha, oeh.

DnD. Ma ilmselgelt armastan seda mängu. See on ikka veel ja aina enam minu arvates maailma parim asi. Olles DM, armastan ma luua maailmu. Otsida olukordi, kus kõik on must-valge ja samas nii kirju. Ma armastan oma stiili. Ma armastan asjaolu, et veedan kümneid unetuid öid, et leida just see õige viis, kuidas kõik võiks olla. Ma ei saa leppida maailmaga, mis ei ole ideaalne. Kui midagi ei klapi, siis see ei sobi mulle. Kõigele peab olema vastus miks. Tänu fantaasiamaailmale on õnneks tagataskus alati trump, et maagia. Aga kõike ei saa ju ka sellele panna. Ma armastan unise peaga ja väikeste pauside ajal minu elus joonistada kaarte. Ma armastan lõigata ja kleepida asju, mis tunduvad lahedad. Ma armastan veeta tundide kaupa aega internetis, et leida just see pilt skeletist. Ma armastan asjaolu, et ma uurisin üle kuue tunni, kuidas peaks olema uks mõisamajas. Ma armastan, et suhe DM'ide ja mängijate vahel on nii käest ära. See annab mulle võimaluse korral, leida mängijaid. Ainus, mis mind vist häirib on reeglid. Aga DnD's on need pigem soovituslikud. Leian, et palju põnevam on, kui painutada seda, mis on lubatud. Karistada inimesi asjade eest, mida nad ei teinud ja anda preemiat teiste tegude eest. Ma armastan seda, kuidas ma DnD'st saadud oskustele leian rakendust oma päriselus.

Päevad kuni 1346
"mul juba vaikselt traditsioon karulõksudega mängida"

Hey. Raske on kahel eri päeval blogida. Ootan ära järgmise päeva ja keegi teist ei kommenteeri. Pean endale iga kord meelde tuletama, et te lihtsalt ei ole ju veel lugenud. Te ei ole näinud minu pähe, et seda kiita, laita, täiendada. Selline on elu.

Päevamõtted:
Obsessioon. See on uskumatu. Aga ma olen obsessed kahest inimesest. Ja nad mõlemad ilmselt loevad seda lõiku. Võib-olla leiavad nad selle ise mu seinalt, võib-olla suunab keegi neid siia, aga igal juhul loevad nad seda. Ja nad teavad, kes nad on. Ja ma olen neist mõlemast obsessed. Või õigemini ma ei ole kummastki neist. Ma olen obsessed ideest neist, ilmselt enam temast või temast mitte temast ja temast. Ma armastan (ja tõesti ei ole vist paremat sõna; või kui on, siis ma lihtsalt ei tea seda) neid mõlemaid kogu oma südamest. Ma armastan üht, ma armastan teist, ma armastan mõlemat. Aga väga harva korraga. Korra lööb mu südameukse lahti üks, siis teine ja siis vahel on selline tunne, et see on pöörduks, mis pöörleb miljon tiiru sekundis. Ma ei söö, ma ei maga, ma ei keskendu. Ma võin tundide kaupa istuda ja vaadata seda, kuidas värv seinale kuivab, sest ma mõtlen neist. Või selles ongi asi, et mitte neist, vaid ideest neist. Neil on kahe peale enam vigu, kui ma kokku loendada suudan, aga ma ei näe neid oma idees. Minu idee tasandil näen ma ainult nende imelisi külgi, nende silmade sära ja südametukseid. Näen vaid nende positiivseid tahke, mida on nkn enam kui vigu. Igal hommikul ärgates on nad mind minu mõtetes ootamas/kummitamas. Iga päev, iga tund, iga minut vilksatab üks neist kasvõi korraks, aga kindlasti on ta seal olemas. Iga öö, enne kui liiga hilja magama lähen, mõtlen veel temast ja temast ja neist. Ja kui olen laskunud sügavale unenägude maale, leian sealt tema või tema või nemad. Ja siis ärkan uuesti üles ja seal nad on, jälle minu mõtetes. Need mõtted on sisimas head. Kui asjad oleks nii nagu seal, siis ühiskond leiaks, et see on hea ja ilus ja imeline. Aga need asjad ei ole ju nii ja kui tuhat korda üks ja sama ilus vale peast läbi käib, siis pole see enam ilus. Justkui viirus hävitavad nad tükk tüki haaval mu aju. Asendades kõike, mis pole nemad, sellega, mis on nemad. Ma ei näe enam vaimusilmas sind minuga seal muruplatsil. Ma ei näe sind seal teki all, minu kaisus, tähti vaatamas. Ma näen teda või teda või neid. Või selles ongi probleem, et ma ei näe ju isegi neid, ma näen ideed neist. Kui ma näeks teda või teda või neid nii nagu päriselt, oleks ju vähemalt võimalus muruplatsil üksteise kaisus tähti vaadata. Aga idee nendest? See ongi vaid idee. Idee, mis on samal ajal kõikjal ja mitte kusagil. Meeletult nukker on näha optimismi nende silmades, et kõik saab olema okei. Mina olen ju olnud siin ja tean, mis juhtuma hakkab. Üritan päästa maailma ja süütan sellega kõik põlema. Uskumatult raske on elada vales, et kõik on okei. Elada lootuses, et varsti juhtub midagi, mis muudab maailma paremaks. Ja ma tean ka seda, et asi ei olegi ju üldse neis. Kui poleks nemad, siis ma haagiks selle sama idee kellegi teise külge. Ja mis on kõige hullem? Isegi pärast kõike seda. Pärast teadmist, et kõik ei ole okei ja läheb hullemaks veel. Ma ei oska, ei taha, ei viitsi seda muuta. Ma olen nõus laskma sel kõigel juhtuda. Sest äkki seekord on midagi teisiti..

Kadujad. On grupp inimesi (võimalik, et kõik peale minu), kes suudavad ära kaduda. Panevad telefoni lennurežiimile, astuvad arvutist eemale ja on kuskil, aga ma ei tea kus. Ja niimoodi vahel päris pikalt. Mõni teeb seda iga öö, mõni isegi keset päeva, mõni lausa päevade kaupa. Ja siis olen mina. Kui ma leian end olukorrast, kus ma pole kättesaadav, hakkan ma muretsema. Ma vahel kõnnin oma toolilt külmkapini ja tagasi ja selle minutikese jooksul jõuan juba karta, et maailm on minuta otsa saanud. Mul on mingi meeletu vajadus olemas olla. Mitte heaks, mitte halvaks, vaid lihtsalt olemas olla. Ma kardan, et ma jään mingist infost ilma. Ma kardan, et keegi on õnnetu ja tahab kellelegi midagi öelda. Ma kardan, et kellelgi on voodi alla peidetud kaks meetrit nööri ja mina oleks saanud olla see, kes midagi ära hoiab. Ma kardan, et kellelgi juhtus elus midagi head ja ma olin viimane inimene, kes teada saab. Ma kardan, et kui mind korraks teie jaoks olemas ei ole, siis kaob teie naeratus, katkeb teie kalli ja südametukse jääb vahele. Ma ei saa kaduda, sest mis saab siis kui ma oleks saanud olemas olla, aga mind ei olnud..

Uudishimu. Uudishimu tappis kassi. Ausalt öeldes ma eelistan kasse teile. Need kuninglikud loomad on imelised. Mu kõige lemmikum asi peaaegu igas mängus on kassid. Tegin Hearthstones kassi kaardipaki, ostsin WoW'is endale kassi, kes kaasas käib, armastan DnD's Rakhasa'd ja Catfolki. Armastan kaslasi igal nende kujul. Armastan neid pisikesi kiisusi, kes väriseval jalal mööda maailma ringi jooksevad. Armastan neid suuri tiigreid, kes suudaks maailma seisma panna. Midagi lihtsalt on kassi juures, mis on üleütlemata ilus, hea ja südantsoojendav. Võiks ilmselt loogiliselt eeldada, et ma samastun pigem enam kassi kui inimesega. Ja ka minul on uudishimu. Selle asemel, et nuusutada küünalt küsin ma inimestelt asjade kohta, mille osas ma tean 100% kindlusega, et mul tulevad sundmõtted. Ma ilmselt suren sellesse, et ma saan midagi teada ja reageerin üle või vähemalt valesti. Uudishimu tappis kassi, ilmselt tapab mind ka.

Eile käis mu peast läbi mõte, et ma võib-olla pole kohanudki inimest, kellega ma lõpuks kokku jään. (Kui selline inimene olemas on.) Me mõlemad loome praegu ilmselt lugusid, mida teine kunagi kuulda saab. Ja kunagi tulevikus.. vb see suvi või järgmine või 5 aasta pärast või 10 aasta pärast või muul ajal kui suvel.. joome me mõlemad end silmini täis, üritame ilma korraliku kaitseta (ilmselt kogemata) midagi põnevat teha. Siis leiame, et kuna 9 kuu pärast on tulemas meie isiklik katastroof meie ühendatud DNA näol, peaks me kokku jääma. Ja siis me olemegi. Kaks võhivõõrast, keda ühendab vaid meie geneetiline järglane ja üks kummaline õhtu. Võib-olla mul võiks olla mingi romantilisem kujutlus oma tuleviku partnerist. Keegi, keda tean aastaid, kellega on sisenaljad vaid meie vahel, kellest tean kõike ja kellega läbisime kogu selle romantilise kohtingute teema. Aga see ei tundu minulik. Minulik on pigem üks meeletu seiklus ja selle tagajärgedega elamine. Üks ilus naeratus, pooleliitrine rumm ja paar kummalist otsust.

Oeh. Ilmselt tuleb tänane päev huvitav. Osaliselt selle blogi tõttu. Osaliselt, sest teen vist ebamoraalse teo. Osaliselt, sest ma olen mina, kogu minu hiilguses. Ära võta mind rünnakuna. Liigi tihti olen ma märganud, et ma küsin midagi. Kas selleks, alustada arutelu, saada infot, niisama jutujätkuks vms. Ja te asute kaitsele. Ma ei taha sulle halba. Ma annan endast parima, et vältida teemasid, mis ei tee sulle head. Ja kui sa ei taha sellest rääkida, siis ära muutu passiiv-agressiivseks vaid lihtsalt ütle, et muudame teemat. Ma ausalt tahan teile vaid head. Maailm on niigi kuri ja paha ja segane. Minu teod üritavad seda natukenegi paremaks teha. Ära tee midagi, mida sa teha ei taha. Ja kui kahtled, siis järgi oma südame häält, olenemata sellest, mis saab. Uuringud on näidanud, et inimesed kahetsevad asju, mida nad ei teinud enam kui asju, mida nad tegid.

Lõpumärkmed:
Kuulsin mingit tšiki lauamängudest rääkimas ja nüüd ta meeldib mulle. Siis küsisin midagi (mitte mängude teemal) ja ta asus kaitsele ja ei meeldi mulle. Vahel on elus tasakaal.
Aga teile nagu alati:
Naerata, sest selline on elu.

Järgmise korrani
Janus Pinka 30. märts 2017

Sissekanne nr. 268

Päevad kuni 1327
Arvutasin natuke mööda..

Hey. Mina siin.

Päevamõtted:
Möödaarvestus. Ma ei bloginud ligikaudu kaks nädalat. Ja see kõik oli vaid ühe eesmärgiga. Ma olen jälle armunud. Aga jälle armusin ma natuke valesti. Ma nimelt ei armasta inimest, vaid ideed temast ja seda mitte just esimest korda.. Ja ma teadsin, et see tekitaks inimestes minu ümber probleeme. Peamiselt ei tahtnud ma, et mu ema muretseks. Mida ta ei tea, ei saa talle haiget teha. Also, tal nkn mingid võõrad mured, mida ta minuga jagab. "Keegi kukkus kuskil joa juures alla ja murdis oma jalad." See ei olnud mina, see ei olnud tema, see ei olnud keegi, keda me isegi teaks. Me ei ela selle joa juures ega plaani sinna lähiajal minna. Aga ometi pidas ta seda vajalikuks mulle öelda. Ja sellised "imelisi" infokilde annab ta mulle kogu aeg. Üks masendavam kui teine. Ja siis ma mõtlesin, et ma ei hakka teda kurvastama mõttega, et ma ilmselt jälle varsti murdun. Ja tulin siis täna üle pika aja koju. Rääkisime järjekordselt "imelistest" asjadest. Ja mingi aja pärast ta küsis, et kes on nr. 4. Ja siis mulle meenus, et ma juba mainisin teile, et mul on nr. 4. Ma sain aru, et ma olen teile mitte kirjutanud, et vältida teile ütlemast midagi, mida te juba teate.. Ainus vabandus on vast see, et olen ühel ööl viimase kahe nädala jooksul maganud 6 tundi või enam.

Numbrid. Number 1: ma ei julgenud selle tagajärjel 9 aastat tüdrukutega suhelda. Süüdi: vist peaaegu kõik inimesed, kes sel ajal mu elus olid. Number 2: mul tekkisid enesetapumõtted. Süüdi: mina. Ma olin ikka f**king halb inimene. Ilmselt mitte miski ei õigusta mu tegusid ja andestuski on kahtlane. Aga ma vähemalt ei mõtle sellele igapäevaselt enam. Mõned korrad nädalas kindlasti, aga mitte kogu aeg. Number 3: ma langesin raskesse depressiooni. Süüdi: mina. Ma olin JÄLLE f**king halb inimene. Ilmselt mitte miski ei õigusta mu tegusid ja andestuski on kahtlane. Ma mõtlen sellele igapäevaselt. Mõned korrad päevas lausa. Suht eranditult. Peab ikka max eriline päev olema, et ma ei mõtleks sellele. Number 4: teadmata. Süüdi: mina. Ma olen ikka f**king kummaline inimene. Ilmselt mitte miski ei õigusta mu tegusid ja andestuski on kahtlane. Aga sellel jutul on väike point ka. Ma lihtsalt tahan, et te teaks, miks ma seda kardan. Miks ma kõiki hoiatan. Miks ma teen kõik endast sõltuva, et seda vältida. Eriti nüüd, kui ma arvan, et ma tean, kes see on.

Saun. Käisin saunas. Lihtsalt kopeerin siia oma eelmise ranti:
"Saun. Teate küll seda kummalist ideed, et inimesed ronivad teatud ajaks ebaloogiliselt kuuma ruumi ja peksavad iseend ja/või teisi vihaga. Igal juhul, "hiljuti" käisin siis sõbra sünnipäeval ja selle käigus käisin ma segasaunas. Mina ja 2 imekaunist, imetoredat neidu. Ja kui see õhtu on mõnel korral (võibolla liiga tihti) jutuks tulnud, on mu vestluskaaslaste reaktsioon kuidagi kummaline. Asi on selles, et me olime alasti saunas. Kõik oli lahe ja tore ja mida kõike veel. Aga teistel (asjasse mitte puutuvatel inimestel) on sellega mingil määral probleem. Vaatame, mis variandid on saunatamiseks segaseltskonnaga.
Variant a: sul on midagi seljas või ümber. Tuletan meelde, et see ruum on juba niigi kuum. Higi (ja selles peituvad kahjulikud ained, mis sinust väljuvad) jääb sinu ja riiete vahele. Ei tundu just eriti tore alternatiiv.
Variant b: sul ei ole midagi seljas ega ümber. Teised inimesed näevad su alasti keha ja sina näed teiste kehasid. Ma arvan, et ma olin 13-aastane, kui ma "kogemata" avastasin, et internet on pilgeni täis "täiskasvanute meelelahutust" igale maitsele. Ma olen nüüd 21. Ja kuigi ma ei näe sellel kõigel mõtet ja ei otsi internetist sellist "rõõmu", siis olen ka mina ilmselt kõik ära näinud. Kui sul just ei ole midagi äärmiselt kummalist, siis ma olen ilmselt midagi sarnast näinud või on mul võimalus seda internetist leida. Samuti ei saa sa ju ka oma figuuri peita. Kui sa oled chubby-f*ck, oled sa seda igal juhul. Nii, et mida me pelgame? Ma olen kuulnud teooriat, et mehed ei "suuda ennast kontrollida". Yeah, ka mina arvan, et see on creepy. Aseksuaalse inimesena mind see õnneks/kahjuks ei puuduta. Mind paelub sinu juures palju enamat kui vaid su paljas keha.
Variant c: meeste ja naiste eraldi saun/saunaaeg. Võiks ju eeldada, et see elimineerib variandi a, aga ei. Osad "härrasmehed" istuvad ka meeste seltsis karvakasukas seljas ja vatimüts peas. Kahjuks ma ei tea, kas see ka naistesaunas nii on, aga sisetunne ütleb, et on. Samas on ka probleem sellega, kui on vaid üks saunaruum ja kõik tahtvad inimesed mahuks korraga sauna ära. Igast vaatepunktist vaadates tundub mõistlikum ju teha segasaun. Kõige kummalisem väide segasauna kahjuks, mis ma kuulnud olen, on see, et keegi saunatajatest oli suhtes. Ma ei ole suhtes olnud, nii et võibolla see muudab midagi, aga mina küll ei ole kunagi saunas midagi teinud, mida ma loeks petmiseks. Kõige lähem olukord oli, kui ma jäin mõttes olekus suvalises suunas vaatama ja juhuslikult oli mu pilk ühe neiu rindade suunas ja see ei ole kaugeltki ju petmine?
Variant d: ära üldse saunata. Aga kus seal siis toredus on..
Aga enne kui te leili lähete (pun intended), siis jah, ka mina pole metslane. Enne kui sa saunatada kavatsed, küsi teiste saunatajate arvamust ja kui mõni neist on häbelik või niisama "korralik", siis arvesta tema soovidega ja kui sa ei suuda, siis saunata temast muul ajal. Aga kui kõik saunatajad alasti segasaunaga nõus on, siis pole ju probleemi ja sellesse tuleks suhtuda nagu igasse teisse saunas käiku. Ja segasaunas on minu homoseksuaalsuse osas palju palju vähem nalju. Ja kui sul on veel mõni alternatiiv saunatamiseks pakkuda, lase tulla.."

Katsu näida rõõmsam. Mind hämmastab kui paljud inimesed tegelikult ei tea, kui katki ma olen. Pmst, ma olen varsti oma näitlemisega nii sügaval, et keegi teist ei tea enam tegelikku mind. Siinkohal mainin juba ette ära, et ma ei kavatse seda lõpetada. Kui sa hakkad mind selle osas surkima, siis mul on vähemalt 14 aastat kogemust oma valu peitmisega ja ma olen kogu oma teadliku elu aktiivselt tegelenud näitlemisega. Kui keegi ei tea, mida sa kardad, ei saa nad sind hirmutada. Kui keegi ei tea, mida sa tahad, ei saa nad sind manipuleerida. Kui keegi ei tea, mida sa tegelikult tunned, ei saa nad sind mõjutada. Aga teie. Kõndisin siis mööda Laia tänavat kodu suunas ja nägin elu. Stripiklubi ees olev hämmastavalt viisakas ja ootamatult kaine eksinud meesterahvas, näomaalingute ja raske joobetunnustega näitsikud ja noormehed Zavoodi ukse juures ja nuttev isik (eelduslikult noormees) botaanikaaia väravate juures. Kõndisin mingi teine kord raekoja platsil kuhugi ja nägin elu. Äranutetud silmadega noormees ja hunnik mittemainimisväärseid inimesi. Aga need kaks noormeest, kes nutsid. Okei, ma ei välista, et neil oli tegelikult põhjus, aga ma raskelt kahtlen selles. Võibolla mulle ainult tundub, aga te nutate ikka absoluutselt igal põhjusel. Võin nüüd kergelt sotsiopaatne paista, aga see ei too kasu. Ma nutan umbes 5 korda aastas ja need on tavaliselt kõige hullemad päevad aastas ja see nutmine ei aita sellele kohe üldse kaasa. Ja need nutmised üritan ma teha nii salaja kui vähegi võimalik. Kui keegi teist peaks mind nutmas nägema, siis teadke, et see on privileeg, kui seda saab nii nimetada. See ei too absoluutselt mitte mingit kasu. Isegi kui maailm sinu ümber on kokkuvarisemas, siis tee ette oma parim võltsnaeratus ja ütle, et kõik on tip-top okei, kõik läheb rahulikult ja tee midagi selle nimel, et äkki läheb midagi paremaks. Kui te räägite midagi masendavat, näete masendavad välja või kiirgate muul moel masendust, siis ei ole ka minu elu parem. Tee teistele heategu ja ole päike nende päevas. Ja ilmselgelt ei mõtle ma naerupisaraid, kuigi ka need pole just parim asi maailmas, siis annan need andeks.

Kalli. Ma ikka vist hirmutasin teid liialt ära. Kui sa mind näed, tule ja tee kalli. Kui sa oled piisavalt julge, siis ära isegi küsi. Lihtsalt tule ja tee. Kalli on ilmselt üks parimaid asju maailmas. Neid ei ole kunagi liiga palju ja need ei ole kohe ühestki otsast piiratud ressurss. Kui me juba oleme koos ja sa tahad kalli, siis tule ja tee. Kui sa oled piisavalt julge, siis ära isegi küsi. Lihtsalt tule ja tee. Kasvõi korduvalt, ja kui väga tahad, ära lase lahti. Võimaluse korral oleks siis ilmselt minu "kaisus" olemine lähim hea variant, et midagi muud ka teha. Kui meie teed hakkavad lahku minema, tule ja tee kalli. Kui sa oled piisavalt julge, siis ära isegi küsi. Lihtsalt tule ja tee. Ausalt ka. Mul on meeletu kogus kallisid üle. Kui aus olla, siis mul on ilmselt lõpmatu hulk kallisid. Võibolla natuke enamgi veel. Neid jagub sinule, teistele, gruppidele. Ära karda kallistada, ära karda kalli teha. TULE JA TEE KALLI!!!

Viimane lõik. Mul on vist fetiš. Vähemalt seda on vist võimatu muud moodi kirjeldada. Või noh, seda on ilmselt üldse võimatu kirjeldada. See on vastupidi vist peaaegu kõigega, mida ma kunagi väitnud olen ja samas on see täpselt nii nagu kõik loogiliselt olema peaks. See on nii imelik tunne. Samas fb on imelikum. Ma lahkusin hiljuti ühest grupichatist fbs. Aga fb ikka avab seda. Mul ei ole endal mingit võimalust seda avada, seda ei ole kuskil. Aga vahel see avaneb ja siis ma näen seal kolme viimast sõnumit ja lauset, et ma lahkusin sealt vestlusest. Also, DnD on veelgi enam tõusuteel. Me liigume väga õiges suunas. Kohe väga õiges. Mina: "Ja jälle ei julgenud absoluutselt ükski inimene rongis minu juurde istuda.."

Lõpumärkmed:
Keeruline..
Tule ja tee kalli.
Aga teile nagu alati:
Naerata, sest nutmine ei too kellelegi kasu..

Järgmise korrani
Janus Pinka 11. märts 2017