Sissekanne nr. 156

Päevad 319 ja 320
Tiibadega kaelkirjak ehk alati kõrgemale

Räägime siis natuke minu nädalavahetusest. Laupäeval käisin siis aias "päikest võtmas" ja siis hämmsatavalt pettumust tekitav oli teada saada, et naaberaias päevitanud neiu oli kõhuli lamades, pea kõrvale pööranud. Ma millegi pärast lootsin, et see oli nii nagu esmapilgul paistis, et ta on näoga maa poole. See oleks nii naljakas minu arust olnud. Aga kahjuks see nii ei olnud ja suurt muud ma oma eilsest päevast ei mäleta. Tänase päeva "tipphetk" oli see, kui mu arvuti otsustas ära surra. Kuigi ta veel ehk päris päris surnud ei ole, siis ikkagi oli BSOD ja pilt on "katki". Aga see selleks. Eile õhtul suutsin ma suure koguse võibolla mõistatuslikke ja võibolla kasutuid lauseid üles kirjutada, nii et alustame.

Päevamõtted:
Mulle eile õhtul tuli huvitav idee. Mõni peab salajast päevikut, mida ta, ma isegi ei oska arvata kus, peidab. Ja siis olen mina. Mina kirjutan pea kõik internetti. Ja ometi olen mina see, kes liiga sageli teiste eludest liiga palju teab ja samas on mulje, et minu elust ei tea mitte keegi mitte midagi. Ja vahel harva on see isegi natuke häiriv, aga kui nad lugeda ei taha/viitsi/oska/jne, siis ei ole see ju minu probleem. Ega ju enamjaolt üle 140 tähemärgi lugeda ei viitsita.

Ma olen märganud imelikku asja. See on nii samamoodi kogu ühiskonnas terviklikult kui ka üksikinimese osas. Seda mõtet saaks ehk sõnastada nii: "Me kõik süüdistame kõiki teisi mitte milleski." Sest kui me lemmik jalkatiim saab pähe on väravavaht jobu ja ründajad kõik lollakad. Kui me sõbrad ei nõustu meiega kõiges, siis on nemad ka nõmedad ja mida veel. Me süüdistame poemüüjat, kui kassas ja riiulil on erinevad hinnad, me süüdistame bin Ladenit terrorismis, kuigi tornidesse ei lennanud ju tema. Me lihtsalt süüdistame kõiki kõiges, et ise mitte süüdi olla. Ja kas ma olen ainus, kellele see natuke imelik tundub?

Muusika. Helivõnked, mille me kõrvad kinni püüavad ja aju need meile mingiteks "üheselt" mõistetavateks signaalideks muudab. Igal laulul on oma sõnum, idee, helilaad ja omapärane kõla. Isegi kui seda ei ole, siis selle olematus just ongi ju see. Aga see selleks. Ma ei tea, kui palju ma olen kuulanud ühte ja sama laulu ja veel ühte laulu. Ühesõnaga, ma olen kuulanud viimaste päevadega kahte laulu ja väga väga palju. Lihtsalt mainin ära, et need laulud on "Sõpradele" ja "Vaata, ma kukun". Ja siis tuli mul mõte. Kas on võimalik, et sa meeldid mulle või just ei meeldi mulle, sest ma  kuulasin meie vestluse ajal mingit laulu või olin lihtsalt mõnes meeleolus? Kas see tundub vaid minule nii loogiline? Ja veelgi tähtsam, keda ma siis austan ja keda ma põlgan täiesti asjatult?

Ma panen kaks lauset kokku ühte lõiku, sest ma ei oska kummagi kohta nii palju kirjutada, et sellest saaks teha tervikliku lõigu. Esimene on see, et mind häirib, kui keegi on kauem üleval kui mina. Ma ei tea, millest mul see tuleneb, aga kui ma istun silmad poolkinni arvuti ees ja keegi uuendab oma mõnda staatust, siis see häirib mind. Ja samamoodi häirib mind see, et teised postitavad mingit jama, samas teen ma seda ise kogu aeg. Ja teine lause, mida ma tahaks siia kirjutada on see, et ma kahetsen mitmeid hiljuti tehtud otsuseid, aga samas on osa minust, kes ei julge seda tunnistada, seda parandada ega isegi seda heastada. Ma olen põikpäiselt ennast sellele teele ramminud ja nüüd oleks see minu kohutavat imagot muutev samm, kui ma oma viga tunnistaks ja veelgi enam seda parandama asuks.

"Ma tahan olla normaalne, aga normaalsust ju ei ole." ja "Ma kardan, et keegi hakkab mind kunagi mõistma ja siis mu alateadus sunnib mind jälle muutuma." Ma tahan olla normaalne?!? Mis mõttes? Ma tahan olla nagu see tagasihoidlik poiss, kes sõpradega koos chillib ja vahel harva mõne väikese lolluse teeb. Ma tahan olla nagu see roosade juustega neidis, kelle käed on lõikumishaavu täis ja kelle riietusstiil sobiks ka krahv Dracule stiilipeole. Ma ausalt ei teagi, mis ma olla tahan, aga ma vist tahan olla keegi, keda ühiskond aktsepteerib, aga seda ei ole vist olemas. Ma tahan lihtsalt olla hea ja ma tahan, et teised oleks minu vastu head. Aga millegi pärast on see raske. Ja ma kardan, et keegi hammustab mu kaitsva koore läbi ja mõistab mu väikest pähklisisu. Ja kuna ma ise elan enda peas, siis ma tean, kuidas keegi teine mind manipuleerida saaks. Ja kui keegi sellest teada saab, siis olen ma hukas. Siis on minu jaoks kõik läbi ja hullem ees, sest siis ma pean ju hakkama oma vaimse iseseisvuse nimel end muutma ja siis oleks ma ilmselgelt jälle üksi. Aga seda ma ju ka ei taha. Nii et ma kardan, et ma unustan näidelda, kaotan oma kooriku ja langen kuhugi alla.

Mul tekkis küsimus. Suht hämmastav onju. Aga ei tegelt kogu tõsiduse juures on mul mure. Ma ei ole nii ammu lugenud ühtegi blogi, mis mulle mingilgi määral meeldiks. Kõik blogid, mis ma leian on kas mõne poliitpiraadi omad, kes kurdavad kui kohutav elu on Ukrainas, ent mina, kes ei ole seal iial käinud ei oska ju seda isegi ette kujutada ja videosid ma ju ka sellest ei vaata. Ja teine massiivne kogukond, kes on blogimise harvadeks näidisteks on mingid imelikud fotomaniakid. Nad jagavad pilte, mis mind ei huvita. Vabandust, aga su hommikusöök, mingi minu jaoks tundmatu ehitis või selfie mõne autologu tagaistmelt ei ole minu jaoks ligi tõmbav.. Ja kui ma juba blogidest räägin, siis räägin veel natuke. Minu blogist täpsemalt. Ja kõige paremini saangi ma vist selle sõnastada nii nagu ma seda eile tegin. "Keegi kunagi ütles, et sa loed, aga kuidas ma seda kontrollida saan?"

Ja järgmised laused, mis ma omavahel kokku paneks, sest nad langevad ühise teema alla. Ja selleks teemaks on sinu isiklik areng aja vältel, mil ma sind oma sõbraks olen pidanud või noh enamvähem nii. Igal juhul, selle eelduseks on see, et sa alguses meeldisid mulle, sõbra mõttes, ära end nüüd eriliseks ka pea. Aga igal juhul. "Sa oled minu jaoks surnud, sest uus sina mulle ei meeldi." ehk siis viisakalt öeldes sinu suhtes muutus midagi, mis mulle vastu on. Olgu selleks siis mis muutus tahes, ma olen väga valiv ja pirtsakas inimene. "Sa oled minu jaoks surnud, sest sa oled liiga aegunud." ehk siis sa ei ole sellest algusmomendist minu jaoks üldse muutunud. Ja see tähendab sageli seda, et meie jututeemad kaovad ja järelikult on kõik ju vaikselt läbi. Nii et kuna muutused ei sobi ja muutusetus ei meeldi, siis peab olema ka ju kolmas versioon. Kui inimene areneb koos minuga, minuga samas tempos, siis see inimene meeldib mulle alati. See lihtsalt on nii. Või kui ta areneb kiiremini, aga ta ei astu üle "murdepunktist".

"Oluline on kontrast" las olla minu viimane mõte. Olgem ausad, et silma jääda peab inimene massist kuidagi välja paistma. Veetes palju aega connected2.me's viskan ikka vahel pilgu sinna alla, kus on hunnik nägusid, kellega ma "peaks" suhtlema. Nii et jah. Olen hakanud uurima inimeste pilte, kellele mu silm esimesena kinnitub. Ja üheksal juhul kümnest on asi nii, et silma jäävad need, kelle pilt seisab teiste seast välja. Olgu selle põhjuseks siis pildi enda kontrast või siis võrreldes teistega või on siis põhjuseks värvitus või nende ülevool. Aga nagu netis, nii ka päriselus, tuleb rahvast välja paista.

Lõpumärkmed:
Mul on 8000+ vaatamist!!!
Homme on kool, aga mina ei viitsi..
Aga teile nagu alati:
Naudi elu ja palun naerata vahel..

Järgmise korrani
Janus Pinka 25. mai 2014

Sissekanne nr. 155

Päevad 316-318
Ma olen teistsugune

Kolmapäev, neljapäev ja reede. Aga mis siis juhtunud on? Vaadates tagasi, siis on kõik pagana imelik ja seda on veelgi raskem seletada. Aga kolmapäeval kooli ei olnud. Oli vaid tantsutrenn ja väikesed poisid on umbes sellise tasemega nagu ma kartsin. Aga õnneks on kõigil oma roll ja nii ka minul. Ja matemaatikast hoidsin ma eemale. Ja siis tuli neljapäev. Pea ees raiusin siis läbi matemaatika ja kardan, et õppisin selle päevaga rohkem kui viimase kolme nädalaga. Aga see selleks. Siis tuli aga tantsutrenn. "Üllatuslikult" ei ole minu tantsurühmal mitte mingit vastavat emotsiooni, kui sellele käsku ei eelne. Aga ometi saime me vist mingil määral hakkama.. Trenn ise oli mingil määral tore, aga eks seda mis saama hakkab näeb veel. Päev oli ilus ja elu tundus hea. Aga siis koondusid mustad pilved ja kätte jõudis reede. Läbi vaeva jõudsin siis matemaatika eksamile ja esimene osa oli vägagi kerge, ent siis tuli teine osa ja olgem ausad, seal olid kõik mu Achilleuse kannad sees. Aga kes teab, ehk saan ikkagi hakkama. Palvetagem koos, et ma saaks 84 punkti. Ja siis chillisin Chuckiga linna peal ja õhtu veetsin anonüümsetega.

Päevamõtted:
Sina ei ole mitte kui keegi. Üldiselt rääkides. Sa oled 1 isik 7 126 000 000 seast. Maakera ajalugu on olnud 4 540 000 000 aastat.. Kui vana sina nüüd olidki? Millised suured "imed" on juhtunud meie ajal? Ja siis see sinu iseloom. Elades oma egotsentrilises mullis ja saates teised põrmu, kasvatad sa midagi, mida ma ei nimetaks iseloomuks. Me kõik ju räägime, kui toredad ja armsad me oleme ja kui palju me oma sõpradele head teeme.. Aga ometi räägime me teisi taga ja mida kõike veel. Kas me ikka saame öelda, et me oleme head olevused. Äkki sellepärast tulnukad meist eemale hoiavadki.. Ja olgem ausad, mis on olnud sinu panus inimkonna arengusse? Paremal juhul tõestad sa kellegi teise teoreemi või mõne ravimi toimet.

Mina olen teistsugune ja samas niivõrd samasugune. Ma olen määramatu ja samas ju nii väikeste raamidega määratud. Aga minu aju töötab hoopis teistmoodi kui teiste inimeste ajud. Kuid seegi on ju vaid vaatluse tulemus ja selle aluseks on vestlused. Ma olen endaarust omamoodi filosoof ja samas ei ole ka. Mu perfektsionism ja laiskus ja midagi kirjeldamatut annavad kokku kombinatsiooni. See on nagu vaimu ideaalsus hüljates kehalised vajadused. Jah, ma pean sööma ja liikuma ja minugi eesmärk elus on olla edukas. Aga samas on mul fantaasia ja see on piiritu ja ohjeldamatu. Aga minu fantaasia on nagu puzzle. Aga sellest ehk hetk hiljem. Ja viimaseks, mis mul kirjas on, on see, et ma olen idee. Ma olen justkui potentsiaalilt kõrge ent ma ei kasuta seda. Ma pigem kujutan seda võimalust ette. Nii et ma jagunen kaheks. Üks on see, mida näete teie ja teine on see, mida mina ettekujutan. Ja nii ma olen ja samas oma laiskuses nagu ei ole ka.

Rääkides siis minu fantaasiatest.. On asju, mis peaksid jääma igaveseks teadmatuse varju. Aga see selleks. Kui mul tekib mingi idee/probleem/küsimus, siis peab see leidma lahenduse. Kui probleem on kooliga seotud, võtame näiteks matemaatika. Siis mu vaimusilmas ei saa ma enne õpetajalt abi küsida, kui minu ümber on klass. Kõik, mis satub minu huviorbiiti sel hetkel on detailselt paigas. Olgu selleks siis õpetaja välimus, tuju, kehahoiak, minu vihikuruudud ja sikerdused leheserval või midagi muud. Siis on teisejärgulised asjad, mis peavad paigas olema. Olgu selleks siis õpilased klassis, temperatuur või ka pliiatsitops laual. Aga need on ähmasemad ja tähtsusetumad. Ja siis on kolmas ring. Ehk asjad, mis midagi ei muuda. Ilm, liiklusmüra, ülejäänud kool ja maailm. Nende olek ei ole pea üldse tähtis. Ja kui kõik see on paika pandud, alles siis ma saan oma mõttes alustada protsessiga, et kuidas ma sõnastan asja, mida ma tahan õpetajalt küsida. Nüüd kujutage ette kui kohutav on mõelda asju kohas, kus ma ei ole olnud, inimestega, kellega ei ole kohtunud või siis just hoopis vastupidi inimesed, keda ma tean. Kuidas öelda midagi sõbrale, kui sa oled selle detailselt läbi mõelnud ja kõikvõimalike vastustega läbi mänginud ja seda kõike vaid selleks, et ta reageeriks sinule ootamatult. Aga minu fantaasias peavad kõik puzzle tükid õiges kohas olema, sest vaid siis on näha, mis see kõik toob.

Ja siis on veel probleemid, millele teised ei mõtle. Walking dead mängude seerias on üks moment, kus mul tekkis probleem. Kui keegi seda mängida tahab, siis sorry, et spoilin. Aga jah. Seal on hetk, kus sul on elus 3 meest, 1 naine ja 1 väike tüdruk. Minu probleem seisneb mehe ürgsetes vajadustes. Kuidas nad lahendavad selle probleemi, et mehi on rohkem kui naisi. Kas nad jagavad? Ja nii kaua kui tüdruk veel noor on, kas nad jagavad kolmekesi naist? Ja siis on mul veel üks sarnane mure. Ütleme, et toimub laevahukk ja kari noori, noormehi ja neidusid satub hüljatud saarele. Kui ma oma peas lahendasin toidu, joogi ja varjualuse mure tekkis mul minu arvates palju suurem mure. Neidudel on päevad ja võimalik rasedus. Saarel aga ei ole ju tampoone ega rasestumisvastaseid vahendeid. Nii et kas hüljata oma fantaasias neiud ja elada nagu "Kärbestejumalas" või kuidas lahendada oma suurim probleem. Ja uskuge mind, pärast päevade pikkust mõtlemist ei ole see enam ei huvitav, naljakas ega nii, see on pigem tülgastavalt igav.

Rääkides anonüümse natsionalistiga jõudsin ma järeldusele. See on matemaatiline tehe, mis mingil määral on loogiliselt kehtiv. Maailma areng = idee + aeg + revolutsioon. See algas sellest, et mul oli idee. Eksoskelett inimese arendamiseks. Teha üliinimene, arendada inimvõimed lõpuni, muutes inimkonna poolrobotiteks. Ja siis aja möödudes algab revolutsioon. Vähesed, kes ei ole selle arengu alla jäänud tõusevad üles ja tapavad robotrassi. Ja need, kes selle sõja üle elavad peavad ju olema nii öelda looduslikult paremad. Ja kui alles on vaid head, siis keskmine tõuseb ja see ongi ju areng. Kõik see on aga väga lühike kokkuvõte väga pikast vestlusest, mis lõppes tema sõnadega "Ma ei taha enam sinuga rääkida. Sa võtsid mult elusoovi ära."

Ma kardan tüdrukuid ja see on kohutav. See ei paista väga usutav. Aga see ei ole esimene hirm, millega ma olen vastutahtmist pidanud silmitsi seisma. Aga jah, mul on paaniline hirm, millega ma üritan võidelda. Ma ei mäleta, millal ma viimati suutsin mõne tüdrukuga lihtsalt koos olla ja juttu rääkida. Internetis on see palju lihtsam kui päriselus, aga ma ei saa ju igaveseks jääda siniseks elevandiks kuskil netisaidil. Ja enne kui SINA end erandiks pidama hakkad, siis on väga suur võimalus, et minu silmis ei lähe sa kategooriasse tüdruk. Sel hetkel, kui ma pean sind oma sõbraks, kaotad sa soo, vanuse ja välimuse. Sa oled sõber. Kui sul on mu kujunemisloos suurem roll, siis saad sa kas mõne "tiitli" või jääb sinust nimi. Aga alati on keegi, keda ma kardan ja ma ausalt enam ei taha.

Lõpumärkmed:
Ma tegelikult ei tahtnud blogida, ma tahtsin magada, aga ma ei saa "blogikoletise" vastu.
Blogikoletis on osa minust, mis tahab end jagada.
Aga mul ei olegi teile midagi öelda.
Palvetagem, et mu mata eksam hästi läheb.
Aga teile nagu alati:
Naudi elu ja naerata. Sa ju tead, et ma armastan sind.

Järgmise korrani
Janus Pinka 23. mai 2014

Sissekanne nr. 154

Päevad 310-315
Kikilipsuga kaktus ehk kogemata homoseksuaal

Hey jälle. Mis te arvate, kes tänast blogi kirjutab. Õige vastus oleks mina. Sest keegi teine ei tohiks minu blogile ligipääsu omada. See selleks, räägime siis natuke, mis on toimunud viimase kuue päeva jooksul. Kui päris aus olla, siis suvesoojuse metsik pealetulek tähendas seda, et ma ei suuda midagi teha. Matatunnid veedan suutmatuses lahendada ülesandeid ja peale kooli lähen esimese asjana aeda, et seal rahus päikese käes lebotada. Ja see kõik on nii mõnus. Aga sellega, et ma olen rõõmsam kui tavaliselt, kaasneb ka üks imelik asjaolu. Mu fantaasia ülestõus. Mul on kujutlus, et elu on nagu "Kärbestejumalas" ehk siis kari noori üksikul saarel, sooviga ellu jääda ja kohustusega teisi tappa. Kuna see on minu fantaasia, siis ma olen oma kamba juht ja sellega kaasneb see, et ma pean väga ohtralt inimesi tapma. Millegi pärast on see tagantjärgi vaadates alati natuke hirmus.

Päevamõtted:
Rääkida võiks ju paljudest asjadest. Aga kui ma juba Kärbestejumalat mainisin, siis mainin ehk ka "tavalist" jumalat. Aga mitte seda olevust, kellesse ma väga ei usu. Võtan pigem patud, sest neisse on mul palju rohkem usku. Ja võtan siis need seitse surmapattu. Ja kuna ma olen laisk, siis kasutan ingliskeelset terminoloogiat. Ehk saan veel oma uskumusega maailmakuulsaks.
Hetkel on need seitse siis järgmised:
1. Lust
2. Gluttony
3. Greed
4. Sloth
5. Wrath
6. Envy
7. Pride
Aga kuna ma võtan need aluseks, siis ma jätan mõne ehk alles ja mõne muudan natuke leebemaks. Olles alakaaluline julgen ma Gluttony ehk õgardluse patuks jätta. Siis jääks veel kah Greed ehk ahnus, sest olgem ausad, las ta jääb.
Teiseks võtame vaatluse alla patud: Sloth ehk laiskus ja Wrath ehk raev. Need patud jäävad, aga väiksemal kujul. Kõigepealt laiskus. Ma olen niivõrd laisk, et seda täispatuks panna oleks kuritegu. Samas kui keegi istub 24/7 kodus ja selliste ilmadega õues ei käi, siis mingu küpsegu põrgus. Ja teisena raev. Jah noh, see on paha, aga tänu sellele on ju maailm üles ehitatud. Sõjad hoiavad inimesi hirmul ja kontrolli all. Nii et muudame nad mõlemad ära pannes ette sõna üleliigne ehk Excessive.
Kolmandaks jäid Lust ehk iha, Envy ehk kadedus ja Pride ehk uhkus. Need kaotan ma ära. Aga loodus tühja kohta ei salli, nii et neil on nüüd asendused. Väärkasutus ehk Misusage. Selle alla lähevad kõik väärkasutused. Nii esemete kui sõnade. Lihtsalt kui tahad taevasse, siis õpi kirjutama ja ära lõika muruniidukiga oma küüsi. Siis on veel pettus ehk Cheating. Kuid ka see on natuke teisiti. See on vaid sel juhul patt, kui sinu saadud materiaalne ja mentaalne kasu on väiksem kui teiste saadud kahju. Ühesõnaga see ei ole patt, kui teenitakse rohkem kui kaotatakse. Ja kolmas asi, mis juurde tekiks oleks on väärkäitumine ehk Misbehaviour. Sest c'mon, me saaks ju nii palju paremad inimesed olla. Nii et uus patu nimekiri oleks siis selline:
1. Misusage
2. Gluttony
3. Greed
4. Excessive Sloth
5. Excessive Wrath
6. Cheating
7. Misbehaviour.
Ja kõik selle saaks kokku võtta ühe "käsuna": "Ole normaalne ja tore inimene."

Aga ega ainult jumalast ka rääkida ei saa ega ta nagu kõikjal ei ole ju... Igal juhul räägime inimestest. On kolme tüüpi inimesed, kes infot saavad ja sellest teada annavad. Esimene alaliik on jube tüütu, aga ehk nad saavad sellest midagi. Need on siis inimesed, kes astuvad mulle ligi ja ütlevad asju, mis midagi ei muuda. Siin on parimad palad:
"Ma lugesin su blogi."
"Ma lugesin su aski."
*Tsiteering ühest või teisest.*
*Tsiteering või kommentaar minu tweetidest.*
"Ma täna ei lugenud su blogi."
"Mari luges su blogi."
Ja selliseid lauseid on tuhandeid. Aga see selleks. Kui nad midagi sellele lausele midagi ei lisa, siis on see lihtsalt kohutavalt imelik. Nii et jah, te ei pea mulle neid tsiteerima. Nii üllatav kui see ka ei ole, siis mina ise kirjutan neid asju. Aga samas kommentaar, hinnang, ideearendus või midagi säärast on vahel päris tore. Aga ärme lasku teisse äärmusesse. Seal on teine grupp. Toon näite. Ütleme, et ma ütlen kellelegi, et ma olen armunud punapäisesse tüdrukusse ja siis ma muust ei kuulegi. Kord on lihtsalt juttu armastusest, siis punapeadest ja kõikvõimalikud küsimused. Lihtsalt selline ülereageeritud arvamuste tulv on ka natuke imelik. Ja siis on kolmas grupp inimesi, kes jäävad sinna vahele. Nad ehk kommenteerivad midagi ja ehk küsivad kah, aga mitte tapvalt. Need on toredad inimesed.

Okei, kell on palju ja kuigi ma tahaks nii paljust kirjutada ja mida kõike. Nii et lõpetaks selle küsimusega. Kus olid sina, kui Jumal mõistust jagas?

Lõpumärkmed:
Kujutage midagi hullult tarka siia. Ma ausalt enam ei jaksa.
Ma ei uskunud, et kikilipsuga kaktusest pilt on..
Aga teile nagu alati:
Nautige elu ja suvesoojust.

Järgmise korrani 20. mai 2014

Sissekanne nr. 153

Päevad 306-309
Reageerime üle, sest vaid meil on õigus

Hey, mina siinpool. Alustaks siis millegagi, mis on minu arust imelik, aga üldse mitte halb. Mu lugejaskond nimelt. Ma nagu blogin viimasel ajal mingi iga nelja päeva tagant, aga mul on igapäevaselt ligikaudu 20 lugejat. Huvitav, kas need on need samas, kes alati või on igakord uued. Aga see selleks. Räägime siis natuke minu haigusloost.

Ma olen haige. Ilmselt reedeõhtune grill, laupäevane aiaskäik, pühapäevane loomaaias käimine ja muidu kooliskäimine ja üldse olukorrad kus ma puutun kokku temperatuuriga, mis on tibake jahedam on ilmselt minu haigestumises süüdi. Aga see selleks. Ma mõtlesin, et ma teen sissekande loomaaias tehtud ilusatest klõpsudest, siis aga meenus, et teil on guugel ja mina ei tea, kuhu need pildid said. Aga see selleks. Ostsin omale punased kõrvaklapid ja see on väga hästi kulutatud 2,49€. See selleks, aga läheme nüüd reageerimiste juurde.

Käisin teisipäeval Tartus. Aga et sinna jõuda, siis ma pidin Jõgeval vihma käes startivast bussist mööda jooksma ja selle peatumisele lootma. Ma olen nii uhke, et ma suutsin end kokku võtta ja sõitvast bussist mööda joosta. 

Päevamõtted:
Mina reageerisin üle, natukene. Igal juhul see nägi välja nagu enamvähem selline. Üks neiu, kellega ma olen skype kõnes, ütles siis mulle, et sinna kõnesse tuli veel üks inimene. Minu reaktsioon oli siis see, et ma avasin selle kõne akna ja lahkusin kõnest. Läksin siis tagasi facebuuki ja kirjutasin sellele esimesele neiule: Näed mure lahendatud.
Tema reageeris üle: Ja siis hakkas mingi hull teema. Ta hakkas kõigepealt mingit selgitust nõudma ja siis vinguma ja peale seda viskas mul kopa ette ja nüüd ma ei teagi, mis sellega sai ja ega väga ei taha ka teada.

Rääkides sellest teemast, siis seal kõnes on või vähemalt veel eile oli mitmeid teisigi inimesi. Igal juhul üks neist oli niivõrd herpa-derp, et ta otsustas selle teema koolis teemaks teha. Ja siis ta ütles, et peale olid kõige huvitavamad kommentaarid. Ma siis otsustasin enda uudishimu rahulduseks seda surkida ja küsisin, et millised siis. Ja ta vastas: Noh, näiteks mina ütlesin kohe peale seda GG. Ja sellega ta oma kommentaaride nimekirja lõpetas.. Kas ma olen ainus, kellele kommentaar GG nii väga huvitav ei tundu? Aga see kõigest minu arvamus ju.

Siis oli täna kirjanduse tund. Teemaks siis mingi hulk kirjanduslikku sõnnikut. "Põhjenda vähemalt nelja lausega: Kuningas Oidipus oli enesekindel kuningas." Ja olgem ausad, see on täielik rämps idee, aga kahjuks on see töös. Ma reaalselt õpiks ära kõik Sophoklese faktid, kasvõi selle, et mis ta lellepoja naise õe koera nimi oli. Aga ei, kui ma sellele minutiga mingit normaalset vastust ei suutnud formuleerida, mida tervele auditooriumi täiele oma kähiseval häälel ette kanda, reageeris õpetaja üle. Lihtsalt kulutas paar minutit, et meie peale karjuda ja palus käsi tõsta mingite lollide vastuste peale. Näiteks, et kes seda ebaoluliseks peab. Muidugi ei tõstnud keegi kätt, sest sealt tuleks veel suurem hulk ebavajalikku sõnnikut ja seda küll ju vaja ei ole.

Aga täna lõpetuseks tahtsin öelda, et ega kõik nii hull ka ei ole ju. Millegi pärast teeb mind rõõmsamaks, kui ma inimestega fb's chatin. Ja viimasel ajal on minu chatlisti sattunud inimesed, kes elavad minust üpris kaugel. Marlene, KiisuMiisu ja kuna mu fantaasia on niivõrd limiteeritud, siis panen kolmanda kaaslase nimeks Candy. See on see koht, kus ma meenutan, et 99,99% inimestest on võimalus oma nime soovi korral muuta. Igal juhul, aga neile kõigile teeb silmad ette Inglike. Ma kahetsen, et ma teda varem sõbraks ei lisanud, sest ta on lihtsalt võrratu inimene. Kuigi me räägime kõige ebaloogilisematest ravimeetoditest nagu kanade ohverdamine või kandlemäng on see alati humoorikas ja ta on võrratu, sest ta laseb mul igapäevaselt otsida päevast 3 head asja. Ja see paratamatult toob ju head asjad meelde.

Lõpumärkmed:
"Lapsi tehakesegi ju pimedas" - minu telekas 0:45
Ma ei taha enam haige olla, mitte kunagi ei taha.
Aga teile nagu alati:
Olge rõõmsad ja nautige elu, sest elu on ilus.

Järgmise korrani
Janus Pinka 14. mai 2014

Sissekanne nr. 152

Päevad 304 ja 305
Istume maha ja nuusutame lilli

Hey. Kas sa usud mind, kui ma ütlen, et elu on lill. Aga räägime siis natuke, mis juhtus neil kahel päeval, sest need on kummaliselt erilised päevad tavapärasega võrreldes. Aga enne kui me kuhugi edasi lippame, siis homme lähen Tallinnasse ja seal saab õeraasukestega kokku. Aga nüüd siis natuke minu nädalavahetuse algusest.

Reede - Algas siis nagu tavaline päev. Läksin esimeseks tunniks kooli ja kahe tunni vahel, mis oli vahetund OMG!! päriselt või? Aga igal juhul. Siis kutsusid mind enda juurde Michelangelo ja Marlene. Seal samas oli siis ka Riddler ja plaan oli siis viimase juurde grillima minna. Algul ei olnud see väga meelt mööda, aga õhtuks mõistsin, et tuleb minna. Siis saime kõik linnas kokku ja läksime. Meiega liitus veel ka Kassnaine ja õhtu jooksul lisandus mingiks ajaks ka Riddleri vend.  See oli lahedamaid õhtuid, mis viimasel ajal olnud on. Nalja sai tohutult ja kõigil oli enamvähem kogu aja enamvähem normaalne olla. Väikeseid apsakaid ikka juhtus, aga see on nii tavaline. Üldiselt võttes oli see ikkagi selle aasta siiani üks parimaid õhtuid, mille järgnes veelgi parem päev.

Laupäev aka Täna. - Ärkasin siis ja selle asemel, et oleks mingi nõme jama, et ma ärkaks, ma sain rahulikult lebotades ja naljatledes ärgata. Minu voodi kõrval ootasid mind Riddler ja Michelangelo ja taldrikutäis võikusid. Vaikselt ärkasin siis üles ja tulin koju ära. Peale seda käisin kiirelt pesus ja pohmakas võttis jälle täis tuurid üles. Aga ega lapsevanemad ei lase ju lapsel kodus tühja istuda. Lohistasid mind siis aeda ja hakkas selline poolchill. Läpparis mängis muusika, vaikusehetkedel laulis õues ööbik, kaminas pragises vaikne tuli, vaikselt tibutas vihma ja liha vaikselt küpses. Aga sellest kõigest veel ka natuke hiljem. Enne aga see, et ma tulin siis koju ja kuulasin muusikat lihtsalt edasi. Terve tänase päeva muusikat kuulanud.

Päevamõtted:
Istusin siis aias ja rääkisin mingi tallinlasega anonüümselt juttu. Ma sain ka teada, et ta oli meessoost ülikooliõppur. See ei olegi niivõrd oluline, aga lihtsalt kuidas võib alata vestlus, mis muutub sekunditega peaaegu parimaks vestluseks sinu päevas. Lasin käiku oma tavalise hey ja sain vastuseks midagi taolist: "Hellõü. Vastuseks su esimesele küsimusele, ma olen kutt, nii et sa võid ilmselt vestluse kinni panna." Kogu see asi kubises mõnitusest enamusele anonüümikutele. Kuid ega mina ju ei saa lahinguta alla anda ja pean ise ka haarama oma relvad, milleks siis seekord olid sõnad ja salvasin vastu: "Mu esimene küsimus on tavaliselt kuidas läheb? Nii et ehk proovid uuesti vastata." Ja sellest kasvas välja üks täiega lahe vestlus, mille lõpuosas pani see huvitav härrasmees mulle väga huvitava diagnoosi. Nimelt olen ma tema arvates: Lootusetu romantik. Nüüd aga miks?

Ta ütles, et ma olin leidnud väikese avastamata grilliparadiisi. Aga mida ma siis talle rääkisin. See kõik oli tõsi, peaaegu, et kogu tõsi. Istusin siis varju all ja kuulasin vaikselt muusikat. Vaikselt prõksus tuli ja liha selle kohal küpses. Õues laulis ööbik ja vaikselt tibutas vihma. Oli enamvähem soe ja mõnus oli olla. Mu käes oli lilleõis, mille kerge lõhn mul ikka vaikselt ninas on. Ma lihtsalt armastan nartsisse, Narkissose lilli, selle väikese eneseimetleja olemusega sarnanevaid lillekesi. Ma ei tea, miks, aga juba sellest ajast, kui ma veel väikene poiss olin, on see lõhn mulle meeldinud. Ja isegi kui see on mürgine ja paha, siis see ei loe. See on asi, mida ma armastan.

Olla väike põrguline, kes tahab õppida juurat, siis on mul ka huvitav harjumus olla "Saatana advokaat". Ehk siis neile, kes ei tea, siis saatana advokaat on see, kes võtab argumendile vastupidise väite ja kaitseb seda. Mitte et ta oleks selle poolt, aga lihtsalt, et algset argumendi tõestada või ümber lükata. Ja õnneks või kahjuks teen ma seda päris tihti, enam-jaolt enda sisemise rahulolu jaoks. Igal juhul, üks neiu tweetis, et nii tore on tänast ilma toas nautida. Minu peas süttis ilmselgelt vale lambike ja ma kõndisin õue, et kontrollida, kas seda saab ka seal nautida. Seisisin siis vihma käes ja kõndisin mööda aeda ringi. Kõndisin alla jõe äärde, olin seal minuti ja siis kõndisin tagasi maja juurde. Istusin siis jälle maha ja jõudsin kiirele järeldusele. Mulle peaks loogiliselt meeldima ka suvised vihmad. Tahaks lihtsalt lühikeste riiete väel, keset muru istuda ja lasta vihmal enda kehale langeda.

Mul on kirjas veel kolm asja, mis on kirja pandud. Need on iseenesest lihtsad asjad, aga samas ei oska neist ehk midagi kirjutada ja mu vanemad üritavad mind veenda, et ma peaks magama. Aga jah, esimene on ikka veel tsitaat: "Kogu maailm on lava ja kõik me oleme vaid näitlejad.", ent ma lisaks sinna ka väite "Me kõik oleme siin valetajad, aga sina oled kõige halvem." Sest mitte keegi meist ei ole täiest ühepalgeline ja kui ongi, siis see on isegi ehk natuke häiriv. Olgem tuhande palgega, ent järgigem mingeid reegleid, sest elu on nii tore, kui sa sel olla lased. Siis on veel kirjas, et igaüks arvab, et ta teab, kes on see punapäine neiu, kes on mu südamesse end raiunud ja kuna pakkumisi on seinast seina, siis on see minu arust suht koomiline. Ja kolmas on siis, et "Elu on rõõmus ja ilus ja hea, aga seda ju sina ometi ei tea." Tahtsin kunagi luuletajaks teada, aga siis mu ema ütles, et ma olen kohutav luuletaja. Tänks emme!

Sõpruse teke on üks huvitav asi või nähtus. Meil kõigil on sõbrad. Olgu nad kui nõmedad ja kasutud kui tahes, aga sa ei saa eitada, et sul on sõbrad. Lihtsalt sa ei saa. Alati on keegi. Nüüd kui me oleme selle paika pannud, siis võta kolm sõpra. Võta parim sõber, siis mingi keskmine ja siis mingi selline ah on kah sõber. Ja nüüd mõtle. Kuidas sa nendega kohtusid ja mida kõike te olete koos läbi teinud? Mõtle nüüd. Päris kummaline, kas ei ole. Mõni teist võis kogemata tutvuda klassireisil või pidite keemiatunnis kõrvuti istuma või käisite ühise sõbra sünnipäevapeol. Te olete peksnud üksteise silma siniseks, seisnud koos mõne mure ees ja lahendanud koos matemaatika kodutööd. Ja peale kõike seda on ikka veel olemas hulk inimesi, kes ütlevad idiootsusi. Mõned paremad näited: "Mina küll ei oleks siia peole tulla julgenud, arvestades, et sa nagu ainult ühte inimest tead." Kuidas muud moodi ma teisi tundma saakski? "Ma ei julge talle isegi tere öelda." Mis on kõige hullem, mis juhtub? See et ta ei vasta sulle? See ei ole mitte midagi kartmist väärt. Ja sellised imelikke asju on tuhandeid kordi rohkem.

Hoolin vaid surnuist. Suhteliselt julm väide, aga kahjuks on see tänapäeva ühiskonnas väga tavaline. Me elame teistega koos, ent kui me ise kasu ei saa, siis me neid ei külasta, nendega ei räägi ja veel vähem aitame me neid millegagi. Alles siis kui on liiga hilja, mõistame, et kaotasime midagi, mis meile tegelikult nii armas oli. Ma ei taha rääkida surmast, aga räägime sellest, kui kellelgi on väga väga halb. Ei ole minagi see ideaalne ingel pilvepiiril. Eile oli siis seal õhtul üks neiu, kes oli alguses minu vastu pahuralt meelestatud ja ma ei süüdista teda, ma olen ilmselt talle selleks põhjust andnud. Aga ma märkasin, et mida rohkem ta mekib alkoholi, seda paremini ta minusse suhtub. Mu mölakus lülitus sisse ja ma leidsin tuhat viisi, kuidas teha nii, et ta võtab veel ühe lonksu. Kuni punktini, kus ma järsku küsisin, et ta on.. Sain teada, et ta on paljajalu õues. Eeldasin, et ta tantsib muru peal ja kõik on korras. Läksin igaks juhuks ikkagi vaatama ja leidsin ta ukse kõrvalt. Ta istus ja tal oli paha olla. Ja sellest hetkest lõi minus midagi põlema. Mind täitis vastupandamatu soov teda aidata. Ma tõin talle ta jalatsid ja ka tema jaki. Lasin talle vett tuua ja istusin temaga koos. Siis hakkasin teda vaikselt toa poole meenutama ja lõpuks küll mitte mina, aga minu käsul toodi ta tuppa ära. Ja kui olukord stabiliseerus ja muret otseselt ei olnud, muutusin ma jälle tagasi. Tegin väikest mõnitavat nalja ja olin rõõmus. Ja see ei ole kaugeltki esimene kord. Ju mul on mingi vajadus hoolitseda kõige eest, mis on vigane ja katki.

Lõpumärkmed:
Polegi vist midagi teile öelda.
Täna (pühapäeval) on emadepäev. Helista oma emale, võimalusel mine ise kohale ja soovi talle ilusat emadepäeva. Ta on pidanud sind kasvatama kogu selle aja. Soovi talle seda ühte ilusat päeva.
HEAD EMADEPÄEVA, EMME!!!
Aga teile nagu alati:
Nautige elu, sest elu on lill. Ja leidke hetk aega ja nuusutage lilli. Mina kavatsen seda küll suvi otsa vaikselt teha.

Järgmise korrani
Janus Pinka 10. mai 2014

Sissekanne nr. 151

Päevad 296-303
Naerata!

Hey! Sina, kes sa loed, terve selle aja, kui sa istud siin ja seda loed, naerata. Isegi kui sul on mingi paha päev. Lihtsalt naerata, sest su aju on loll. Kui sa naeratad, siis see arvab, et sa oled rõõmus ja ta hakkab tootma hormoone, näiteks serotoniin, mis teeb sind päriselt ka õnnelikuks. Nii et nii kaua kui sa loed, palun palun palun Naerata!

Aga ma ei ole mõned päevad blogida jõudnud. Noh, vat kahju, aga ei ole hullu, elate ehk üle. Oli siis neli vaba päeva, mille jooksul oli plaan sõbra maamajja minna, aga see jäi ära. Siis oli veel vahepeal ka May the Forth be with you ja Revenge of the Fifth, mida ma ei tähistanud. Siis olen veel mõne inimesega suhelnud, inka eksamid sooritanud ja mida kõike veel ma enam kahjuke ei mäleta.

Päevamõtted:
Võiks ju arvata, et ma olen viimasel ajal palju mõelnud. Kuid kui välja arvata minu üldine positiivuse vajaduselaine ja matemaatika ja inglise keele eksami ärevus, ei ole palju mõtteid. Aga samas on ju mai ja ilmad soojenevad. Suvi ja juuli lähenevad. Käed ja jalad vaikselt värisevad ja võimalikke plaane on kõik kohad täis. Aga selle asemel otsustasin mina hoopis vaadata tagasi. Tagasi vaadates on see eelis, et sa saad võrrelda asju tagajärgedega. Nii et otsustasin kokkuvõtvalt meenutada eredaid momente, mis osutusid üldises plaanis headeks, aastast 2013.

Parim kokteil - Oli siis sõbra sünnipäev ja ta oli juba natu liialt võtnud. Palus mul siis talle kokteili teha, aga kuna ta teadis, et ma teen talle raudselt alkovaba, siis ma pidin tema silme all tema soovitud koguse viina klaasi kallama. Ma tegin seda. Hetkel, mil ta selja keeras, võtsin sõbrale omaselt aukohuse ja kallasin tema viina enda klaasi ümber. Võtsin siis kärmelt Sprite ja täitsin tema ja ka enda klaasid. Pigistasin natuke laimi joogi sisse ja istusime diivanile, et telekat edasi vaadata. Ta võttis sõõmu ja vaatas mulle otsa ja lausus: "See on küll tänase õhtu parim kokteil." Ma noogutasin, muigasin ja võtsin lonksu enda kokteilist, mis ei olnud parim kokteil.

Rootsi kruiis - Enne seda sünnipäeva kohe mai alguses, oli siis väike Kruiis Rootsi. On väide, et mis juhtub laeval, see jääb sinna, aga see on nii hale vale, et ma ei suuda seda iial uskuda. Väikesed halvad otsused ja see talletus mu mällu. Sirgendasime siis mu juuksed ära ja läksime mingisse Iiri baari tšillima. Seal oli lahe. Kuid meeldejäävaim asjaolu, kui pilt Lootega välja arvata, oli see, et mulle lõi ebanormaalselt suur hulk mehi külgi ja ühel naisel tekkis probleem minu soo tuvastamisega. Õnneks see kuhugi edasi ei läinud. Ja siis joogisena sattusin ma laevakoridoris Unicorn Penisheadiga topless piltidele. Ja see on võrratu.

Öised rattasõidud - Sellel on mingi imeline jõud. Keha vägijoogist soe ent tuim ja ülitühjad Jõgeva tänavad. See annab mingi ebamäärase vabaduse tunde ja kui on ka veel hea seltskond, siis on see eriti võrratu. Ma loodan, et see suvi kordab seda kõike ja kordi rohkem veel.

Ja nüüd põhjus. Ma olen hullumeelne teadlane. Nagu te lugeda võite, siis kolm parimat hetke minu suves juhtusid kõik ebakaines olekus. Ja nüüd see suvi, ma üritan väga suurel määral väga kaine olla. Nii et saan 2015 kevadel võrrelda. Aga üks asi on kindel, et 2013 tehtud hiiglaslikud vead on 2014 aastal täielikult välistatud. Hoian kõigest, mis sellele võimaluse anda võiks ikka tikutulega eemale. Eks iga loll õpib vigadest.

Artur Rehi tegi praktilise tööna lühifilmi, kus ka mina väikese rolli tegin. Palun vaadake seda, pange like ja olge mõnusad.
KLIKI SIIA, ET SEDA FILMI ISE NÄHA!!!

Lõpumärkmed:
Ehk blogin homme päeva ajal ka, sest mul reaalselt ei ole viimasel ajal päevadel mitte kui midagi teha. Tahaks õues olla või kellegagi kirjutada, aga näed ei ole kedagi. Oeh..
8. mai oli Lauri sünnipäev. Soovige kasvõi tagant järgi poisile õnne.
Ma sain Tantsupeole!!!
Aga teile nagu alati:
Naudi elu, sest elu on lill. Ja naerata edasi.

Järgmise korrani
8. mai 2014