Tiibadega kaelkirjak ehk alati kõrgemale
Räägime siis natuke minu nädalavahetusest. Laupäeval käisin siis aias "päikest võtmas" ja siis hämmsatavalt pettumust tekitav oli teada saada, et naaberaias päevitanud neiu oli kõhuli lamades, pea kõrvale pööranud. Ma millegi pärast lootsin, et see oli nii nagu esmapilgul paistis, et ta on näoga maa poole. See oleks nii naljakas minu arust olnud. Aga kahjuks see nii ei olnud ja suurt muud ma oma eilsest päevast ei mäleta. Tänase päeva "tipphetk" oli see, kui mu arvuti otsustas ära surra. Kuigi ta veel ehk päris päris surnud ei ole, siis ikkagi oli BSOD ja pilt on "katki". Aga see selleks. Eile õhtul suutsin ma suure koguse võibolla mõistatuslikke ja võibolla kasutuid lauseid üles kirjutada, nii et alustame.
Päevamõtted:
Mulle eile õhtul tuli huvitav idee. Mõni peab salajast päevikut, mida ta, ma isegi ei oska arvata kus, peidab. Ja siis olen mina. Mina kirjutan pea kõik internetti. Ja ometi olen mina see, kes liiga sageli teiste eludest liiga palju teab ja samas on mulje, et minu elust ei tea mitte keegi mitte midagi. Ja vahel harva on see isegi natuke häiriv, aga kui nad lugeda ei taha/viitsi/oska/jne, siis ei ole see ju minu probleem. Ega ju enamjaolt üle 140 tähemärgi lugeda ei viitsita.
Ma olen märganud imelikku asja. See on nii samamoodi kogu ühiskonnas terviklikult kui ka üksikinimese osas. Seda mõtet saaks ehk sõnastada nii: "Me kõik süüdistame kõiki teisi mitte milleski." Sest kui me lemmik jalkatiim saab pähe on väravavaht jobu ja ründajad kõik lollakad. Kui me sõbrad ei nõustu meiega kõiges, siis on nemad ka nõmedad ja mida veel. Me süüdistame poemüüjat, kui kassas ja riiulil on erinevad hinnad, me süüdistame bin Ladenit terrorismis, kuigi tornidesse ei lennanud ju tema. Me lihtsalt süüdistame kõiki kõiges, et ise mitte süüdi olla. Ja kas ma olen ainus, kellele see natuke imelik tundub?
Muusika. Helivõnked, mille me kõrvad kinni püüavad ja aju need meile mingiteks "üheselt" mõistetavateks signaalideks muudab. Igal laulul on oma sõnum, idee, helilaad ja omapärane kõla. Isegi kui seda ei ole, siis selle olematus just ongi ju see. Aga see selleks. Ma ei tea, kui palju ma olen kuulanud ühte ja sama laulu ja veel ühte laulu. Ühesõnaga, ma olen kuulanud viimaste päevadega kahte laulu ja väga väga palju. Lihtsalt mainin ära, et need laulud on "Sõpradele" ja "Vaata, ma kukun". Ja siis tuli mul mõte. Kas on võimalik, et sa meeldid mulle või just ei meeldi mulle, sest ma kuulasin meie vestluse ajal mingit laulu või olin lihtsalt mõnes meeleolus? Kas see tundub vaid minule nii loogiline? Ja veelgi tähtsam, keda ma siis austan ja keda ma põlgan täiesti asjatult?
Ma panen kaks lauset kokku ühte lõiku, sest ma ei oska kummagi kohta nii palju kirjutada, et sellest saaks teha tervikliku lõigu. Esimene on see, et mind häirib, kui keegi on kauem üleval kui mina. Ma ei tea, millest mul see tuleneb, aga kui ma istun silmad poolkinni arvuti ees ja keegi uuendab oma mõnda staatust, siis see häirib mind. Ja samamoodi häirib mind see, et teised postitavad mingit jama, samas teen ma seda ise kogu aeg. Ja teine lause, mida ma tahaks siia kirjutada on see, et ma kahetsen mitmeid hiljuti tehtud otsuseid, aga samas on osa minust, kes ei julge seda tunnistada, seda parandada ega isegi seda heastada. Ma olen põikpäiselt ennast sellele teele ramminud ja nüüd oleks see minu kohutavat imagot muutev samm, kui ma oma viga tunnistaks ja veelgi enam seda parandama asuks.
"Ma tahan olla normaalne, aga normaalsust ju ei ole." ja "Ma kardan, et keegi hakkab mind kunagi mõistma ja siis mu alateadus sunnib mind jälle muutuma." Ma tahan olla normaalne?!? Mis mõttes? Ma tahan olla nagu see tagasihoidlik poiss, kes sõpradega koos chillib ja vahel harva mõne väikese lolluse teeb. Ma tahan olla nagu see roosade juustega neidis, kelle käed on lõikumishaavu täis ja kelle riietusstiil sobiks ka krahv Dracule stiilipeole. Ma ausalt ei teagi, mis ma olla tahan, aga ma vist tahan olla keegi, keda ühiskond aktsepteerib, aga seda ei ole vist olemas. Ma tahan lihtsalt olla hea ja ma tahan, et teised oleks minu vastu head. Aga millegi pärast on see raske. Ja ma kardan, et keegi hammustab mu kaitsva koore läbi ja mõistab mu väikest pähklisisu. Ja kuna ma ise elan enda peas, siis ma tean, kuidas keegi teine mind manipuleerida saaks. Ja kui keegi sellest teada saab, siis olen ma hukas. Siis on minu jaoks kõik läbi ja hullem ees, sest siis ma pean ju hakkama oma vaimse iseseisvuse nimel end muutma ja siis oleks ma ilmselgelt jälle üksi. Aga seda ma ju ka ei taha. Nii et ma kardan, et ma unustan näidelda, kaotan oma kooriku ja langen kuhugi alla.
Mul tekkis küsimus. Suht hämmastav onju. Aga ei tegelt kogu tõsiduse juures on mul mure. Ma ei ole nii ammu lugenud ühtegi blogi, mis mulle mingilgi määral meeldiks. Kõik blogid, mis ma leian on kas mõne poliitpiraadi omad, kes kurdavad kui kohutav elu on Ukrainas, ent mina, kes ei ole seal iial käinud ei oska ju seda isegi ette kujutada ja videosid ma ju ka sellest ei vaata. Ja teine massiivne kogukond, kes on blogimise harvadeks näidisteks on mingid imelikud fotomaniakid. Nad jagavad pilte, mis mind ei huvita. Vabandust, aga su hommikusöök, mingi minu jaoks tundmatu ehitis või selfie mõne autologu tagaistmelt ei ole minu jaoks ligi tõmbav.. Ja kui ma juba blogidest räägin, siis räägin veel natuke. Minu blogist täpsemalt. Ja kõige paremini saangi ma vist selle sõnastada nii nagu ma seda eile tegin. "Keegi kunagi ütles, et sa loed, aga kuidas ma seda kontrollida saan?"
Ja järgmised laused, mis ma omavahel kokku paneks, sest nad langevad ühise teema alla. Ja selleks teemaks on sinu isiklik areng aja vältel, mil ma sind oma sõbraks olen pidanud või noh enamvähem nii. Igal juhul, selle eelduseks on see, et sa alguses meeldisid mulle, sõbra mõttes, ära end nüüd eriliseks ka pea. Aga igal juhul. "Sa oled minu jaoks surnud, sest uus sina mulle ei meeldi." ehk siis viisakalt öeldes sinu suhtes muutus midagi, mis mulle vastu on. Olgu selleks siis mis muutus tahes, ma olen väga valiv ja pirtsakas inimene. "Sa oled minu jaoks surnud, sest sa oled liiga aegunud." ehk siis sa ei ole sellest algusmomendist minu jaoks üldse muutunud. Ja see tähendab sageli seda, et meie jututeemad kaovad ja järelikult on kõik ju vaikselt läbi. Nii et kuna muutused ei sobi ja muutusetus ei meeldi, siis peab olema ka ju kolmas versioon. Kui inimene areneb koos minuga, minuga samas tempos, siis see inimene meeldib mulle alati. See lihtsalt on nii. Või kui ta areneb kiiremini, aga ta ei astu üle "murdepunktist".
"Oluline on kontrast" las olla minu viimane mõte. Olgem ausad, et silma jääda peab inimene massist kuidagi välja paistma. Veetes palju aega connected2.me's viskan ikka vahel pilgu sinna alla, kus on hunnik nägusid, kellega ma "peaks" suhtlema. Nii et jah. Olen hakanud uurima inimeste pilte, kellele mu silm esimesena kinnitub. Ja üheksal juhul kümnest on asi nii, et silma jäävad need, kelle pilt seisab teiste seast välja. Olgu selle põhjuseks siis pildi enda kontrast või siis võrreldes teistega või on siis põhjuseks värvitus või nende ülevool. Aga nagu netis, nii ka päriselus, tuleb rahvast välja paista.
Lõpumärkmed:
Mul on 8000+ vaatamist!!!
Homme on kool, aga mina ei viitsi..
Aga teile nagu alati:
Naudi elu ja palun naerata vahel..
Järgmise korrani
Janus Pinka 25. mai 2014
No comments:
Post a Comment