Miks asjad on nii nagu nad on?
Mis siis nende kümne päeva jooksul juhtunud on? Päris palju päris huvitavaid asju. Kõige varasem asi, mis meeles on (fb'st vaatasin) on see, et käisin vaatasin, kuidas minu koolikaaslased ja põhikooli lapsed palli taga ajasid ja minu kool võitis. Siis oli veel ka Liblikapüüdjate teatriõhtu, kus nägin väga paljusid sõpru ja üldiselt oli kogu õhtu väga lahe. Kiitus kõikidele suurtele ja väikestele Liblikatele. Siis oli veel lauamängu õhtu, kus sai küllaga nalja. Mängisime siis erinevaid mänge ja olime niisama lahedad, sest ega muidu ju õhtul kella üheksani koolis ei ole.
Reedel olid siis maakonnatantsupeo jaoks proovid ja olgem ausad, täielik arusaamatu kaos oli. Aga ma nägin üht neidu, kellega rääkida ei julge. Kas pole mitte kohutav? Aga see selleks. Peale seda läksin aga sõbra juurde ja tegime väikese koosistumise. Järgmine hommik oli paha olla ja olgem ausad, McLovinism on kohutav asi. Kui sa ei tea, mis see on, siis on see su enda kaitseks. Aga lihtsalt mainin ära, et selle tulemusena otsustas mu aju lausuda ühele neiule: "Kui sa tahad, võid sa oma rinnahoidja ära võtta." ja uskuge mind, kontekst ei tee asja eriti paremaks. Aga lõpp hea, kõik hea.
Laupäev oli ilmselt kõige imelikum päev. Oli tantsupidu, mis oli lahe ja kõik oli korras. Kõik asjad tulid ilusti välja ja korraks oli täiega lahe. Aga siis tuli Laulupidu ja Tuljaku lõputõste ebaõnnestus, aga nagu paremas telepoes ei olnud ka see veel kõik. Läksin kultrasse ja sain mingilt tädilt pahandada ja ka see ei olnud veel kõik, sest koduteel sain ma lindsnaiprilt lasu otse näkku. Miks sellised asjad just minuga juhtuvad?
Ja pühapäeval läksin ma Venemaa poole teele. Väga varahommikul. Tegin väga palju selfiesid ja uskumatu kui palju on Venemaal silte, et pildistamine on keelatud. Õnneks oli see hea, et sain üle väga pika aja käia KFC's, see lihtsalt nii võrratu tunne, kui su suu põleb, sa higistad ja sa närid ebaloogiliselt ohtralt vürtsitatud kana. Mmmmmm, lihtsalt jumalik. Aga selle suure kullakarva riigi varju mahub ka küllaga paha. Näiteks see, et hotellis oli karja mehehakatiste peale vaid üks WC ja see oli hirmus. Kuid eriti kohutav oli asjaolu, et mingist hetkest alates ei julgenud ma seal riigis enam absoluutselt midagi puudutada. Vähemalt mitte palja nahaga. Ent samas käisin kuulsas Metroos ja sain väga palju teada nende ajaloost ja nägin asju, mis olid ebaloogiliselt suured ja ülekullatud. Ja eile jõudsin ma sealt tagasi ja kohe kui olin koju jõudnud tabasid mind kõik pahad asjad. Ma olen nimelt jälle haige. :(
Aga täna otsustasin veel korra linnast läbi hüpata ja tõin muuhulgas ära koolilehe, kus minust pilt ja värki. Aga samas ei ole mul energiat väga millekski. Õnneks jõuan süüa, aga ma tahan vist natuke liialt süüa. Aga see on juba midagi seletamatut ja ma isegi ei oska toidu osas midagi mõelda, sest minu vaade selle olemusest on teistega nii vähe sarnane ja see on natuke imelik. Aga noh nagu on minu viimase aja moto: Elame ükskord.
Päevamõtted:
Ma ei tea, mis hetkel see mulle pähe tuli, aga see on paganama lahe nähtus. Sa ei saa öelda tema nime enne kui seda mina teen. Toon teoreetilise näite, täiesti 100% teoreetilise näite, milles ei pruugi olla teragi reaalsust. Ütleme, et on üks neiu. Iuu, see küll hea näide olla ei saa. Aga ära vingu, elame ükskord onju. Nii et on neiu. Ja ütleme, et ta murdis mu südame, sest iga hea näide on ju selline. Siis on ka veel üks poiss. Mitte teoreetiline mina, vaid üks teine poiss. Ja siis ütleme, et see neiu ja see poiss on suhtes. Nüüd tuleb hea koht, sest olgem ausad, enne seda kohta on ikka väga jama ju. Nimelt tuleb mängu ka neljas isik. SINA. Seda sa ei oodanud jah. Aga see selleks. Kui jutuks tuleb kumbki neist inimestest, mitte otseselt aga kaudselt, siis on koomiline vaadata, kuidas te ei saa öelda ennem selle inimese nime, kui mina olen seda teinud. Te ei kujuta ette kui koomilised enamus teist sel hetkel välja näevad.
Ma tean, et sa ei mõtle seda halvaga. Kuid kui keegi ütleb midagi haruldast, siis on liiga sageli reaktsioon, et see on nii lahe ja võimas ja sa oled esimene inimene, keda ma tean, kellel see tunnus on. See on küll tõsi ja ehk natuke sinu jaoks normaalne, aga see on minu jaoks hirmus, kui sa nii ütled. Kuidas ma sellele reageerima peaks? Kas ma peaks kaitsemulli taganema või peaksin ma koos sinuga rõõmustama, et ma olen sinu esimene ühiskonna ebard? Andke andeks, aga ma ei ole väga sotsiaalselt õnnestuv inimene, vähemalt enda arust mitte.
Mida siis veel? Räägime tantsupeost. Esimene asi, mida ma tahaks teile öelda on see, et mõelge korraks sellele, et teie saaks vaadata, kuidas me kollektiivselt 2 tundi või gruppidena veerand tundi tantsime, oleme meie pidanud 8 kuud vaeva nägema. Minu praktilisest vaatevinklist on midagi natuke mäda.. Aga see selleks. Siis tahaks ma ära mainida, et rahvatantsijate seas on väga palju superinimesi. Ära erutu, sa ei ole nii eriline, kui sa loodad. Asi on pigem selles, et ma nägin ebaloogiliselt palju supermani sümboleid inimeste rinnal. Aga samas S tähendab ju lootust, nii et ehk nad kõik koos lootsid midagi. Lootus ju annab jõudu ja mida veel.
Liiga tihti süüdistatakse mind, et ma olen liiga ego ja liiga ma ei tea mis veel. Aga see tekitas minus küsimuse.. Kas ma ei võiks olla oma egotsentrilises mullis, kui see mind õnnelikuks teeb? Sest olgem ausad, teie ju ei saa sellest otsest kahju, kui ma ennast imetlen ja teistest ettepoole sean. Keegi ei saa sellest kahju, aga mina saan kasu. Ma loodan, et ma ei ole ainus, kes seda selle nurga alt näeb.. Ma tahan, et kõik oleksid õnnelikud või vähemalt õnnelikumad. Ah jaa, ma panen selle siia, sest miks mitte. Sõitsime siis kodu poole ja giid otsustas rääkima hakata: "Kohe varsti jõuame me minu kodu juurde ja siis lahkume me teineteisest." (Või midagi sellist, ma ausalt ka ei viitsi detailselt meenutada, mida ta rääkis.) Ja siis kostus bussi tagumisest otsast hõige "TSAU!" (mina) ja kogu buss naeris ja kõik oli korraks nii imelikult lahe.
"Olla artist on samal ajal imekerge ja ka võimatult raske." Mõni inimene tõmbab paberile kolm punast joont ja saab maailmakuulsaks ja müüb selle maali 100 000 000€ maha. Samas mõni teine maalib ideaalse loodusmaali ja ei saa isegi kuulsaks. Lisaks ka see asi, et ilu on vaataja silmades, aga mis siis saab, kui sinu ilumaitse erineb teiste omast. Kas sa peaks enda maitset muutma? Nägin Venemaal palju maale ja mõni oli absoluutselt lihtne ja teine mega detailne ja mõlemad olid maailmakuulsad ja samas kunstigaleriis.
Kell on palju ja ma peaks magama, nii et ma võtan asja kokku. Oma viimaseks mõtteks jätaks ma selle: "Ta on väga tagasihoidlik, kuni sa teda tundma saad."?!? Ausalt ka, mida muffinit? See on minu arust üks imelikumaid asju, mida inimese kohta öelda ja üks imelikumaid viise, kuidas inimesed käituvad. Miks kuradi pärast üritame me ideaalselt vagurad olla, ent kui inimene meid tunneb, siis oleme nagu viimased peoloomad. See ei ole ju üldse loogiline.. Loobugem oma häbitundest ja moraalsest koorikust ja olgem imelikud. Sest olgem ausad, me valetame ju teistele kui üritama paista sellised nagu me ei ole..
Päevaküsimus:
Kas on üldse mõtet midagi küsida, kui keegi kunagi ei vasta?
Lõpumärkmed:
Mu võtmekimp on liiga raske. Aga alla ei anna.
Juuni on nii tiheda plaaniga. Lihtsalt ei tea, mida teha.
Kirjuta mulle ja ehk ma olen lahedam kui esmapilgul paistab :D
Aga teile nagu alati:
Nautigem elu, sest see on lahe.
Järgmise korrani
Janus Pinka 4. mai 2014
No comments:
Post a Comment