Punamütsike ja 12 jõulurooga või kuidas see nüüd oligi..
Hey, mina jälle siinpool. On laupäeva hilisõhtu ja ma olen igavusse suremas. Kas ei ole imelik, et kõik kummalised asjad juhtuvad korraga. Näiteks, et kõik inimesed, kellega jaanipäeval pidu panna lähevad kuhugi ära ja sellest tuleb ilmselt tavapärane õhtu youtube seltsis? Aga see selleks, sinna on ju veel paar päeva aega, nii et muretsemiseks ei ole põhjust. Aga räägime parem, mis juhtunud on. Eile, 20. juunil, lõpetasin ma kooli. Enam ei ole ma Jõgevamaa Gümnaasiumi õpilane. Nüüd olen ma Jõgevamaa Gümnaasiumi I lennu vilistlane. Aga siit olekski hea kohe edasi minna, edasi minu mõtete juurde.
Päevamõtted:
Kõndisin siis kooli poole ja mulle meenus, et keegi meie seast (ma ei viitsi talle koodnime anda) pidi kõne pidama. Aga nagu alati, kui sul on igav, siis sa paned ennast olukordadesse, mis iialgi ei juhtu. Nii panin mina end kõnepidaja rolli. Ja kõndides paningi peas kokku omamoodi kohutava kõne, mis mina ehk oleksin sel hetkel esitanud ja siin on selle mingi ebamäärane, ent sarnane versioon:
Kallid lõpetajad, lapsevanemad, õpetajaskond ja muud külalised.
Meie (suunates käega kogu oma lennu suunas) olemegi Jõgevamaa Gümnaasiumi I lend. Kõlab päris uhkelt, või mis?
Kaksteist aastat koolipinginühkimist ja erinevaid otsuseid. See tundub ausalt öeldes uskumatuna, sest see on enam kui pool minu elust. Selle ajaga oleme me kõik, kes rohkem, kes vähem, õppinud matemaatikat ja keeli, füüsikat ja keemiat, ajalugu ja kirjandust. Aga kui me jätame välja kõik need pisikesed infokillud, mis moodustavad meie teadmiste pagasi, ja jätame välja ka suuremad koolitükid ja mõtleme korra, mis on tegelikult toimunud.
Me oleme kasvanud suureks. Ja ma ei mõtle vaid meie füüsilist olekut vaid ka meie vaimset. Ma mäletan algklassidest eriti seda, kui kõndisin mööda Rohu tänava koolimaja ja vaatasin uhkeid ja ilmselgelt tarkust ja arukust täis abituriente. Kõik nad tundusid nii uskumatud. Ja ma olen täiesti kindel, et meie oleme nüüd täpselt samasugused ja kuskil on pisike poisike, kes meid nähes natuke aukartust tunneb. Aga meie ju ei ole ju NII targad ja NII arukad. Me hakkame ju jonnakalt õpetajatele vastu ja teeme pisivalesid, et oma tahtmist saada. Meenub inglise keele tund 12. klassi kolmandast trimestrist ehk ajast, kus me peaks olema kõige küpsemad. Istusime tagapingis, õpetaja andis meile kommi ja me loopisime teineteist tennisepalliga. Ja ma olen kindel, et ka minu poisipõlve koolikaaslased tegid sarnaseid asju. Ja ometi tundub see ju nii teistsugusena. Me kasvasime suureks, et aru saada, et me oleme veel väikesed.
Me kasvatasime iseloomu ja olekut. Hetkel istume me kõik pidulikult riides ja naeratused näol. Aga tundides ei olnud see pea kunagi nii ehk mõnel harval juhuslikul päeval. Tundides olime me kõik natuke isemoodi, oli neid, kelle suust ma korra aastas mõne sõna kuulsin ja oli neid, kes kordagi vait ei jäänud. Oli neid, kes kartsid õpetajat ja neid, kes klassi ees õpetaja pihta midagi särtsakamat ütles. Oli neid, kelle suust tulid kolme miinusega õnnekarjed ja neid, kelle tuju nullis, kui saadi punkt alla maksimumi. Me kõik õppisime õiges olukorras käituma, ent samas mitte kunagi päriselt alla vanduma.
Me rajasime uusi teid ja radu. Ma isegi ei mäleta kui ammu oli see aeg, kui meile esimest korda öeldi, et meil on eelnevatest aastatest erinev õppekava. Löögid pikki päid ja jalgu ja justkui raudpomm jala küljes raiusime me oma teed läbi tundmatuse. Vahel oli tunne, et nüüd on kõik ja edasi ei saa. Aga tõusime uuesti ja läksime taas. Saime esimestena tunda uurimistöö kentsakat olemust ja nüüd on see kogemus meil kõigil, saime esimestena valida, kas tahame kitsast või laia matemaatikat, saime esimestena veel paljusid esimesi asju. Kuid kui korraks kõrvale jätta haridustee ja vaadata lihtsalt koolielu, siis ka seal pidime me võitlema. Rebastenädalal tuli teha palju tööd ja tutipäevalgi sai vaieldud, õnneks jätkusid salongiõhtu toredad tavad ja olid muud toredad üritused. Öeldakse, et esimene lend otsutab kooli tuleviku ja ma arvan, et me rajasime traditsioonidele hea vundamendi.
Kuid me vist kõik nõustume, et see kõne on liialt pikale veninud, ent mul ongi veel ühest asjast rääkida. Ülejäänu jäägu mõneks teiseks korraks. Ma räägiks imepärasest ja kirjeldamatust tundest. Kokkuhoidmisetunne. Kooli esimesse klassi tulles teadsid vaid üksikud teisi ja tuli luua uusi sõprusi. Inimesi tuli ja läks, sõprused tugevnesid ja lahtusid. Ja nii oli see kuni üheksanda klassini, siis enne lõppu tuli veel korra suurem tõus ja kümnendaks oli see tunne juba tagasi lahtunud. Aga siis tuli lõpuks kaheteistkümnes klass ja esimesed kaks trimestrit ei olnud midagi. Ja lõpus nii kummaline, kui see ka ei ole, siis hakkasid kõik koos üksteist aitama, vaieldi ja marutati, aga lepiti ja tehti asjad ära, jagati infot ja aidati nõrgemaid. Tunne oli kuidagi tugevam. Ja nüüd neist kõigist laiali minnes tahaks justkui natuke kauemgi koos olla, natuke rohkemgi koos õppida ja natuke rohkem koos teha.
Olen uhke, et olen Jõgevamaa Gümnaasiumi I lennus.
Aitäh!
Aga mida veel rääkida? Oh nii palju tahaks öelda. Aga räägime siis. Ma tahaks teile midagi nii-öelda nina peale visata. Ma tahaks küsida, et mis ühendus teie ajus tekib või kaob, kui te "seda tegevust" teete.. Ma seletan, miks "see tegevus" jutumärkides on. Aga enne kui ma seda teen, palun ma väga sügavalt vabandust neiult, kellest ma rääkima hakkan. Ma loodan, et kuskil südame kõige sügavamas sopis leiad sa koha, mis tõesti ausalt ja kuigi mitte vist õnnelikult, aga aktsepteeritavalt leiab, et ma tõesti ei taha sulle haiget teha, ma ei taha, et sul on minu pärast halb, aga ometi pean ma oma lugejatelt seda küsima. Neile, kes ei ole aru saanud, kellest on jutt, siis iga kord kui ma sellist teksti ajan käib jutt ikka sellest samast inimesest. Aga jah, nüüd asja juurde. Mis ühendus teie ajus tekib võib kaob..?
Kujutage ette, ma loodan, et te suudate seda, kujutage ette, et on üks neiu. Neiu, kes teie mõtetes on justkui õnnetu armastuse kehastus. Ta on isik, kelle pärast sa mingil perioodil oma elust ei suutnud ükski öö, mitmeid kuid järjest, korralikult magada. Ta nimi tekitas masendavaid tundeid ja enesetapu mõtteid. Tema nägemine tekitab vahel siiamaani külmavärinaid ja uskumatut raevu. Tema naer ja kõik naerud, mis kõlavad tema moodi, tekitavad külmavärinaid ja ajavad südame pahaks. Ja sarnane lugu on ka ühe poisiga, ühel teisel põhjusel, aga ega see väga ei erine. Ma olen veendunud, et te teate, kellest ma räägin ja ehk mõistate, mida ma hetkel kirjeldasin. Nüüd selle tegevuse juurde. Ma tahaks küsida, et mis ühendus teie ajus tekib või kaob, kui te arvate, et on hea hetk mulle kummastki neist rääkida või neid mulle mainida?
Aga ärge saage täiesti valesti ka aru. Kui te näiteks olite peol ja ma küsin, kes seal oli, siis te võite neid mainida. Kui räägite lahedast seigast, kus nemadki sees, siis võite neid mainida. Kuid ma palun teid, ma ei taha, et te teeks järgnevaid asju. Ütleks, et nägite neid või et nad tegid midagi. Te võite seda teha, aga kui ma küsin, et kuidas see minusse puutub ja te väidate, et ei puutugi, siis tekib küsimus, mille kuradi pärast sa seda üldse mulle ütlesid.. Ma ei taha, et te räägiks, kui nad head nad jumal teab milles on, kui see mind ei puuduta. Ma ei taha, et te peaks mulle moraali, mida ma tegema peaks, sest ma olen piisavalt suur ja piisavalt loll, et ise oma lolluste eest vastutada. Ma tean, mida ma teen, miks ma teen ja nii ongi ju hea. Ma ei taha ka seda, et te mulle räägiks kui ebaperfektsed nad on, kui see mind ei puuduta. Jumal küll, kõik teevad vigu, nemad, mina ja sina ka. Miks sa peaks üldse neist mulle rääkima, kui see minuga seotud ei ole. Ma olen kindel, et meil on veel ühiseid tutvusi peale nende, räägime neist või räägime inimestest, keda üks meist ei tea. Keegi ei pea ju ilma põhjuseta haiget saama. Ja ma ei ole isegi kindel, kas ma tegelikult peaks selle siia lõppu lisama, aga see neiu. Iga kord, kui me käest kinni võtame ja ta mulle naeratab, unustan ma, et ma tema "patud" ja korraks oleks kõik nagu jälle täiesti korras.
Kõne olen pidanud, teid olen manitsenud, aga midagi oleks nagu puudu. Midagi rõõmsat. Mis siis viimasel ajal rõõmsat juhtunud on? Lõpetamine ise. Ilu algas juba eelneval õhtul. Üks tore neiu kirjutas mulle, et kas ma oleksin nõus temaga koos saali minema. Ei juhtu sageli, et selle palve esitab neiu noormehele, aga see tegi mu rõõmsamaks. Lõpetamisel sel ajal kui lilli jagati, sain ma nii palju kallisid ja lilli, et lust kohe. Mulle meeldivad kallid. Ja isegi see neiu tegi mulle kalli. Siis käisime veel sõpradega söömas ja siis tulin koju ja käisin sõbra pool. Ehk oleks võinud ju lõpuläbule ka minna, aga ega ma väga ei kahetse küll. Tulles koju, lööb ikka veel lillelõhn ninalõõridesse ja tead, et tee on vaid minutite kaugusel. Kas pole mitte hea tunne?
Aga ka see ei ole veel kõik. Ma arvan, et ma olen omamoodi õnnelik ja ehk varsti saan ma oma hirmudest (osaline inimsuhtlus ja -puudutus ja vesi) jagu ja veelgi õnnelikumaks. Aga mul on teile üks hea soovitus. Lõpetaga sõnaotseses mõttes ja ausalt Furballide (such cover) andmine. Mu ema küsis mult hiljuti, et kas ma ei karda, et minu käitumine võib kellegi paha mulje jätta ja ma sain olla täiesti aus, et see ei huvita mind. Mida te/nemad ikka teha saavad? Ja peale seda on mu elu niivõrd rahulikum ja parem ja õnnelikum. Kuid on üks väikene mure. Mind kummitab ühe laulu refrään ja see laul kõlab järgmiselt:
Minu südames sa elad kenas päiksepoolses toas.
Minu südames sa elad suure armastuse loal.
Minu südames sa elad, seda keelata ei saa,
sest mu südamesse sisse oled kirjutatud sa.
Lõpumärkmed:
Naudin oma vabu päevasid, sest kohe algab ülikooliralli ja ma ikka ei ole endas 100% kindel.
Ma olen uhke, et ma sain blogitud, nii et see ei ole kõige viimane asi, mida ma päevas teen ja ma ei jäänud kordagi seda tehes magama.
Kallistage inimesi ja naeratage.
Aga teile nagu alati:
Naudi elu, sest elu on lilli ja kallistusi täis.
Järgmise korrani
Janus Pinka 21. juuni 2014
No comments:
Post a Comment