Hiidlased ja sõnamängud
Hey, ma lasen teil arvata, kes siinpool on. Hästi raske on seekord. Aga ma annan väikese vihje, see olen mina. Mis siis vahepeal juhtunud on? Ma olen haige ja see on paha. Ma ei taha haige olla. Aga ega ma selleks oma blogi ei avanud, et siin nohu üle bitchida. Räägime parem, mis ma head tegin. Ma käisin nimelt Hiiumaal ja avastasin elupõhitõdesid. Ja ilmselgelt keegi on nüüd minu järgnevate sõnade pärast natuke pahur, aga elame ükskord.
Päevamõtted:
Te kõik teate kahte sõnamängu. Esimene on see, et sa pead alustama sõna sama tähega, millega eelmine lõppes ja teine on see, kus sa pead kõik eelnevad meeles pidama ja ette ütlema ja siis oma sõna lisama. Me otsustasime need kombineerida ja meie sõnakett oli siis selline, kas sina tead kõiki neid asju?
Raudteeülesõidukoht - tõkkepuu - universaalliigend - desoksüribonukleiinhape - etaanhape - esivanem - minimalistika - aritmeetika - Aserbaidžaan - neutron - natüürmort - telliskivisein - Nagasaki - inimsööja - Aristoteles - Sokrates - sadam - Mussolini - isepäisus - seniilsus - saekaater - rallisõitja - algebra - autonoomne - Euroopa - autokool - lobamokk - kiviraiuja - ahvileivapuu - uur - riist - tsunami - informaatika - antimateeria - astronoomia - aeg - giljotiin - nõudepesumasin - napalm - merineitsi - introvert - tankiroomik - karvakera - abiturient - teerada - aabits - seedripuu - upsakas sapikas - salamissioon - Normandia - - tööpäev - valideerimata - argument - - elevant - takistus - supermarket - tainas - sool - labor
Ja teine
Lennujaam - masin - naiskoor - raipesööja - avakõne - eufooria - annetuskarp - paljunema - aseksuaalne - emainstinkt - teerull - lendama - abitu - Uruguay - Yahoo - ootama - artist - Tiesto - ookean - nastik - kõrilõikaja - armunool - lõke - Ekans - Supermees - salaagent - teemant - tagaotsitav- vikerkaar - rakett - tõukeratas - Saturn - neoklassitsism - martyrdom - Meduusa - arhitekt - tellingud - dramaatiline - - Neptuun - neljapäev - - neadertallane - ebanormaalne -
Päev 336
Kas midagi tegelikult muutub?
Noh, mälunõrkus tabas mind ja mõned sõnad on sealt puudu.. Aga pohhui, küsige kelleltki teiselt ku vajate neid. Ma tegelikult tahan teiega midagi jagada..
Ma käisin täna teiste koolilõpetamisel. Sain sealt kiituskirja, lõpualbumi, kutse vallavanema vastuvõtule, kommi ja oma kontrolltöö.. Tegelt sain kommi koduteel, aga see selleks. Aga minul homme veel eksam ja siis 20. lõpetamine, nii et aega veel hetk on.
Päevamõtted:
Üks varasem võlgnevus. Oleks pidanud selle sõnaketi lõppu panema, aga jäin tuttu hoopis. Aga külastades Hiiumaal Reigi kirikut, ütles giid, et me võiks sinna annetuskarpi natuke nutsu panna, et nagu pmst viisakas oleks. Aga mina jäin mõtlema. Olles ateist ja uskudes, et mingit jumalat ega paradiisi ei ole olemas, kas ma peaksin neile muiduleivasööjatele raha andma? Jah, tõesti nad hoiavad kirikumaja korras ja vahel peavad ka stand-up esinemisi usurahvale, aga mina ju ei käi seal. Mina käin kolm korda elus seal kirikus ja löön vahel harva naljaga pooleks risti ette. Nii et mis kasu saan mina sellest, et ma jumalateenrite tasku oma raha panen? Mingu tööle, kui raha vaja, mina ju pean seda tegema. Aga et mitte laskuda ususõdade tasemele, siis teeme kompromissi. Mina ei anneta neile ja teie ei vingu.
Aga täna tahtsin kirjutada, et rääkida asjadest, mis mulle meeldivad. Näiteks armumine. Mitte see kohutav tunne, mis öösiti magada ei lase ja päeval elada ei lase. Ma räägin sellest hetkest. See on nii kummaline minu arust. Toon täiesti teoreetilise näite. Istun siis publikus ja sina esined. Ja siis ma vaatan sind. Korraks, täiesti peaaegu tabamatuks viivuks muutub kõik. Kõik kaob. Kaovad inimesed minu ümbert ja teised sinu kõrvalt. Kogu valgus on suunatud sinule, sa vaatad mind ja naeratad, mina vaatan sind ja naeratan pelglikult ja suunan korraks pilgu maha. Siis tagasi sinule ja sa oled ikka veel seal. Sa oled sel hetkel justkui kõige ilusam olend selle Maa peal ja ma ei saa midagi teha. Süda puperdab ja kõhus keerab ja peast ma ei hakka parem rääkimagi. Ja siis on tunne nagu kõik oleks nii nagu olema peab. Ja kõik on nii hea ja tore ja võimas. Ja siis müksab keegi mind, et midagi kommenteerida. Ja järsku on kõik tagasi. Tagasi on rahvas mu ümber ja see paganama vaikne sagin. Tagasi on teised su ümber ja kadunud on valgus sinu pealt. Tagasi on mõistus ja kadunud on see tunne. Aga mälestus ju jäi. Ja kas see ei olegi kõige tähtsam?
Aga ega kõik ei saa ju ilus ka olla. Alati on aktused kohutavalt piinlikud ja ebamääraselt kohmetud. Sellepärast mulle Põhja-Korea meeldib, isegi ametlikud asjad on läbitehtud ja korras. Aga, mis siis oli.. Oli kõikuvaid kontsakandjaid, oli kohmetuid hetki ja ootamatult kummalisi asju. Oli paras hulk organiseerimatust ja tavaline segaduse kogus. Aga mina? Ma õnneks jagasin ära, et ma saan ka mingi paberi. Olin šokis. Kõndisin siis "nuudlijalgadel" direktori juurde. Silmad rändasid teadmatuses ringi ja hea, et ma nad käepigistuse ajaks direktori silmadesse suutsin kinnitada. Hirmust lukus kõrvad ei mõistnud, mida ta lausus ja vastasin liiga masinlikult aitäh ja kõndisin tagasi. Ja siis tagasi istudes oli iga poos ebamugav ja imelik. Võib vist natuke järeldada, et ma ei ole sellistes olukordades just kõige enesekindlam ja kardan kõike, mis pole juhtunud ja ei juhtu ka.
Lõpumärkmed:
Huvitav, mis saab, kui ma päeva ajal blogi jagan?
Kas te tõesti loodate, et mina ja teatud isikud suudame oma erimeelsused hüljata ja omavahel ära leppida või milles see üldse seisneks?
Aga teile nagu alati:
Naudi elu ja naudi päeva, kõik on ju nii ilus.
Järgmise korrani
Janus Pinka 10. juuni 2014
No comments:
Post a Comment