Aeg lendab kiiresti, kui päevas rohkem kui 12h magada..
Hey. Jällegi on möödas viis päeva. Ma pean nentima, et ma kunagi blogisin ikka palju rohkem. Aga noh, oih..
Päev 344
Ma tahaks vahel lehmana põllul joosta teadmata, et minust burger saab.
Aga jah, nii kaugele jõudsin ma eile, enne kui ma silmad sulgesin ja diivanile magama jäin. Aga täna teeme selle ehk tasa. Ja nüüd siis minu viimase, nüüd siis küll 6 päeva juurde. Alustame sellega, et mis on selle ajaga juhtunud. Käisin siis sõbranna sünnipäeval ja teatris ja sain teada oma eksami tulemused ja lõpetan kooli neljade ja viitega. Enamus on viied. Ma tean, ma olen tubli.
Päevamõtted:
Räägime siis natuke sünnipäevast. Tegelt ärme räägi kah. Ma ei ole ikka veel päris kindel, mis seal kõik täpselt juhtus ja veel vähem tean ma, miks midagi juhtus. Aga see selleks, mulle meeldis ja kas see ei olegi peamine. Oli tore ja minul oli valdava osa ajast, kui suur segadus mind ei seganud, väga lahe ja tore olla. Avastasin piirkonda ja nüüd ehk on ka see osa meie kodumaast mulle natukenegi selgem. Aga see selleks. What happens in Blackwater, stays in Blackwater. Välja arvatud juhul, kui seal mõni laev õhku lastakse, seda pulli tahaks näha.
Ja siis teater.. Sellele eelnes piknik. Tõime siis klassiga igaüks midagi ja toitu jäi päris normaalselt üle. Küpsiseid, mis ma tõin, sain veel pärast autos ka edasi nosida. Aga see on juba hoopis muu jutt. Siis saime ebaloogiliselt külmas rehealuses vaadata "Vargamäe vanu ja noori". Keegi midagi põrandasoojustusest on kuulnud? Linnukesed lendasid ja rahvas nautis teatrit. Ja siis tulime koju.
Eksamitest annan teile vaid oma tulemused, tehke nendega, mis tahate:
Matemaatika: 80%
Inglise keel: 91,675%
Eesti keel: 75%
Aga, mida ma siis mõelnud olen? Surmast, piinadest ja elu tühisusest. Mitte mingi halanutu teema, et keegi teeb mulle haiget ja siis ei ole elul mõtet, vaid pigem teoreetilised (seekord ausalt) inimesed ja viisid, kuidas neid piinata ja tappa. Kuid see selleks. Siis olen mõelnud, et surm on vahel justkui pääsetee. Pääs eemale kogu sellest jamast, mis siin maailmas on. Aga olge mureta, ma ei suuda ennast tappa, siin maailmas on liiga palju avastada ja teha, enne kui olen valmis lahkuma.
Ja siit ongi hea teha väike kõrvalehüpe. Võiks öelda, et sõnaotseses mõttes tundmatusse. Siin maailmas on nii palju asju, millest ma aru ei saa. Olgu see selles, kuidas päikesest elektrit saadakse, kuidas vedelikud segunevad, miks on olemas kaktused, aga peamiselt on minu arusaamatus inimeste käitumises. Ma tõesti üritan, aga ma ei mõista, miks inimesed erinevaid asju teevad, ma ei mõista, miks inimesed paljusid asju ütlevad või ei tee seda, ma ei mõista, miks inimesed postitavad või likevad osasid asju. Aga kõige suurem mure on mul meeldimisega. Ma ausalt ei saa aru, miks ma inimestele meeldin. Okei, on paar inimest, kes sageli ütlevad, et ma panen neid pidevalt naerma, on mõned inimesed, kes ehk mu teadmisi austavad ja pere ju mind ka valida ei saa. Ja siis on mingi 10 inimest, kellega mul on mingi erilisem suhe, näiteks sarnane nimi, aga ülejäänud inimesed? Aga ma ei ole kindel, kas ma tahan teada saada, miks ma kellelegi meeldin või mitte. Ehk ongi nii lihtsam, kui ma ei tea.
Aga midagi on ju veel. Nii palju on plaane. Ma ilmselt juba olen suures plaanis rääkinud, et ma ülehomme lõpetan, siis astun ülikooli ja siis on tantsupidu. Peale selle on ikka veel tuhat toimetust. Väike pidu ja arstid ja siis ma olen lubanud nii paljude inimestega kokku saada. Ma ei suuda end talitseda, aga ma nii väga ootan neid asju. Ja siis need mõtted kuhjuvad ja segunevad. Ja nii ma leian end kohast, kus ei ole käinud, inimestega, keda ma ei ole kohanud, pidamas vestlusi, mida iialgi ei juhtu, asjadest, mis ei muuda mitte kellegi jaoks mitte midagi. Ja see on omamoodi kohutav. Aga ma teen väikese lubaduse, et kuna on suvi, siis ma vähemalt üritan natuke rohkem blogida. Ma tean, et on olemas üks tore neiu, kes mind vaikselt torgib ja motiveerib, et ma blogiks, aga päev läbi uinakuid tehes, väsin ma õhtuks nii ära, et vahel lihtsalt ei jõua.
Päevaküsimus:
Millal sul vaba aega on, et kuskil lihtsalt lamada ja tähti või pilvi koos minuga vaadata?
Lõpumärkmed:
Ma arvan, et sellest aitab. Kell on juba liiga paganama palju.
Otsi mind üles. Ma tean, et ilmad on pahad ja õue väga ei kutsu, aga ma olen ju netis olemas ja tõesti kui ma kohe ei vasta, siis tea, et ma olen olemas ja kui meil on millestki rääkida, siis ma olen alati nõus rääkima. Helista, kirjuta, saada sõnum, saada postkaart, tule laula akna all serenaadi või mida iganes, aga tee midagi.
Seda pole ammu teinud, aga siin on minu ask: ask.fm/MrJanus
Aga teile nagu alati:
Naudi elu, sest elu on ilus.
Järgmise korrani
Janus Pinka 18. juuni 2014
No comments:
Post a Comment