Oh well, nalja peab ka saama
Mis on siis toimunud viimasest sissekandest saati? Igast huvitavaid asju on tehtud. Käisin vanematega 23. juunil Tartus Ahhaas ja natuke niisama linna peal. Ahhaa oli täis igasugu asju ja vidinaid ja mida kõike veel. Sai käidud kõrgel ja madalal, nägin kahepeaga last ja kükloopi, nägin soomlasi ja ka lätlasi, petsin oma meeli ja nemad petsid mind. Oli väga tore päev. Aga lisaks sellele, mida ma nägin, sain ma ka asju. Ma armastan asju. Sain omale veel ühe võtmehoidja, sest neid pole kunagi liiga palju, sain endale liivakella, kus liiva asemel on mingi kahtlaselt lahe geel ja mis ehk isegi peamine sain veel ühe lauamängu, mis on imetore. See on Saboteur, guugelda, kui tahad. Ja üks asi oli veel, mida tahaks jagada. See oli üks noormees Ahhaas. Kui me sinna alles jõudsime, müüs ta meile pileteid, hiljem tegi kahes keeles teadusteatrit ja kui lahkusime silmasin teda tolmu pühkimas. Kas ma olen ainus, keda huvitab, mis ta ametinimi olla võib.. Aga see selleks.
Siis kandideerisin veel ülikooli. Õigusteaduskonda ja ka ajalukku. Ja siis valmistan end mentaalselt tantsupeoks ette. Käisin üks päev ka linnas, see päev oli vist eile. Ootasin siis kohtumaja ees oma isa (ta töötab seal) ja siis tuli minu juurde üks naine. Me kumbki ei teadnud teineteist ja meil mõlemal oli vist üleliigsed 10 minutit aega. Ja siis ta tuli ja rääkis mulle, kuidas ta kohtus mingi võidu sai ja ise oli selle üle õnnelik. Muidugi ütles ta oma 10 korda, kui tore noormees ma olen, aga see selleks. Ma küll ise ei rääkinud väga, 95% minu lausetest olid "Jaa." ja "Ehk tõesti." Lõpus ütles ta veel, et ta on Margit ja mina ütlesin oma nime. Ja kuigi ma ei teadnud midagi sellest naisest, kes oli ehk minust vähemalt pool meetrit lühem ja ikka tükk maad vanem, otsustas ta minuga rääkima tulla ja ma usun, et mingil määral tegi see meie mõlema päeva rõõmsamaks. Kutsun ka teid üles tema moodi käituma. Minge suvalise inimese juurde, kes kannatamatult kuskil seisab ja midagi ei tee ja rääkige temaga millestki. Ja ma kutsun teid üles ka minu moodi käituma. Kui keegi tuleb teiega rääkima, siis naeratage ja andke sellele vestlusele võimalus. See võib paljusid asju muuta.
Ja mul käis ka õde külas. Kuid mitte temast ei taha ma rääkida, vaid tema lastest. Üks neist on 1-kuune poisiklutt ja teine 3-aastane plikatirts. Neist esimene magas enamuse ajast ja kui oligi üleval, siis ega ta mingit suurt ja vaimustavat intelligentsi välja ei näidanud, aga samas ta on ju ka alles imenoor. Nii et räägime teisest. Ma alahindasin teda. Ma arvasin, et ta on rumal ja aeglane ja minul, kes on temast 6 korda vanem, on imekerge teda üle kavaldada. Aga samas pean ma nentima, et teda oli palju raskem enda pilli järgi tantsima panna, kui enamust minuvanuseid. Korraks pöörasid talle selja ja juba oli tal midagi käes ja et seda kätte saada, pidi vahel isegi kõik mõttesagarad tööle panema. Aga ma ütleks, et ma sain enamvähem hakkama.
Ja siis oli ka üks väikene koosistumine. See oli omamoodi huvitav. Ma loodan, et keegi minu peale pahaseks ei saa ja teiste kaitseks ei kasuta ma selles lõigus kellegi nime ja üritan neid võimalikult anonüümsetena hoida. Aga kõigepealt alustame ajast, mis oli enne sinna minekut. Istusin siis emaga kodus. Tema anonüümsus ei ole hirmvajalik. Ja siis ma ütlesin, et ma kavatsen käituda ja kui minu sõbrad tahavad teatud isikutega sõbrad olla, siis mina ei keela neil seda teha. Aga siis koosistumise käigus tuli välja, minule täiesti ootamatult ja kogemata, et ma ei ole ainus, kellele nad ei meeldi. See oli nii ootamatu asjaolu, sest justkui selleks ajaks, kui mina olen valmis sõjakirve maha matma, keeravad teised nende vastu ja ma olen mingis imelikus olukorras. Ma ei ütle, et me kedagi vihkama peaks, aga mind huvitab, kui suur roll on minul selle osas, et inimesed minu ümber teineteisele ei meeldi. Aga Oh well, nalja peab ka saama ju. Lihtsalt mainin, et see pidu oli kordi rahulikum teistest, aga ometi oli see võrratu ja lahe ja sellest räägin ehk natuke hiljem.
Päevamõtted:
Tsiteerides iseennast oma avaldamata blogist "Tüdrukud on suhteliselt saatanast." Ei see ei ole see koht, kus ma räägin, kui pahad on need kurjad neiud, kes poisikeste südameid murravad, aga olgem ausad te teete seda ka. Ma räägiks parem millestki kummalisemast. Minuvanused inimesed. Alustame poistega, kes on minu tutvusringkonnas. Enamuse oma ajast on nad paras kamp mökusid, aga mitte halvas mõttes. Nad ei ole lihtsalt joomarlusse langenud hoorajäägrid. Ja kui me vahel harva räägime mõnest peost, kus asi läks käest ei ole ka seal midagi minu jaoks üllatavat. Nad on korralikud, viisakad, abivalmid ja karsklastest jõmmihullukesed. Ja siis on neiud. See on päris ausalt juhtunud olukord. Istusin siis kamba neidudega ja nad hakkasid eelnevaid pidusid meenutama. PS: nimed on muudetud. Ja siis üks alustas: "Ma pole vist kordagi nii täis olnud kui Mari 17 sünnipäeval, ma ei mäleta midagi ja ma vist panin iga kutiga tatti." Ja siis keegi lisab: "See pole midagi võrreldes sellega, mis meil aastavahetusel oli, kõik reaalselt kettisid ja taarat oli reaalselt igal pool." Ja mul oli juba siis hirmus, ent keegi jätkas: "Ou, Liisa mäletad, kui me sinu 15 sünnipäeval vessariga kogemata su sauna oleks maha põletanud. Me olime ikka nii p*tsis omadega." Ja siis istun mina seal, mõeldes, et minu paar mäluauku on ikka täitsa lasteaialiiga ju.. Ausalt ka, minu arust on ikka poisid neidudega võrreldes üliarmsad inglikesed, isegi kui nad üritavad vahel kõike, mis liigub, koinida.
Jeesuse nahavärv?!? Nägin 9gagis pilti, kus oli, et Valge Jeesus on vale, et ta oli pigem mustanahaline. Ma lihtsalt istusin ja vaatasin seda asja paar minutit. Ühesõnaga me oleme jõudnud oma usuhullumise teel sinna etappi, et me usume, et 2000 aasta eest elas Jumala poeg nimega Jeesus, kes muutis vett veiniks, ravis puudutusega haigeid ja pimedaid ja peale seda kui roomlased ta risti külge naelutasid, ärkas ta veel korraks ellu, aga me ei suuda uskuda, et ta oli valge mees. Minu arust on see päris ebaloogiline. Siis võiks ju kahtluse alla panna kõik pildid temast, sest me ei tea ju, et ta selline oli, äkki ta oli küürakas mustanahaline hambutu kiilakas kartulininaga ja seitsme näpuga hull vanamees. Ma ei ole küll piiblit lugenud, aga ma kahtlen, et seal on lõik: "Ja nii astus meie päästja Jeesus ruumi. Ta lumivalge särav linane tooga tema lihaselise ja kergelt päevitanud keha ümber liibumas. Tema kuuspakk paistis tooga serva alt välja ja need rinnalihased oleks iga naise südame sulatanud. Ja see nägu, see ideaalsete proportsioonidega jumalik nägu, kus ei olnud ühtegi iluviga ja isegi kibuvitsapärg tema peas oli justkui mõnest kuulsamast riidepoest pärit. Nii astus ta tuppa ja küsis, et kas teil on vett, mida ta saaks 68 BC aastakäigu veiniks muuta?" Või on seal midagi sellist?
Räägime natuke siis eilsest koosviibimisest. Teate küll, mida öeldakse, et mis juhtub kuskil, see jääb sinna, aga olgem ausad, ma ei viitsi seda teile ju seal rääkida. Nii et räägin siin, kolmest huvitavast momendist.
Esimene neist juhtus "lõkke" juures. Kuus poissi, kelle seas oli kitarrimängija, anarhist ja patrioot, natsionaalsotsialist ja ehk kedagi veel. Võib tekkida küsimus, millest võib selline seltskond rääkida. Õige vastus oleks, et mida tegid natsid ja Hitler õigesti, samas ka, mida teeb Venemaa ja mida Ameerika ja mida kõik ülejäänud muidusööjad, kes viimasel ajal päriselt võimul on olnud. Veel rääkis see sama seltskond mingil ajal rassistlike ja veriseid nalju ja üldse olid teemad sageli kummalised.
Teine juhtus söögitoa laua kõrval diivani peal. Ka seekord oli viis poissi, mõned samad, mõned mitte. Me istusime kõik ühe teki all, peaaegu üksteise kaisus, jalad- käed kõik segi risti üksteise peal ja pmst mõnistasime paari tüüpi, kes ei olnud seal ja tundusid väheke homoseksuaalsed meie jaoks.. Kui ma ei eksi, siis peaks neist suhtkoht kõik vähemalt täiesti heterod olema ja mina ise olen ikka abiseksuaalne. Ja ausalt ka, see ei ole mingi f***ing vabandus millegi osas. Mina ju ei ürita sinu homofoobsust millegi teise pähe sulle määrida. Hiljem oli ühe poisi pea minu süles, aga see on ju hoopis teine jutt. Väga teine jutt.
Ja kolmas asi, mida ma tahaks rääkida on see, et ükski pidu pole korralik kui seal ei ole mingit suhtedraamat. Aga minul on selline kummaline arvamus, et kõik inimese probleemid on omavahel seotud. Ja et tegeleda peamisega, tuleb teised kõrvaldada. Kuidas seda teha, selgitaks ma ühe huvitava õppetunniga oma elust. PS: minu arust on parimad õppetunnid need, kus sa ise mõistad, et sa midagi õppisid alles aastate pärast.
Nii et selles loos on kolm peamist tegelast. 7-aastane mina, 14-aastane mina ja 19-aastane mina. Nad kõik on umbes, mitte faktilised. Aga jah 19-aastane mina pani siis selle teooria kokku. Ma olin siis umbes 7-aastane ja mu vanaisa nikerdas mingeid puuloomi teha. Ma olin neist vaimustatud ja ma vaatasin, kuidas ta neid teeb. Ta tegi ühel päeval jälle mingit elevanti ja siis andis mulle ühe klotsi. See oli väikene klots. Siuke 5x5x8 klots ja ütles, et selle sees on ka üks loom peidus. 7-aastane mina oli ju üllatusmunadega tuttav ja eeldas, et see on samasugune. Aga erinevalt šokolaadimunast ei käinud see kergelt lahti. Istusin ja mõtlesin, kuidas seda elevanti sealt kätte saada ja ei saanudki. Ma andsin alla, sest ma teadsin, et lõpuks võtab vanaisa selle ise välja ja ma saan sellega ikkagi mängida. Läks hulk aega mööda ja ma olin umbes 14-aastane. Ja siis mulle koitis. See loom ei olnud seal sees, see oligi loom. Aga risttahukas ei ole ju mingi loom. Kõigepealt tuleb välja lõigata kandilised ja koledad jalad ja lont ja pea. Siis tuleb jalad ümaraks teha ja lont samuti. Tuleb välja lõigata kõrvad ja juba ongi nagu loom ju. Siis tuleb tõmmata silmade juurde ringid ja ongi loom valmis. Tuleb üle lakkida ja ilus asi olemas. Ja siis iga järgnev on millegi poolest parem ja natukenegi detailsem. Ja siis ma sain veelgi vanemaks. Olin siis juba pea 19-aastane. Ja siis mõistsin, et seda saab ja peabki ka mujale rakendama. Miski ei ole lihtsalt olemas, kõik tuleb tükk tüki haaval välja raiuda ja vahel peabki lihtsalt uue klotsi võtma ja uuesti alustama, aga siis on juba kogemus olemas. Ilmselt mina ei hakka nii pea loomakesi tegema, aga oma probleemidele hakkana ma just nii vastu ja kui ma saan, siis jagan seda ideed ka teistega.
Ma olen nii kummaliselt uhke enda üle. Lõpuks üle väga pika aja tundub, et kõik on lõpuks jonksu minemas. Ülikoolidesse saatsin oma avaldused ära. Tantsupeo jaoks olen ka enamvähem valmis. Mul ei ole juba väga tükk aega ühtegi reaalset enesetapumõtet olnud. Ma hakkan jälle vaikselt inimestega suhtlema. Ma ei karda enam inimesi nii väga. Ma ootan asju, mis on rõõmsad. Pea kõik mu soovid ja ideed on rõõmsad ja kellelegi kasulikud. Ma ei kuula masendavaid laule. Ma arvan, et mul on jälle võimalus olla kasvõi natuke parem inimene. Ja kas see ei olegi, siis suurem eesmärk omaette?
Panen siia lõppu ühe luuletuse, mille ma netist leidsin, võite ise arvata miks.
OH WELL, OH WELL, OH WELL
She had the wildest eyes I'd ever seen
One was blue and one was green
The sweetest lips, the hottest hips
She was my match, I was her gasoline
Do I miss her, can't you tell?
oh well, oh well, oh well
But we just never could see eye to eye
We butted heads no matter what we'd try
She wanted fun, I gave her none
I love to laugh and she made me cry
I still don't know if it was heaven or hell
oh well, oh well, oh well
Maybe I should, maybe I shouldn't
I would if I could, I can but I won't
There's nobody worse, there's nobody better
Damned if you do and damned if you don't
Always the optimistic chump
I thought I could wait out any lover's slump
But the tog-o-war became a bore
And love went down with one big thump
To all complaints I bid farewell
To blue-green eyes and heavenly smell
We just could not ring that old wedding bell
Oh well, oh well, oh well
Oh well, oh well, oh well
Lõpumärkmed:
Ma raudselt unustasin midagi.
See sissekanne on kirjutatud päeva ajal, mis on haruldane, aga ka märk sellest, et mul ei ole midagi teha.
Miks on nii, et ma tahan aidata neid, keda ei oska ja armun neisse, keda iialgi ei saa?
Aga teile nagu alati:
Naudi elu, sest elu on lill ja kõik juhtub mingi põhjusega. NAERATA!!!
Järgmise korrani
Janus Pinka 28. juuni 2014
No comments:
Post a Comment