Kaos, planeeritud kujul
Hey, alustan segase uudisega. Nimelt on midagi natukene viltu. Mu aastaplaan näeb ette, et päev 365 on 23. juuli, sest 1. oli ju 24. juuli. Aga kuna see paika ei pidanud, siis pidin oma ajakava natuke nihkesse laskma. Nii et nüüd on päevad 348-355 topelt, aga sellest ei ole ju hullu. Te niikuinii ei pea selle üle järge. Tuleb välja, et isegi mina ei pea..
Aga mida ma siis suutsin selle ajaga ära teha? Selle aja all mõtlen ma hetkel päevi, mis jäid 29. juuni ja 7. juuli vahele, aasta aruanne tuleb ehk kunagi hiljem. Ma käisin peol, tantsupeol. Pakkisin siis asjad ja asusin 30. juuni hommikul Tallinna poole teele. Ja kui välja jätta asjaolu, et pidin seal ja natuke tantsima, siis oli mul kolm eesmärki. Ja neist kaks sain ma täidetud ja nüüd vähem kui poole tunni pärast lähen ma ja täidan ka kolmanda ära. Natuke kummaline on mõelda, et need kõik olid suhteliselt sarnased. Saada kokku kolme imetoreda neiuga. Hämmastaval kombel, kui pidin looma nimekirja maailma kõige lahedamatest inimestest, siis saime meie neli just sinna nimekirja. Mina olin muidugi esimene.
Aga räägime siis natuke tantsupeost, selle võlust ja valust. Kestis see siis 30. juunist 6. juulini. Esimesed 4 päeva olid vaid trennid ja viimasel kolmel vaid esinemised. Kõik algas siis Jõgeva kultuurikeskuse eest, kui panime asjad bussi ja ma istusin Mini-Nöpsu kõrvale ja me hakkasime Tallinna poole minema. Sel hetkel tundus kõik nii hirmus ja natuke pettumust tekitav. Aga ometi oli see kõik alles muutumas. Esimene päev oli kohutav, sest mulle ei meeldi uued asjad ja meie koolimaja oli ausalt öelda pettumuste hunnik. See oli 99% vene keelne maja, seal olid kohutav söök ja pesemisruumid olid omaette nali. Aga sellest hoolimata pidime me tund aega ülerahvastatud bussis loksuma, et saada trenniväljakule. Tallinnas bussidega liikumine on omaette kino. Sai sõidetud õlg õla kõrval võõraste joodikute, kuid ka imetoredate inimestega. Sai pealt kuulda igasugu nalju ja sai ka südamest loodetud, et kohe-kohe lõuga ei saa. Kord oli buss niivõrd rahvast täis, et ukski ei läinud kinni. Omaette kogemus, mis mulle väga ei meeldi.
Treeningväljakul oli igasugu ilma, aga parim hetk oli Kalevi staadioni trennis, vihma käes, t-särgis lõdiseda teades, et vaid 20 minutit on lõpuni. Kord oli nii palav, et oleks tahtnud päevitada ja samas oli kord nii külm, et oleks tahtnud tassikest teed, tekki ja kellegagi koos lihtsalt istuda. Supid, mida treeningute ja esinemiste vahel oli keeltkõrvetavad ja ülivedelad või siis 90% kapsas, aga hakkama me saime. Aga kuigi trennid olid pea alati hommikusest ärkamisest hiliste õhtutundideni sai ikka natuke midagi tehtud ka.
Alguses, selle all mõtlen ma siis esimesi öid, olin ma natuke liiga möku. Istusin kolmanda korruse sektoris ja lugesin raamatut või istusin klassis ja mängisin minion rushi. Kuid siis muutus kõik, kui avastasin, et saan "ära kasutada" tutvusi, et luua uusi.
Aga enne kui ma edasi lähen, jooksen ma natukeseks ära. Kohtusin Inglikese ja Candyga, ent ometi Lunaga pean ma samuti kohtuma. Aga peale seda võib veel kõik muutuda. Aga ma katsun enamvähem ikka rääkida, mis võrratu nädal mul oli. Kõigi nende toredate neidude, noormeeste, härrade ja prouade ja kelle või millega veel. Ja sel nädalal juhtus ju nii pagana palju vahvaid asju, mida ma jagama pean.
Aga nüüd olengi ma tagasi. Kõigest 10 tundi hiljem, kui sellest hetkest kui blogi sulgesin. Jah, oli siis plaan uusi tutvusi luua. Võtsin siis julguse kokku ja läksin korrus kõrgemale. Ja seal nad olidki. Kui keegi oleks mulle sel hetkel või isegi ehk kogu järgneva õhtu jooksul öelnud, et ma kavatsen nendega enamuse oma vabast ajast sel nädalal veetnud, oleks ma ilmselgelt teda hulluks pidanud. Ent vaikselt veerema hakanud lumepall just niiviisi veeres. Iga kord natukene julgemana astusin ma kas neljanda korruse, nende pesapaiga või söögilaua poole. Iga kord natukene julgemana ütlesin midagi ja alles siis kui enne ära minekut üks noormees küsis: "Jaagup, palju sa rääkida suudad?" sain ma aru, et rääkisin ehk natuke liiga paljugi. Aga samas ei kahetse ma midagi. Kuid kui välja jätta seiklused neljandal korrusel ja mööda linna, oli ju ka midagi muud.
Oli arusaamatuid asju. Ma ei ole ikka veel kindel, miks mulle tundus, et mu rühm oli minu peale pahane või miks ma muretsesin mõne inimese pärast liiati palju. Ma ei ole kindel, miks mu tantsupartner mulle lõpu poole aina vähem naeratas ja ma isegi ei tea, mis olukord on meie vahel arenemas. Ma ei mõista, miks on nii, et kui olen sõjakirvest matmas, otsivad seda teised. Ma ei mõista, miks on ikka veel inimesi, kes on nii kuradi hälvikud, et nad elavad Eesti riigis ja ei räägi sõnakestki eesti keelt. Ma ei vihka venelasi ja ma ei vihka neid, kes ei räägi keelt, välja arvatud juhul kui nad töötavad teenindussektoris. Kurat küll, mine pane kuuri taga kuul püssi ja tee see lask ära või haara sõnaraamat ja õpi see keel ära. See ei ole nii raske ju. Ma ei saa aru ka sellest, miks inimesed midagi teevad või mul midagi teha soovitavad. Ma ei saa aru ka sellest, kui keegi vihjab, et ta mult midagi tahab. Ma lihtsalt ei saa vahel asjadest aru..
Aga ma kohtasin Inglikest. Ja kuigi me kohtusime alles esimest korda oli tunne nagu me teaks teineteist kuidagi väga ammu. Ma ei tundnud end ohustatuna ja ma sain olla vaba nagu lind ja jobu nagu tavaliselt. Korraga ei huvitanud mind see, mis teised minust arvavad ja ma olin jälle väga väga rõõmus. Tänu temale või siis tema tõttu kallistasin ma konnakostüümis inimest, tema sõbrannat, aga ka tema ema, kes mõne infoallika sõnul on minust väga elevil. Ent parim oli kuulda, kuidas ta ema oli enne minuga kohtumist arvanud, et ma olen mingi hullem pervo ja värki. Oh well! Ja siis oli veel huvitav asi temaga kohtudes. Ta ütles mulle midagi, mis mulle meeldis. Ma sõnastaks selle nii minu vaatenurgast. Ma olen oma nimevääriline. Ent tema sõnad olid:
"Ma vist jõudsin järeldusele, et su blogi ei ole pooltki nii informatiivne, kui ma arvasin. Sa oled tegelikult hoopis teistsugune ja ma pole enam üldse kindel, kuidas sind tundma õppida
Kuna seal oleks nagu kõik kirjas aga samas ei ole sa üldse selline, nagu seal
Tegelikult on sul kaks poolt, üks on blogis ja teine liigub maailmas ringi
Need pooled on nii erinevad ja nüüd ma olen segaduses"
Ja see on ju tegelikult hea.Torkan siia vahele ühe mõtte. Liiga palju kordi olen end avastanud mõttelt, et ma olen vanaks saanud. Ma meenutan juba pea nostalgiaga aegu, kus liivakastis mängitud, ma saan poes pea kõike osta ja ma võtan poodi minnes korvi. Ma pean planeerima iseseisvamat elu ülikooli ajal ja peale seda. Ma olen vastutav iga oma teo eest. Ma olen unine ja väsinud ja ei suuda endast noorematega sammu pidada. Ma olen poolkogemata haaranud juhi positsiooni. Mitte liidri vaid juhi, ma juhatan inimesi läbi elu või siis Tallinna tänavate. Mu teadmistest ei ole enam tolku ja ma hakkan asju unustama. Ma pigem istun rahulikult kodus kui lähen peole. Ma olen liiga vana, et olla 19..
Ja kui ma juba sel rajal olen, siis räägin veel sellest ka, mis mind häirib. Mind häirib minu näiline jänku-staatus. Mis see on? Mulle tundub, et kõik teised arvavad, et ma üritan koinida kõike, mis liigub. Mind häirib see sellepärast, et see ei ole nii. Ma võiks vist lõpmatuseni korrutada, et ma olen abiseksuaalne, ent ometi ei usuks mind keegi. Ma vist isegi ei taha hetkel isegi mingis suhtelaadseski asjas olla, sest see tundub kuidagi piiratud. Ma tahaks olla kõigiga hea sõber, mitte isegi parim sõber, aga piisavalt hea, et olla keegi, kellega on siseringinaljad, ent ometi saaks ka õlal natuke nutta. Ma tahan olla sõpradele kasulik, ent niikaua kuni kõik arvavad, et ma neid koinida üritan on see väga raske. Ja mis mind veel minu seksuaalsuse juures häirib on see, et kui ma ütlen, et ma olen biseksuaalne, siis hakkavad pabistama inimesed, kes ei ole ühesti otsast minu maitse. Kui sa oled minust kolm korda suurem rasvunud alaealine poiss, siis rahune maha, sa ei ole kohe üldse minu maitse..
Aga ma sain ka Lunaga kokku täna. See oli tore. Ma üritasin teda mingil määral koha peal oleva eluga kurssi viia ja rääkisime kumbki ka natuke endast. Nägime, kuidas lapsed haiget said ja mingi tüdruk vedas poistekambas ainsana mingeid kotte. Ma arvan, et kuna ta on tagasi, siis on mingi väike võimalus, et asjad muutuvad selliseks nagu nad olema peavad. Rahulikuks, toredaks ja igate moodi paremaks.
Lõpumärkmed:
Kaos planeeritud kujul on minu lemmik olekuvorm, sest siis ei saa ju midagi viltu minna, ent kõik läheb plaanipäraselt.
Täna päevamõtteid ei ole, sest
1) kell on palju ja ma tahan magada.
2) ma ei ole väga mõelda saanud
3) ma ei taha oma blogis ainult tüdrukutest ka kirjutada, olenemata sellest, kui palju ma neist mõtlen..
Aga teile nagu alati:
Naudi elu, sest kõik muutub varsti palju palju paremaks.
Järgmise korrani
Janus Pinka 7. juuli 2014
No comments:
Post a Comment