Ühes väikeses tünnis kusagil kaugel ja kunagi ammu elas üks Koer..
Hey. Ma alustan väheke kummaliselt. Nimelt, ma arvan, et te kõik mäletate seda neidu, kes minu arust mu elu ära rikkus ja mind enesetapjalikuks masetsevaks olendiks muutis. Ma arvan, et ma ei pea seda lauset pikendama, te saate aru, kellest on jutt. Keegi ütles, et ta loeb mu blogi, aga see selleks. Ma lihtsalt tahtsin temalt vabandust paluda, kui minu eilne (15. juuli) käitumine teda häiris, aga mul on ka kerge eeldus, et tal on kopp ees minule andeks andmisest, kui ta seda üldse teinud on. Sorri..
Aga nüüd tagasi toredate asjade juurde. Mis siis vahepeal toimunud on? 14. juuli hommikul käisin siis jälle Töötukassas ja rääkisin mingi üpriski toreda teenindajaga juttu. Panime paika minu tööotsismisplaani ehk ühesõnaga ei teinud midagi tarka. Ja kuigi see oli omamoodi kummaline kogemus ei ole sellest minu arust mõtet pikemalt rääkida. 15. juuli õhtul oli ÄPPikute viimane pidu, sest mis mõte on grupil, mille liikmed riius on.. See oli õudselt tore koosolemine ja nalja sai küllaga. Valesti mängitud alias, improvmängud ja saboteur teevad alati tuju heaks. Ja 16. juuli õhtul istusin Don Joniga koos. Me mängisime virtuaalset jalkat, sõime leiba ja meie mahlast oli "teadmata põhjustel" (loe: minu ebaõnnestumine) saanud kolmnurkne kamakas jääd. Ja nii suuremas plaanis mööduski see lühike aeg.
Päevamõtted:
Enne, kui lähen edasi, siis mainin, et minu arust on improvisatsiooni mängud võrratud, sest reeglite puudumisel tekivad vahel toredad asjad. Mängisime seal mängu: "Seks minuga on nagu.." ja siin on mõned näited (ükski ei ole minu oma):
Seks minuga on nagu kiirnuudlid, viie minutiga saab hakkama.
Seks minuga on nagu lastead, hästi palju lapsi.
Seks minuga on nagu lotovõit, kõik tahavad seda.
Seks minuga on nagu saatus, see on vältimatu.
Ja neid on väga palju veel, sest see on võrratu mäng.
Aga kuna ma olen blogija, siis mõtlen ma pidevalt teiste inimeste blogidest ja ma ei tea mitte ühtegi blogijat, kes teeks seda sama tihti nagu mina ja sama ebaolulistel teemadel. Aga samas jõudsin ma kummalisele järeldusele, et ega ma loe ka teiste omasid ju. Ma olen pigem kirjutaja kui lugeja, sest ma olen märganud, et liiga sageli on iga sõna ja kasvõi punkti taga mingi sügavam mõte, mis jõuab minuni alles siis, kui on liiga hilja ja kuna ma midagi ei kahetse, siis teen ma samu vigu, ilma et ma midagi õpiks.
Istudes tikripõõsa juures ja süües pooltooreid karusmarju, sest elu ongi vahel kummaline, hakkasin ma jälle mõtlema. Või äkki ma ei hakanud vaid jätkasin mõtet või oli see lihtsalt uus mõte ja igal juhul ma ei tea, kas see algas seal. Aga siis ma hakkasin mõtlema, et ma kardaks kohtumist mõne psühholoogiga. Mitte juhukohtumist vaid sellist teraapiat. Sest ma ei tahaks teada oma diagnoosi. Ma ise oma suures tarkuses olen endale läbi aegade pannud kõiksugu vaimsete haiguste diagnoose, sest minu arust on natuke kummaline endaga dialooge või muud sarnast pidada. Aga miks ma kardan? Sest ma tean, kuidas inimesed reageeriks. On inimesi, kes üritaks mind vati sees hoida ja minu eest kõik ära teha tahaks. Oleks neid, kes minuga suhelda ei julgeks, sest mida küll teised arvata võivad. Oleks ka neid, kes väliselt ei muutuks, aga silmadest on ju näha, et kõik ei ole korras. Ja just teie pärast ei tahagi ma teada, et olen hull. Tahan pigem iseendaga tikripõõsa kõrval dialooge pidada ja teel poodi kujutada, et olen gladiaator, kes ühendab endasuguseid ja tapab isandaid.
Aga tulles tagasi reaalsuse poole, räägiks ma kaheteistkümnenda klassi lõpetamisest ja ülikooli kandideerimisest. Sellest hetkest, kui oli teada, et ma lõpetan korralikult, on kõik minu üle nii uhked olnud ja mulle õnne soovinud. Aga kui ma teises klassis juba teadsin, et ma pean 12 klassi ära käima ja siis ülikooli minema, sest ma olen kõigist väiksem ja nõrgem ja saamatum, siis on ju loogiline, et see ei ole saavutus vaid eeldus ja kohustus. Pealegi arvestades, et poole sellest teest sai läbitud valetamise, osava ajastamise ja juhuõnne koostööl, siis ei olegi imestada, et teise poolega hakkama sain. Kuid kui ma ka ülikooli lõpetan ehk saan doktorikraadi mingil erialal, alles siis olen ma enda üle tõsiselt ja ausalt uhke. Ma loodan, et ka teie nõustute, et see on pagana hea hetk õnnelik olla.
Asju on nii raske planeerida. Sest kõik asjad lähevad ju alati natuke isemoodi ja juba Murphygi oma seadustega ütles, et kõik, mis saab viltu minna, see ka läheb. Sealt tuligi mulle geniaalne plaan. Nimelt ma peaks loobuma kõigist plaanidest, mis ei mõjuta mu elu suures plaanis ja ma peaks olema spontaanne ja ütlema tere mõnele ilusale näitsikule, mitte lootma, et loll juhus meie teed kokku viib ja me üheaegselt armume ja koos päikeseloojangusse jalutame. Või kui on soov, siis võtan magamiskoti ja kaks pakki kiirnuudleid ja asun maailma avastama, sest kõik on ju tegelikult niivõrd tehtav, kui väga vaja. Aga planeerida asju on väga raske ja sageli ongi kaos mugavam ja toredam.
Õnnelik. Ma olen väga sageli õnnelik ja mul läheb hästi. Kaldume kõrvale. Ma olen kindel, et minu elu kõige suurem madalpunkt ei ole nii hull, kui mõne nälgiva AIDSi haige aafriklase elu parim moment. Ja läheme tagasi. Vaadates Harry Potterit tuli mul mõte. Ekspekti patroonust või mis iganes see loits oli (sorri, ei ole nii hull fänn ka). Ja et meie armiga kangelane seda teha suudaks pidi ta mõtlema enda kõige parema mälestuse peale. Ja ma ei tea, mis minu oma oleks. Ma olen sageli väga õnnelik, aga ma ei ole kindel, et mu praegune heledaim moment oleks piisavalt tugev, sest kahjuks on nii, et alati on midagi, mis rikub kõik korraks ära. Nii et mina sureks Dementori küüsis. Masendav..
Aga enne kui ma magama lähen, kirjutan (loe: kopeerin) veel ühe asja. See on minu askist ühe minu iidoli kohta. Mu iidolid on võrratud.
Küsimus: Räägi Diogenese eluviisist.
Vastus: Ta elas reaalselt tänaval tünni sees, sest ta loobus pmst kõigest muust ja tahtis ilmaga karastuda..
Ta hüüdnimi oli koer, sest "ta ise ülistas koeralikku ellusuhtumist eeskuju vääriva näitena.Koerad elavad täielikult käesolevas hetkes;tunnevad vaistlikult ära nii sõbrad kui vaenlased;söövad,magavad ja roojavad vajadusel,ning ei tegele kunstlike normide seadmisega kõigile sellele." (Vikipeedia)
.
"Vahel hulkus ta Ateenas ringi keskpäeval, käes põlev latern. Kui talt küsiti, mida ta teeb, vastas Diogenes: "Otsin inimest." Kord kutsutud ta suursugusesse majja ja keelatud maha sülitada, mille peale sülitas Diogenes tollele näkku ja vabandas, et ei leidnud sobivamat kohta. Et karastada ennast erineva ilmastikuga, elas Diogenes Kybele templi vanades tünnides. Platoni abstraktset filosoofiat põlgas ta sügavalt ja pidas Sokratese tegelikuks pärandi jätkajaks Antishenest. Platon olevat oma Akadeemias koos õpilastega arutledes inimese definitsiooni üle jõudnud järeldusele, et inimene on kahejalgne sulgedeta olend, mille peale Diogenes kitkunud kukelt suled seljast ja viinud selle Platonile, hüüdes: "Vaata,ma tõin sulle inimese!"" (Jällegi Vikipeedia)
.
"Orjaturul küsiti ta ametioskuste kohta, mille peale küünik vastas, et tema teab ainult ühte ametit, mis on inimeste valitsemine ja tema sooviks isandat, kes vajab valitsejat (Lauses peitub sõnamäng, valitsemine ja väärtuste õpetus olid vanakreeka keeles samased.) Xeniades võttiski ta oma kahe poja juhendajaks.
Kõnelejana olevat Diogenes olnud ületamatu ja võitnud väitlustel keda tahes. Korintosel toimus kohtumine Aleksander Suurega. Suurmehed vahetasid vaid paar lauset. Diogenes puhkas päikesepaistel ja Aleksander, olles meelitatud võimalusest kohtuda suure filosoofiga, küsinud, kas ta ei võiks talle ükskõik millise teene teha – Diogenes vastanud: "Jah, astu päikese eest ära". Makedoonlane omakorda vastanud: "Kui ma poleks Aleksander, sooviksin olla Diogenes". (PS: Minu arust tuli veel peale seda Diogenese väide, et kui tema poleks Diogenes, sooviks temagi Diogenes olla.)
Teise variandi järgi vaadelnud filosoof teraselt hunnikut inimluid ja Aleksandri küsimusele, et mida ta vaatab, vastas Diogenes: "Otsin su isa konte aga ei suuda eristada neid orja omadest"" (Jah, sa arvasid ära, Vikipeedia)
.
Such badass deserves a place among my idols!!
Lõpumärkmed:
Kell on palju ja Cookie vajab mind rohkem kui teie, nii et tsauki.
Millegi pärast meeldib mulle leib piimaga ja ma ei tea miks. See on kummaliselt võrratu kooslus.
Aga teile nagu alati:
Nautige elu ja ärge kahetsege nii palju, suures plaanis on kõik tühine.
Järgmise korrani
Janus Pinka 16. juuli 2014
No comments:
Post a Comment