Stairway to heaven
Terekest jälle. Mina siinpool. Ja teie sealpool. Aga mis siis vahepeal toimunud on? Käisin Tartus arstil ja pidasin maha ka väikese perekondliku peokese esivanemate vananemise puhul. Aga mida kõike ma selle lühikese aja perioodi ajal nägin..
Rongiuksed avanesid ja seal nad olid. Kümmekond teismelist punkarit rongi põrandal. Kõndisin siis esmajoones tooli juurde, kust avanes vaade mõnelegi neist. Minu vaatevälja jäid kolm neidu. Muidugi oli minu vaateväljas kõvasti rohkem inimesi. Vanatädike lapselapsega, mingi magav naine, roadrunneri taustpildiga läpakast muusikat kuulav noormees, kes istus minu kõrval, aga ma ei mäleta enam, mida ta kuulas. Ja neid oli hulga veel. Aga need punkarid istusid rongipõrandal ja jõid 5-liitrisest anumast viina. See oli kummaline. Aga ometi, istusin ma seal ja vaatasin neid ja kuulasin pealt (halb komme, aga oih noh). Enamus sellest jutust oli täiesti kasutu ja mitte paeluv. Aga mingi hetk jäin ma vahele. Üks neist vaatas minu poole ja meie pilgud kohtusid. Ja ta lehvitas mulle ja ta naeratas. Ja see naeratus tegi mu päeva rõõmsamaks.
Peale arstil käiku ja enne mäkki minekut seisin ma bussijaamas järjekorras ja minu ette trügis üks blond tšikk kahe sõbraga. Ja ta küsis nagu muuseas, et kas ta trügis vahele ja ma vastasin, et ei, ei ole midagi ja ei olnudki. Miks ma nii vastasin? Mul oli muidugi hullult igav, tund aega tegevusetust ja mida veel, aga mis peamine. Põhjus, miks ma enda arust seda teha võisin oli see, et ta naeratas. Ma olen üpris veendunud, et kõige ilusam on inimene siis, kui ta naeratab. Päriselt ja ausalt.
Päevamõtted:
Ma olen viimasel ajal liiga palju mõelnud kindlatest inimestest, kindlatest juhtumitest ja mida ma oleks võinud teisiti teha. Aga sellest ei ole ju midagi rääkida. Suur osa neist asjadest ei ole teistel meeleski. Ja siis olen ma palju mõelnud ka sellest, mis ees seisab, aga kuna väga suurel osal minu plaanidest on kombeks untsu minna, siis ma ei taha ka neist rääkida. Nii et räägime millestki, mis on praegu aga ebamaiselt ebaloogiliselt udune ja segane.
Räägime blogidest. Mulle ei meeldi teiste blogisid lugeda. Aga mulle meeldib neid vaadata ja jälgida. Sest blogid on suurel määral nagu inimesed ise. Neil on oma eripärad ja peale vaadates on nad samasugused ent tegelikult hoopis erinevad. On blogisid, kus luuletatakse, jagatakse pilte sellest, mida on tehtud, räägitakse kakskeelselt sündmustest oma elus, räägitakse lihtsalt, mis toimub või tehakse kõike ja korraga ja läbisegi. Aga ma olen avastanud, et sealt saab teada asju, mida ehk inimene ise ei räägikski. Aga see ongi kummaline. Pluss asjaolu, et mõned blogid on aastate vanused on huvitav asi, sest siis on teoreetiline võimalus uurida, kas see inimene oli kahe aasta eest samasugune kui see, keda sina tead..
Stairway to heaven. Olgem ausad, see oleks lollus. Ma eelistan seda, kui sa pead ikka mäest üles ja alla ja paremale ja vasakule, läbi tule ja vee, õhus, maal ja vee peal käima, et jõuda igavesse paradiisi. Samas mõne inimese jaoks on ju paradiisiks tasuta wifi ja hunnik juustuburgereid. Ja samas mina ei taha üldse surra, nii et kas minu paradiis on nii kaua, kui ma elan või hea kristlasena surres (olen agnostik ateist), ärkan ma uuesti ellu, sest minu paradiis on maa peal? Või kuhu nad mu siis saadavad, kui ma põrgu peaks minema, sest kuum koht sarvilise pajas ei ole minu jaoks kõige hullem asi, mida ette kujutada suudan. Nii et jah, tee eduni ei tohiks olla vaid trepp, isegi metafooriline mitte, sest ma tahan vaheldust sellele astmete rodule, mis kuhugi ei vii..
Tsiteeriks ühte imetoredat inimest ja tema kohutavat maailmavaadet häbelikkuse, avatuse ja vestluses osalemise kohta. Lihtsalt loogikapuudumise tõttu annan talle varjunimeks Märtsijänes.
"peas hakkab selline töö pihta, et äkki ma ütlen midagi valesti, äkki nad saavad must valesti aru, äkki on kõik üldse kuidagi vale ja nõme ja niimoodi iga päev"
Ja ma jäin mõtlema, et kui sa just ajukirurg või midagi sarnast ei ole, siis võid sa ju vahel mõne vea ka teha. Ma ei näe põhjust karta asju, mis ei muuda suures plaanis midagi. Ehk tõesti ei taha enamus teist olla see imelik tüüp, keda kõik teavad. See tüüp, keda teretavad vanakesed ja kelle nime, minule ikka veel teadmata põhjustel, hõiguvad algklasside lapsed. See tüüp, kelle iga tegu jälgitakse vigu otsides või see tüüp, kes ei karda olla tähelepanu keskmes. Aga ometi, palun uskuge mind, see ei ole nii hull. Jah tõesti, vahel on kummaline, kui keegi midagi ütleb, aga olgem ausad, kartmiseks ei ole mingit põhjust. Pigem saabki vahel mõne hea naljaga hakkama.
Lõpumärkmed:
Agnostik ateist, abiseksuaalne, värvipime.. Tundub nagu ma mõtleks välja neid asju, aga see on päriselt nii, ma olengi selline..
Sellega ma täna lõpetakski.
Lisaks veel ühe oma esimese maailma probleemi..
Mul on kodus nii palju süüa ja nii vähe inimesi, kes sööks, aga ma ei taha kedagi enda juurde ka..
Täna oli mu issil sünnipäev. Soovin talle virtuaalseid õnnesid ka..
Aga teile nagu alati:
Ole rõõmus, julge ja lahe, ära karda, sest mina jään ju alati sinuga..
Järgmise korrani
Janus Pinka 12. juuli 2014
No comments:
Post a Comment