Ma kunagi tahtsin kõike teada
Hey, sulelised ja karvased ja need ülejäänud ka. Olen teid siis jälle natuke hüljanud, aga samas keegi pole väga igatsenud ka. Vähemalt ei ole ma veel mingit heiti saanud, et miks ma ikka veel jälle ei blogi. Aga see selleks. Ma ei tea, mida te mu praegusest olekust teate, nii et ma igaks juhuks kirjutan teile midagi, sest parem karta, kui mitte midagi. Karta ei tohi, see on paha.
Ma olen Janus Pinka. Sündinud 15. veebruaril kunagi ammu. Ma elan Sordis, aga 25. augustist on minu jaoks Tartus üks voodi ja kaks riiulit ja midagi veel broneeritud. Nimelt, ma lähen ühikasse elama. Miks? Sest ma olen põhimõtteliselt Tartu Ülikooli Õigusteaduskonna esimese kursuse õpilane. Ma olen ikka kummaline abiseksuaalne, värvipime, alakaaluline ja laisk isehakanud maailmaparandaja. Aga räägime millestki muust.
Näiteks, mida ma teinud olen viimasel ajal. Ma olen päris palju vaadanud ühte sarja, "Teen Wolf", sest üks tore inimene soovitas seda. Ja ma räägin sellest ka natuke hiljem. Ja siis ma loen hetkel ühte raamatut, "Mis sul viga on?", sest üks tore inimene soovitas. Mainimisväärne, minu arust vähemalt, on see, et nad mõlemad on 18-aastased tüdrukud. Aga see on ilmselt lihtsalt kummaline kokkusattumus. Siis veel ka see, et ma suhtlen hästi palju oma kassiga viimasel ajal, aga sellest ka hiljem. Aga kui ma kõigest hiljem räägin, siis millest ma praegu rääkida võiks? Mõtetest, mis said varem üles kirjutatud.
Päevamõtted:
Üks lahe inimene, ütleme tema kohta Cookie, saatis mulle ükskord ühe video. See oli suht tavaline video, ei midagi ebaloomulikku. Aga seal oli hästi palju inimesi. Ja ma teadsin neist väga suurt enamust. Iga inimene, keda ma kohtan, meenutab kedagi teist ja originaalsus hakkab lahtuma. Ja see tõi mind mõtteni. Ma tean liiga palju inimesi. Aga, mida selle vastu teha? Ma ei saa ju keemialabori kuuri taga inimesi hukata selle pärast, et ma neid tean. Ja pealegi, keda ma siis hukata laseks, sest kõigist võib suures plaanis kasu olla. Mõnest rohkem ja mõnest vähem.
Keegi küsis minult askis, et milline näeks välja minu unistuste tüdruk. Ma ei ole selles 100% kindel, aga on võimalus, et ta on päriselt olemas ja ma olen teda isegi kohanud. Ma ei ütle, kes ta on, sest teil ei ole vaja seda teada. Aga see tõi mind palju imelikuma ja ehk ka kurvema mõtteni. Mina ise ju ei ole ei tema ega ise enda unistuste mina. Ma tahan ja suudaks olla palju parem, kui see kes ma praegu olen, aga mul on üks mure. Ma ei suuda keskenduda, ma ei suuda ühest mõttest loobuda ja see ei lase mul olla ideaalne. Kui ma lahendaks ära selle näiliselt mõttetu ja idiootse probleemi, saaks ma alustada sellega, et olla ideaalsem nii enda kui ka selle unistuste tüdruku jaoks. Ja kui ma saavutaks ideaalsuse, siis ma avastaks, et ta on kohutav mõrd ja ma ei tahagi teda ja kõik algaks uuesti.
Paneks siis 3 väikest asja ühte lõiku, sest nad kõik on olulised ja keegi neist ei vaja mitte mingit iseseisvat lõiku. Esiteks, liiga palju kuulen ma viimasel ajal jutte ja säärast Dick.pic'idest. Ja ma tahaks toonitada, et isegi kui keegi võtab mind pantvangi ja ainus võimalus minu elu päästa on talle dick.pic saata, siis sa ei tee seda. Mitte keegi ei tohiks mitte kunagi mitte kellelegi mitte mingil põhjusel dick-pic'i saata. Kui sa seda näidata tahad, leia endale lõdva püksikummiga kaaslane. Neid on meie ühiskonnas ohtralt. Teiseks tahaksin ma ära mainida, et ma tegin endaga kokkuleppe. Teen enda jaoks projekti "Kaine august!" See tähendab, et ei joo need 31 neetud päeva alkoholi. Ja ma palun teil suhtuda mõistlikult. Austage seda ja et seda kindlustada, loobun ma järgnevaks 31 päevaks oma religioonsest joomamängust. Kolmandaks, ma viin endaga läbi uue katse, kui nii saab öelda. Järgnevad 9 päeva 1.-9. august see on ja ma tahan lihtsalt teada, kas ma olen selleks suuteline. Ka selle kohta ei ütle ma miks. Sorri..
SPOILER ALERT!!!
Järgnev lõik+nimekiri sisaldab spoilereid kõigile neile, kes ei ole "Teen Wolfi" näinud.
.
.
.
.
.
Vaatasin siis seda sarja ja paratamatult märkasin ma seal klišeesid. Ja ohtralt. Nii ohtralt lausa, et ma otsustasin, et ma ei räägi sellest, kui vastupandamatult ilusad 80% Teen Wolfi näitlejatest on ja ei räägi ka sellest, kui koledad on pooleldi muutunud libahundid. Siin on siis nimekiri klišeedest:
* On libahundid ja inimesed, kes neid jahivad ja ühiskond ei ole sellest teadlik.
* Inimesed surevad kogu aeg, aga massilist väljakolimist ei toimu.
* Koht, kus kõik toimub, on juhuslikult mingite jõujoonte peal.
* Libahundi ja Jahimehe vahel on armusuhe ja rohkem kui 1 korra.
* Libahunt saab tugevamaks kas tappes või peategelane saab ka ilma, sest sobiv ju.
* Parimatel sõpradel on kummalgi 1 vanem (ühel ema, teisel isa), kellega nad elavad.
* Kõik kepivad kõiki ja see ei häiri mitte kedagi.
* Vaenutsevad jõud loovad liidu, et midagi suuremat hävitada.
* MITTE KEEGI PEATEGELASTEST EI SURE! (v.a. Allison ja heterokaksik)
* Nende sõprade vanemad on šerif ja arst. Ehk pikad töötunnid ja kokkupuude vigastustega.
* Parim sõber muutub halvaks ja tagasi ka, ilma erilise vaevata.
* Inimesed surevad teismelistele sobivates kohtades.
* Keegi, kes on surnud, ei pruugi olla päriselt surnud.
* Kui peategelane surebki, siis valuta ja oma armastatu kätevahel.
* On raamat kõikidest müütilistest olenditest, mis on muidugi ladina keeles ja väga pikk. Aga keegi isegi ei ürita seda ära tõlkida, olenemata sellest, et nad peavad kogu aeg mingi hullu jamaga tegelema.
* Jahimehed tapavad end libahundi hammustuse korral. Kuigi on legend, et tappes ennast hammustanud libahundi (mis ongi ju jahimehe eesmärk) kaob see libahundi asi.
* Kõik tähtsad asjad on kuskil lollis kohas ja koos. Salakamber kooli all, tempel kiriku all jne.
* Mitte keegi ega miski ei ole niisama. Alati on kõik kuidagi seotud.
Ja sellised klišeesid on väga ohtralt ja ma suudaks seda nimekirja pikendada.
.
SPOILER-TIME OVER!
.
.
.
.
.
Mis sul viga on? Jah, selline on ühe raamatu pealkiri, mida ma loen. Mäletate, ma lugesin sealt lause, mis kõlas umbes nii, et kui paljud sinu mõtted on ikka sinu enda mõtted? Olen liiga palju selle autoriga sarnane. Ka mina olen kuulanud palju stand-up comedyt ehk minu arust kõige õigemat uudiste ja maailmavaadete kogumit, sest nad julgevad läbi huumoriprisma asju välja öelda. Ma olen päris palju tema mõtteid ka ise mõelnud, aga alati on see 10%, mis ei klapi. Olgu selleks, siis tema plaanide asukoha või sihtmärkide vahe. Ja kuna ma olen tema mõtteid varemgi kuulnud ja olen kuulnud neid hääle ja välimusega inimestelt, siis on see kordi kohutavam. Miks? Sest olgu selleks George Carlin või Hambahaldjas, ma suhtun raamatusse nii nagu siis kui kuulsin seda mõtet. George puhul, hakkan ma itsitama ja mõtte läheb mujale. Ja Hambahaldja puhul meenub see, et ta karjus minu peale ja see viib mu mõtted mujale. Ja see on kummaline. Aga ma soovitan seda raamatut.
Ah jaa, ma ju lubasin, et ma räägin Kissast ka natuke. Kissa on mu vana ja ülekaaluline kass, kellega ma viimasel ajal väga palju aega koos veedan ja juttu räägin. See jutt on ühepoolne, aga mõistmine on kahepoolne. Ma arvan, et me oleme nii palju koos, sest me oleme väga sarnased. Me oleme väga rutiinsed. Me magame mõlemad lõunani ja viimasel ajal magab ta mu padja kõrval, mis on minu arust nunnu. Me istume päev otsa diivanil ja ei tee mitte midagi. Meil mõlemal on väga palav kogu aeg. Kui me süüa tahame, siis me üritame ema ära veenda, et me vajame süüa. Ja siis on see, et me hoiame teineteist ja vajame täpselt õiges koguses teise hoolt. Mina kaitsen teda valjude helide ja arusaamatuste eest. Teen talle pai ja rahustan teda oma jutuga. Me suhtleme. Ma oleks talle justkui õpetanud ära ülimad käsud, sest mõne sõnaga suudan ma teda panna tegema paljusid asju, muidugi on vahel ka viipekeelt vaja. Suht enamusel kordadel vist. Aga tema? Tema hoiab mind mõistuse juures. Kui ma olen õnnetu, siis tuleb ta sülle ja rammib mind oma kivikõva peaga. Ta on minuga pidevalt koos ja see mõjub mulle millegi pärast toetavalt. Ja vahel on tunne, et ta on kõige parem isend kogu maailmas. Ma armastan oma võrratut kassi.
Räägiks siis ka natuke hommikutest. Mitte minu, vaid teie hommikutest. Nendest samadest, mis algavad kella 7 kandis. Sest tavaliselt ärkan ma 7 ja 9 vahel üles. Peaaegu iga hommik. Ja siis on energiat palju ja ma võiks maailma vallutada ja kõike muuta. Aga ma tean, et mind ei oota mitte midagi ees ja ma ei näe põhjust, miks ma peaks voodist üldse tõusma. Ja peale väikest mõtlemist ja ringi vaatamist, ma kohendan tekki ja magan edasi. Siis ärkan ma kella 10 ja kella 12 vahel. Aga siis ma ärkan väga unisena. Vaatan vaid kella, otsin kassi üles (kui ta on üldse lähedal), kohendan tekki ja magan edasi. Ja siis ma ärkan kella 13 ja 15 vahel. Ja siis hakkab mu kohusetunne mind piinama. Ma tean, et ma ei tohi kauem magada, sest siis hakkab keegi vinguma. Ja siis ma tõusen ja istun diivanile, kus ma olen niikaua, kui mul kell 3 öösel uni tuleb ja ma magama lähen. Ja need, kes arvavad, et mul on 12-tunnine üleval olek, siis ei, ma olen ka hommikuti tõusnud ja ka siis ei tule und enne kella kolme. Ja kõik see ainult ühe alusetu hirmu poolt tekitatud mõte.
Tahaks rääkida teismelistest. Mul on ilmselt natuke õigus ja natuke ei ole ka. Ma ilmselt pingutan natuke üle, aga samas väga mitte. Sest siin on minu arvamus. Teismelised ja just noormehed üritavad kõike koinida, mis liigub ja tundub olema naissoost. Ja kõik, kes seda teinud ei ole on haledad hädapätakad ja neid tuleb kiusata. Ja tüdrukud on veendumusel, et ainus, mis neil pakkuda on, ongi seks. Ja ma ei mõtle all vaid otsest rüvetust, kus mees sisestab oma peenise.. Okei, ma olen kindel, et ma ei pea jätkama. Ma mõtlen kogu seda nalja, kus mõne neiu seelikupikkus on olematu ja dekoltee on nabani. Push-up rinnahoidjad ja meiki kilode viisi. Ma ei ütle, et see mulle meeldi, aga mulle meeldivad ikka veel naeratused ja imelikud jutud, mida vaiksed inimesed räägivad. Aga see on vaid minu arvamus ja teisi kritiseerida on ju alati lihtsam ja lust ka.
Ma kardan suureks saada. Sest otsa saab kõik, mida saab ette planeerida. Arvasin, et sain suureks, kui võtsin poes korvi ja kommipaberi jaoks otsisin prügikasti. Aga nüüd, kus tuleb ema ja isa kaitsavast kodust välja ronida ja mingi täiesti võhivõõraga tuba jagama hakata, nüüd tekivad mured. Ma kardan, et ta ei ole selline nagu mu praegune toakaaslane imetore Kissa. Nimelt, ma kardan, et ma ei saa temast tüki singi ja kolme paiga lahti. Ma loodan, et ta on mõistev ja lahe tüüp. Ma loodan, et ta on justkui minu Obi-wan, Hagrid või Bron ehk vanem ja targem õpetaja, kes mind natukene maailma eest kaitseb. Aga samas kui ta on Darth Vader, Voldemort või Galbratorix, siis eks ma pean hakkama saama. Ma ei tea, mis mind nii ühikas kui ka ülikoolis ees ootab, mis tähendab seda, et ma ei saa ka selleks väga valmistuda. Pean tegema midagi, mis mulle ei meeldi. Improviseerima..
Lõpumärkmed:
Tuba on kuradi väikseid putukaid täis ja nad kõik üritavad mu silma pääseda.
Tegin omale ka kõrvalblogi, mida ma ilmselt ise vajama hakkan: Teeme Janusega süüa
Kaine august! on eranditeta idee. Ma vajan seda. Septembris tõmbame jälle nosud täis ja naudime oksemaitset ja räiget peavalu. Rääkimata mäluaukudest.
Aga teile nagu alati:
Naudi elu, sest kõik saavad kalli, ka need, kes ei taha.
Järgmise korrani
Janus Pinka 31. juuli 2014
No comments:
Post a Comment