Maasikad, herned ja karusmarjad
Hey. Kell on päris palju ja mul ei ole und. Või isegi nagu natuke on, aga kuna ma uurisin netist ühte asja, seda sama, mis mu mõtetes kogu aeg on. Ja millest ma kuidagi lahti ei saa. Aga kuna ma ei taha sellest teile veel ja ehk mitte kunagi rääkida, siis ma rohkem ei õrrita. Aga põhimõtteliselt ei taha ma praegu mõttetühjalt olla, nii et ma otsustasin blogida.
Aga mida ma siis täna tegin. Ma ärkasin üles ja istusin natuke aega diivanil. Siis kirjutas mulle aga Candy ja peale natukest jutuajamist soovitas ta mul õue minna. Seda ma tegin. Läksin siis ja mängisin täiesti üksinda korvpalli. Ma võitsin. Ma mängisin siis 21 ja nendele, kellele see midagi ütleb, siis enne lõppmärgini jõudmist pidin ma ühe mängu jooksul peatuma ka 5, 15 ja 10 peal. Aga samas ei kahetse ma midagi. Peale seda läksin ma koju ja leidsin oma vanemad, kes olid aeda minemas. Läksin siis nendega kaasa ja aias ma suurt midagi ei teinud. Sõin vaid maasikaid ja herneid ja näppasin naaberaiast ka mõned karusmarjad. Võrratute asjade nimel võib ju natuke reegleid painutada.
Aga sealt läksin ma edasi linna. Oli seal siis Raskete keldrivattide kontsert. Läksin siis sinna ja hämmastaval kombel olin ma peaaegu esimene inimene seal. Aga siis hakkas rahvast juurde ilmuma ja ma räägin sellest ka natuke. Aga enne seda räägin ma veel natuke. Täpselt siis kui kontsert lõppes sain ma kokku ühe sõbraga ja siis läksin ma linna peale jõlkuma. Käisime nii KEKis kui ka raudtee juures maid avastamas. Käisime ka kesklinnas ja mängisime natuke malet. Ja sealse seltskonna tõttu oli see kõige awkwardim malemäng minu elus ja kui sa tunned ennast puudutatuna, siis nojah, okei. Aga siis tulin koju, tegin Kissale pai, lugesin natuke raamatut ja siin me siis omadega oleme. Tass teed, Enne oli nii ja ei midagi muud.
Päevamõtted:
Kuna ma olen huvitatud hoopis teistest asjadest kui enamus ühiskonnast, siis ma ka jälgin teisi asju. Selle asemel, et märgata, et mida laval lauldakse või jälgida muusikalist arengut heliteoses. Mina jälgisin hoopis trummarit. Ta on küll ilus poiss, aga mitte seda ma ei jälginud. Ma vaatasin tema käte ja silmade kordinatsiooni. Selle perioodi jooksul, mil ma teda jälgisin, vaatas ta harva sinna kuhu ta trummipulk lajatas. Ta vaatas enam-jaolt sinna, kuhu lajatas järgmine mats ja vahel harva vaatas ta ka taevasse. Ma ei tea, mida ta seal nägi või ei näinud, aga võrratu oli vaadata, kuidas keegi tõesti naudib seda, mida teeb ja see, et ta ei mõtle üle vaid elab hetkes või siis järgmises.
Aga räägime siis ka rahvast, kes kohale ilmus. Kui välja jätta mind ja veel umbes 5 inimest, kes võtsid koha juba alguses kuhugi varju ära, oli teisi huvitav jälgida. Ma ei tea, miks, aga enamus inimesi ootab kuskil eemal. Näiteks teisel pool kultuurimaja või ma ei tea kus veel. Aga siis nad kogunevad. Ja ei koguneta mitte lava ette vaid hoopis vastupidi. Inimesed ronivad pigem puude alla peitu või siis kogunevad kellegi teise selja taha. Ausalt ka, ma alustasin istumist üksi ja siis istusid neli inimest minust vasakule. Aga kõik ülejäänud inimesed, kes üldse minu läheduses olid, istusid meie selja taga. Täiesti kummaline. Aga ka see ei olnud veel kõige imelikum. Peaaegu mitte kordagi ei kõndinud keegi minu eest läbi ja ma istusin lavast kaugemal. Ja ma istusin keskmest vasakul, nii et inimesed ronisid minu ja puude vahele, mitte minu ja keskme vahele.
Ah jaa. Mul on teile käsk. Mitte palve, vaid käsk. Te võtate nüüd pagana 20 minutit oma väärtusestust elust ja guugeldate värvipimedust, nii kuis jõuate. Mul on ausalt kopp ees sellest jamast, et te arvate, et ma ei tea, kuidas maailma näen. Eriti kui inimesed, kes mulle ei meeldi teevad selle üle "nalja". Täna malet mängides, otsustas keegi, et ha ha ha, sa ju ei tea, mis värvi nupud on. Ma lõikan varsti kellegi kõri läbi, kui ta hakkab mulle rääkima, mida ma mustast ja valgest tean. Ma ei ole teie peale pahane, aga kurat võtaks, sa elad ajastus, kus pea kõik on netis üleval, nii et palun vii end eluga kurssi. Sest iga nali kaotab oma võlu, kui ma seda 7000 korda kuulma pean.
Aga ma tahaks teha midagi, mida ma ei ole ammu teinud. Ma tahaks teha shout-outi Roone Roostile. Miks? Sest tema raamat on nagu minu vigane mõttemaailm. See oleks justkui selline olukord: Jahimehed leiavad gepardi ja lasevad kogemata ta ühe jala puruks. Jah, neil on gepard ja nad saavad ta lihaseid, luid ja sabakarvu uurida, aga ometi on ju midagi valesti. Väga valesti. Aga samas ei suuda ma ka kogu tema raamatut siia ümber trükkida, et selles muudatusi teha. Sellest hoolimata usun, et ta on natuke kummaline ja see ongi ju lahe. Nii et jah, kõik, kellel on võimalus ja kes ei ole seda teinud ja kui ma sind mõnitan kogu aeg, siis ka vist mitte, aga palun, kõik teised, minge raamatupoodi või raamatukokku ja hankige see raamat ja lugege see läbi ja jätke meelde. Ma arvan, et see ei ole teie lugemistasemest üle. Hankige endale "Mis sul viga on?" enne kui hilja.
Aga kuna ma leidsin lõpuks paariks päevaks motivatsiooni tõusta diivanilt ja midagi ära teha, kas kasulikku, seda ma ei tea, aga midagi ikka ju. Siis ma ei imesta, kui ma homme õhtul koju tulen ja blogi avan ja siia midagi kirjutan, sest maailm on mõtteid täis ja meie peame need lihtsalt üles otsima ja kinni püüdma. Aga kuna mul ei ole targemat ideed, kuidas seda sissekannet lõpetada, siis panen siia laulusalmi, mis on selles laulus, mida ma enamuse selle blogi ajast kuulasin, nii et palun:
Kui enne olin kuulikindel, nüüd ma veritsen
Ei suuda ära imestada, miks küll seda teen
Kui enne karjusid mu pihta, nüüd sa oled kuss
Ja kogu aeg on käimas mingi kuradima... jama!
Lõpumärkmed:
Ma leidsin motivatsiooni.
Ma tänan kõiki, kes seda otsida aitasid, isegi kui te seda ise ei tea.
Kui minul oleks GoT pere, siis oleks selle moto: "Kõik saavad kalli, ka need, kes ei taha."
Aga teile nagu alati:
Naudi elu, sest nagu keldrivatidki arvasid: Hoiame kokku.
Järgmise korrani
Janus Pinka 1. august 2014
No comments:
Post a Comment