Värvilised inimesed..
Alustaks siis vahelduseks positiivse noodiga. Nimelt ei olnud täna kohe üldse minu päev ja samas nagu oli ka. Käisin siis täna linnas, Tartus, ühikas, ülikooli raamatukogus, raamatupoodides ja siis tulin veel kõige lõpuks koju ka. Aga enne kui me sinna jõuame, räägime asjadest, mis midagi ei muuda. Aga ega tänane päev ka enam väga ei muuda, vist.
Päevamõtted:
Alustaks siis enam kui aastavanuse minu enda tsitaadiga. Sest kui mina end ei tsiteeri, siis kes seda ikka teeb. "Ma vist üldse armastan inimkontakti. Ma armastan inimesi." Nii et ma olen ikka päris hullusti muutunud. Ma suht reaalselt ei talu pea mingit inimkontakti. Ära ma just ei sula ja surma pole ka veel saanud, aga iga kord kui keegi mind puudutab tekib mu peas kaks reaktsiooni: nutune "miks?" ja lootus, et ta enam ei puuduta. See on nii imelik reaktsioon, vist, aga inimpuudutus tundub jube. Inimkeha on rõve ja räpane asi ja natuke imelik ka. Aga on kaks ligikaudset erandit. Esiteks kallid, need on head. Teiseks erinevad reaalse massaaži kummalised variandid, kui need on mõlema osapoole vabal tahtel. Ehk on midagi veel, aga see on väga erandlik siis.
Läbi aegade on olnud vastuseta küsimus, mida naised tahavad. Mina aga lükkaks selle suuremasse küsimuse. Mida inimesed tahavad? Nii mehed, naised, kui ka need, kes kummagi osapoole alla end ei liigita. Ma ei suuda seda välja mõelda. Noh jah, meil igal ühel on oma väike unistus. Kes soovib armastust, kes soovib midagi unustada ja kes tahab minevikku tagasi. Ja mustmiljon muud soovi. Aga mida te suures plaanis tahate? Ma ei mõista, kuidas on võimalik, et inimesed jooksevad minust kiiremini maailmas ringi, kui neil ei ole sihti. Kui vaatan oma generatsiooni madalamat otsa, pettun ma pea alati. Sest kui mõne inimese suhe kestab vähem kui minu fb hüvastijätt hea sõbrannaga, on midagi viltu. Ja kui te armastust ei otsi, siis ehk rikkus. Lotot nad ei mängi ja nende haridustase on leebelt öeldes puudujääkidega. Ja ehk hea tervis? Kui ma näen sind õllepudeli ja suitsupakiga, ent tean, et sa ei ole midagi treeningulaadset ammu teinud, siis ka see ei ole ju õige. Nii et mida te siis tahate?
Advokaadid. Ma ei tea, mis imestaatuse nad omandanud on, aga on kummaline kuulda inimesi enda ümber. "Mida sa õpid?" "Õigusteadust." "Jaa, advokaate on vaja." Iga kord, kui ma seda lauset kuulen, sureb väike osa minust ära. Miks? Sest te ei arvesta ühegi teise võimalusega. Ma harin teid natuke. Minul kulus selle info leidmiseks internetist ligikaudu 2 minutit. Aga siin on mõned ametid, mis on õigusteaduse haridusega inimesele: Kohtunikud, prokurörid, kohtutöötajad, kohtutäiturid (kohtuametnikud), juristid, notarid ja ma olen veendunud, et neid ameteid on veel. Sest näiteks eri riikides on see pisut erinev.
On kaks võimalust.. Esimene on see, et see juhtus päriselt. Teine võimalus on see, et midagi sarnast juhtus ja mu aju genereeris sellele asju juurde. Aga jah. Seisin siis oapeenra kõrval (pmst saate aru ju). Ja mu ema ütles midagi. Aga kuna mu aju on võrratu ja paneb asjale juurde, siis ma kasutan oma sõnu, sest nende viimistlemiseks on mul olnud liiga palju vaba aega. "Maailm kaotas filosoofi minu näol." Aga samas ju ei kaotanud ka. Üks suur põhjus, miks ma ei läinud filosoofiat õppima, oli see, et kuigi mulle meeldib filosofeerida ja ma tahaks olla koos teiste endasugustega, ei salli ma vanu filosoofe. Miks? Sest, kui mingi karvane vanamees elas aastal 390 enne Onu Jeesuse sündi, on väike võimalus, et minu kui elu alustava noore vaatenurgad maailmale on samad. Samamoodi ei saa ma ka ju samastuda Prantsuse revolutsionääridega. Ma elan riigis, kus minu elu ajal on toimunud üks korralik protestiaktsioon. See oli siis kui keegi tegi Aljoošaga midagi. Enne minu sündi? Alustame sellest ajast, kui meie riik tekkis. Aasta siis oli 1918 ligikaudu. Enne seda me kirjutasime luulet ja käisime Tartus laulmas. 1918 kandis saime me natuke sõda pidada. Ja siis pani Päts diktatuuriga ajama ja noh long story short 50 aastat kommusid. Aga siis hakkasime me uuesti laulma. Ja me mitte ainult ei laulnud vaid me võtsime ka käest kinni ja tegime inimketi läbi kolme väikeriigi ja kui ma eksi, siis olid seal augud sees. Aga jah. Ja laulsime öösel ka natuke ja rohkem võimule vastu astumisi ma ei suuda meenutada. Samas mainitud revolutsionäärid elasid ajal, kus rahvas läks giljotiini alla ja lõpuks saatsid nad sinna ka kuninga.
Aga samas tekib küsimus, miks ei kohtunik olla filosoof ja kes keelab notaril asjade üle mõelda? Miks minu uus ja õigusepõhine elu ei tohiks olla ideeline. Äkki just minu soov loobuda ajuvabast mõttetusest ja teadmised minu õigustest muudavadki maailma. Äkki ma leian üles seaduseaugud ja kunagi hiljem ei olegi 13-aastased nii läbikukkunud. Maailm võis küll kaotada filosoofi, aga võitis ehk revolutsionääri.
19-aastat olen mina elanud Süsteemis. Enne mind tegid seda ka minu vanemad ja nende omad ja nende omadki. Alustame koolist. See on jäämäetipp. Seal valitseb hiiglaslik ebapädevus, ebaloogiline võrdsus ja salajane anarhia. Ebapädevus väljendub selles, et meie kirjandusõpetaja on lugenud läbi 2000 raamatut, aga ta ei oska seda seostada meie igapäevaeluga. Ma ei suuda ikka veel enda ja Andrese vahel väga ühiseid jooni leida. Ehk see, et me mõlemad kannatame süsteemi tõttu? Ebapädevus väljendub ka õpilastes, kes end kolmedega koolist läbi veavad, esmaspäevaks unustades, mis reedel õpitud sai. Võrdsus on asi, mida meie ühiskonnale meeldib igast võimalusest serveerida ja eksponeerida. Aga sellist asja ei ole ju olemas. Võrdse elu põhimõte eeldab elu puudumist. Koolis on ju tore, et kõik käivad 12 aastat. Kõik lähevad sinna pea seitsmeaastaselt ja pea kõik saavad samu aineid. Aga see on vaid vale, isegi mitte ilus vale. 12 aastat? Kes selle välja mõtles, et kõik, mida ma omandama pean, saan ma selgeks 12 aastaga. Ehk kuluks mul aasta vähem või rohkem. 7-aastaselt kooli? Miks? Sest kõik tattninad on sama targad? Ja kõige suurem idiootsus on panna kindlalt määratletud ained neiks 12 aastaks. Oeh jah. Miks on nii, et atleedid, bioloogid ja informaatikud peavad õppima ajalugu ja kunsti, mis neid ei huvita? Ja miks peavad ajaloofännid ja tulevased artistid ja maalikunstnikud õppima tuhandeid taimi ja füüsikavalemeid, mida nad elus kunagi ei vaja. Vana hea anarhia. Võimu pea täielik puudumine. Kui kõik teavad, et koolis on grupp suitsetavaid alaealisi, enamus inimesed on koolireisidel mõnusalt maani täis ja tunnis ei pane keegi midagi tavaliselt tähele, on ilmselgelt kuskil viga sees. See on peamiselt vist sellepärast, et õppejõududelt on ära võetud kõik õigused õpilase karistamiseks. Ma ei ütle, et vitsa ja pussnuga silma, aga vana hea peale tunde olemine või koolist paariks päevaks keelu saamine, mille liigses esinemisel heidetakse õpilane koolist välja või pannakse aastat kordama. Jah, see on see koht, kus ma ütlen, et see on kooli süsteemi vigade jäämäetipp ja mäletate, et kool oli Süsteemi vigade jäämäetipp.. Süsteem tuleks jupp jupi haaval ära kaotada ja uus selle asemele teha. See ei ole tõesti kerge protsess, aga ega kõik ei saagi kerge olla. Mul on kahju neist noortest, kes on selleks ajaks, kui ma Imperaatoriks saan, on õppinud koolis näiteks 11 aastat, sest nemad saaks kõige hullemat kahju ilmselt.
Koolist rääkides. Oh, mu lemmik asjad, kus loogika puudused üles leiab on kooli esindamise korrasätted. Kui ma olen 18 või vanem, siis miks ma ei või näiteks vaba aja tekkides sõpradega minna spordibaari ja väikse õlle libistada? Ma saaks aru, kui ma sellega rikuks teiste reisikogemust või karjuks korduvalt üle baari, et ma olen Natsionaalsotsialistliku 32. Lüütseumi (Ilmselgelt väljamõeldud kooli nimi. Don't get your panties in a wad.) õpilane. Miks ma ei võiks ka hotellis, oma toas rahulikult siidrit limpsida, kui see ei ole hotelli reeglite vastu? Miks meid viiakse iga-aastaselt samasse kohta, kui see ei ole ükski aasta enamusele grupist meeldinud? Miks on keelatud pea igasugune isetegevus, kui organiseeritud plaan puudub või põrub? See on reaalne mure, millele koolireisi korraldajad peaks rõhku panema. Ja kui keegi rikub reisil seadust või räigelt kokkulepitud reegleid, siis teda järgmine kord kaasa ei võeta ja asi ongi ants.
Ja ma käisin Tartus. Täna ei ole minu päev. Sest kui on üks asi, mida ma sallin vähem kui puudutused on see vesi. Täpsemalt vesi, mis puudutab minu välist kesta. Välja arvatud minule sobivast dušiotsikust minu pihta langev soe vesi. Kõige jubedamad kohad, mida vesi pea igapäevaselt puudutab on huuled, käed, jalad ja mingil määral nägu. Umbes selle järjekorras ka. Ja miks ma seda räägin? Esiteks sadas päev otsa vihma. Algusest lõpuni. Meenub lause. "Piiblis sadas 40 päeva ja 40 ööd. Nad nimetasid seda suureks uputuseks. Meie Eestis nimetame seda suveks." Aga samas ei sulanud ma ära ja jõudsin Tartusse. Tegelikult tuuritasin isaga natuke Jõgeval ka enne, aga see selleks. Bussijaamas nägin ma sõpra. Kuigi ta oli üks esimesi inimesi, kes mu blogis oli, saab ta alles nüüd nime. Ihukaitsja. Sõitsime siis bussiga Tartu. Käisime raamatupoes, kus oli mingi kahtlane müüja, kellele ma ütlesin, et ma veel mõtlen natuke. Ma loodan, et ta ei oota mind tagasi, sest ma sain teisest poest täpselt selle, mida ma tahtsin. Käisin ka ülikooli raamatukogus. See oli omamoodi keeruline ja arusaamatu kogemus. Aga ma sain hakkama ja midagi väga hullu ei juhtunud. Ma pillasin kõigest oma ID-kaardi mingi naise monitori taha, kõndisin otsejoones valesse kohta, võtsin kolm korda vale raamatu ja kõndisin iga ühega neist pea 50m edasi-tagasi. Aga siis sain sealt ära. Ja läksin oma ühikavõtit otsima. Peale natukest segaduses ümbes majade rallitamist, sain ma siis peaaegu ilma suuremate probleemideta oma asjad kätte. Läksin siis oma uude koju. Kui mu toakaaslased ei ole ninjad, siis neid seal ei olnud. Aga samas oli seal lahtine mahlapakk, määrdunud sööginõu ja ka töötav arvuti, nii et ehk ta ikkagi on olemas.
Enne kui ma lähen edasi. Räägin natuke oma ühikakaaslastest. Kohtasin kolme tüüpi inimesi oma elamu lähistel ja sees. Esimene on minu kõige vähem lemmikgrupp. Passiivtiblad. Jah, ma kohtasin juba sellist olendit. Kuigi see on vist kergelt ennatlik, sest ma kuulsin vaid ühte sõna. See kõlas umbes nii: "Huijob." Ta ei olnud rõõmus, kui ta seda ütles. Teine grupp on värvilised inimesed. Ma ausalt ka ei ole rassist ega midagi, aga ma reaalselt kasvasin üles 99,95% valges keskkonnas ja värvilised inimesed on minu jaoks harjumatu nähtus. Ma vaatan neile järele, pilk peatub neil ja ma üritan neid vältida. Sest ma tean, et ma ei ole valmis rassivaheliseks sõprussuhteks. Aga küll ma üle saan sellest. Tartu on palju multikultuursem keskkond. Ja kolmas grupp, kes on mainimistväärt on ilusad tüdrukud. Neid oli ohtralt. JA NAD NAERATASID!!! See on suht kõige ilusam asi, mida inimene teha saab ja nemad tegid seda. Samas ei öelnud ühelegi neist midagi ja paariga neist oli kummaline kokkupuude, nii et algus oli ju hea. Ja siis olid mingid tavalised inimesed, kes ei üllatanud mind oma olemusega.
Ja kuna ma midagi ära ei lõhkunud ja keegi mind keelama ka ei tulnud, vaatasin ma natuke oma toas ringi. Minu pool toast on tühi. Toakaaslase oma asju täis. Ja see pani mu perfektsioonivajaduse räigelt piinlema. Ma küll isegi ei puudutanud midagi, aga ta riiulites ei tundunud olema mingeid loogilisi paigutusi. Aga samas tema riiul, tema asjad, tema mure ja nii edasi. Tõmbasin ka siis köögis sahtleid lahti ja vaatasin ringi. Mainimisväärne on see, et ma leidsin kolmest erinevast kohast makarone. Kaks kotti soola, mingeid imelikke maitseaineid, teesid, putrusid ja üldse oli seal kummalisi toiduasju. Aga ei mingit süsteemi ja see oli natuke jube. Ma vajan süsteemi. Söögiriistade sahtlis olid vaid lusikad. Sest kahvlid olid kraanikausi kohal kapis, kus valdas segadus. Minu arust oli seal asju puudu ja üle ja üldse oli süsteemist puudus. Ma oleks eelistanud, et mul oleks olnud seal keegi, kes mulle täpsustaks seda kaost.
Aga kuna Ihukaitsjal oli vaja Tartus üksi asju ajada, siis istusin mina ühikas ja vaatasin aknast välja. Ma näen oma aknast jõge. Ma pean pidevalt jõge ületama ja see oli ja on iga kord hirmus. Ma lugesin ka natuke Eesti vabariigi põhiseadust. Seal oli huvitavaid asju, mida saaks vajadusel perversselt ära kasutada. Soovitan seda kõigile gümnasistidele, kes on süsteemi vastu. See maksab vähem kui 4€ ja kui sa suudad õpetaja seadustega maha murda, siis on sul minu respekt. Kui mina oleks oma õigusi ja asju varem teadnud, oleks ma ilmselt kõige kohutavam inimene oma koolis olnud. Sest nagu ka elu, on seadused liiga sageli mitmeti tõlgendatavad. Aga siis istusime tagasi bussi peale ja kruiisime koju. Koduteel käisin selverist läbi ja ostsin omale šokolaadisõõriku. Nomnom, see oli hea idee.
Aga shout-out inimesele, kellest ma viimasel ajal ehk natuke liiga palju räägin ja mõtlen. Aga tema on ainus põhjus, miks te seda sissekannet sellisena näete. Kui ta poleks küsinud, et millal ma jälle blogin, siis ei oleks ma ehk täna midagi kirjutanud. Aga nüüd on siis midagi netis olemas. Me täname sind, Inglike!
Teen midagi, mis ehk ei muuda midagi, ehk on positiivne ja ehk ei ole ka.. Aga siin on tema blogi:
Maailma lõpus saab kohvi
Miks ma seda jagan? Sest see on kummaliselt lahe blogi ja see on väga mitmeti väga minu blogi sarnane.
Lõpumärkmed:
Ma olin aasta eest tegevuselt suhteliselt samasugune. Mõtlemiselt hoopis teine jutt.
Ma lugesin aastataguseid sissekandeid ja mulle meenusid paar vestlust. Oeh jah..
4. august 2013: "Ja eile ja täna on mu õhtu palju paremaks muutnud see, et üks neiu on mulle sõnumi saatnud sõnadega: "Tahtsin head und öelda!..." See teeb nagu päeva täiega rõõmsamaks."
Kes see neiu oli? Ja kuidas teda leida?
Aga teile nagu alati:
Naudi elu, sest ka värvilised inimesed söövad makarone.
Järgmise korrani
Janus Pinka 26. august 2014
No comments:
Post a Comment