Tartu - mingite mõtete linn või midagi nii oli..
Und ei ole, kell on palju, jah teil on õigus, on aeg blogida. Aga mis siis viimase kahe päeva jooksul minu elus toimunud on? Tegin ühe arvuti mängu läbi, lugesin raamatu läbi, higistasin nagu jube, sest kui õues on +30 kraadi, siis mina supergeenius lähen ju pikkade riietega välja. Aga ma käisin siis Tartus ja kuna mu elu on megahuvitav kõigi jaoks, siis räägin teile minu rännakust mööda heade või oli see suurte mõtete linn. Ja mind tänati rongis täpse raha andmise eest.
Õige teekond algab kodust sellega, et sa avastad, et sa oled jobu ja oled jälle hiljaks jäänud. Siis jooksed bussijaama (viadukti juurest), et seal mitu minutit puhata enne kui bussi sisenemise järjekord sinuni jõuab. Siis loksud sa kummalise vanahärra kõrval Tartu poole.. Kogu aeg nalja teha üritav sõbralik vanaonu läks millalgi peale Kaareperet maha, vist. Ja siis enne Jõgevalt välja jõudmist on sul ka kaasavõetud raamat läbi loetud ja sul on palav. Lähtes, vist, istub sinu kõrvale kummaline noormees, kes ei ütle kogu reisi Tartuni mitte ühtegi sõna. Teda iseloomustasid peamiselt neli asja. Esiteks oli tal maasikas kaela peal. Teiseks vaatas ta pidevalt temast kaks korda suuremat neidu, kes koos temaga bussi tuli, ja nad naeratasid teineteisele. Hiljem kohtasin neid ka mingis pargis, nii et jah. Kolmandaks oli see, et ta istus kogu aeg telefonis, aga kuna ma olen hea inimene, siis ma ei jälginud, mida ta tegi. Neljandaks ja peamiseks, tal olid lühikesed püksid ja t-särk, hull kahetsus tuli peale. Jõudsin siis linna, avastades, et mul on 40 minutit bussijaamast rongijaamani jõudmiseks, jalutasin aeglasel sammul läbi kesklinna.
Kaubamaja juures kuulsin ma oma nime. Mitte sosinal vaid korraliku hõikena. Ja üle õla vaadates ei tundnud ma kedagi ära. Aga kaks noormeest vaatasid mulle otsa. Kiire vestluse tulemusena selgus, et üks neist oli Jõgevalt ja lausa mu fb sõber. Piinlik, kuidas vahel inimesi lihtsalt ära ei tunne. Kusjuures see ei ole esimene kord, kui mul nii juhtub. Pärast kohtasin ta sõpra veel kord linna vahel ja ta ütles mulle tsau. Kas pole kummaline kui kiiresti on võimalik sõpru leida. Aga siis natuke aega hiljem lõhkise huulega ja tuima lõuaga kesklinna poole koperdades märkasin tänaval venekeelset kirja: "Valja, anna andeks. Ma armastan sind!" Sounds like somebody done f**ked up good. Aga siiski ei olnud ma kesklinnas kaua ja juba varsti leidsin ma end teel rongijaama poole. Minu läheduses kõndis üks üpriski lihases kutt ja me istusime koos rongi peale. Istusime koos isegi samas pingivahes ja kui ta ostis pileti Jõgevale, siis oli veelgi imelikum, sest ka teda ma ei teadnud ju. Aga siis olin veel hea lapselaps ja viisin vanaisale mingi rohu ära ja siis kodus panin veel oma potentsiaalse tulevase arvuti kokku. Võrratu on installida asju arvutisse, mis läheb üle installimisele, midagi ei karda, aga väga ei viitsi ka installida.
Päevamõtted:
Ma tean liiga palju inimesi. Tartusse minnes kohtasin ühte inimest, kellele oleks hõiganud tsauki, kuid jõudsin enne avastada, et ta on lihtsalt väga sarnane. Bussi tulnud neiu ja veel umbes 5 neidu Tartus meenutasid mulle üht mu anontuttavat, aga see võib ka sellest tuleneda, et enamus ülekaalulisi, keda ma ei tea, näevad minu jaoks suht samasugused välja. Ja kõndides mööda Tartu tänavaid kuulsin ma ühte häält ja naeru ja iga kord, kui ta oma suu avas, käis must külmavärin üle ja ma vaatasin üle õla. Ja ikka veel ei olnud see mu tuttav. Samas mulle meeldib inimestega suhelda, aga ma tahan ka privaatsust ja turvatunnet, nii et ma ei teagi, mis selle kõigega saama hakkab.
Ma pean leidma viisi kuidas erineda. See ei ole mingi absurdne iha, aga samas ma suudaks vist elada, kui ma oleks osa hallist massist. Ma tahan, et mind teaks enam inimesi, kui mina tean, aga seda on raske saavutada, sest ma tean inimesi, kellel pole minu eksisteerimisest õrna aimugi. Ma olen mõelnud päris palju, kuidas seda teha. Kaks peamist viisi, kuidas seda teha on revolutsiooniline mäss või siis enda mingil määral lolliks tegemine, sest mõlemal on omad plussid ja miinused. Pluss ma ei ole inimene, kes väga kardab, mida inimesed minust arvavad. Ennegi on minu pihta pahasti öeldud, aga see selleks.
Ma pean rääkima enesetapust. Peamiselt sellepärast, et te olete kari lollakaid ja ma kardan, et keegi võib teist sellega hakkama saada. Tuletan meelde, et see on halb idee ja kui sa enesetapu teed, siis ma isegi ei kirjuta su seinale RIP mitte. Aga samas ma saan aru, miks inimesed seda teevad. Ma olen oma peas jaganud enesetapjad kaheks suureks massiks. Esimesed on siis need, kelle elu on mõttetu, kõik on valesti ja see on justkui enesepäästmise viis. Aga okei, sinu mured saavad otsa, aga mõtle sellele, et keegi on pidanud ju sinu eest hoolitsema. Su vanemad on su arveid kinni tagunud ja oleks üpris loll tegu nende 13-aasta pikkune investeering vastu taevast lasta. Nii et sorri, aga sul on kohustus oma muredest üle saada ja edasi elada. Kasvõi selleks, et mul oleks, kelle kallal vinguda. Ja teine suur grupp on "nalja pärast". Kuigi see on üks mu elu eesmärk näha, kuidas keegi rongi rataste vahel ribadeks lendab, nii et vird pritsib igas suunas, siis loodan, et see on inimmannekeen ja keegi teine ei saa haiget, sest jah, teistel võib olla lõbu laialt, aga sina ise ju ei näe seda. Päris elus ei ole save-load nuppe. Päris elu on hardcore mode, kui sured on tuksis. Saad elu serverist bänni ja pead pärastmaailma ülerahvastatud aeglastes serverites olema. Ja siis on need Allahi kummardajad, aga kes ütleb, et need neitsid, kes neid ootavad on üldse parimates aastates kaunitarid. Kas koraanis on üldse kirjas, et need 72 neitsit inimesed on? Lased end õhku ja saad pärastmaailmas lehmakarjus olla. Vat, mille peale mida mõtlen.
Maailm on täis viha ja raevu ja mõttetuid väiteid. Liiga külm, liiga palav, liiga kõva, liiga pehme, liiga raske, liiga kerge ja mida kõike veel. Et seda natukenegi leevendada, otsustasin mina koostada idiootse listi asjadest, mis mulle meeldivad:
* Mulle meeldivad naeratavad inimesed.
* Mulle meeldivad rohelised silmad ja punased juuksed.
* Mulle meeldivad inimesed, kes teevad teistele kalli.
* Mulle meeldib, kui jäätis on natuke sulanud ja soe.
* Mulle meeldib kui lõunapäike mu jalatalla kuumaks muudab.
* Mulle meeldib teha iseendaga lolle kihlvedusid.
* Mulle meeldib mõelda, et kõik saab korda ja elu läheb heaks.
* Mulle meeldib blogida.
* Mulle meeldivad inimesed, kes mu blogi loevad. Jah, just sina!
Aga mulle ei meeldi inimesed, kes räägivad alati, et ma ei ole ...(lisa sobiv sõna). Ma küll ei ole rassist, aga see kuradi neeger istub minu koha peal. Ma ei ole šovinist, aga naise koht on köögis. Ma ei ole sadist, aga kurat lust on vaadata, kuidas teised piinlevad. Ma ei ole facebuugisõltlane, aga kui ma iga 7 minuti ja 34 sekundi tagant sinna ei saa, on probleem. Ma ei ole homofoob, aga kõik homod tuleks maha lasta. Miks me ei võiks hoopis öelda, kes me oleme? Miks ei võiks keegi tänaval karjuda: "Ma olen homoseksuaalne demokaadist poliitpiraat. Ma olen šovinistlik sitapea ja elan entroopia piiril." Mine põrgusse, kui sa mulle rääkima tuled, mis sa ei ole. Välja arvatud juhustel, kus sa näiteks ütled, et sa ei ole nõus. Seda sa ehk tõesti ei ole.
Ma ei taha öelda, et ma toetan homoseksuaale, aga ma just neile vastu ka ei ole. Aga ometi on mul nendega üks väike kana kitkuda. Nad kõik räägivad, et nad tahavad võrdseid tingimusi "normaalsete" inimestega. Ehk siis heterodega vist. Aga mida nemad teevad? Ma ei ole kunagi kuulnud, et heterod teeksid full-on-hetero võidujooksu või rattavõistluse. Aga nemad ju teevad selliseid asju. Nii et, kui te olete nõus, siis järgmise aasta kevadel või siis selle aasta sügisel teeme meie heterode paraadi. Võtame sildid kätte ja käime mööda näiteks Tartut ringi ja karjume, et heterodel on ka õigused ja me tahame ka paraadi ja võidu joosta. Kes on nõus selle võrratu ideega? Lipp ja värgid on veel mõtlemiseks, sest kui neil on vikerkaar, siis mis on ülima heteroseisuse tippmärk? Munarakk sissepiiratud spermapoiste armeega?
Lõpumärkmed:
Ma tean, et mõnda teist häirib, kui tekst on üle 140 tähemärgi, nii et sellega ma siis lõpetaks.
Mina naudin oma elu täiel rinnal.
Ja teile nagu alati:
Naudi elu, sest ka see palavus saab kunagi otsa.
Järgmise korrani
Janus Pinka 5. august 2014
No comments:
Post a Comment