In a coat of gold or a coat of red, a lion still has claws..
Hey. Me mõlemad jälle siin. Miks? Teie vast sellepärast, et ma jagasin seda feisbuugis. Mina? Sest Inglike kirjutas: "Janus!!!!! "Ma olen täiesti veendunud, et sa peaksid blogima" on minu vastus sellele küsimusele igal võimalikul ajahetkel." Teeseldes kultuurset olemust küsisin ma talt, kas blogida või mitte, selles on küsimus. Aga minu kultuurilembus ei ole just asi, mis teid huvitama peaks. See on väga madal ja sisutühi teema. Ma vihkan peaaegu iga kultuuri, mis kunagi olnud on. Peamiselt sellepärast, et nende pea ainus eesmärk on masside kontroll ja muu säärane. Aga ma käisin täna "peol". Olen ikka veel üpris kindel, et meie koosistumisi ei saa pidudeks nimetada. Oeh, pidu on ikkagi ju tordi ja muu säärasega.
Päevamõtted:
Ksenofoobia. Ma vihkan kõiki, kellel see jube foobia on. Wikipeedia sõnul on see: Sõna "ksenofoobia" kasutatakse siis, kui kirjeldatakse vaenulikku suhtumist isikutesse, kes on pärit muust riigist või kuuluvad teise etnilisse gruppi; samuti väljendab see ka teistsuguste traditsioonide ja kultuuride mitteaustamist.
Jah. Ma jätkaks oma lauset kuldaväärt sõnadega: Ma ei ole rassist, aga.. Sest nende sõnadega ei saa ju kunagi valesti minna. Ma ei ole rassist ja mul ei ole ka ksenofoobiat, aga minu arust on rassistlikud, šovinistlikud, usulised ja muud sellised naljad reaalselt jube naljakad. Ka suur osa surnud beebinaljadest on omamoodi toredad. Sain siis täna jälle kokku kahe vahetusõpilasega kokku. Jälle ei sobi neist ühe kohta, aga mokk maha, minu maailm, minu reeglid. Ja oh issand, kuidas neid tuli ja tuli. Aga ei, sai ka sõbralikult oldud ja sai nalja ja mina ei nutnud, aga keegi vast ikka seda tegi natuke.
Aga miks ma räägin sellest. Sest ma võisin tunduda rassistlik. Kaks vahetusõpilast. Üks neist jaapanlane ja teine sakslane. Ja ma suhtlesin sakslasega kordades rohkem. Miks? Esimese põhjuseks ütlen kaasamine, aga sellest räägin ma hiljem ka natuke. Teiseks aga see, et ta on nii "normaalne". Kui ta mitte midagi ei ütleks, siis võiks teda isegi eestlaseks pidada. Okei, ta on natuke lühike, aga muidu on kõik täiesti sarnane sellele, mille keskel ma olen harjunud elama. Jaapanlane seevastu oli aga rohkem teistsugune. Silmad, just silmad on neil väga erinevad. Ma ei kritseeri, aga ma lihtsalt ei ole sellega harjunud ja see tundub nii kohmetu. Jaapanlane on minu jaoks rohkem välismaalane kui sakslane. Ma kordan, ma ei ole rassist, aga eks kõik on harjumise asi. Muideks, ta ei olegi nii kollane kui ma kartsin. Värvipimedus ehk mõjutab, aga ehk on ka nemad mingil määral "normaalsed".
Sa ei ole kunagi ainult sina. Meile kõigile meeldib ju rääkida seda ajuvaba, olgem ausad, paska, et me oleme erilised, me oleme ainueksemplarid ja meid ei tohiks teistega võrrelda. Lubage naerda. 7,midagi miljardit inimest ja sa loodad, et sinu tunnused ei esine teistel. Oh sind, kullatükikest küll. Aga küllatükk on omasuguste seas veelgi vähem eriline, nii et jah. Kui sa minule kirjutad, minuga räägid või lihtsalt oled kuidagi minu jaoks olemas, siis ma võrdlen sind kellegi või millegagi. See on tahtmatu reaktsioon. Sa pead olema ikka väga teistest erinev, et ma sind otseselt ei võrdleks, aga saksa vahetusõpilane sai ju kohe hoobilt eelmise endale võrdluseks. Iga asi, mida ta teeb, mõtlen ma, et kas ka Pardipoeg seda tegi. Iga viga, mis Pardipoeg tegi, paneb mind tema(peaks talle ka nime panema, Mõmmibeebi) pärast muretsema. Iga saavutus, millega Pardipoeg hakkama sai on temale eesmärgiks, vähemalt minu vaatevinklist. Ja see on ka teiste inimestega nii. Mõned inimesed on minu käest saanud miinuspunkte, sest filmides tegi keegi teisiti.
Ah jaa, vahemärkusena mainiks ära pisiasja. Põhjus, miks ma nii palju sellest vahetusõpilasest räägin, on see, et ta on minu elus midagi uut. Isegi kui ta sinna ei jää. Ja lisaks sellele olin ma täna väga suure osa peost koos kahe inimesega. Mõmmibeebi ja GOD-liath. Ja olgem ausad, GOD-liath ei ole väga uus asi minu elus. Hea ja tore küll, aga mitte uus. Nii et tagasi asjade juurde, mis midagi ei muuda.
Ma tean, et seda on raske uskuda, aga ma ei ole alati olnud selline nagu praegu. Näiteks olin ma kunagi selline, kes ei vihka armastust, puudutamist ja asi, millest ma rääkida tahan on, aktiivselt vestlusest osa võtmine. Kunagi, mitte väga ammu, olin ma tagasihoidlik ja allasurutud ühiskonnaliige. Miks? Sest ma ei olnud ilus, tugev ega manipuleeriv. Ma tean, et keegi teist ehk vaidleb natuke vastu, aga mul on madal enesehinnang, nii et las lohiseb. Aga siis käis klõps ja ma hakkasin suhtlema inimestega, keda ma ei tea. Miks? Sest kuidas muidu ma neid teadma saaks. Loogiline ju. Aga kõige eest peab ju mingit hinda maksma. Tasuta hommikusööki ei ole, või kuidas see mõtetera oligi. See hind on kaastunne. Kui ma olen aktiivses vestluses mingi grupi inimestega ja keegi ei võta osa, olgu selleks siis keele-, teadmatuse- või julgusebarjäär, siis üritan ma seda murda. Ma üritan alati kuidagi kõiki vestlusse haarata. See on omamoodi needus, mis ei too kahju. Pigem vast kasu. Aga samas unustan ma kogu aeg selle ära ja pean uuesti barjääri murdma. Vahel tuleb seda teha sada korda ühe õhtu jooksul.
Ebavajalik ja imelik vägivald. Näiteks kui keegi mind müksab, pudelikorgiga viskab või siis viimase aja kohutavaim trend, minu juuste kiskumine. Enne kui ma edasi lähen, kiire teadaanne. Võtan endale selle õiguse ja vabandan kogu meessoo eest. Vabandan kõigi nende tüdrukute ees, keda lasteaias patsist sikutati. See on tõesti ebameeldiv ja ma loodan, et olete sellest üle saanud. Aga nüüd tagasi vägivalla juurde. Mäletate seda tüdrukut, kes.. Jah, sedasama. Täna, vähemalt minu arust, oli ta vägivaldne ja suhteliselt ainult minu vastu. Ja see on nii kummaline. Sest ma ei tea miks. Kunagi keegi rääkis, et seda tehakse tähelepanu pärast. Aga miks ta minu tähelepanu tahtma peaks? Ta on ju ise mulle kolmel korral öelnud, et meil ei ole millestki rääkida. Ma siis ei räägi temaga, lihtsalt kirjutan temast siia. Nii et kui ta mind ei salli, siis miks ta üldse ennast sellega vaevab, et minu kallal vägivallatseb. Ma ütleks, et tema elu ja otsused ei ole minu asi, aga kurat, kui ta mulle ebameeldivusi põhjustab, siis see on ju otseselt minu asi. Nuff is nuff, stahp.
Juuksed või jook, küsin või mitte. Pea alati kui sa peol mingi joogiga kruiisid, tuleb sinu juurde keegi ja küsib, mida sa jood. Eranditult, olenemata joogist. Ja siis küsib ta lonksu. Enamjaolt vahet ei ole ju. Sõpradega võib ju pisikuid jagada. Aga miks ei kehti see sama lihtne küsimise reegel muude asjadega. Näiteks kellegi afroga seoses. Ei ole ju palju palutud, et enne kui sa oma käe minu juustesse takerduda lased, sa küsid, kas ma võin seda katsuda. Aga liiga tihti leian sealt kellegi käe, mis mu pealt viimaseidki karvu ära võtta üritab.
Tasuta joogid ja sugardaddy'd. Sõites kodu poole, ütles mu naissoost, ja olgem ausad, väga ilus, autojuht, et kui ta viimane kord klubis käis tehti talle 8 jooki välja. Ma ei tea, kas see on palju või vähe, aga tasuta asjade üle ei vinguta. Ja siis iga kord kui ta joogi kätte sai, oli ta jalga lasknud selle tüübi juurest. Ja siis on veel üks neiu, samuti väga ilus, aga see ei juhtunud täna, kellel on sugardaddy. Ehk mingi rikkur, kes talle igast nänni ja värke ostab. Mind huvitab, mis käib läbi nende tüüpide mõtetest. Nad kulutavad raha millegi peale, mis on juba algusest peale läbi kukkunud investeering. Kas nad tõesti ei näe, mis toimub, kas nad tõesti on nii ***näljas, et nad on nõus riskima? Mul on natuke kahju neist..
Ülikooli jumalad. Rebastel on siis vastandolenditeks Jumalad. Mäletate, ma olen agnostik ateist. Aga kuna nemad on reaalsed, siis tekib küsimus, mis usundi ma võtma peaks. Kas rebase ajal olla lihtsalt ateist või on sellel mingi muu usundi vorm? Või kas rebane ise on usuvariant nagu juut, moslem ja katoliiklane? Sellised kasutud mured ongi sellised, mis mind häirivad. Kuna see lõik on natuke lühike, siis panen siia veel sõna "basically into the vagina", sest kuidas muud moodi seletad sa välismaalasele roppust "putsi".
Lõpumärkmed:
Ah jaa, andke tagasisidet ja soovi korral saage, muutke või loobuge oma varjunimest.
Vahepeal on plaane enam kui vaba aega ja samas on vastupidi ka.
Kas kogu internet ongi ülikooli täis või ma märkan neid sellepärast, et lähen sinna?
Kas kogu maailm ongi õigusteadusasutusi täis või on ka selle põhjuseks minu õpingud?
Võtsin omale feisbuugis sõpru juurde.
Aga teile nagu alati:
Naudi elu, sest loogika on vabatahtlik.
Järgmise korrani
Janus Pinka 27. august 2014
No comments:
Post a Comment