Me kõik jääme vanaks..
Ahoi. Teie jälle siin. Alustame huvitava märkusega. Meie ühisel koostööl on minu blogivaatajate arv tõusnud viiekohaliseks. Nimelt on üle 10000. Natuke, aga siiski. Ja selleks kulus umbkaudu 13 kuud. Järgmise aasta septembriks seame 20000? Aga mida ma teinud olen? Ma jõudsin ilmselt oma aktviisuse madalpunkti, kus ma panin terve päeva jooksul selga vaid hommikumantli ja kaugeim koht, kus ma käisin oli köök. Samas käisin ma ka sünnipäeval ja suurt muud ma ei teinudki. Aga kui ma midagi ei tee, siis on mul ju aega mõelda.
Päevamõtted:
Mulle meeldib kuulata. Aga mitte kõike. Mulle meeldib kuulata sõnu, millel on kaal. Ma ei nõua, et need suudaksid mägesid liigutada, aga samas oleks ju hea, kui neil ka homme mingi kaal veel oleks. Mulle meeldib kuulata laule, millel on sõnum. Sõnum, mis on enamat, kui mingi lääge armastus või et täna on pidu. Ma eelistan laule, mis räägivad midagi. Räägivad ajaloost, sõprusest, millestki, mis muutis maailma. Mulle meeldib kuulata inimesi, kui ma olen nendega kahekesi. Ainult nemad ja mina, sest just siis räägivad nad millestki, mis on huvitav. Olgu see nende elu või vahel ka kellegi teise oma. Nad on ausad, maailmakriitilised ja sageli rõõmsad. Ja ka nemad võidavad, saades võimaluse lõpuks rääkida. Isegi kui nad räägivad tühistest asjadest.
Kahepalgelisus. Ja ma ei mõtle seda, et keegi räägib üht ja teeb teist. Ma räägin sellest, kui keegi räägib minuga teisiti kui teistega. Parimaks näiteks on ehk see, kui keegi räägib minu juuresolekul, mis tal suuremas plaanis mõttes on, mida ta siiamaani oma eluga teinud on ja mida veel. Ja kui ma kõnnin mööda ja ta mind ei märka, siis räägib ta ala "Jõin end ükskord nii puru, et panin kõiki ja kettisin nurka." Kuid seda juhtub ka vahel vastupidi. Aga ma ei ole ju veel nii vana, et minusse tuleks alati suhtuda viisakuse ja austusega. Ka mina tahan veel sisimas olla noor, ent ma tunnistan, teie lapsikud mured ajavad mul sageli südame pahaks. Ja see ka sageli, et te suhtes olete. Ma lihtsalt ei salli seda. Isiklik eelistus või nii..
Meie presidendiproua Ilves vist suudles kuskil mingit meest, kes ei ole meie president. Okei, natuke ebaeetiline see ju oli, aga samas miks seda kella külge panna? Ta on kõigest üpris tavaline inimene. Ta on küll nii-öelda Eesti visiitkaart, aga samas USAl oli ju Clinton oma Oraalkabinetis ja sellest saadi ka üle. Meil on palju väiksem jama, palju väiksemas riigis, palju vähem tähtsa inimesega, saage üle. Ja kui keegi arvab, et see on nende perele tragöödia, siis vaatame statistikat. 50% abieludest lõppeb lahutusega, teine 50% lesestumisega. Kumbki ei ole just väga hea. Aga mina toetan proua Ilvest, anna minna oma elus.
Ma ei taha rassistlikult kõlada, aga.. Ma ei taha sind solvata, aga.. Ma seekord usun sind, aga.. Mis kuradi väited need on? Kas sa siis muidu oled rassist, kes tahab mind solvata ja mitte uskuda? Palun inimesed, ma tean, et te ei mõtle seda halvaga, võtke end mingil määral kokku. Õppige sõnastust. Parim näide on netis mingi lausa: "Don't swallow anything the Devil rams down your throat. Jesus comes first." Mõte kehv, sõnastus läbimurdelist kohutav.
ALS. Ma ei tea väga täpselt, mis see on, aga kui ma ei eksi, siis on see mingi halvatuse värk. Sest selle teadvustamine eeldab, et sa kallad endale pange jäävett kaela, sest selle abil su keha tardub hetkeks. Minu arust on see kummaline viis, sest kui ma silmad kinni panen ei tunne ma ennast pimedana, näpud kõrvas ei ole kurdi tunne ja ma ei usu, et ka pangetäis jäävett mind sellest rohkem hoolima paneks. Ma usun, et see on lihtsalt järgmine idiootne challenge'ite saaga nagu kaneeli nali ja pipra värk. Aga samas toetan kõiki, kes kuidagi üritavad ALS põdevate inimeste elu paremaks teha v.a. jääpange inimesed.
"Sa mõtled teisiti, järelikult ei ole sul õigus." Iga inimene, kellele see mõte isegi korraks tuttav on, ei tohiks mitte iialgi olla loovaine õpetaja. Kahjuks olid kõik mu kirjanduse õpetajad sellised. Eesti keele õpetamise eest olen ma tänulik, kirjanduse eest mitte. Kirjandus on üldse mingi hullult nõme aine. Kui ma pean lugema samu raamatuid, mida mu vanemad 25-30 aastat tagasi lugema pidid, siis on ju midagi viltu. "Need on klassikalised raamatud." Ausalt pane end põlema. Need raamatud on kuulsad, sest neid trükiti kommude poolt suht palju ja sa lugesid neid, kui sa noor olid. Ma ei ütle, et ma tunnen end kultuursemalt, kui ma tean, et Indrek viskas ema kiviga ja Pearu täis peaga koju sõitis. Ma ei tunne end targemana, kui tean, et Palamuse koolis käisid Imelik ja teised imelikud tüübid. Ja need tsitaadid? Mida kuradit, ma nendega peale hakkan? Ma ei kujuta ette elumomenti, kus ma saaksin kasutada mõnda raamatutsitaati. See on üleliigne ja ebavajalik luksus, mis tõstab meie rahvuslikku uhkust.
Teate, mis on minu arust räme idiootsus? Rahvuslik uhkus. Mille üle ma uhke olen? Et mu suguvõsa ei ole ära kolinud siit riigist. Et nad ei läinud laia maailma paremat elu otsima. Kas ma olen selle üle uhke, et meil on oma keel? Meil on keel, mis on viimse vindini keerukaks aetud ja seda räägivad vaid miljon inimest. Ja ka kõik neist ei tee seda soravalt ja korralikult. Ma armastan sõna jõgi. Selle käänded on nii loogilised ju. Jõgi-jõe-jõge-jõkke-jões-jõest-...-jõeta. Oojaa, ja veel mitmus jõed-jõgede-jõgesid-jõgedesse-...-jõgedeta. Ja selliseid sõnu on veel palju. Justkui me ei tahaks, et keegi seda ära õpiks. Ja siis see rahvuslus. Mina küll ise ei ütle, et ma oleks kuidagi sellesse panustanud. Ma pigem lihtsalt kasutan seda ära ja üritan selles keskkonnas hakkama saada. Eesti ei ole riik, millega maailma teha. Minu eelistuse kohaselt on see kummaline regioon ühtses maailma riigis.
Tulles tagasi kirjanduse õpetajate juurde, siis oli neil siiski üks hea omadus. Nad õpetasid mind vastu hakkama. Kuigi see tähendas, et sain raamatutöid kolmesid, mind saadeti tunnist ära, iga kord kui ma suu avasin oli klassist kuulda naerupurskeid, sest vastuhakk on tore. Kui harjutuses pidi moodustama lause sõnaga kõrgklass laususin ma "Kõrgklass küll selliseid ülesandeid tegema ei pea." Kui olid minu jaoks igapäevased sõnad, ma isegi ei kirjutanud lauseid välja, sest ma oleks neid kümneid moodustada osanud. Kui oli vaja harjutuses moodustada lauseid sõnadega grillima (süte kohal süüa tegema) ja krillima (ärplema, plõksima, pmst kaklema) moodustasin ma lause: "Peep läks vene poistega .." Ja mõlemad sõnad sobisid ideaalselt. Ja ometi ei sobinud see õpetajale. Kui teised vaikselt pomisesid rääkisin mina valjult, kui teised hoogsalt lünki täitsid joonistasin mina lilli. Ja pea iga kord suutsin ma õpetajale oma tegelikult õiged vaatenurgad peale suruda ja kuna ma ei eksinud, siis sain ka mina lõpuks kirjanduse aastahinded viied.
Ma olen 19-aastane, ma olen valge meessoost värvipime alakaaluline sotsiaalselt saamatu olend. Miks ma seda teile räägin? Sest sellega kaasnevad probleemid. Aga võtame kõik ükshaaval ette. Ma olen 19-aastane. Keegi ei võta mind veel täiskasvanuna, aga samas ei ole ma enam laps. Kõik eeldavad, et mul on plaan kogu oma tulevikuks, aga ma ei tea veel sedagi, kuidas ma kahe nädala pärast elan. Ma olen valge. Meid peetakse kõige rassistlikemaks. Me muudame kogu aeg värvi ja ma ei ole isegi valge, ma olen mingi kummalise nahavärviga, mis muutub juba kasvõi temperatuuri tõttu. Ma olen meessoost. Meie kaela on lükatud paljud kohustused. Me peame olema kaitsjad ja tugevad ja megasuper kuuspakiga. Mu suurim panus järglastesse on hästiajastatud spermatosoidide õigesti positsioneeritud väljalask. Ja siis me oleme eelduslikult suurema palgaga ja me peame olema pere rahalised toetajad. Mulle ei meeldi ühiskonna ebaloogilised reeglid. Värvipimedus. Jah, see ei ole suur probleem, aga pea mitte keegi ei oska sellega samastuda. See ei paista silma. Ma ei tea, kas inimene tänaval on värvipime. Ja kogu maailm kasutab värve asjade kirjeldamiseks. Ma olen alakaaluline, mis tõttu ei ole mul lihasmassi. Ma ei suuda teha imetegusid. Ma ei saa oma rasvkudet energiaks muuta, mul pole pekikihti, mis mind soojendaks. Mu keha ideaali puudumine ei ole hea mu enesehinnangule. Ja selles valikus oli ka veel sotsiaalselt saamatu. Ma ei oska sageli normaalselt käituda. Teised on rõõmsad ja õnnelikud ja siis olen mina.. Ma ei taha väga füüsilist kontakti. See on imelik ja inimkeha on minu arust rõve. Aga ehk minu eelarvamused põhjustavadki selle olukorra.
Aga et ikkagi positiivselt lõpetada. Räägin ma teile ühest imelisest olendist. Ta pidevalt uurib mu vanemaid sissekandeid, küsib mult imelikke küsimusi, räägib minuga igast teemadel juttu ja on üldse tore. Vahel on mul mulje, et ta teab minust rohkem kui keegi teine. Või siis vähemalt on tal need asjad meeles. Ta on uskumatult kummalise mäluga ja ta süüdistab, et ma muudan ta elu. Alustades unegraafikuga ja lõpetades tema enda mõtlemisega. Ma arvan, et Inglike on võrratu tegelane ja ma ootan aega, kui ta teab minust rohkem kui mina.
PS: Temaga koos olemisest ongi see pealkirja alused read tekkinud.
Lõpumärkmed:
Ma kohtasin täna ühte JMG'sse minevat vahetusõpilast. Arenguruumi veel on. Ta üldse ei reageerinud mu soravale eesti keelele. Masendav. Aga tundus iseenesest tore.
Ma tulingi peolt varem koju. Ja kaine august on veel täielikult tehtav asi.
Minu päeva parim lause: Elu ongi lihtne ja ilus, aga natuke kallis.
Naudi elu, sest maailm on ilusaid inimesi täis.
Järgmise korrani
Janus Pinka 22. august 2014
No comments:
Post a Comment