Sest mulle meeldivad kommid..
Hey hopsti ja muud asjad ka. Aeg lendab kui sa mitte midagi ei tee. Ma jah tõesti vahel satun rohke värske õhu kätte. Kasutan sõna rohke, sest ka toas olles istun ma lahtise akna all. Nii et jah. Aga mul ei ole väga muud rääkida. Vahest ehk seda, et mul on kuri kahtlus, et mu projekt "Kaine august" pannakse lähiajal väga proovi alla. Aga samas ma palun, et seda ei teeks. See on niigi raske katsumus. Ma lausa tunnen, kuidas suured pinged ja murepilved minu ümber koonduvad. Aga ma tahan suures plaanis joomisest üldse loobuda. Sest ma ei taha iialgi olla see tüüp, kes vaatab õhtul telekat ja rüüpab õlut. Tahan olla pigem see, kes sööb salatid ja joob mahla. Uskumatu, aga ma tahan tervislik olla. Aga minu tervislik eluviis sisaldab liha, rasva ja gluteeniga leiba, kuigi ma ei tea, mis see gluteen isegi on.
Päevamõtted:
"Me pole ammu suhelnud." Liiga paljud mu viimase aja vestlused algavad selliste sõnadega. Vahel on selleks ammuseks ajaks nädal, vahel mitu kuud. Aga samas ei taha ma ka sulle iga päev kirjutada, et mida sa teed või midagi sarnast. Ja samas ei taha ma ka rääkida sinu minevikust, sest ma ei taha, et sa küsiks minu mineviku kohta. Ma ei taha ka rääkida ideedest, sest kui sellisest heast asjast rääkida, siis pigem teeks seda laivis. Ja ma ei taha ka mingit mesijuttu rääkida, sest ma ei taha, et keegi mind armastaks, sest viimane asi, mida ma tahan, on see, et keegi minu pärast südamevalu kannatama peaks. Nii et mida täpselt ma sulle kirjutama peaks? Või peakski ma ootama, et sa kirjutaks mulle: me pole ammu suhelnud? Ja ka siis ei tea, ma millest rääkida. Ma tahan väga palju ja väga tihti lihtsalt kellegagi rääkida, aga ma ei tea millest ja kuidas..
Peale seda, kui ma sain oma isikliku blogimise masina, on juhtunud midagi uut. Ma eraldusin maailmast. Ma läksin oma tuppa. Istusin toa kõige kaugemasse nurka, akna alla ja siin ma olen. Ma ei ütle, et see halb on, aga ma ei tea, mis kuskil üldse toimub. Ma ei vaata uudiseid. Ma ei suhtle inimestega. Või noh vahel veel ikkagi suhtlen, aga vähem kui enne. Aga samas on siin nurgas ka ju midagi head. Mul on aega iseendaga tegeleda. Mõelda asjadest, mis ei ole olulised ja unistada asjadest, mis mitte iialgi ei juhtu. Ma saan puhata ja lihtsalt olla. Kuni keegi minuga vestlust alustab ja kookon puruneb ja ma tagasi inimkonda naasen.
Ja nii ma siis mõtlen. Ma tahan päästa inimelu. Ei midagi suurt ja vaevarikast, pigem midagi sellist, et mõni mu tuttav on enesetappu sooritamas ja ma veenan ta ümber elule ja meie sõprus tugevneb. Aga kas te märkasite midagi imelikku? Ma unistan, et mõni mu tuttav oleks enesetapu kalduvustega. Ja see ei ole ju hea. Siis on mul ka väikene unistus näha mingit armastust kildudeks purunemas ja mul avaneb võimalus kumbagi neist lohutada. Aga see ju ei ole ka üdini hea. Ja selliseid asju on liiga palju. Aga samas ei taha ma ju, et keegi ennast tappa üritaks või et keegi üldse suhtes oleks, aga see viimane asi ei ole ilmselt pea kunagi minu otsustada.
Ah jaa. Ehk märkasite, kui ma tegin vaikse ja märkamatu vihje selle üle, et mul on lähiajal plaanis ühele koosistumisele minna. Ühe toreda tüdruku sünnipäev toimub kohas, mille kohta ma olen alati arvanud, et seal ei ole Jumalale ja pühadusele kohta. Aga samas saan ma ju toetuda vaid kuuldule ja kõik teavad, mis kuulujutud teha suudavad. Aga samas olen ma ju ise kaine ja korralik. Siit ka minu mõte. Huvitav, kas ma tüdinen ära ja lähen enne hommikut koju või suudan ma kainena olla see torbik, kes koidukiirteni seal on ja alles siis koduteele asub..
Teispoolsus. Jah, mis juhtub, kui me sureme. Ma arvan ikka veel, et see sõltub inimese uskumustest ja tema lähedaste olemusest. Laibaga teevad siis lähedased või hullemal juhul riik, seda mida nad paremaks peavad ehk suures joones panevad mulla alla peitu. Aga hing või säärane. Kes usub, et sünnib sitamardikana, see sünnibki ja kes usub, et saab taevasse, see saab ka sinna. Aga mis saab minust? Ma kavatsen teha võimalikult palju head. Esiteks mu maised osad. Kõik, mis veel minu surmahetkel, olgu sinna veel kõvasti aega, minust veel doonorluseks sobib, see ka selleks saab, loomulikult väikese raha eest minu lastele, oma järglaste eest tahan ka surnuna hoolitseda. Olgu siis selleks kasvõi 90% minu kehast. Ja see, mis siis ei kõlba teistele, see jäägu minule. Ja selle laseks ma ka ära küpsetada. Ja allesjäänud tuha paneks ma ka urni ja selle mataks maha, sest urn võtab vähem ruumi kui kirst. Ja minu hing? Hävineb igaveseks. Või arvestades igavest kordumise teooriat, kui kunagi peaks kellegi peas ja elus toimuma täpselt samad asjad, mis minuga toimunud on, siis olengi ju mina tagasi. Või kui keegi saab jätkata, kus mina pooleli jäin ehk saavutada samasugune seisund, siis miks mitte. Ehk saabki tema natuke paremini hakkama.
Robin Williams suri hiljuti, puhaku ta hing rahus või sündigu ta sitasitikana. Ma ei teinud mingit uurimust tema uskumuste kohta, nii et loodan, et ta hing ja lähedased ei solvu, kui ma ta uskumust ei tabanud. Igal juhul on nii, et iga inimene, kellel on ligipääs internetile on ilmselt näinud kümneid hüvastijätu avaldusi. Otsustasin omamoodi austada tema saavutusi elavate maailmas. Otsustasin lõpuks ära vaadata "Dead Poets Society". Väärt film ja soovitan teile ka seda. O captain, my captain ja Carpe diem - Seize the day, boys olid vaid kaks vähest asja, mis mulle selles filmis meeldisid. Aga see film oli just kui säde. Säde, mis algatas mõteteleegi ja andis tuld vast kogu ajumetsale.
86 400 sekundit. Kummaline number, kas pole? Kui suur ajahulk see olla võib? Päev? Kaks päeva? 9 tundi? Või mõni muu määramatu kogus aega? 86 400 sekundit on täpselt 1 päev. Kui sul oleks 86 400€, kulutaks sa ilmselt selle nii kasulikult kui võimalik. Aga miks sa seda sekunditega ei tee? Sa magad kaua, siis sa istud päev otsa niisama ja siis sa kurdad, et suvi saab läbi ja sa pead tagasi tööle/kooli minema. Aga samas on sul võimalus teha kõike, mida sa tahad. Sa ehk vaidled vastu, aga ma ütlen sulle midagi. Sa suudaks isegi tappa. Aga kas sa suudad ka tagajärgedega elada? Sa suudad teha kõike, aga palun ole korralik ja normaalne inimolevus ja ära tee lollusi, mis lõpeks su surmaga või kellegi teise surmaga või üldse kuidagi halvasti. Käitu ja naudi elu.
See mõte tuli ladinakeelsest väljendist Carpe diem - Kasuta päeva. Sest Mr Keating motiveeris noori tegema, mida iganes nad teha soovivad. Olgu selleks näitlemine, armastuse otsimine või elu nautimine. Aga ma juba rääkisin teile, et te elu ära kasutama peaks, nii et räägime ladina keelest. Kas te olete märganud, et me oleme sellest "surnud keelest". Vaadates enda ümber, siis meenuvad kuldsed sõnad Sapere aude - Söanda olla tark, aga ka muud väljendid. Miks me neid kasutame? Miks ei võiks olla nii, et me kasutame väljendeid oma enda keelest. Saatana advokaat ei ole ju sugugi hullem kui advocatus diaboli, kuigi vihje Diablole on väheke hirmsam kui Saatanale.
Ikka pean ma naasma selle enesetapu asjani. See on minu jaoks nii paeluv asi. See on justkui kõige idiootsem asi kogu maailmas ja ometi teevad seda nii paljud. Ma ilmselt tean, mida enesetapjad mõtlevad. Liiga sageli olen ka mina tahtnud rongi ette hüpata, aga siis ma mõistan, et see on lollus ja ma ikkagi istun selle peale ja sõidan oma sihtkohta. Aga kõigile enesetapjatele on mul lahe idee. Enne kui sa arvad, et su isa on tropp ja ema on mõttetu, sõpru ei ole ja kool on üks paras ajude n**s, siis mõtle selle peale, et kunagi ammu mõtles keegi välja mõned toredad ametid. Psühholoog, psühhiaater, noorsoonõustaja ja hea idee on ka anonid. Uskumatult hea tunne on mõnele heale ja südamlikule anonile või siis ka tuttavale, kui sul selline on, kõik südamelt ära rääkida. Minagi vahel käin kurtmas ja siis käin ka selleks, et lasen teistel kurta ja ma lihtsalt kuulan ja ütlen mõne hea sõna ja kõik saabki natuke paremaks. Jah, see ei ole igavene lahendus, aga samas on see võimalus. Nagu omamoodi aadrilaskmine.
Groundhog day on film, mida ma näinud ei ole, vist. Aga ma tean selle mõtet. Inimene elas samas päevas korduses kuni ta midagi õiget tegi. Olen näinud selle paroodiat, kus poiss pääses sellest luupainajast kui ta oma parimale sõbrannale armastust avaldas. Aga mina ei mõtle ju kunagi armastuse kasuks. Armastus on ikka veel minu jaoks tabu ja lollus, aga see selleks. Mina mõtlen ju pigem selle kolmanda kuti kahjuks. Sest kujuta ette kui on mingi kolmas kutt, kes ka seda neidu armastab. Ja tema jääb ju tüdrukust ilma. Ja kui õige tegu on mõrv, siis kas mitte ei ole nii, et see, kes sureb on kõige hullem kaotaja? Aga see toob mind mõtteahelani. Keegi sooritab enesetapu, ma päästan ta, ma saan tüdruku, ma teen kellelegi teisele kutile sellega halba, ta teeb enesetapu. Mina küll võidan, aga tema ju ei võida.
Aga et ma ei lõpetaks sellise surmahõngulise ideega on mul veel üks viimane idee. See idee on omamoodi kombinatsioon ühest varasemast mõttest ja ka Dead Poets Society filmi sädemest. Neil oli koobas, sest nad olid luuletajad. Mina tahan sauna, sest ma olen filosoof. Aga ma ei taha sellist sauna nagu karmid põhjala mehed teevad. Ma tahan sauna, kus käisid äbarikest lõunamaalased. Sellist kus temperatuur on +40 kraadi ja seal lõõgastutakse ja nauditakse elu. Ja on ruumid, kus on lihtsalt soe ja kus saab niisama olla. Ja siis on seal kamp inimesi. Aga mitte igasuguseid trillala-trullala jopskeid vaid ikka filosoofe. Näiteks selle alustajateks oleks mingi umbes 7 tükki ja siis nad hindaks kandidaate nende vesteldes ja laseks neil ka näiteks mõne ideearenduse kirjutada. Ja kui kandidaat on okei, siis ongi sees. Ja see oleks sooneutraalne, sest mina olen selline. Ja kuna ma vihkan alasti inimesi, sest see on rõve, siis oleks kõigil rätikud, toogad või muu sarnane ümber. Oleks ka ehk massöörid, kes ei pea olema filosoofid ja kokad ja turvamehed ja muu säärane. Ja siis käidakski kokku ja arutataks maailma asju ja ideid. Ja elu oleks tore. Oleks need Rooma keisrite poolt popiks tehtud lebotamise toolid ja viinamarja kobarad ja vein ja mahlad. Ja ka söögisaal, kui ikka kõht tühjem on. Oleks arutlused ja elu tunduks ilus. Ja soovi korral oleks seal kuskil ka väikene bordell, et rahutumad väitlejad saaksid end peale rasket arutelu lõõgastada ja oma keha pingetest vabastada.
Lõpumärkmed:
Kirjuta mulle, kui ma su elu muutnud olen kuidagi. Isegi kui vaid nii, et sa ei saa enam minu pärast hapukurke süüa. Palun anna teada, et ma olen kellegi elu muutnud kuidagi.
Huvitav, kui palju raha ja aega mul vaja läheks, et kõik oma ideed realiseerida.
Kallistage üksteist ja teisi ka. Kõik vajavad vahel kalli, isegi kui see on kohmetu ja imelik.
Aga teile nagu alati:
Naudi elu ja looda, et keegi sind ka kallistab.
Järgmise korrani
Janus Pinka 14. august 2014
No comments:
Post a Comment