Katkine kohvimasin ehk luua ja hävitada
Hey, mina siinpool. Lugesin siis ühe Inglikese blogi ja see on üldse imetore blogi, aga ma ei taha sellest rääkida, sest ma ei tea, kas ta tahab, et ma seda teiega jagaks. Ma tean üldse tema blogist vähe, aga see selleks. Ta blogil on lahe üldpealkiri, nimelt ühe laulu mingi lahe rida. Aga siis vaatasin ma enda oma. Minu elu :D ja see tundub minu arust nii mage. Nii et hüvasti minu elu ja blogi lõpuks on mul seal midagi muud. Kes teab, kas laulu sõnad või hoopis mõni luulerida või omalooming või kes teab mis.
Päevamärkmed:
216 MB jah, kõigest 216 MB. Uskumatult väike informatsioonikogus. Aga kuna ma olen oma pildid kuhugi "ära pannud", siis on see kõik, mis minu eelmisest arvutist alles on. Ja kusjuures see ongi kõik, mida ma tahtsin alles jätta. Tõsi, paar pilti mu poolpaljastest sõbrannadest kadusid igaveseks, sest ma ei leidnudki neid üles. Aga olge mureta, mu sõbrannad ei saada mulle endast pilte, mu sõbrad saadavad mulle meie sõbrannadest pilte. Ja see on omamoodi kummaline. Aga mis kurat saab olla 216 MB infokoguse juures nii väärt? Seal on ülestunnistus.doc ehk asi, mida ma ilmselt iialgi hea tujuga ei ava ja kurvana ka mitte, aga selle avamine teeb vist kurvaks. Siis on seal veel kummalised katsed midagi kirjutada. Mu uurimistöö ja midagi on seal veel.
Süümepiinad. Mäletate seda tüdrukut, kellest ma kogu aeg räägin. See suurte tisside ja säravate silmadega tüdruk, kes mu südame murdis ja mind masendavaks muutis. Seesama tüdruk on minu peas. Mitte reaalselt. See oleks kohutav ja enam kui ühes mõttes. Aga kuidas see süümepiinadega seostub? Nimelt on ta ilmselt ainus inimene, keda ma kunagi tõeliselt armastanud olen. PS: ära talle ütle, ma ei taha draamat, sest seda on siin maailmas niigi natuke liiga palju. Aga nüüd ma vihkan armastust, suhteid ja ma ei näe kaaslasel suurt muud eesmärki kui trofee ja ehk natuke ka seltskonda. Ja iga kord, kui ma ütlen, et ma vihkan ühte neist, siis tundub mulle, et kõik arvavad, et see on tema pärast. Ja see tekitab mus süümepiinu. Ja see on kohutav.
Aeg on relatiivne. Einstein rääkis kunagi midagi sellist. Ja see on omamoodi tõsi. Sest mul on tunne nagu tänane päev veniks. Aga ehk on see sellepärast, et ma ei tee mitte midagi. Käisin täna ARKi ees. Ma ei tea kui kaua ma seal olin, aga ma nägin joone peale parkimist, keegi suretas auto välja, keegi sõitis üle pidevjoone ja mida kõike veel. Huvitav, kas see ongi reaalne olukord tänavatel või siis juhtub see vaid maja ees, kus inimesed peaks just sõita oskama?
Kirjapandud mõtted. Need on kummalised mõtted. Neid on raske muuta. Neid on imelihtne hävitada või uusi asemele kirjutada, aga vana mõte jääb kuidagi alles. Süümepiinade lõik ei oleks äärepealt ilmunudki, sest osa minust tahtis seda kustutada, aga samas kui ma ta juba kirja panin, ju ma siis mõtlen nii. Oleks kummaline kui ma selle ära jätaks, sest siis ma justkui valetaks teile. Aga samas ma ju ei taha teile valetada. On loomulik, et mõned asjad peavad isegi teie ees saladuseks jääma, sest ka mina olen inimene, aga armastus ja vihkamine on ju nii suuresti seotud maailma asjadega. Paljud inimesed, keda mina tahaksin oma sõprade hulka lugeda, kuigi nemad seda liiga sageli ei tee, on suhtes ja/või armunud. Sageli on nad õnnelikud ja nii kaua kui nad minu juuresolekul suudavad hoiduda üksteise otsesest puudutamisest on isegi päris okei. Ja kui juhtubki kiire musi või koputus õlale, siis elan vast selle ka üle, aga mulle ei meeldi kui inimesed üksteist puudutavad. Aga ma olen ju imelik ka.
Voltaire olevat kunagi öelnud midagi sarnast: Ma ei nõustu sinuga, aga ma teen kõik selleks, et sa saaks oma arvamuse välja öelda. See on väärt väide ja kummaline idee. Ma arvan, et kuigi mina seda oma motoks ja isegi mitte väga pidepunktiks ei võta, aga samas võiksid seda ikkagi teised teha. Ma tean, et enamus teist seda ei tee, aga sellest hoolimata oleks ju tore, kui keegi teeks midagi teiste kasuks ka vahel. Ma olen alati põlanud inimesi, kes ei taha minuga mingil teemal rääkida, sest me oleme erineval arvamusel. Kui sa oled üks neist inimestest, isegi kui sa oled mu parim sõber või perekonnaliige, siis käi persse. Reaalselt pane ennast vabaduse väljakul põlema ja mida veel. Kui me ei ole samal arvamusel, siis me peakski ju rääkima sellest. Võrdlema kummagi seisukohti ja otsima üldist kompromissi kasvõi idee tasandil. Ja kui ongi teema, millest sa rääkida ei taha, siis me võime ju rääkida kasvõi sellest, miks mina tahan ja sina ei taha. Räägime asjadest, kui oleme samal nõul, teeme plaane kui vastandume siis väitleme. Aga suhtleme omavahel.
Ah jaa, kui ma teid juba persse saatmas olen, siis saadan ühe hooga persse kõik tiblad, separatistid, marurahvuslased, poliitikud ja vabatahtlikud ja natuke saadan persse ka need, kes saadavad plaastreid. Miks? Sest see Krimmi poliitdraama on juba hullem kui ladina seebikas. Ma isegi ei viitsi süveneda, kes miks ja kus päriselt persse keeras. Minu ideaalne lahendus kriisile? Tiblade armee (jah tiblade, sest on olemas venelased ja tiblad. Venelased on need, kes ei nussi teistega väga palju ja tiblad on need teised tegelased) on juba niikuinii seal Krimmis sees. Pluss Krimmil on parem ühendus Venemaaga, nii et ka Krimmi elanikud võidavad. Ukraina teil on juba Tšernobõl, kas te tõesti tahate, et ka teil teine tuumapauguauk oleks? Järelikult tuleb kutsuda kokku järgnevad inimesed peamiselt: EL vastav kõrgeim ninamees, Ukraina president, kui neil just diktaator ei juhtu olema, karumaadleja ja arheoloog Valodja Putin ja see neeger Oraalkabinetist. Ja siis live ülekandega, et kõik saaks vaadata, allkirjastavad nad dokumendi, kus on selge sõnaga kirjas kolm tingimust.
1) Venemaa saab Krimmi TAGASI, sest maisipoiss andis selle ju kunagi ära.
2) Venemaa ei tohi teiste riikide vastu agressor olla ja teised ei nussi Venemaaga ka.
3) Kõik elanikud, kes soovi osutavad kolitakse ümber Ukrainasse + pisike lohutusrahake.
Ja kui me juba räägime sõjast, siis moslemid ja juudid on ju ka riius. Aga nad on seal ju kogu aeg pakkumisi teinud. Siin on lahendus: Jagame maa protsentuaalselt võrdselt ära 2014 aasta alguse seisuga. Kui rahvast on 50/50, saavad maad võrdselt, kui juute on rohkem, saavad nad rohkem maad või vastupidi. Ja kui üks osapool ei ole nõus. Siis suuname kõik maailma sõjajõud suhteliselt ohutute relvadega, mis vähemalt otseselt maad ei kahjusta, keeldujatele kallale. Kui tiblanissimod ja jänkid tahaksid suudaks me novembriks kõik ära lahendada ja tähtsatele asjadele keskenduda nagu näiteks jõulupraad ja uusaastalubadused.
Ja kui me tibladest juba rääkisime, siis ma tooks välja kahte tüüpi venelasi. Esimene grupp on minu reaalne lemmikgrupp venelasi. Need on mõistlikud ja toredad venelased. Kuid ka nemad jagunevad kaheks alaliigiks. On sise- ja välisvenelased. Sisevenelased on need venkud, kes elavad Venemaal ja ei tungi agressiivselt välismaale. Paremal juhul käivad vahel puhkamas kuskil. Tublid ja enamvähem normaalsed inimesed. Välisvenelased on need, kes kolivad välismaale, õpivad ära keele ja kasutavad seda, tutvuvad kultuuriga ja vähemalt austavad seda ja nii edasi. Tublid inimesed, kes on ehk aktsendiga, aga ma olen ka nende üle natuke uhke.
Teine grupp on tiblad. Kuid ka tiblanissimod jagunevad kaheks liigiks. Esimene on agressortiblad. Nemad tungivad välisriiki sisse ja hakkavad seal oma korda looma. Olgu selleks venestamine või okupatsioon ise. Jubedad olendid, kes võiks "kogemata" kuhugi ära kaduda. Teine alaliik tiblanissimote ridades on passiivtiblad. Jubedad olendid ja mitte alati isegi venelased. Need on sellised inimesed, kes lähevad välisriiki ja lihtsalt ei õpi keelt ära ja ei hooli meie kultuuriruumist, uskudes, et nad on ikka Venemaal. Parim näide on EmTseeDoonaldi söögikohas olevad minuvanused tiblanissimod. Kui sa oled niivõrd keeleoskamatu, et sa ei saa aru, mis on juustuburger ja suur sprite, siis hakkab mul sinust kahju. Palun, sa oled noor ja ma ei eelda sult ideaalset keelekasutust, aga midagi võiksid ju ikka osata. Aga sa ju ei suuda seda lõikugi lugeda. Ja ma ütlesin, et nad ei ole alati eestlased. Jah, ma liigitan ka osad mittevenelased tiblade uhkesse kogudusse. Nimelt need, peamiselt vanema generatsiooni inimesed, kes eesti keelt raskustega rääkivale inimesele harjutada laskmise asemel küsivad: Ehk räägime vene keeles? Käige persse ausalt ka. Mõni ime, et nad seda keelt ära ei õpi, kui te ise seda vältida üritate. Teeme passiivtibladest välisvenelased. Ja ka teiste rahvastega võiksime ju nii teha.
Ah jaa, et natukenegi inimlikum tunduda, andestan ma vanaemade-vanaisade generatsioonile, eeldusel, et nad on 65+ ja elanud riigis kauem, kui Eesti on taasiseseisev olnud. Sest teadlased tõestasid ära, et vanadel inimestel on raskem õppida ja see keel on suhteliselt raske. Muu seas andestan ka neile, kes teevad oma keeleliste õpingute suunas mingeidki pingutusi.
Ah jaa, kuid kui natuke kõrvale pöörduda ja samas mitte ka, siis meenub üks kummaline lugu. Ma ei mäleta kes, aga vist Ameerikamaal mõtles keegi välja mõistatuse. Mis on see, mis loob ühe otsaga ja hävitab teisega? See oli muidugi klassikaline harilik pliiats. aga ma sõnastaks selle nii: Mis on see, mis loob ja hävitab samal ajal? Ka see ei ole nii raske kui sa mõtlesid inimese peale. Inimene loob linna, hävitades loodust, inimene loob paberi puudest ja kirjutab sinna päästke puud. Sama oleks kui mina rasestaks naisi, et abordiäri edendada. Minecraft, võrratu mäng kusjuures, pakub võimalusi kaevandada ressursse ja meisterdada uusi asju nagu ka nimest lugeda võib. Aga ma olen hellikust rahuarmastaja ja selle asemel, et zombedega kakelda, ehitan mina oma koduloomadele maju. Aga samas on mulle meeldivad stealthmängud, kus sa saad hiilides inimesi maha lüüa ja kui ma jälle maailma peale pahane olen, siis lükkan näiteks Call of Dutyle hääled sisse ja jooksen esirindel vaenlasi kõmmutama. Ah jaa, see toob veel ühe asja mõttesse. Sõjasangarid. Pea iga mäng on nendest. Alati oled ju sina see, kes tapab kõige enam ja kunagi ei sure (loogiliselt ei tohiks su kangelane surra). Aga samas oli ju neid päriselus ka. Soomlaste Valge Surm nottis maha üle tuhande viiesaja inimese ja mingi vene snaiper, kui ma ei eksi, nokkis ohtralt ohvitsere maha. Aga samas see häirib mind, sest mina olen see tüüp, kes jookseb lahingu keskmesse, tapab umbkaudu 10 inimest ja sureb või saab rängalt haavata. Kui üks inimene tapab kümme on see ju võrratu tulem, aga samas sõjakangelaseks mind see ei tee. Ma oleks vaid number statistikatabelis. Õnneks ei ole mul reaalset plaani astuda ühtegi sõjaväeosasse. Juhtugu, mis juhtub, mina olen rahuarmsataja.
Filmid. Ma olen siis kodus istunud ja neid vaadanud ja mõelnud. Aga see on nii kummaline. Ma satun liiga paljudest ideedest mõtlema. Peale Surnud Poeete tahtsin luuletama hakata, peale Stuck in Love tahtsin kirjutama hakata ja issand, ma ei tea, kuidas see võimalik on (ilmset videotöötlus ja korralik meik), aga omg Hollywoodis on ikka megailusad tüdrukud. Kuigi ma neil tõesti muud eesmärki ei näe, kui trofee, millega sõprade ees eputada, aga johhaidi, see oleks ikka megailus ja võimas trofee. Ja kui me oleme filmimaailmas, siis mainiks ka ära selle: Ma armastan sind, Beth Cooper.
Nagu minul sai ka seal filmis noortel kool läbi. Ja ees ootas ülikool. Nimelt jäin ma mõtlema karmile asjaolule. Ma olen ennast alati pigem mõttehiiglaste kui lahedate laste hulka arvanud. Ja ma pole isegi väga tuupur, aga võrreldes madala keskmise latiga, mis seatud on, tunnen ma end targana. Aga mina lähen ju edasi ülikooli ja ilmselt saan kunagi mõni ülikonnas laua taga istumise töö. Samas kui lahedad, ent sageli rumalamad lapsed ei saa ülikooli sisse ja peavad minema kutsekooli. Ma ei tee ehitaja ametit jumala eest maha, sest see on väärt amet ja meil läheb alati ehitajaid vaja, aga kurat, kas just kõik peavad seda õppima. Ma olen liiga sageli kuulnud jutte, kus töö ehitusplatsil on järgmine: 9 meest on ametlikult tööl. Üks neist ei ilmunud üldse kohale. Kaks on kogu aeg pausi pidamata suitsu tegemas. Üks loeb lehte või surfab internetis. Üks lahendab telefoni teel oma peremuresid, nagu kust raha saaks. Äkki teeks tööd, siis saaks. Kolm kutti istuvad augu kaldal ja räägivad juttu ja annavad ideid. Ideid antakse sellele mehele, kes ainsana tööd teeb. Istub mees augus ja viskab labidaga mulda. Kui need ülejäänud kaheksa ei oleks koolis niisama passinud, siis ehk teeks see üks mees ikka tööd, aga ülejäänud kaheksa oleks ka ehk kuidagi kasulikud, kui taimedele vajaliku süsihapegaasi tootmine välja jätta.
Lõpumärkmed:
Küsi midagi, ütle midagi, avalda arvamust: ask.fm/MrJanus
Kool sai läbi ja see sissekanne ka. Suvi on ka kohe lõppemas.
Palju õnne minule. Kes saab aru, see saab.
Pühendan selle sissekande Proua Lewinskile, sest ilma temata ei pruugiks meil olla Oraalkabinetti.
Aga teile nagu alati:
Naudi elu, sest maailm on ilusaid tüdrukuid täis.
Järgmise korrani
Janus Pinka 18. august 2014
No comments:
Post a Comment