Hommikumantel, tumesinised sukkpüksid ja mõmmidega pidžaama
Hey hopsti sina seal. Jah, sa arvasid õigesti, ma olen tõesti 3 päeva järjest bloginud. Kui päris aus olla, siis see on tänase päeva 4. sissekanne ja see on isegi minu puhul natuke kummaline. Aga samas võtkem rahulikult, sest elu on ilus ja kergelt karusmarja maitsega.
Päevamõtted:
Täna oli siis Jõgeva trefi paraad ja Jõgeva aleviku seltsipäevad. Esimesele ma ei jõudnudki. Aga noh, elu ongi kummaline. Ja ega ma seal teisel ka väga palju ei olnud. Sõin natuke kooki, kuulasin natuke muusikat, vaatasin, et minu vanusegrupp oli esindatud vaid inimeste poolt, kellega ma ei suhtle. Oeh jah. Aga see selleks. Seal oli ka mälumäng ja kui ma seda sõna näen, siis minu sees süttib tuluke ja ma pean tegema endast võimaliku, et seal osaleda. Aga jah. Me saime siis auväärse neljanda ehk viimase koha. Me saime 2 puntki ja see oli kõrgem kui meie seatud eesmärk. Meie eesmärk kajastus meie duo imelises nimes: Vähemalt 1 punkt.
Aga lisaks sellele olen ma ka natuke mõelnud. Ma sain Teen Wolfi kõik olemas olevad episoodid vaadatud ja nüüd pean ma koos kõigi teistega ootama, et kord nädalas uut stuffi näha saaks. Aga kuna see mõte ise on liiga lühike, et lõiku omada, siis lisan järgmise lõigu sissejuhatuse ka siia. Aga see idee ei ole üldse minu oma ja ma ei taha sellest suurt kuulsust, aga mulle on see idee väga väga meelt moodi. Nii et jah.
Idee on selline: Me kõik nõustume nelja asjaga. Esiteks, et maailmas on liiga palju kurjategijaid. Teiseks, et rahvas vajab meelelahutust. Kolmandaks, et Eesti riigi eelarve on liiga väike, aga seda saaks suurendada. Neljandaks, et kõik inimesed väärivad teist võimalust. Ja kui ma ei eksi, siis peaks suht kõik, peale Vormsi saare elanike ja mõne hullumeelse lollaka, kes surma vihkab, minuga nõustuma. Ja nüüd plaan ise.
Me sundvõõrandame kõik Vormsi elanikud. Võib ka mõni muu saar olla, aga see selleks. Anname neile kotitäie leiba ja natuke raha ja laseme neil telekas 15-minutit feimi saada. Siis piirame saare täielikult sisse. Traataed okastraadiga ja mida muud. Ja siis paneme suured mastid, nende vahele paneme trossid ja need kaameraid ja kõlareid täis. Igale poole maastikule paneme ka kaameraid. Isegi majadesse ja kuhu veel. Tõsi see on kallis, aga olge mureta, see toodab kiiresti oma kulud tasa. Ja siis hakkame ohtralt vange sisse ostma ja anname neile teise võimaluse. Muidugi on see nende enda soov, sest see on vabatahtlik võimalus kohe vanglast välja saada, nimi "pestakse" puhtaks ja 10 000€ saab ka iga võitja. Ja siis laseme nad saarele ja võitja on näiteks see, kes suudab kas 2 kuud elus püsida või 30 inimest saarel tappa. Aga, et elu väga kerge ka ei oleks, siis paneme saarele vähe toitu ja palju relvi. Tulirelvi paneme vähem. Kuule ka vähe, aga nuge, mõõku, kirveid ja vibusid paneme ohtralt. Ja siis hakkame seda filmima ja seda rahvusvahelises televisioonis müüma.
Aga tasulised kanalid ise on ju igavad. Nii et lisaks sellele, mida üldsus näeb, anname veelgi rohkem maksvatele "klientidele" eelised. Näiteks õigused mingitest kaameratest ise asju vaadata. Mida rohkem maksma nõus ollakse, seda paremaid kaameraid saab. Näiteks võime ju ka 18+ kaameraid näiteks duširuumidesse panna. Ja kuna me räägime Eesti riigieelarvest, siis riik olekski meie sponsor ja saaks ise sealt tulusid. Aga lisaks võime me ju natuke patriootlikust lisada. Müüme suveniire, särke, teeme eriti laheda kujundusega Vana Tallinna pudeli või kamapakikese. Laseme Eesti reklaame sellel telekanalil. Ja kuna me oleme head ja hoolivad ja rahaahned inimesed, siis minu arust võiks olla saar kergeid lõhkeaineid ja mürgigaasipurke täis. Ja siis saavad fännid või osaleja pereliikmed lisaraha eest kas midagi õhku lasta või siis just hoopis midagi oma lemmikule saata. Olgu selleks toit või laskemoon. Aga nagu heas telesaates ei ole see veel kõik. Me laseme veel ka mittevangidest vabatahtlikel mängu siseneda. Kui suudad 2 kuud elus püsida või 30 inimest tappa, siis saab tavaisik lausa 20 000€. See kõik võib tunduda ohtlik, aga see on esialgne plaan ja ma eeldan, et me peaks 200-mehelise eliitvarustuses ja -treeninguga üksuse panema näiteks lähimale saarekesele ja olukorra puhkedes antakse kõrgemalt käsk ja kõik lahendatakse. Kas te ei leia, et see on paganama hea plaan?
Väheke vähem sellisel teemal. Kui sa seda kirja siin lugeda saad, siis ei ole sa ei loll ega vaene. Sest sul on lugemisoskus ja võimalus lugeda virtuaalset kirjet. Aga ma ei ütle, et sa ei ole suhteliselt loll ega vaene. Suhtelisus on kummaline asi. Kui kõik sinu naabruskonnas on miljardärid ja sina oled vaid miljonär, siis oled sa nendega võrreldes vaene. Aga kui sa oled miljonär, siis oled sa suurema osaga maailmast võrreldes rikas. Nii et sa oled vaene ja ei ole ka. Meenub asi koolist. Inglise keele grupid moodustati lihtsal põhimõttel, tugevamad ja nõrgemad. Ja ma tahaks võrrelda kahte inimest. Tugevaima grupi nõrgemat Nõrgema grupi tugevaimaga. See on kummaline, sest võrreldes enda grupiga on üks neist kõige nõrgem ja teine tugevam, aga omavahel võrreldes on olukord vastupidi. See on minu arust nii ajurabavalt kummaline ja omamoodi lahe asi.
Ma kogu aeg ütlen teile, et te peaks oma elu nautima. Aga mul tekkis mõte, et mis see elu üldse on. Elu ja mingi muu säärase jama vastus pidavat olema 42, aga ma ei saa ju teile öelda, et naudi 42.. 42. mida, kui küsida tohib.. Aga samas su elu algab eostumisehetkest ja kestab kuni surmani. Sest surm on ju elu lõpp. Aga sel juhul on elu nii minevik, olevik, kui ka tulevik. Aga seda kõike ei saa ju nautida. Vähemalt mitte korraga. Aga järgmine kord, kui te loete mu lauset naudi elu, siis nautige seda, mis on. Sest see, mis on, on selle tulemus, mis olnud on ja selle eeldus, mis tulemas on. Nii et on, kuidas on, aga mina küll ei tea, mis asi või olevus see elu on. Ehk ongi see mingi maagiline 42.
Ma olen läbi oma blogi ajaloo otsinud erinevaid inimesi. Ja paljusid neist otsin ma ikka veel, aga nüüd hakkasin ma ka otsima ehk siiani kõige ootamatumat olendit. Ma tahan leida madala moraali tundega, häbi ja hirmutundeta minusugust idiooti, kes oleks nõus tegema kõige ajuvabamat jama. Minu isiklik suur soov oleks näiteks pannagi selga tumesinised põlvikud, mõmmidega pidžaama ja karvane hommikumantel ja mitte ainult niisama vaid võta papist silt, millel kirjas Free Hugs või Tasuta Kallid, olenevalt asukohast ja siis seistagi loll naeratus näol, keset rahvarohket kohta ja teha inimestele kalli ja kui keegi soovib võib ta ka pilti teha või politsei kutsuda või mida iganes veel. Ma tahan leida lolli, kes on nagu mina. Ja ma ei kujuta ette oma õnne, kui see idioot oleks samas ka mõni neist teistest, keda ma siiani üpriski tulutult otsinud olen.
Ma tegelikult päris ausalt öeldes igatsen aega, kui kõik oli palju lihtsam. Enne seda, kui kõik inimesed minu ümber (mina kaasa arvatud, ei saa minagi selle eest jooksu) hakkasid armastust otsima. Ma tahaks tagasi aega, kus mul olid sõbrad, kellega võisin minna võrkpalli mängima ja ainus, mida ma pärast mäletama jääks oleks see, et ma ei oska ikka mängida, ma istusin oma parima sõbrannaga platsiserval puudevarjus ja rääkisime kõigest. Tegime kerget nalja inimese üle, kes meist aru ei saanud ja küsisime asju, mis kontekstis rebituna olid kohmetuks võtvad ja meie jaoks hirmnaljakad. Aga siis juhtus midagi ja see kõik hakkas hääbuma ja seltskonnast, kes olid alati rõõmsalt koos sai kari üksteist vihkavaid mölakaid ja enam seda parandada ei saa. Aga samas kas ma igatsen vaid seda aega. Igatsen ka aegu, mis olid enne seda, enne kui kõik lumepallina kuristiku poole veerema hakkas.
Lõpumärkmed:
Teised 3 sissekannet on minu ühika jaoks mõeldud toidublogis.
Muideks, ma olin eile kella ~1:30'st kella 6'ni hommikul voodis ja magama ei jäänud. Ja see ei ole meeldiv. Keha on justkui surnud, aga aju tahab üleval olla. Pean leidma viisi, kuidas aju kurnama hakata.
Aga teile nagu alati:
Naudi elu või seda, mida sa nauditavaks pead.
Järgmise korrani
Janus Pinka 2. august 2014
No comments:
Post a Comment