Sissekanne nr. 175

Päevad 379-384
Me peame erinema..

Siin ma siis olen. Ja siit lähen ma varsti ära. Elu lihtsalt on selline. Vahel on maasikamaitse ja siis jälle natuke vürtsikas frikadellisupp. Vahel on kaks imesarnast siidrit nii erinevad ja ometi ei tee me neil ju tegelikult vahet. Ja elu ongi selline. Aga milline on minu elu? Ma lähen magama väga hilja, sest mul ei ole und. Ja siis ma ärkan väga hilja ja uskumatul kombel, samal põhjusel. Ma teen kassile pai, panen prillid ette ja lähen elutuppa tiksuma. Ja kui kell on jälle liiga palju, lähen ma voodisse, teen kassile pai ja võtan prillid eest ja jään magama. Ja niimoodi kogu aeg, päevast päeva, kogu aeg. Aga päris tegevusetult ma ju ka olla ei saa, sest mitte keegi ei ole mitte kunagi niisama. Või nii nad räägivad. Mina räägin ka. Mängin siis mänge, mida ma olen varem mänginud. Ja siis juhtuvad 2 peamist asja. Esiteks ma kas saan aru, miks ma lõpetasin. Või teiseks, ma hakkan idiootsustega tegelema. Ma teen midagi uut ja vaatan, kas sellest on kasu. Ma üritan mängida justkui kui lvl 99 Warlock, olles ise lvl 2 Nooblord. Ma vaatan ka filme. Mul on aeganõudev väikene eesmärk. Ma üritan ennast üldise kultuurilooga kurssi viia. Vaatan klassikalisi filme ja üritan leida seda, mis paelus tuhandeid enne mind. Sageli tulutult, sest mind ei huvita sellised asjad. Aga räägime millestki muust ka.

Päevamõtted:
Enne kui ma lähen suurima hea asja juurde, siis tahaks korraks kõrvale vaadata. Nimelt, mind huvitavad imelikud asjad ja mulle jäävad ka meelde imelikud asjad. Mind ei huvita su lemmiklilled, su sünnipäev, mis muusikat sa kuulad või kas sa oskad karukõrvu joonistada. Mind huvitab pigem sinu elu ja pere. Ja ka see on vale. Mind ei huvita nad süviti. Ma lihtsalt tahaks teada, palju neid on, mis on nende suuremad iseäralikud tunnused ja mis kasu või kahju neist on. Ma eelistan mõelda ette ja mitte nii väga minevikus ringi trampida, sest ühte me veel saame mõjutada, teist mitte. Või noh samas on ka minevikku võimalik ümber kirjutada, sest kommunistlikest isadest said ju ka rõvedad diktaatorid ja peale nende surma muidugi. Ent hoolimata sellest keskendume palun headele asjadele.

Ja nüüd siis minu suuremate ja tähtsamate asjade juurde. Nimelt jõudis täna lõpuks kohale minu isiklik blogimasin ehk Lenovo T410 sülearvuti. Neile, kes sellest vallast midagi ei jaga, siis tea, et see on lahe pill ja ma armastan seda. See on uskumatult sarnane aparaadiga, millega ma harjumuspäraselt kirjutasin, sest see oli ka Lenovo. Aga samas on see natuke harjumatu ka. Siin pole veel asju, mida ma tahaksin ja samas on asju, mis mind väga ei paelu. Aga samas saan hakkama ja aeg silubki ju iluvead. Aga jah, mu blogimasin on kohal ja ma üritan vaikselt oma eelistuste kohaselt selle võimeid proovile panna.

Sextimine. See on minu arust kummaline nähtus. Ma ei ole kunagi selle võlu leidnud, aga samas ju tuhanded tegelevad sellega. Mis kasu on sellest, kui keegi ütleb sulle, mis tal seljas on. Ma palun teid, et kui keegi kunagi teilt seda küsib sellel eesmärgil, siis vastake talle: Kakatriibuga bokserid ja pudruplekkidega t-särk. Ja siis ongi kõik õnnelikud. Sest arvestades, et me oleme ühiskonnas, kus internetist võib hea otsimisvõime korral leida igasugu roppusi. Nii et miks te teete seda? Ma ei tea ühtegi romantilist lugu, mis oleks alanud sõnadega: Hey, kaunitar. Mis sul seljas on? Rawwrrrr. Lõpetame ära selle jama. Elame lillede ja murulõhna keskel ja ärme saada ilusatele tüdrukutele selliseid asju.

Ma ei ütle miks, aga ma lugesin "uudist", kus oli öeldud, et naise vagiina on tundlik ja sega ei tohiks seda kraapida ja kratsida ja midagi oli veel. Aga siis tuli mulle kummaline idee. Kas autoril oli sellega kogemus? Kas kuskil on mingi kummaline küünistega mees, kes kraapis ta hella piirkonda? Ja miks ta seda tegi? Ja kas ma olen ainus, kes arvab, et kraapimine on selline rõve tegevus, mida kass liivakastis teeb peale kakal käiku? Aga samas see ehk seletaks, miks see mees seda tegi. Aga samas ei ole mul suuremat soovi teada saada, kes seda tegi, miks ta seda tegi või kas see juhtus vaid ühe korra.

Ah jaa. Suvi on lõpusirgel. August on peaaegu poolepeal. Nii et suve kõige rõõmsamad mälestused on vist juba ära olnud. Vähemalt minul. Minu kõige rõõmsamad mälestused sellest suvest on ühe inimesega. Ma ei ütle, et teistega ei olnud hea. Pigem vastupidi. Enamuse teiega on olnud väga hea. Aga kummaline on see, et ma olen seda inimest vaid pea korra kohanud. Ma ei tea temast peaaegu midagi. Ja ometi on temaga rõõmsamad mälestused. Ja ma arvan, et asi ei olnudki niivõrd temas, kui selles, kes mina olla sain. Ma ei pidanud korraks olema keegi, kes ma ei ole. Ma ei pidanud olema ka see, kes ma olen. Ma sain korraks olla see, kes ma olla tahan. Ma olin õnnelik. Uskumatult loll õnn minu arust. Sest ühe korra saavutasin ma selle tuju kiire muutumise tagajärjel. Ja teisel korral, sest ma ei olnud enam päris kaine. Ma ei ütle, et ma temaga koos olles end puru jõin, aga samas on minu ja saatana vägijala joogi suhe selline kummaline. Ja ma ei tea, miks aga ma arvan, et Põltsamaa mahlad aitavad paremasse tujusse kui ükskõik mis tahes alkohol. Aga samas kes teab, sellest on ju nii kaua aega möödas.

Ma jäin ükspäev mõtlema. Jah, seda juhtub vahel. Aga minu mõte oli selles, et mulle meeldivad rohelised silmad, punased juuksed, kergelt päevitunud nahk ja siis on veel mingid imelikud tunnused nagu naeratus ja rinnad, aga kaks viimast las jääda praegu sinna paika. Kui keegi küsib mu unistuste neiu kohta, siis silma pilgutamata võin ausalt öelda, et tal võiksid olla rohelised silmad ja punased juuksed ja päevitunud nahk, Ja ometi neiud, kes mind oma iluga hulluks ajavad ja mu mõttes ringi trambivad ei ole keegi punase peaga, kellelgi ei tohiks olla rohelisi silmi ja nad on minu teada väga vähe päevitunud. Ja tekib küsimus miks? Ja ma olen endas järeldusele jõudnud, et asi on selles, et nad kas on väga hea iseloomuga või on nad teinud midagi, mis mind võlus, olgu selleks mu nime kasutamine või minuga köögipõrandal tšillimine. See on kusjuures üks mu lemmikkohti, kus peo ajal olla, sest köök on alati keskne koht ja seal on alati mingi liiklus sees, kes teeb nuudleid, kes klatšib köögilaua ümber ja kes võtab külmkapist järgmist õllet.

Me peame erinema. Kas olete märganud, et süsteem teeb meid erinevaks ja samas nii sarnaseks. Meie isikukood ei ole just väga isikupärane. Meie kasutajanimed koosnevad samadest märkidest ja ometi ei tohi need olla samasugused. Me kasutame muusikas ja mujalgi samu ideid ja ometi on ju iga laul erinev. Iga sõna koosneb samadest tähtedest. Iga inimene koosneb samadest molekulidest ja aatomitest ja ometi erineme me teineteisest. Me ei sobi sageli omavahel, sest elektronid meie ajus liiguvad teisiti. Aga olgem meie erinevused viivad meid ainult lahku ja meie sarnasused veavad meid kokku inimestega, kes on samasugused ja järelikult teistest eemale. Nii et järgmine kord, kui näed inimest, kes on sinust täiega erinev, siis naerata sõbralikult ja ütle talle tere. Isegi kui teie moevahe on hiiglaslik ja vanusevahe on 70 aastat. Ta võib olla megalahe ja sellepärast hoiame kokku. Ära karda inimestele head teha. Olgem ilusad ja toredad ja lahedad ja ärme kisu tüli. Isegi mina olen nõus teatud tingimustel kõigiga rahu tegema.

Ühikaelu. Ma ei ole selleks valmis. Ma ei ole valmis kellegagi kogu aeg tuba jagama. Ma ei ole valmis ise endale igapäevaselt süüa tegema. Ma ei ole valmis ilma oma kassita elama. Ja ometi on see mõte end sügavale mu ajusagarate vahele sisse raiunud. Õnneks saan ma vajadusel linna peale jalutama minna ja ehk leian mõne sõbragi seal linnas. Ma tahan sõpra, kellega mul ei ole alati võimalust kokku saada. Sest see teeb planeerimise lõbusamaks ja taaskohtumise lahedamaks. Ma arvan, et vahel ongi nii, et elu on kummaline. Ma olen kõige kauem kodust ära olnud korraga nädal aega. Ja nüüd tahan ma minna palju pikemaks. Ent samas on kodu lähemal ja asukoht tuttavam. Aga ma ei tea, mis saab. See kõik, mis ees ootab on tundmatu ja ootamatu ja ma vajan abi. Kui sa oled kunagi ühikas elanud ja tead midagi sellest, siis kirjuta mulle, mis olid kõige suuremad plussid ja miinused, milliseid kaaslasi sai milleks ära kasutada ja mida teha või mitte.

Ühe laheda laulu sõnad (Kodus kodumaal):

Me ei vaja mägesid/ei kuuma ranna liiva/
Me armastame Eestimaad/sest kuulume siia/Kaks rahvast ühes koos/see ei oma tähtsustPalun hoidkem kokku,miks meile vaja kähmlust?

Teise laheda laulu sõnad (Minu inimesed):

osa rahvast
uhkelt rohkem kui oskan lugeda
ühes olen kindel
nad on head inimesed
nad meeldiks sulle ka
ma ei usu et sa kõiki neid tunned
ja vaevalt nad üksteistki
tunnevad
ja äkki tõesti ei klapi
samas äkki on tegu pelgalt
halva esmamuljega

Lõpumärkmed:
Kell on palju ja putukaid on ka liiga palju, nii et ma lähen ära.
T410 vajab harjumist, aga ma saan hakkama. Vahel ajab natuke närvi ka..... Blogida on raske.
Mis on homode lemmikpäev? Loomulikult üksteist august.
Aga teile nagu alati:
Naudi elu, sest kõige suuremad imed juhtuvad ju ootamatult.

Järgmise korrani
Janus Pinka 11. august 2014