See ongi see, mis teeb elu ilusaks
Siin ma siis olen. Olen juba poole sellest koogist ära söönud ja samas ei ole ma teile rääkinud, kuidas aasta lõppes ja uus algas. Nii et päevad 363 kuni 367. Kas te teadsite, et kui hästi üritada, siis mahutab viie päeva sisse nii palju asju, et ise ka ei usu? Aga alustame siis suurtest asjadest. Nimelt, ma ei lähegi ajalugu õppima. Kuna avanes võimalus, siis ma astun sisse ikkagi Tartu Ülikooli Õigusteaduskonda. Aga ajalukku lähen ma lõpuks ikkagi millegagi. Aga ma ei tea, kuidas ma seda teen. Ja siis seda ka, et Pinkasid on nüüdsest ühe võrra vähem, sest mu õde otsustas oma ilusa ja väga võrratu perekonnanime ära muuta.
Aga mida ma siis tegin kogu selle aja? Ma möllasin ülikooli asjadega, ma käisin õe pulmas ja külastasin ka õekest. Ma pidasin maha väheke kummalise sünnipäeva peo ja tuhat väikest asja, mida ma ei tea, kas ma viitsikski üles lugeda.
Päevamõtted:
Aga enne kui me läheme ja räägime neist tähtsatest asjadest, tahan ma toonitada, et tore on olla idioot. Soovitan seda proovida. Aga see ei ole midagi sellist, millega vahel särada. See on justkui elukutse. Näiteks vasta valedele küsimustele. Kui keegi küsib mult mõnel peol, et palju ma joon või mida ma joon, siis ma vastan pea alati "Jaa!" ja hämmastaval kombel, kui seda õigesti teha, siis seda kuulnud inimesed puhkevad naerma. Samamoodi meeldib mulle vahel istuda autosse ja alustada midagi sellist: "Tere tulemast. Tänan, et valisite lendamiseks meie liinid. Tänane marsruut on Jõgeva-Tallinn. Meie piloot on (kes iganes seal rooli taga siis on kah). Eeldatav reisipikkus on kaks tundi. Palun kinnitage turvavööd ja ilusat lendu." Ja siis selliseid lihtsaid asju tehes ongi elu rõõmsam.
Aga jah, sattusin siis Tallinnasse. Google mapsi abil jõudsime siis Tallinna perekonnaseisuameti juurde ja vaatasime, kuidas mu ainus õde loobus meie üllast nimest. Kuid kahju oli mul ehk ametnikust, kes seda asja läbi viis. Sest kogu tseremoonia vältel jooksis mu 3-aastane õetütar mööda saali edasi-tagasi. Ja siis käisime ka õel külas ja sõime ja jõime ja rääkisime juttu. Kuid kui juba Tallinnas olime, siis käisime ka õekesel külas. Mängisime siis Saboteuri ja sõime natukene veel ja siis läksime koju tagasi ja kell oli niivõrd hiline, et ma ei teagi, mis ma tegin. Aga peamine on see, et ma otsin (loe: vanemad plekkisid kinni) trips-traps-trulli mängu pitsidega. Siiamaani ei taha väga juua.
Aga lisaks kõigele muule oli mul aastalõpus teile kirjutamise asemel veel aega ka oma sünnipäeva tähistada. Tõsi 5 kuud liiga hilja, aga kui Ühendkuningriikide esileedi teeb oma talvise sünnipäeva asemel suvel peo, siis kes mind keelab? Aga jah. Peo algus oli siis kell 15:00. Ära küsi miks. Esimene inimene tuli kell 15:30, siis 16:00, ka kell 17:30 ja 18:00 ja peale seda ma enam kella ei vaadanud. aga kuni pidu oli juba 3 tundi käinud, kui alles neljas inimene tuli. Aga üldjoontes oli pidu lahe ja ma sain palju lahedaid ja maitsvaid asju. Aga peo lahedaim asi oli see, et ma otsustasin väheke ilutulestikku lasta. Vabandan, kui see kedagi segas. Aga jah 16'st lasust 13 läksid ilusti taevasse ja siis kukkus see asi ümber ja hakkas jahti pidama. Saagiks oli siis esiteks meie. Kummaline on see, et minul (ma seisin paigal ja katsin vaid kõrvad) ei juhtunud midagi. Aga sõber, kes jooksma pistis, sai pükstele põletusjälje. Aga viimane pauk lõpetas kellegi kartulite vahel, aga midagi hullu vist ei juhtunud. Paremal juhul hirmutasin kartulimardikad surnuks.
Aga olime siis peol ja siis üks neiu ütles, et ta loeb üht raamatut. Ma tean, ma ka kohe ei suutnud uskuda, et meie infoajastus veel inimesed raamatuid loevad, aga ju ma lihtsalt ei usu inimestesse väga. Aga selle raamatu autor olevat mõttemaailmalt nagu mina. Ta pidavat kõike siin imetoredas ühiskonnas sinna saatma ja samas seda ikkagi armastama. Aga miks rääkida ise, kui saab ka teisi tsiteerida, nii et siit üks tsitaat netiavarustest:
"Roone Roosti “mis sul Viga on” on vastuoluline lugemine. See sõna iseloomustab antud kirjatööd vast kõige paremini. Autori väljenduslaad on aus, humoorikas ja terav. Tundub, et talle on oluline see, et mõte jõuaks lugejatele kohale, mitte etendada keskaegset poeeti. Selle raamatu eesmärk ei ole šokeerida, vaid panna inimesi mõtlema."
Aga samas tahaks tuua välja ka teise tsitaadi. Aga sellega on hea nali see, et ma tsiteerin tsitaati ja siin see on:"Ma ei taha su illusioone purustada... okei, tegelt vist ikka tahan, aga ainult sinu enda huvides! Süsti veidi juhuslikkust enda ellu, ära võta seda liiga tõsiselt ja ära talu ajutuimestavat paska, mida sulle igast infokanalist pea sisse punnitatakse. Kui paljud sinu mõtted on ikka päris sinu omad? Kui paljud sinu ideedest on kellegi kolmanda kirjutatud sulle mõtlemiseks ja kui palju sa tegelikult julged tähele panna seda, mis sinu ümber iga päev toimub? Maga sisse, saada pikalt inimesi, keda sa kuulata ei viitsi, ütle välja mis sa mõtled ja ennekõike...lihtsalt...Mõtle – päris ise ja oma peaga.”"
Nii et millised minu mõtted ikkagi on minu enda mõtted ja mis mu mõttemaailm siis tegelikult on? Sest ma ka enda arust usun, et ma ise tulin ideele maailma päästa sellega, et inimestele rääkida, millised sitapead nad tegelikult on ja mida kõike nad valesti teevad.
Aga siis ma tahtsin rääkida oma mõttemaailmast. Sest see on minu arust ikka päris tahuline. Teie olete ehk kõige enam tuttavad selle minuga, kes bloginduse maailmas ringi rändab. Ideedest ja mõttetest tulvil, natuke sitapea, kes kuidagi maailma parandab. Siis on veel see lollakas, kes sõpradega reaalseid lollusi teeb. Ja nende olekute mõttemaailmad on erinevad. Siis pean vahel korralik ka olema. Ja siis on olemus, mis on nagu 40% ajast. Nimelt ma tapan ja piinan inimesi. Kui see teid lohutab, siis mitte reaalseid inimesi. Suure osa ajast olen ma gladiaator Antiik-Roomas ja teid ju siis veel ei olnud. Mõtle kui tore. Aga äkki see on kõik mingi osa mingist täielikust minust..
Ah jaa, ja siis ma olen midagi märganud. See on nii kummaline, aga samas see ju on nii. Keegi ei eelda, et sa kedagi solvaks, aga samas on normaalsetel inimestel üksteist kombeks komplimentidega üle valada. See ei ole just kõige tabavam märkamine, ega ju. Nii et proovime veel. Ma märkasin, et kui sa kedagi solvad. Noh, muidugi oled sa siis hull mölakas ja mõttetu ja värki, aga mis peamine, seda öeldakse sulle. Aga kui sa teed kellelegi komplimendi, siis ta ei tee sulle komplimenti vastu, vaid tänab ja edvistab. Kummaline minu arust.
Ah jaa. Eile õhtul, kui kell oli juba hästi palju hakkasin ma mõtlema. Millest ma mõtlesin? Ühest mehest. Okei see ei kõla hästi. Ma mõtlesin ühest vaprast mehest, kelle moodi paljud olla tahavad. Okei, see on ka imelik. Ma mõtlesin ühest inimesest, kes oma sõpradega üritasid midagi õhku lasta. Kui täpne olla siis ma mõtlesin Guy Fawkesi peale ja selle peale, et ta üritas parlamendihoonet õhku lasta. Kuid miks ma peaksin mõtlema mõnest mehest? Sest tema näo järgi kujundatud mask on maailmakuulus. Muidugi on ka keri häkkereid, kes seda maski kasutavad, aga ilmselgelt on nad natuke mööda pannud kogu mõttega, aga anname andeks, enamus neist on ju 13 või nii.. Aga ega ma niisama ka teile ei viitsi ajalugu ja karmi internetireaalsust rääkida, nii et läheme edasi mu mõtte juurde..
Ma olen väga uudishimulik inimene. Ja siis ma sageli uurin, mida ühed inimesed teistest arvavad. Ja see on kummaline. Kui sa küsid inimese kohta, kes on sinuga samas ruumis on ta inglike, aga kui küsid kellegi kohta, keda seal ei ole, siis kriitikat voolab jõena. Aga sama asi on ka internetiga. Aga natuke teistmoodi. Anonüümsena ütlevad inimesed palju ausamalt asju, kui mitte anonüümsetena. Nii et pannes kaks asja kokku. Maski taga (Mu lemmik on Guy Fawkes'i mask. Peamiselt kogu selle idee pärast. Kui aus olla, siis anonüümsus mind väga ei tõmba, kuigi sellel on head plussid.) on inimesed palju palju julgemad ja ausamad kui ilma maskita.
Ah jaa, ma lubasin teha ka aasta kokkuvõtte. Aga ma olen laisk, nii et mu aasta kokkuvõte on enamvähem päris täpselt üles kirjutatud nendes 169's eelnevas toredas sissekandes. Aga kuna ma tean, et te lugeda ei viitsi, siis sõnastan selle nii. Selles aastas oli kõike: sõpru ja vaenlasi, viha ja armastust, nalja ja kurbust ja ma ei viitsi rohkem vastandlikke sõnu mõelda, aga igasugu muid asju oli ka. Aga üldjoontes võin öelda, et oli hea aasta ja ma olen selle üle õnnelik.
Lõpumärkmed:
Aga kell on palju ja väga valdav enamus koogist on ära söödud, nii et ma lähen magama ära.
Ma kardan natuke, et mõni mõte jäi kirjutamata.
Mul on kahtlane tunne, et mõnele inimesele võib tunne jääda, et ma ignoreerin teda, kuigi lihtsalt ma ei saa temaga aega veeta. See on natuke masendav..
Aga teile nagu alati:
Nautige elu, sest mõni inimene ei olegi väga võlts.
Järgmise korrani
Janus Pinka 25. juuli 2014
No comments:
Post a Comment