I am not a smart man
Aga tsauki. Eksisid jälle siia ära? Pole hullu, kannatame koos. Aga kuhu me pooleli jäime. Ah õigus, tantsupidu. Nii et jätame selle korraks kõrvale ja räägime olulistest asjadest. Uued lugejad ja varjunimed. Kuna mul on kerge kahtlus, et mulle on uusi lugejaid siginenud pärast viimast korda, kui ma seda teile rääkisin, siis kordan ennast.
Minu blogis on pea kõikidele inimestele (erandeid on äkki viis või nii) antud varjunimed, et mingil määral nende olemust ja privaatsust kaitsta. Kuidas seda saada? Esimene ja soovituslik võimalus varjunime saada on see ise välja pakkuda. Ja kui see vastab tingimustele (kannata natuke), siis sa saad selle ja kõik on õnnelikud. Teine variant on see, et mina annan sulle varjunime. See juhtub väga harva ja väga imelikel hetkedel ja see nimi on sageli väga random. Aga nüüd tingimused.
1) See nimi ei tohi olla võetud.
2) See peab olema pikem kui E ja lühem kui Unicorn Penishead (kõige pikem ja kõige lühem varjunimi)
3) See ei tohi olla suvaline nimisõna, mida ma kasutan
Aga nüüd siis tagasi tantsupeo juurde, sest nii palju on rääkida. Näiteks see, et ostsin Tallinnas ananassi. 35 sendi eest saab vaid ühe näruse viilu. Ja selle lõppedes meenus mulle, et mulle ei meeldi ananassid. 2 euro eest saab topsi arbuusitükke, mis lõhnavad nagu arbuusiviin ja see ei ole kunagi hea meenutus. Ja üldse kõik seal linnas on ebaloogiliselt kallis ja kuidagi kummaline.
Käisin ka pesemas oma "võrratus" koolis. Ja nagu ikka sattusin seal kõige imelikumatesse olukordadesse. Ma lihtsalt olen ajastuses saamatu. Tulid siis jutuks kaks inimest. Kuna ma üritan end mitte draamadesse siduda, siis ütleme, et Peeter ja Mari. Ja siis üks poistest küsis, et huvitav, mida nad üksteises leiavad ja ega mina siis vait olla saanud. Ütlesin siis naljatledes, et noh Maril on ju suured rinnad. Ja just sel hetkel nagu tellitult astus Mari isa duširuumi. Saabus kohe päris kummaline vaikus. Vaikus tuli ka kui kritiseerisin inimest ja ta astus ruumi. Ja üldse ma ei oska kuidagi midagi ajastada, sest olgem ausad, olen õnnelik, et veel elus olen.
Istudes laulukaare?!? taga rääkisime võrratu seltskonnaga juttu ja olime niisama lahedad. Ja siis mingi hetk mängisime ka reaalsuskontrolli. Ja mind lausa hämmastab asjaolu, et alati, kui ma seda mängin (reaalselt ilma eranditeta), saan mina kõik imelikud sõnad nagu veider, seltskonnatola jne.. Aga ometi see ei häiri mind, sest mulle meeldivad asjad, mis silma paistavad ja "hallist massist" erinevad.
Päevamõtted:
Kõigi muude suurte kriiside vahel oli ma väikene kõrvalkriis.. Mind häiris küsimus, et mida inimesed minus leiavad. Aga hiljuti jõudsin ma järeldusele, et ma ei tea ka seda, mida mina teistes leian. Mõned inimesed meeldivad mulle väga imelikel põhjustel.. Näiteks on värvipimedana seda imelik öelda, aga mulle meeldivad teatud värvid. Mulle on inimesed meeldima hakanud nende juuste- või silmavärvi tõttu. Mitte et mulle punane või roheline või midagi sellist paeluks, aga see erineb massist ja see pakub mulle huvi. Mind hakkavad tavaliselt pea koheselt huvitama inimesed, kes naeratavad, minuga rääkima hakkavad või just midagi ei räägi. Ma ei mõista, miks inimesed nii teevad ja see huvitab mind, aga liiga sageli on nii, et mingil hetkel inimene saab minu jaoks otsa. Ma saan temalt kõik, mis tal anda on ja siis ta muutub minu jaoks igavaks ja kuni kumbki meist ei muutu on meie vaheline suhtlus igav ja veniv. Aga huvipakkuvaid asju on mul ka rohkem kui need, mis esimese silmapilguga ära märkab..
Blogija raske elu.. Ma elan korraga kolmel rindel. Esimene on see, mida ma reaalselt inimestele räägin. Teine on see, millest ma kirjutan internetiavarustes ja kolmas on see, mida ma mõtlen. Need kolm olekut on kordumatus ahelas.. Mis tähendab, et mõte võib alata privaatses vestluses, jätkuda mu peas ja lõppeda blogis. Mis tähendab, aga seda, et keegi peale minu ei saa ju täit mõtet. Ja siis tekivadki poolikud arusaamad ja segased väited. Ja see on päris kummaline.
Lõpumärkmed:
Andke andeks, aga ma viitsi blogida täna, sest mõte üldse ei jookse.
Ma lihtsalt pean mainima, et ma avastasin, et ma sakin lohutamises, nii et rooman vaikselt kõigist draamadest kaugele eemale..
Pluss ma olen haige ja juhe viimasel ajal jubedalt koos..
Aga teile nagu alati:
Nautige elu, sest kõik probleemid lahenevad lõpuks ära..
Järgmise korrani
Janus Pinka 9. juuli 2014
No comments:
Post a Comment