Istume maha ja nuusutame lilli
Hey. Kas sa usud mind, kui ma ütlen, et elu on lill. Aga räägime siis natuke, mis juhtus neil kahel päeval, sest need on kummaliselt erilised päevad tavapärasega võrreldes. Aga enne kui me kuhugi edasi lippame, siis homme lähen Tallinnasse ja seal saab õeraasukestega kokku. Aga nüüd siis natuke minu nädalavahetuse algusest.
Reede - Algas siis nagu tavaline päev. Läksin esimeseks tunniks kooli ja kahe tunni vahel, mis oli vahetund OMG!! päriselt või? Aga igal juhul. Siis kutsusid mind enda juurde Michelangelo ja Marlene. Seal samas oli siis ka Riddler ja plaan oli siis viimase juurde grillima minna. Algul ei olnud see väga meelt mööda, aga õhtuks mõistsin, et tuleb minna. Siis saime kõik linnas kokku ja läksime. Meiega liitus veel ka Kassnaine ja õhtu jooksul lisandus mingiks ajaks ka Riddleri vend. See oli lahedamaid õhtuid, mis viimasel ajal olnud on. Nalja sai tohutult ja kõigil oli enamvähem kogu aja enamvähem normaalne olla. Väikeseid apsakaid ikka juhtus, aga see on nii tavaline. Üldiselt võttes oli see ikkagi selle aasta siiani üks parimaid õhtuid, mille järgnes veelgi parem päev.
Laupäev aka Täna. - Ärkasin siis ja selle asemel, et oleks mingi nõme jama, et ma ärkaks, ma sain rahulikult lebotades ja naljatledes ärgata. Minu voodi kõrval ootasid mind Riddler ja Michelangelo ja taldrikutäis võikusid. Vaikselt ärkasin siis üles ja tulin koju ära. Peale seda käisin kiirelt pesus ja pohmakas võttis jälle täis tuurid üles. Aga ega lapsevanemad ei lase ju lapsel kodus tühja istuda. Lohistasid mind siis aeda ja hakkas selline poolchill. Läpparis mängis muusika, vaikusehetkedel laulis õues ööbik, kaminas pragises vaikne tuli, vaikselt tibutas vihma ja liha vaikselt küpses. Aga sellest kõigest veel ka natuke hiljem. Enne aga see, et ma tulin siis koju ja kuulasin muusikat lihtsalt edasi. Terve tänase päeva muusikat kuulanud.
Päevamõtted:
Istusin siis aias ja rääkisin mingi tallinlasega anonüümselt juttu. Ma sain ka teada, et ta oli meessoost ülikooliõppur. See ei olegi niivõrd oluline, aga lihtsalt kuidas võib alata vestlus, mis muutub sekunditega peaaegu parimaks vestluseks sinu päevas. Lasin käiku oma tavalise hey ja sain vastuseks midagi taolist: "Hellõü. Vastuseks su esimesele küsimusele, ma olen kutt, nii et sa võid ilmselt vestluse kinni panna." Kogu see asi kubises mõnitusest enamusele anonüümikutele. Kuid ega mina ju ei saa lahinguta alla anda ja pean ise ka haarama oma relvad, milleks siis seekord olid sõnad ja salvasin vastu: "Mu esimene küsimus on tavaliselt kuidas läheb? Nii et ehk proovid uuesti vastata." Ja sellest kasvas välja üks täiega lahe vestlus, mille lõpuosas pani see huvitav härrasmees mulle väga huvitava diagnoosi. Nimelt olen ma tema arvates: Lootusetu romantik. Nüüd aga miks?
Ta ütles, et ma olin leidnud väikese avastamata grilliparadiisi. Aga mida ma siis talle rääkisin. See kõik oli tõsi, peaaegu, et kogu tõsi. Istusin siis varju all ja kuulasin vaikselt muusikat. Vaikselt prõksus tuli ja liha selle kohal küpses. Õues laulis ööbik ja vaikselt tibutas vihma. Oli enamvähem soe ja mõnus oli olla. Mu käes oli lilleõis, mille kerge lõhn mul ikka vaikselt ninas on. Ma lihtsalt armastan nartsisse, Narkissose lilli, selle väikese eneseimetleja olemusega sarnanevaid lillekesi. Ma ei tea, miks, aga juba sellest ajast, kui ma veel väikene poiss olin, on see lõhn mulle meeldinud. Ja isegi kui see on mürgine ja paha, siis see ei loe. See on asi, mida ma armastan.
Olla väike põrguline, kes tahab õppida juurat, siis on mul ka huvitav harjumus olla "Saatana advokaat". Ehk siis neile, kes ei tea, siis saatana advokaat on see, kes võtab argumendile vastupidise väite ja kaitseb seda. Mitte et ta oleks selle poolt, aga lihtsalt, et algset argumendi tõestada või ümber lükata. Ja õnneks või kahjuks teen ma seda päris tihti, enam-jaolt enda sisemise rahulolu jaoks. Igal juhul, üks neiu tweetis, et nii tore on tänast ilma toas nautida. Minu peas süttis ilmselgelt vale lambike ja ma kõndisin õue, et kontrollida, kas seda saab ka seal nautida. Seisisin siis vihma käes ja kõndisin mööda aeda ringi. Kõndisin alla jõe äärde, olin seal minuti ja siis kõndisin tagasi maja juurde. Istusin siis jälle maha ja jõudsin kiirele järeldusele. Mulle peaks loogiliselt meeldima ka suvised vihmad. Tahaks lihtsalt lühikeste riiete väel, keset muru istuda ja lasta vihmal enda kehale langeda.
Mul on kirjas veel kolm asja, mis on kirja pandud. Need on iseenesest lihtsad asjad, aga samas ei oska neist ehk midagi kirjutada ja mu vanemad üritavad mind veenda, et ma peaks magama. Aga jah, esimene on ikka veel tsitaat: "Kogu maailm on lava ja kõik me oleme vaid näitlejad.", ent ma lisaks sinna ka väite "Me kõik oleme siin valetajad, aga sina oled kõige halvem." Sest mitte keegi meist ei ole täiest ühepalgeline ja kui ongi, siis see on isegi ehk natuke häiriv. Olgem tuhande palgega, ent järgigem mingeid reegleid, sest elu on nii tore, kui sa sel olla lased. Siis on veel kirjas, et igaüks arvab, et ta teab, kes on see punapäine neiu, kes on mu südamesse end raiunud ja kuna pakkumisi on seinast seina, siis on see minu arust suht koomiline. Ja kolmas on siis, et "Elu on rõõmus ja ilus ja hea, aga seda ju sina ometi ei tea." Tahtsin kunagi luuletajaks teada, aga siis mu ema ütles, et ma olen kohutav luuletaja. Tänks emme!
Sõpruse teke on üks huvitav asi või nähtus. Meil kõigil on sõbrad. Olgu nad kui nõmedad ja kasutud kui tahes, aga sa ei saa eitada, et sul on sõbrad. Lihtsalt sa ei saa. Alati on keegi. Nüüd kui me oleme selle paika pannud, siis võta kolm sõpra. Võta parim sõber, siis mingi keskmine ja siis mingi selline ah on kah sõber. Ja nüüd mõtle. Kuidas sa nendega kohtusid ja mida kõike te olete koos läbi teinud? Mõtle nüüd. Päris kummaline, kas ei ole. Mõni teist võis kogemata tutvuda klassireisil või pidite keemiatunnis kõrvuti istuma või käisite ühise sõbra sünnipäevapeol. Te olete peksnud üksteise silma siniseks, seisnud koos mõne mure ees ja lahendanud koos matemaatika kodutööd. Ja peale kõike seda on ikka veel olemas hulk inimesi, kes ütlevad idiootsusi. Mõned paremad näited: "Mina küll ei oleks siia peole tulla julgenud, arvestades, et sa nagu ainult ühte inimest tead." Kuidas muud moodi ma teisi tundma saakski? "Ma ei julge talle isegi tere öelda." Mis on kõige hullem, mis juhtub? See et ta ei vasta sulle? See ei ole mitte midagi kartmist väärt. Ja sellised imelikke asju on tuhandeid kordi rohkem.
Hoolin vaid surnuist. Suhteliselt julm väide, aga kahjuks on see tänapäeva ühiskonnas väga tavaline. Me elame teistega koos, ent kui me ise kasu ei saa, siis me neid ei külasta, nendega ei räägi ja veel vähem aitame me neid millegagi. Alles siis kui on liiga hilja, mõistame, et kaotasime midagi, mis meile tegelikult nii armas oli. Ma ei taha rääkida surmast, aga räägime sellest, kui kellelgi on väga väga halb. Ei ole minagi see ideaalne ingel pilvepiiril. Eile oli siis seal õhtul üks neiu, kes oli alguses minu vastu pahuralt meelestatud ja ma ei süüdista teda, ma olen ilmselt talle selleks põhjust andnud. Aga ma märkasin, et mida rohkem ta mekib alkoholi, seda paremini ta minusse suhtub. Mu mölakus lülitus sisse ja ma leidsin tuhat viisi, kuidas teha nii, et ta võtab veel ühe lonksu. Kuni punktini, kus ma järsku küsisin, et ta on.. Sain teada, et ta on paljajalu õues. Eeldasin, et ta tantsib muru peal ja kõik on korras. Läksin igaks juhuks ikkagi vaatama ja leidsin ta ukse kõrvalt. Ta istus ja tal oli paha olla. Ja sellest hetkest lõi minus midagi põlema. Mind täitis vastupandamatu soov teda aidata. Ma tõin talle ta jalatsid ja ka tema jaki. Lasin talle vett tuua ja istusin temaga koos. Siis hakkasin teda vaikselt toa poole meenutama ja lõpuks küll mitte mina, aga minu käsul toodi ta tuppa ära. Ja kui olukord stabiliseerus ja muret otseselt ei olnud, muutusin ma jälle tagasi. Tegin väikest mõnitavat nalja ja olin rõõmus. Ja see ei ole kaugeltki esimene kord. Ju mul on mingi vajadus hoolitseda kõige eest, mis on vigane ja katki.
Lõpumärkmed:
Polegi vist midagi teile öelda.
Täna (pühapäeval) on emadepäev. Helista oma emale, võimalusel mine ise kohale ja soovi talle ilusat emadepäeva. Ta on pidanud sind kasvatama kogu selle aja. Soovi talle seda ühte ilusat päeva.
HEAD EMADEPÄEVA, EMME!!!
Aga teile nagu alati:
Nautige elu, sest elu on lill. Ja leidke hetk aega ja nuusutage lilli. Mina kavatsen seda küll suvi otsa vaikselt teha.
Järgmise korrani
Janus Pinka 10. mai 2014
No comments:
Post a Comment