Ma olen teistsugune
Kolmapäev, neljapäev ja reede. Aga mis siis juhtunud on? Vaadates tagasi, siis on kõik pagana imelik ja seda on veelgi raskem seletada. Aga kolmapäeval kooli ei olnud. Oli vaid tantsutrenn ja väikesed poisid on umbes sellise tasemega nagu ma kartsin. Aga õnneks on kõigil oma roll ja nii ka minul. Ja matemaatikast hoidsin ma eemale. Ja siis tuli neljapäev. Pea ees raiusin siis läbi matemaatika ja kardan, et õppisin selle päevaga rohkem kui viimase kolme nädalaga. Aga see selleks. Siis tuli aga tantsutrenn. "Üllatuslikult" ei ole minu tantsurühmal mitte mingit vastavat emotsiooni, kui sellele käsku ei eelne. Aga ometi saime me vist mingil määral hakkama.. Trenn ise oli mingil määral tore, aga eks seda mis saama hakkab näeb veel. Päev oli ilus ja elu tundus hea. Aga siis koondusid mustad pilved ja kätte jõudis reede. Läbi vaeva jõudsin siis matemaatika eksamile ja esimene osa oli vägagi kerge, ent siis tuli teine osa ja olgem ausad, seal olid kõik mu Achilleuse kannad sees. Aga kes teab, ehk saan ikkagi hakkama. Palvetagem koos, et ma saaks 84 punkti. Ja siis chillisin Chuckiga linna peal ja õhtu veetsin anonüümsetega.
Päevamõtted:
Sina ei ole mitte kui keegi. Üldiselt rääkides. Sa oled 1 isik 7 126 000 000 seast. Maakera ajalugu on olnud 4 540 000 000 aastat.. Kui vana sina nüüd olidki? Millised suured "imed" on juhtunud meie ajal? Ja siis see sinu iseloom. Elades oma egotsentrilises mullis ja saates teised põrmu, kasvatad sa midagi, mida ma ei nimetaks iseloomuks. Me kõik ju räägime, kui toredad ja armsad me oleme ja kui palju me oma sõpradele head teeme.. Aga ometi räägime me teisi taga ja mida kõike veel. Kas me ikka saame öelda, et me oleme head olevused. Äkki sellepärast tulnukad meist eemale hoiavadki.. Ja olgem ausad, mis on olnud sinu panus inimkonna arengusse? Paremal juhul tõestad sa kellegi teise teoreemi või mõne ravimi toimet.
Mina olen teistsugune ja samas niivõrd samasugune. Ma olen määramatu ja samas ju nii väikeste raamidega määratud. Aga minu aju töötab hoopis teistmoodi kui teiste inimeste ajud. Kuid seegi on ju vaid vaatluse tulemus ja selle aluseks on vestlused. Ma olen endaarust omamoodi filosoof ja samas ei ole ka. Mu perfektsionism ja laiskus ja midagi kirjeldamatut annavad kokku kombinatsiooni. See on nagu vaimu ideaalsus hüljates kehalised vajadused. Jah, ma pean sööma ja liikuma ja minugi eesmärk elus on olla edukas. Aga samas on mul fantaasia ja see on piiritu ja ohjeldamatu. Aga minu fantaasia on nagu puzzle. Aga sellest ehk hetk hiljem. Ja viimaseks, mis mul kirjas on, on see, et ma olen idee. Ma olen justkui potentsiaalilt kõrge ent ma ei kasuta seda. Ma pigem kujutan seda võimalust ette. Nii et ma jagunen kaheks. Üks on see, mida näete teie ja teine on see, mida mina ettekujutan. Ja nii ma olen ja samas oma laiskuses nagu ei ole ka.
Rääkides siis minu fantaasiatest.. On asju, mis peaksid jääma igaveseks teadmatuse varju. Aga see selleks. Kui mul tekib mingi idee/probleem/küsimus, siis peab see leidma lahenduse. Kui probleem on kooliga seotud, võtame näiteks matemaatika. Siis mu vaimusilmas ei saa ma enne õpetajalt abi küsida, kui minu ümber on klass. Kõik, mis satub minu huviorbiiti sel hetkel on detailselt paigas. Olgu selleks siis õpetaja välimus, tuju, kehahoiak, minu vihikuruudud ja sikerdused leheserval või midagi muud. Siis on teisejärgulised asjad, mis peavad paigas olema. Olgu selleks siis õpilased klassis, temperatuur või ka pliiatsitops laual. Aga need on ähmasemad ja tähtsusetumad. Ja siis on kolmas ring. Ehk asjad, mis midagi ei muuda. Ilm, liiklusmüra, ülejäänud kool ja maailm. Nende olek ei ole pea üldse tähtis. Ja kui kõik see on paika pandud, alles siis ma saan oma mõttes alustada protsessiga, et kuidas ma sõnastan asja, mida ma tahan õpetajalt küsida. Nüüd kujutage ette kui kohutav on mõelda asju kohas, kus ma ei ole olnud, inimestega, kellega ei ole kohtunud või siis just hoopis vastupidi inimesed, keda ma tean. Kuidas öelda midagi sõbrale, kui sa oled selle detailselt läbi mõelnud ja kõikvõimalike vastustega läbi mänginud ja seda kõike vaid selleks, et ta reageeriks sinule ootamatult. Aga minu fantaasias peavad kõik puzzle tükid õiges kohas olema, sest vaid siis on näha, mis see kõik toob.
Ja siis on veel probleemid, millele teised ei mõtle. Walking dead mängude seerias on üks moment, kus mul tekkis probleem. Kui keegi seda mängida tahab, siis sorry, et spoilin. Aga jah. Seal on hetk, kus sul on elus 3 meest, 1 naine ja 1 väike tüdruk. Minu probleem seisneb mehe ürgsetes vajadustes. Kuidas nad lahendavad selle probleemi, et mehi on rohkem kui naisi. Kas nad jagavad? Ja nii kaua kui tüdruk veel noor on, kas nad jagavad kolmekesi naist? Ja siis on mul veel üks sarnane mure. Ütleme, et toimub laevahukk ja kari noori, noormehi ja neidusid satub hüljatud saarele. Kui ma oma peas lahendasin toidu, joogi ja varjualuse mure tekkis mul minu arvates palju suurem mure. Neidudel on päevad ja võimalik rasedus. Saarel aga ei ole ju tampoone ega rasestumisvastaseid vahendeid. Nii et kas hüljata oma fantaasias neiud ja elada nagu "Kärbestejumalas" või kuidas lahendada oma suurim probleem. Ja uskuge mind, pärast päevade pikkust mõtlemist ei ole see enam ei huvitav, naljakas ega nii, see on pigem tülgastavalt igav.
Rääkides anonüümse natsionalistiga jõudsin ma järeldusele. See on matemaatiline tehe, mis mingil määral on loogiliselt kehtiv. Maailma areng = idee + aeg + revolutsioon. See algas sellest, et mul oli idee. Eksoskelett inimese arendamiseks. Teha üliinimene, arendada inimvõimed lõpuni, muutes inimkonna poolrobotiteks. Ja siis aja möödudes algab revolutsioon. Vähesed, kes ei ole selle arengu alla jäänud tõusevad üles ja tapavad robotrassi. Ja need, kes selle sõja üle elavad peavad ju olema nii öelda looduslikult paremad. Ja kui alles on vaid head, siis keskmine tõuseb ja see ongi ju areng. Kõik see on aga väga lühike kokkuvõte väga pikast vestlusest, mis lõppes tema sõnadega "Ma ei taha enam sinuga rääkida. Sa võtsid mult elusoovi ära."
Ma kardan tüdrukuid ja see on kohutav. See ei paista väga usutav. Aga see ei ole esimene hirm, millega ma olen vastutahtmist pidanud silmitsi seisma. Aga jah, mul on paaniline hirm, millega ma üritan võidelda. Ma ei mäleta, millal ma viimati suutsin mõne tüdrukuga lihtsalt koos olla ja juttu rääkida. Internetis on see palju lihtsam kui päriselus, aga ma ei saa ju igaveseks jääda siniseks elevandiks kuskil netisaidil. Ja enne kui SINA end erandiks pidama hakkad, siis on väga suur võimalus, et minu silmis ei lähe sa kategooriasse tüdruk. Sel hetkel, kui ma pean sind oma sõbraks, kaotad sa soo, vanuse ja välimuse. Sa oled sõber. Kui sul on mu kujunemisloos suurem roll, siis saad sa kas mõne "tiitli" või jääb sinust nimi. Aga alati on keegi, keda ma kardan ja ma ausalt enam ei taha.
Lõpumärkmed:
Ma tegelikult ei tahtnud blogida, ma tahtsin magada, aga ma ei saa "blogikoletise" vastu.
Blogikoletis on osa minust, mis tahab end jagada.
Aga mul ei olegi teile midagi öelda.
Palvetagem, et mu mata eksam hästi läheb.
Aga teile nagu alati:
Naudi elu ja naerata. Sa ju tead, et ma armastan sind.
Järgmise korrani
Janus Pinka 23. mai 2014
No comments:
Post a Comment