Sissekanne nr. 186

Päevad 426-431
Meeter viiskümmend viis ja pool ehk uued sõbrad..

Oh jah.. Siin ma siis jälle olen. Jällegi on nädal möödas ja ma olen Jõgeval. Aga jällegi pidin ma tõdema, et ma ei ole tükk aega bloginud, ent ometi on ju mingid mõtted olnud. Hiilivad teised nii salaja ligi ja ära ei lähe. Üldse ei taha eemale minna enne kui pole neid valjult välja öeldud. Aga selleks mul ju teie oletegi. Me oleme üheskoos seda linki avanud 11000 korda. Uskumatu kas pole. Aga mis me ikka niisama muljetame, hakkame aga pihta.

Päevamõtted:
See tundub viimasel ajal nii vale sõna. Ammu ei ole vist nii olnud, et ma kirjutan iga päev.. Aga samas ei oska ma väga paremat sõna sinna panna ka.. Ehk lihtsalt "mõtted"? Ma küsiks teilt nõu, aga 99% ajast keegi ei reageeri, nii et ma ei viitsi isegi väga pingutada. Nii et eks vaatab, mis sellega saab.

"Meeleavaldus perekonna ja demokraatia kaitseks" on asi, mis toimub 5. oktoobril kuskil. See on kooseluseaduse vastu. Aga olgem reaalsed. Ma saan aru, et meie 13. saj pärit ajuvaba mõtlemine on meile dikteerinud, et traditsiooniline pere on õige ja kõik muu on vale. Aga samas vaatasin ma natukene oma sõprusringkonnas ringi ja märkasin, et väga palju ei ole neid, kes läheks selle mõiste alla. Päris suur hulk on üksikvanematega kasvanud lapsi, väga suur hulk on neid, kellel on lisaks tavavanematele ka kasuvanemad. Siis on veel poolõed, -vennad ja ilmselt on mõnel inimesel kaks samast soost inimest. Nii et ilmselt need protesteerijad on väga erilised inimesed. Ja ka see teine pool. Demokraatia. Otse tõlkides on see rahva võim. Aga  meil ei ole ju seda. 20 vabadusaasta jooksul on rahvas 2 korda midagi otsustanud, sest kõik ülejäänu käib ju kuskil tagatubades ja salaja ning jumala eest kui keegi hakkab midagi kahtlustama, siis hakkab mingi jube keerutamine pihta. Ja ma olen ikka veel kindel, et meie riigi valitsus on ebapädev, sest ma ei tea ikka veel, kus Siim Kallase 10 miljonit eurot on. Aga jah, kui sa lähed sinna siis ma arvan, et sa oled imelik inimene. Palun saage aru, et me ei ela 13. sajandis. Me oleme jõudnud inimarengus faasi, kus me võime armastada keda tahame ja jumala eest, ela ja lase elada või sure ära.

"Parim" argument, mis ma kuulnud olen on see, et 12-aastased tüdrukud on veendunud, et nad on lesbid. Kui mina olin 12, ei teadnud ma üldse et selline tegevus nagu seks olemas on. Ma elasin rõõmsat elu ja mängisin liivakastis mudelautodega. Ja ausalt, kui siis oleks kooseluseadus vastu võetud, siis see ei oleks minu jaoks ikkagi midagi muutnud. Kas keegi on korraks oma silmad lahti teinud ja vaadanud, et nad saavad ise maailma paremaks teha sellega, et nad ei õpeta lastele vihkamist. Kui 12-aastane tüdruk usub, et ta on lesbi, siis las ta olla. Püsibki ehk natuke kauem mitterase. Ma kordan, meeleavaldajad, ela ja lase elada või sure ära..

Rääkides sellest, et me oleme 13. saj välja kasvanud ja me pea enam elama keskaja kirikliku reeglistiku ja päikesevalguse ajal, siis tuleb üks mõte. Miks toimub ikka kõik samamoodi? Ma ei saa aru, miks ma pean ärkama, kell 6:30, et loengusse minna. Loengusaalis on lambid, nii et me saaks seda ka hiljem teha. Või noh, kui aus olla, siis ma reaalselt nüüdseks juba lahkungi koolitundi päikesetõusuga ja naasen sealt loojanguga. Aga mis mõttega me lõime lambid ja ma ei tea, mille kui me selle kasutust ei maksimeeri? Ja argument, et pimedas võivad mingid "pahad kutid" kellegi kauni neiu ära vägistada, on küll tõesti kurb argument, aga seal on juba rohkem vigu sees. Esiteks see, et me oleme andnud neile arusaama, et vägistamine on okei ja miks me ei õpeta igale inimesele põhienesekaitse liigutusi. Need ei ole isegi rasked. Ausalt, inimkeha on nii halvasti ehitatud, et seda saab nii kergelt vigastada.

Rääkides kaunitest neidudest. Meenub kurb statistika. Ma nimelt tunnen kaasa oma generatsioonile. Seekord siis inimestele, kes on minust vanemad või sama vanad või ehk aastakese nooremad. Üldjoontes siis need, kellel vanust enam kui 18-aastat, sest kuigi see toimub ka varem, siis alkoholi tarbimine tundub, et mõjutab seda veelgi enam. Esiteks ilusad neiud. Ma tunnen teile kaasa, et teile 24/7 mingid purjus kutid ligi ajavad. Seda on suht creepy vaadata, kuidas teiega käitutakse. Liiga sageli on nii, et ühe tšiki ümber on nagu 4 maani täis kutti. Ja noormehed, tunnen ka teile kaasa. Sest te saate nii haledalt korvi kogu aeg. Sest tšikk, eeldusel, et ta on moraalinormidega, ei võta kõiki 4 koju kaasa. Ikka on nii, et valib neist ühe. Mis tähendab, et statistiliselt saavad 3 teist üle. Masendav statistika, aga millegi pärast keegi ei õpi sellest. Ilmselt sellepärast, et tšikid saavad tasuta jooki ja keegi kuulab neid ja kutid unustavad reaalselt kõik ära, kui neiu naeratab ja neile kasvõi tibake tähelepanu pöörab. Alkohol on saatanast.

Kui sa õpid keskkoolis, põhikoolis, algkoolis, siis pea kõik, mida sa õpid on faktiline ja õpetaja on kõige targem olend maapeal. Kui sa vastu vaidled, siis on hea, kui sa surma ei saa. Aga siis mõtled sa, et kui süsteem nii mäda on, siis ülikoolis on ju ikkagi targemad inimesed ja kõik on parem. Aga see ei ole nii. Esiteks õppejõud tunnistavad, et ka nemad ei saa millestki aru ja suht kõik, mida nad õpetavad on nende enda välja mõeldud, et natukenegi loogikat siia maailma tuua. Ja kõik asjad, mida sa õpid või üldse kunagi õppinud oled, on suhtelised. Miski ei ole enam kindel. Parima näitena võiks tuua meie presidendid. Lihtne küsimus, mitu neid on? 3 või 4, sest mingi täiesti loogilise ja kehtiva ja korrektse arutluse tulemina on võimalik, et president Päts sai võimule ebaseaduslikult, mistõttu ei ole ta tegelikult president. Samamoodi on asi kasvõi meie põhiseadusega. See peaks ju ikka kindel ja selge ja loogiline olema. Aga ei. See hakkas kehtima 5 päeva enne kui seadus, mis selle kehtima pani. Mistõttu selle kehtimapaneku seadus oli kehtetu ja järelikult on ka seadus ise kehtetu. Nii et me jõuame jälle ideeni, et kõik on suhteline. Tere tulemast ülikooli, meil ei ole ka süsteem korras.

Unenäod. Üks mu lemmik mõtteteema. Sest see on ju jumala normaalne, kui sa minecrafti stiilis hakkad keset Sorti mingit kindlust ehitama. Aga miks ma sellest räägin? Sest mu unenäod on otsa saamas. Liiga sageli arendan ma unes mõnda varem pooleli jäänud und või siis näen sama und, mida varem. Aga rääkides varem nähtud asjadest, meenub sõnapaar deja vu ehk prantsuskeelest tõlkides juba nähtud. Alguses on see lahe. See annab võimustaatuse kui sa midagi ette tead. Aga peale mingit aega läheb see hirmsaks. Kui sa kohtad inimest esimest korda, ent sa tead, mida ta ütlema hakkab, on midagi valesti. Ja siis tuleb veel asjaolu, et mis on juba reaalselt olnud. Kui keegi teab, kuidas seda alla suruda, siis oleks jumala tore, kui ma seda teada saaks. Sest on jube paha elada, kui ma tean, et ma tean midagi, ilma et ma teaks, kuidas ma seda tean. Ja ma ei näe asju ette vaid ma näen neid ju järgi. Tehniliselt vähemalt.

Riided. Sattusin täna üle pika aja teleka ette ja nägin seal mingit moesaadet. Kohutav. Minule ausalt ei meeldi uus mood. See on minu arust asi, mis ei muutu ja ausalt on see liiga sageli lihtsalt kole. Aga jah, ehk keegi teist mäletab, et ma tahtsin varrukate kultust teha. Mulle ikka veel ei meeldi varrukate puudmine. See on jube. Ja siis on veel asju, mis mulle ei meeldi. Varjamata lukud. Kõndisin siis Tartus ja minu ees kõndis üks naissoost olend heleda seelikuga. Ja selle tagaküljel jooksis must sentimeetrilaiune riba. See oli varjamata lukk ja see lihtsalt välistas kõik võimalused, et see isik mulle meeldiks. Ah jaa ja kui ma juba räägin asjadest, mis mulle neidude juures ei meeldi, siis meenub asjaolu, et liiga vähe on isa-tütre ühistegevusi. Kui tohib, siis ma pakun midagi välja. Küsi isalt abi, et enda vunts maha ajada, sest jube on vaadata, kui on imeilus neiu ja siis tema vunts on ka ilusam kui minu oma.. Ja käekarvad on ka natuke häirivad, aga kõike ka korraga nõuda ei saa ju.

Kõndisin siis üks päev Taskusse. Vist oli see päev, kui ma enne "Let's be cops" filmi algust pool oma popcorni pakist põrandale maha valasin. Juhtub ka parimal. Aga jah, mitte sellest ei taha ma rääkida. Nimelt kõndisin siis tasku poole ja nägin, kuidas kaks noort olid ilmselgelt lähiajal suhtesse astunud, sest sellest on aru saada, sest nende lääget ja ülevoolavat armastust ja itsitamist on tunda juba enne kui nad su vaate- või kuuldekaugusesse jõuavad. Ja seal nad tulid. Aga mitte nendest ei taha ma rääkida. Ma räägiks pigem kolmandast osapoolest nende suhtes. See oli mingi kolmas kutt, kes vaatas mulle otsa pilguga, mis võis tähendada vaid üht. Kui ma peaks selle sõnadesse panema, siis see kõlaks nutuse ja abitu sosinana: "Palun tapa mind ära!" Jah, see oli murtud mehe pilk. Ma olen täiesti kindel, et tal oli kopp ees neist kahest. See on tõesti kurb vaatepilt. Aga kui välja arvata idee, et iga suhtesse astunud paar peaks ühiskonnast eralduma kuni armastus lahtub, ei suuda ma mingit plaani leida, kuidas saaks suhe ja kolmanda ratta sõprus jätkuda.

Eile õhtul oli siis viimane suurem tutvumispidu õigusteaduskonnas ilmselt päris pikaks ajaks. Aga see selleks. Sain lusika riietest läbi ajada. Sain igasugu imelikke asju juua. Sain teada, et inimesi, kes mind teavad ja keda mina ei tea, on tohutult. Käisin lõpuks öösel Rüütli tänaval ära. Ja õhtu lõpuks käisin ühe kursusekaaslase juures teed joomas. Võrratu kas pole. Aga hirmus. Tutvumisõhtul teadis mind liiga suur hulk inimesi, keda ma ei teadnud. Rüütlil nägin kaklust ja lubasin, et kui ma saan TsÜSi A, siis ma abiellun ühe neiuga. Ja mu kursusekaaslase toanaabri riiulis on elusuuruses kipsist kolju. Talk about crazy.. Aga ei üldjoontes olen ma väga rahul ja kordaks seda õhtud igal juhul.

Väidetavalt pannakse laibad 6 jala sügavusele maa alla. Kui keegi peaks huvi tundma, kui sügavale, siis mina olen täpselt 6 jalga pikk. See peaks olema ligikaudu täpselt 183 cm. Kunagi olin ma lühem. Aga ometi ei teinud ma kahte asja, mida kummaliselt paljud tšikid teevad. Esiteks ma ei kandnud kontsasid. Vähemalt mitte igapäevaselt. Võibolla proovisin jalga, kes mind teab. Aga teine asi, millest ma aru ei saa on see, et kui sa küsid kui pikk mingi lühike tšikk on, kuuled sa vastust: "meeter ...kümmend ... ja pool". Nende jaoks tundub see oluline, aga samas panevad nad jalga 15cm kontsad. Ja see on minu jaoks nii kummaline. Alguses ma arvasin, et see on üheneiu kummaline väide, et äkki ta üritab täpne olla, aga ma olen ikka ohtralt pisikesi neidusid kohanud, kelle pikkus lõppeb sõnadega "ja pool"...

Mul on kogu aeg pea pulki/mõtteid/dilemmasid/ja mida kõike muud täis. Ja siis otsustavad inimesed sinna asju juurde panna. Näiteks mu isa küsis kunagi minult: "Kas õigust saab mõista see, kes ei ole seda rikkunud?" Alguses oli mu reaktsioon, et muidugi saab, et meie õigus seisnebki omavahelistel kokkulepetel, millest tuleks eelduslikult kinni pidada. Aga siis ma jäin ükskord mõtlema, sest pooletunnine koolitee tuleb ju mõtetega sisustada. On ju raske panna end teise inimese olukorda, kui sa ise ei ole selles olnud. Igal seaduserikkumisel on ju põhjus. Okei, kui keegi niisama kihutab ja kellegi alla ajab, siis nojah, olgem ausad, karistus on loomulik, aga kiremõrvad, vargused ja kättemaksust ajendatud pisipettused on ju tegelikult väga konteksti vajalikud. Aga nagu Harvey Dentil on ka igal süüteol kaks nägu. (Batpun).

Aga kell on palju. Nii et ma lähen magama ära. Aga samas jagaks teiega veel viimase mõtte. Liiga tihi kuulen ma lauset, et inimelu on hindamatu. Ma arvan, et see ei ole tõsi. Ma nõustun, et seda on raske hinnata, aga kui me suudaks leida inimese potensiaalse kasu, siis suudaks me leida ka inimese elu hinna ja selle alusel suudaks me tagada selle, et ellu jäävad vaid need, kes väärivad elu. Isegi kui meie ei kuulu sinna. Siis saaks leida selle, et kas inimene on planeedile kasuks või kahjuks. Sest ma ei usu, et me peaks neid inimesi, kes on täielikud juurikad. Liikumis- ja suhtlemisvõimetud inimesed, kelle verd pumpavad masinad. See ei ole ju mingi elu.

Lõpumärkmed:
Ülikool hakkab mulle pähe juba. Aga üldse ei kahetse. Võrratu idee.
Ilusad tüdrukud, lahedad kutid ja kunagi ei saa aru, mida ma seda tegema peaks või mida teha ei tohiks, aga siiamaani on võrratu.
PS: Ma ei suuda ikka harjuda, et inimesed reaalselt minu vastu huvi tunnevad. See on nii kummaline.
Aga teile nagu alati:
Naudi elu, sest vahel juhtuvad kõige imelisemad asjad kogemata.

Järgmise korrani
Janus Pinka 27. september 2014

Sissekanne nr. 185

Päevad 418-425
Hiired sitta ei söö..

Oh issand. Ma ei ole ammu bloginud. Selle eest ma natuke isegi vabandan. Aga egas midagi. Ma käisin vahepeal siis loengutes, praktikumides ja siis seminarides vist ka. Ja kodu käisin ja Luna ja Cookiega käisime joomas. Ma isegi ei mäleta, mis ma teinud olen. Aga see tõi mind mõtteni, nii et hakkame minema..

Päevamõtted:
Pidevalt kuulen ma oma vestluskaaslasi rääkimas, et kui ma olin 5-,7- või ma ei tea mitme aastane.. Ja siis olen mina. Ma ei ütleks, et mu elu kuni praeguse hetkeni oleks olnud täis lapsepilastajaid, kiusajaid ja halbu asju, aga millegi pärast olen ma kõik mälestused alla surunud. Ma olen just kui Bourne. Mul on oskused ja teadmised, aga ma ei tea, kust ma need saanud olen. Mul käivad mingid kummalised mälupildid vahetevahel, aga terviklikke mälestusi on ikka megavähe. Ja seda nagu reaalselt. See on natuke kurb ja kummaline, aga samas lugesin  ma kuskilt, et minevikus elada on halb. Ma võin inimest vihata, teadmata miks või ta võib mulle meeldida teadmata põhjustel.

Kui ma juba viha mainisin, siis räägime sellisest olevusest nagu "nemesis". Minu arust ei ole selle kohta eesti keeles ühtegi head sõna. Aga jah. Minu nemesisega on kummalised lood. Ah jaa, kes ei tea, siis ****** *****. Aga jah. Ma ei vihka teda enam. Ma ei näe sellel põhjust, aga kuni keegi teine kuidagi midagi väga persse keerab, siis tema kannatab. Ükskõik, mida su nemesis teeb, sa vihkad. Ükskõik, mis talle meeldib, sulle see ei meeldi. Ja kui see ei ole nii, siis ta ei ole su nemesis. Aga mis siis saab, kui ta paneb üles täiega laheda profiilipildi? Kui ma oleks muus olukorras, siis ehk oleks isegi midagi kommenteerinud, aga mingi osa minu ajust blokkis selle ära. Nii et siin ma siis olen..

Ah jaa. Mind on väga kerge segadusse ajada. See juhtub kõige sagedamini siis kui mu vestluskaaslane on ilus ja A) ma ei tea ta nime või B) mul on mingi kummaline mõte tema osas. Kummaline mõte võib olla näiteks, et ma ei suuda ära otsustada, kuidas ma temasse suhtun. Ja siis pmst ükskõik, mis ta ütleb, ma ei vasta midagi normaalset. Ma lihtsalt noogutan ja vastan kõigele "Mhm" "Jah" "Seda küll" ja siis ma ei teagi, mis mulje minust jääb. See on põhjus, miks mulle ei meeldi tundmatute inimestega rääkida. Ma ei toimi pinge all ideaalselt. Kui mul oleks võimalus, siis ma lülitaks vahepeal kõik välja ja teeks plaani. Kuid selle jubedam efekt on siis, kui ma pean esinema. Mu silme eest tõmbab uduseks ja ma ei saa midagi aru. Kõige sagedamini juhtus see tantsides. Seisin tantsu lõpus ja vaatasin rahvasse ja minu jaoks oli see kõik üks suur oksekarva mass. Ja see juhtus ka minu uurimistöö kõne ajal. Paberile kirjutatud märkmed hakkasid ringi liikuma ja ma olen kindel, et need ei olnud tavatähed sel paberil.. Aga see selleks.

Tere tulemast ülikooli. Kui keegi arvab, et mataõps annab palju õppida, siis tulge ülikooli. 8 tundi videoloenguid ja teises aines 80 lehte lugeda ja siis veel 1000 väikest ülesannet, mida sa pead ise kuskilt otsima, sest igaõppejõud paneb oma materjalid erinevalt üles. Ja siis ühesõnaga nalja saab. Ma pole varem vist kordagi poole õppimise pealt pidanud pausi tegema, et ringutada või süüa teha. Aga nüüd on see tavaline. Ja see ei ole isegi eksamiperiood. Ja siis asjaolu, et mu keskendumisvõime on nagu nulline, sest mu pea on täis tuhandeid mõtteid asjadest, mis kunagi ei juhtu. Aga noh, eks ma katsun vaikselt oma aju korda seada. Suur suvi on ju alles lõppemas ja ma ei ole harjunud tõsiasjaga, et ma peaks õppima. Keskkoolis sai ju nii kergelt valetada ja lulli lüüa.

17. veebruaril on Ed Sheerani kontsert. Seda olen ma vist kõikjal näinud. Fbs ja twitteris ja askis ka. Ja kõik olid mingi hullult paanikas, kas nad saavad piletid ja siis olen mina. Ma ei tea ikka veel, kes ta on. Ma ei ole ühtegi tema laulu tahtlikult kuulnud. Ja kuigi ta tegi Kääbuste jaoks mingi laulu, siis ei ole ma selles ka kindel. Ühesõnaga, kui ta ei ole iirlane, eestlane või ilus naissoost laulja, siis ärge üritage mulle tema laule pähe määrida. Kui saatus seda tahab, siis eks ma annan talle võimaluse, nii kaua, aga las lappab. Las ta laulab teile.

Mäletate Inglikest? Pikk jutt lühidalt. Tema sõber ja minu üks sõber on mingis kummalises suhtevariandis, millest mina suurt midagi ei tea. Aga miks ma sellest räägin on see, et tema sõber ja vist ka Inglike tahavad Jõgevale tulla. Mul ei ole selle vastu mitte midagi, aga ma ei saa aru miks.. Ma olen enamuse oma elust Jõgeval elanud ja ma ei leia selle osas midagi lahedat. See on reaalselt üks tegevusetu pommiauk, kus on vaid toidupoed. Mina kasvasin seal üles ja leian seal tegevust, aga võõrad Jõgeval on müsteerium. Isegi kui kellegi eluarmastus elaks seal, ei soovitaks ma teda külastada. Kui just toidupoed tema suurim nõrkus ei ole.

Käekirjakäsn. Istusime siis Illegaardis ja rääkisime käekirja võltsimisest ja siis ma hakkasin mõtlema. Ma olen käekirjakäsn. Mu käekiri on küllaltki kole. Aga samas, kui ma näen kellelgi huvitavat ja lihtsat ent ilusat viisi, kuidas mõnda tähte kirjutada, võtan ma selle üle. Ehk olen käekirjakäsn. Ja see on nii kummaline. Aga suur osa minu käekirjast ongi mingi räme pettus ja teiste tagant varastatud kirjastiil. Aga noh, keda see ikka huvitab.

Mäletate mõtterongi? Kas see ei ole kummaline asi.. Nägin üks päev unes, et ma abiellusin oma sõbrannaga. Siis hakkasin temast mõtlema. Siis meenus, et ma nägin teda kunagi oksendamas. YAY, onju.. Aga siis ma jäin mõtlema, teisest inimest, keda ma ka oksendamas näinud olen. Ja siis mulle meenus, et see teine isik vihkab mind. Ja ma ei tea miks.. Aga see huvitab mind. Mind ei häiri, et ta mind vihkab, ma olen ise ka veendumusel, et ma olen südametu sitapea, aga miks ta mind vihkab, sööb mind. Kas ma tegin midagi või jätsin midagi tegemata? Aga jumala eest, keegi võiks välja uurida, miks ta mind vihkab. Oleks nagu täiega täiega täiega tänulik..

Ah jaa. Klienditeenindus. Ma olen pettunud suuremas osas klienditeenindajates. On ka erandeid, aga ma olen pettunud. Mul ei ole nende kui inimeste vastu midagi, aga kui klienditeenindajad? Võeh.. Miks? Sest nad käituvad äärmiselt kummaliselt. Suurim mure on mul Elroniga. Mingi müüja rääkis minuga nagu ma oleks mingi väike laps. Siis oli üks teenindaja, kes reaalselt pmst nähvas iga mu väite peale. Siis on need teenindajad, kes üritavad small-talki teha.. Poemüüjad, kelle pilk su toiduaineid hindab ja kes su asjad mingi arusaamatu skeemi järgi edasi laovad. Aga ei. Konsumis oli üks jumala lahe meesmüüja. Mu lemmikmüüja siiamaani. Asi käis kiirelt ja sujuvalt. Kõik asjad olid loogiliselt edasi antud ja oli aru saada, et see aktsioon oli mõlemale meelepärane. Ja siis oli elronis üks tore müüja, kes minust aru sai enne kui ma viga parandada jõudsin. Ja jumala eest, väike naeratus igale kliendile oleks ju jumala tore. Aga ei, teid on vaja, aga te saate end natuke arendada veel.

Siis on veel see asi, et ma rikun reegleid. 1. reegel on, et fight clubist ei räägita, aga nojah. Mina tahaks oma kummalist versiooni sellest organisatsioonist. Selle asemel, et hunnikut pilvelõhkujaid vastu taevast lasta, teeksin mina hoopis mingi sellise asja, kus me aitame inimesi, Aga sellised ajudeta jõulised mehed, kes alluvad käsule oleks ju ideaalne. Pluss kui üksteise peksmine neid aitab, siis ega mina ei ka ei ütle, Peaasi, et keegi väga surma ei saaks. Aga jah, see oleks ju tore.

Päeva viimane mõte. Raske on olla sitapea. Iga muinasjutt ja muu selline lõppeb sellega, et sitapea kaotab ja nii-öelda kangelane saab tüdruku. Aga mina tahan olla see sitapea. Te ei mõista, kui palju te neilt õpite. Kasvõi selle osas, mida mitte teha. Aga ka seda, et see langetab pingeid. Kuulutan ennast kuningaks ja kaob kohe selline hierarhia süsteem. Ja ka see, et kui keegi küsiks, kas ta näeb, selles kleidis paks välja, siis ma ilmselt oleks aus ja ütleks jah. Ja kas mulle tundub või ongi see nii, et minu generatsiooni neiud muutuvad paksemaks? Mitte et ma imestaks, kui nende lemmik asi on söök ja füüsiline tegevus on mõttetu ja kui prints valges mersus valib mõne anoreksiku, haaratakse järgmine pakk jäätist.. Aga kas teile ka tundub, et keskmine kaal on aina suurenemas? Ja miks inimesed üldse oma kaalu häbenevad? Ma muidugi olen rämedalt alakaaluline, nii et mis mul häbeneda..

Lõpumärkmed:
Aga majandus algab varsti, nii et ma lähen tuttu ära.
See blogi sai täielikult kirjutatud liiga hilja, aga enne südaööd..
See pilt oli mu desktopil ligikaudu nädala..
Armastus on mu pea sassi ajanud. Ma ei tea enam, keda ja miks ma armastan või ei armasta..
Aga teile nagu alati:
Nautige elu, sest elu on täis soolapähkleid ja vahukoort.

Järgmise korrani
Janus Pinka 21. september 2014

Sissekanne nr. 184

Päevad 408-417
Silmalau bakteriaalne põletik vms

Hey. Minule märkamatult on viimasest blogimisest mööda läinud 10 päeva. Suures plaanis ehk pole see nii hull. Aga kui keegi sulle juba mitu korda kirjutab, et sa blogima peaks, siis on vist aeg. Ma suutsin just tund aega veeta sobiva muusika otsimiseks. Nii et jah, blogimine on aeganõudev tegevus.

10 päeva. Ma veetsin need suhteliselt eranditult ülikooli lainel. Näiteks suutsin ühes päevas 6 tundi ladina keelt õppida. Aga ei, muidu on tore. Käisin ka mingil ülikooli ühispildil. Vajadusel otsige kuskilt üles ja ma olen enamvähem keskel enamvähem afroga enamvähem teises reas. Ja siis käisin ka rebasejooksul. Aga kuna ma südamest loodan, et keegi teist natukenegi veel usub, et ma korralik olen, siis ma ei räägi, mida kõike ma seal tegin. Aga jah. Ei see oli tore. Sain Raekoja platsis tantsida, kuidagi sattusin zavoodi. Päris kindel ei ole kuidas, seda ka ei tea, kuidas sealt ära sain ja ma sõin seal midagi, aga ma ei ole päris kindel mida. Mu küüned värviti ära. Ma jõin natukene vahepeal. Seisin ülikooli raamatukogu ees bokserite väel. Midagi oli veel, aga jumala eest, tore oli. Sain veel mõne inimese nime teada. Kummaline on see, et igakord, kui grupp moodustatakse, tuleb alustada tutvumisringiga. Aga vähemalt ei küsita enam, "miks juura". Käisin ka Jõgeval jalutamas ja see tundub nii inimtühi ja eluheidikuid on ka palju vähem. Kummaline lausa.

Päevamõtted:
Ah jaa. Räägime Tartust, sest arvestades kõike, on see minu elus üks suurimaid uusi asju. Tulles Sordist tundub see suhteliselt rahvastatud ja karm koht. Kui kuuled magamaminnes õuest karjumist: "Ma tapan su ära" ja "Ta ei ole seda väärt, Mihkel," tekivad soojad tunded ja uni on ju nii hea. Olen selle kahe nädalaga näinud rohkem läbipekstud inimesi, kui varasemas elus kokku. Aga ei. Inimesed on tegelikult toredad, enamus neist, Olen inimesi aidanud, nemad on mind aidanud. Ja jumal, kui sõbralikud mu kursusekaaslased on. See on jumala harjumatu. Reaalselt keegi nagu reaalselt huvituks minu elust. Aga eks naudime seda kuni see kestab. Ja Tartu on nii suur ja väike samal ajal. Kõik tundub nii ühes kohas olema, aga et ühest punktist teise jõuda peab ikka pikalt kõndima. Tee kooli on jube, kõigepealt üle jõe, siis üle mäe ja siis lihtsalt pikk maa. Aga samas hariduse nimel pidigi ju pingutama või midagi.

Ah jaa. Kuigi Tartu Ülikool on täiega lahe ja mida kõike, aga ausalt Käi persse, vastutav isik. Mõni teist ehk küsib miks? Sest ma sain JÄLLE uue õppesüsteemi. No andke andeks. Kas ma ükskord elus ei võiks kellegi teise jälgi tallata? Ma olen nagu mingi kõrgemate jõudude katsejänes. Iga uus õppeaasta algab sõnadega: "See on esimest aastat nii ja vaatame, kuidas me hakkama saame." Ma tahaks vahepeal lihtsalt kõndida ja elu nautida, aga selle asemel pean ma tankistina põlvini pasas läbi põõsarägastiku tallama ja lootma, et õpin ellujäämise kohta. Ausalt, palun teeme nii, et kui ma jõuan magistriastmesse, siis ma ei pea seda lauset kuulma. Andke see kasvõi üks aastake enne käiku.

Ah jaa. Kui me juba sellisel kehvakesel teemal oleme, siis pange kummikud jalga ja otsige vihmavari. Seda virtsa pritsib selles blogis ohtralt täna. Miks? Sest ma olen heas tujus ja kui ma olen heas tujus, siis olen ma kas arulagedalt armunud või sitapea. Muid variante väga ei ole. Aga teeme Tartut maha, sest jah. Kui ma vanasti Ülikooli linnas ringi trampisin oli see ilus ja uhke ja vabadust iga nurga tagant rohkem kui ma ei tea mida. Õhk oli hea lõhnaga, jõgi oli ilus ja linn oli ilusaid tüdrukuid servast servani täis. Aga kui aus olla, siis see viimane on ikka veel, aga muud enam ei ole. Jõgi on jälle (iga teise veekogu moodi, alustades veekausist lõpetades ookeaniga) hirmus, õhk on saastunud, kõik kohad on eluheidikuid ja mida muud täis. Väikeseid lapsi on ka liiga palju. Liiga palju. Aga ei noh, eks ma pean ka seal midagi lahedat leidma. Siiani on lahedaim asi igal pool "keldrites" olevad joomaurkad. Lihtsalt võrratu ju. Nagu muinasjutus.

Aga siis on veel karm ja nukker tõsiasi. "Ma ei ole enam Jõgevlane,, Ma ei ole veel Tartlane.." Miks? Ma ausalt ei tea, mis Jõgeva inimeste igapäevaelus toimub (see oli vanasti minu suurim huvi) ja see ei muuda mu elus enam suurt midagi. Ma ei tea, kas keegi on muutunud ja kas keegi on täpselt samasugune. Aga ma ei ole veel Tartlane, sest ma tunnen end seal turistina. Ma ei tea pea ühegi "laheda" asja või koha asukohta. Mul ei ole seal rutiinset ja aktiivset seltskonda tekkinud, kellega pidevalt aega surnuks lüüa. Midagi nagu oleks, aga samas ei ole ka. Aga see ju ongi elu võlu.

Ah jaa. Ma ei tea, ehk olen ma seda rääkinud. Aga ühikas elamine on minust mõnevõrra parema inimese teinud. Kool aitab ka kaasa sellele. Mul on enda ees mingil määral kohustus olla korralik. Ma ärkan esimese äratuse peale. Ma söön korralikult hommikust ja õhtul pean ka midagi kokku keerama. Siiani peaaegu edukalt, aga kodus on ikka 1000 korda etem söök. Ma olen enda arust viisakam, sõbralikum. Aga sellel on üks pahupool. Ma olen väsinud. Kogu aeg. Ma leian end pidevalt teistest aeglasemalt liikumas, kuskil pikutamas või unelemas. Aga küll see üle läheb. Ma ju suvi otsa ei teinud midagi. Mu keha ei ole valmis arenguks. Tahaks näiteks oktoobri lõpuks või nii end niivõrd eluvõimeliseks saada, et hakkan mingil määral trenni tegema. Kasvõi rutiinne hommikuvõimlemine või kätekõverdused, et aega sisustada.

Loengud. Võrratud. Enamjaolt. Üks õppejõud on valge peaga vanamees, kes näeb välja nagu ta oleks vaikselt suremas. Loodame, et seda ei juhtu, aga ikkagi. On lühike mees, kes kogu aeg mingit kummalist huumorit taga ajab. On igasugu inimesi. Aga jah. Keegi tõi hea mõtte esile mingis loengus. Kas ei ole kummaline, et sõna julgeolek ei tekita turvatunnet. Ja kui me näeme tänaval politseiniku, siis oleme pigem hirmul kui rahulikud. Ah jaa. Seda ka, et pea kõik, mis nad räägivad on kuskil kirjas. Kas nende enda koostatud õpikutes või siis niisama netis. Võrratu ju.

Riik. Neli jubedat tähte, mis moodustavad sõna, mida ei tohiks olemaski olla. Aga kuna ma veel Imperaator ei ole, siis räägime riikidest. Riigil peavad olema ühe teooria alusel kolm tunnust: Territoorium, rahvas ja suveräänne võim. Ma tooks näiteks Sealandi Vürstiriigi. Kui keegi ei tea, mis see on, siis vaata Wikipeediasse. Esimesed kaks on neil ka puudulikud, aga mind huvitab kolmas. Mulle ja ka teistele, seletati seda nii, et riik seda "omada" saaks peavad nad tõestama oma võimekust seista teisele riigile vastu. Näiteks: Eesti pea sada aastat tagasi idanaabritega rüseledes. Aga see tekitas küsimuse. Kui keegi minu riiki ei ründa, ei saa ma ju tõestada oma võimekust. Ja siis see ei ole ju riik. Aga nii ei saa ju. Võimu olemasolu alusel ei tohiks riiki eitada või lubada. Minu arust peaks olemasolev territoorium ja rahva soov riiki luua piisav alus. Ja kui see teistele riikidele ei sobi, siis sõda. Ja nii olekski minu probleem lahendatud. Sest minu maailmariik saaks siis olemas olla ilma mingi kuradi ajuvaba sõjata, mis ei tõesta tegelikult midagi.

Rääkides veel Sealandist. Rahva osa selles kolme elemendi teoorias nõuab rahva seotust. Selle peale ütles, aga üks noormees, et kas nende hašiši hobi ei olegi nende ühine tunnus. Ma arvan, et see on üks ütlemata kummaline hobi. Ja siis veel seda ka, et kui ma tean asja, millele õppejõud tahab naljaga läheneda ette, siis see ei ole enam naljakas ja see on paha. Mina tahan ka nalja.

Ah jaa. Üks asi veel, mis mind häirib Tartu Ülikooli juures on nende usuteaduskond. Ma muidugi ei saa 100% kindlusega väita, et mu seisukoht paika peab, aga ikkagi. Ma olen selle poolt, et siuke asi võib olemas olla. Kui miski asi suudab aastatuhandete vältel miljoneid inimesi midagi tegema sundida, siis on see uurimist väärt asi ju. Aga mind häirib see, et teaduskonna kõrgeim nina on mingi usuharu "preester" (no ei tule õige sõna meelde). See aga tähendab ju kallutatust tema ususektile. Ja siis ei ole see erapooletu teadus vaid salakaval ja varjatud ajupesu. Nii et mis toimub? Ma ei saa ju esimene olla, kes selle idee peale tuleb.

Ah jaa. Seda ka. Kunagi Rootsi kruiisil (oh mälestused) kohtasin ühte kummalist Valgamaa neidu. Ja ta tundus nii imeline. See oli tõesti ühepoolne armastus esimesest silmapilgust. Muidugi mõistsin ma pärast, et ta oli vaid loll blond bimbo. Ja siis ta vajus unustuste hõlma. Kuni selle kooliaasta alguseni. Istusin loengusaalis (mulle ei meeldi sõna auditoorium) ja siis ta astus sisse. Muidugi mitte see Valga tšikk, aga üks neiu. Ja ma ei tea, kas see ainult tundub mulle või nad ongi nagu 2 tilka vett. Ja see häirib mind nii kohutavalt. Kuidas ma saan kellegagi suhelda, kui ainus millest ma suudan mõelda on see, et ta näeb välja nagu loll blond bimbo, kellesse ma kunagi armusin..

Mainiks veel ka seda, et mul on idiootne kinnisidee. Leida tüdruksõbralaadne asi. Imekaunis ja häbelik neiu, kes mind usaldab, aga ilma kõige selle tavapärase suhtedraamata. Ma ei taha mingit šokolaadikastetud maasikate ja punaste rooside jama. Pigem sellist, kellega end täis juua ja kuskil lebotada. Aga selle konksuga, et ma saaks teda veenda asju tegema. Näiteks vahel lihtsalt aega maha võtma ja lapselikult (mitte lapsikult vaid lapselikult, seal on vahe sees) mingeid lollusi tegema. Ja tema veenaks mind ja kõik oleks peaaegu nii nagu Ameerika filmides. (Spectacular now näiteks)

Mul on äriidee. Ma tean, see on uskumatu. Aga ma mõtlesin, et ma ühendaks paar olemasolevat asja. Esiteks tuleks teha õhukindel, üpris kerge kera, mis taluks jõudu. Siis tuleks see niivõrd heeliumi või mõne gaaside seguga täita, et see oleks küll gravitatsioonile tavapäraselt alluv, aga viivitusega. Ja siis tuleks sellega jalgpalli või midagi sellist mängida. Minu arust oleks täiega lahe, kui pall ei alluks kõigile tavareeglitele. Püsiks kauem õhus ja oleks kummaliste lennuomadustega. Järgmine arendus sellele oleks bioonilised eksoskeletid. Mis annaks sportlastele üliinimlikud võimed. Kõrgemale hüppamine, Hõljumine ehk et saaks mängu mitmel tasemel mängida. Areen, mis ei oleks tasane, vaid näiteks tunnelitega ja platvormidega. Oi, see oleks võrratu. Aga kahjuks ei ole mul selleks vahendeid ja piisavaid teadmisi.

Ah jaa. Viimased paar mõtet. Mu nimi on JANUS. Seal keskel ei ole I, seal on U. Palun tehke see endale selgeks. Kui te juba mind sõbraks panite, siis vaadake see ka üle. Ja kuna mul on väikesed mäluaugud neljapäevaõhtust, siis juhtus reedehommikul kummaline asi. Mulle tulid tänaval vastu mingid imeilusad neiud. (No ikka sellised 9/10 ja 10/10 mingitel skaaladel) ja ütlesid mulle "tsau". Ja mul ei ole mitte mingit aimugi, kes nad on või kuidas nad mind teavad. Oeh, kas ei ole mitte kurb. Aga te võite end jälle tutvustada. See on alati tore.

Ma muretsen Eesti õigusalase tuleviku pärast. Mitte sellepärast, et meil ei ole piisavalt juriste. Mitte ka sellepärast, et mulle tundub, et õigussüsteem on auklik ja auke tekib juurde. Vaid sellepärast, et ma suutsin kamba 2. aasta õigusteadlasi ära veenda, et ma olen ise ka 2. aasta õigusteadlane. Esiteks, ma valetasin. Ei noh, jurist ikkagi ju. Piiratud ressurssidega võimalikult suur kasum. Teiseks see, et ma suutsin nad ära veenda, et ma  olen nendega koos kaks nädalat samades loengutes käinud. Kuidagi kummaliselt masendav minu arust. Aga noh, süüdistame kogenematust ja baaridaami hästi tehtud jooke.

Aa, üks neiu tahtis minuga tulevikus suhelda, aga me ei jõudnud andmeid vahetada, sest mu võrratu tiim vedas mind järgmise punkti juurde. Kuid sellega on 3 väikest muret. Esiteks, ei mäleta ma temast suurt midagi ja ma ei mäleta, mida ma rääkisin. Teiseks see, et ta on natuke liiga füüsiline minu jaoks. Ja kolmandaks, ma olen nii hämmastavalt jube netistalker, et ma suutsin ta vaid eesnime järgi feisbuugist vaid paari minutiga üles leida. Ja see ka, et ta on vist minust natuke vanem, aga kes ei oleks.

Lõpumärkmed:
Aga ma lõpetan ära kah.
Vabandan kirjavigade, mõttete ebaselguse ja muu pärast, aga ma olen väga unine.
Aga teile nagu alati:
Naudi elu, sest Saksamaal on juba jõuluasjad müügis.

Järgmise korrani
Janus Pinka 13. september 2014

Sissekanne nr. 183

Päevad 404 - 407
Juudi elu on õige elu

Hey. Üliõpilane mina siinpool. Jah, nii see on. Alates siis 1. septembrist õpin mina Tartu Ülikoolis Õigusteaduskonnas. Meid on seal palju ja nii ehk ongi hea. Aga jah. Mis siis juhtunud on? 31. augustil kolisin ma siis oma ühikasse lõpuks sisse. Polnudki nii jube kogemus, kui aus olla. Mul on toakaaslane ja veel kaks noormeest, kellega ma kööki ja tualettruumi jagan. Ma pole end ammu nii noorena tundnud, kui loengutes ja ma pole ammu end nii väiksena tundnud, kui oma toakaaslastega võrreldes. Aga jah. Ma ei hakka teile rääkima, mida ma täpselt tegin, sest minu ostutuurid ei ole teema, millest ma rääkida viitsin. Aga samas mainin ära, et vana hea Nokia 300 on nüüd pensionil. Sain omale samsungi, mille kohta avastan iga päev uusi asju.

Aga siis tuligi 1. september. Ülikond selga ja aktusele. Mingi hetk läks süda pahaks (ilmselt mittesöömisest) ja siis jäin poolest ilma. Aga käisin ka teisel aktusel, õigusteaduskonna omal. Oh issand, mis nalju seal kuulis. Üks lühemaid oli see: Mis on 100 juristi merepõhjas? Ilmselgelt hea algus. Ja seda, et rahvas minusuguseid vihkab on tõsiasi, mida ma korduvalt kuulsin. Aga samas olen ma siiani hingelt peaaegu hea. Aitan inimesi, kui ma ise sellest kahju ei saa ja muud seesäärast. Aga siis oli tutvumisõhtu.

Kui välja arvata põlvili kukkumine ja informatsiooni üleküllus, oli see tore. Ilusad tüdrukud, kerges joobes sookaaslased, uskumatult kirju seltskond ja mida kõike muud. Aga jah, kui mingi hetk hakkasid kõik nimed ja iseloomujooned sassi minema. Aga samas ma tegin midagi lolli ka. Ma võtsin inimese ja mõtlesin, et ta on nagu Mari ja siis kui tal oli mingi erinev joon, siis oli korraks kohutav. Aga samas mõned nimed on juba peas. Mul on kummaline mälu. Tean ühe kuti kohta vaid seda, et ta tegeleb ekstreemspordiga. Paari inimese kohta vaid nende nime ja seda, kus nad elavad. Aga mõne inimese kohta tean ikka natuke rohkem. Kaks kolleegi on ju ikkagi vanad klassikaaslased ja ühega neist 1. klassist koos koolipinke nühkinud.

Loengud on just peaaegu sellised, kui ma eeldasin. Aga mul on mingid imelikud mõtted vahel. Tahan vist lihtsalt kuidagi silma paista ja ehk mõne "parima" sõbra leida. Aga eks näeb, mis saab. Ühikaelu on kummaline. Kuna olen uus ja teised on seal "toas" varem elanud, siis mind huvitab nende senine elukorraldus. Aga eks sellega saab ka veel tutvuda. Unetutel öödel on kummaline kuulata, kuidas keegi vaikselt hingab. See ei ole minu jaoks uus asi, aga samas ei saa ma ka ju minna ja talle pai teha ja vaadata, kas ta hakkab nurruma. See oleks natuke creepy. Aga ei juristid, ühikakaaslased ja Tartu elanikkond ja elu ise tundub hetkel huvitav ja lahe.

Päevamõtted:
Aga kaldume korra sellest teemast eemale. Räägime surmast. Selle võlu paelub mind ikka veel. See on ju võrratu nähtus. Aga ma tahaks lihtsalt jagada asja, mida ma uuesti lootsin. Surematus. See idee on selline, et inimene sureb kaks korda. Esimest korda, siis kui ta reaalselt sureb. Sussid püsti ja asi ants. Ja teine kord sureb ta siis kui teda mainitakse viimast korda. Sest kui keegi enam sind ei mäleta, siis oled sa ka mälupildist surnud. Aga sellepärast ma loodan, et ma suudan saavutada surematuse nagu Lucy ja teised ürgpärdikud, kellest viimasel ajal räägitakse. Jah, Platon ja Aristoteles ka.

Aga kui me juba sellisel morbiidsel teemal oleme, siis räägime filmidest. Vaatasin ka lõpuks ära "Addamsite perekonna" filmi. See ei olnud nii hea, kui lootsin, aga samas oli see minu jaoks huvitav. Just selle elu vaatenurga pärast. Kui oli midagi surmavat või surnut, siis oli see hea. Pluss see käsi. Oh kui võrratu tegelane saab olla üks käsi. Aga ma ei taha midagi spoilida, ehk on teiegi seas mõnigi filmihuviline. Nii et edu sellega.

Süsteemi saab petta. Kõik neiud, kes on üle 18-aastased ja ehk ülikooliõpilased, see pakkumine on teile. Kas keegi teist sooviks minuga abielluda? Vaid selleks, et süsteemi petta. Abielu registreerimine ja lahutus läheb kokku maksma ligikaudu 50€. Ehk 25€ nägu, kes arvutada ei oska. Aga kuna see paneks mind perekonda, mis ei teeni midagi, saaks ma vajaduspõhist toetust 220€ kuus. Nii et see oleks suhteliselt kohe tasa. Aga siin on kõige etem koht selles äris, kui muidugi raha välja jätta ja ka see, et süsteem kannatab. Soovi korral ei pea me isegi väga koos olema. Ainult nimed mingil paberilipakal. Kui sa tahad, võib sul olla armuke, sa võid olla aktiivses seksuaalses suhtes kellegi teisega ja mida kõike veel. Soovi korral olen ma ka nõus lahutusega. Aga kui see tuleb enne minu 24. eluaastat, siis maksad sina lahutuse kinni. Nii et, kas keegi on huvitatud?
PS: On võimalus, et meie vahel sünnib eluarmastus, aga mul on kahtlusi. Ja kutid kasutage sama plaani.

Oh jah. Rassism ja see sõna, mida ma ei mäleta, mis oli rahvuse või ususekti vihkamise kohta. Oh neid nalju. Hämmastav on see, et ma kuulen kogu aeg neid. Ja ma ausalt ei alusta seda jututeemat. Aga jah. Nii see on. Ja liiga sageli on need naljad samad. Aga ju need on siis populaarsed ja olgem ausad, need on hirmnaljakad ja kui keegi suudaks rääkida hea nalja valge ateistist eestlase kohta, naeraks ma ka. Aga see ongi ju naljade võlu. Aga jah. Mis on ühist rattal ja neegril? Mis saab kui ühendada kaheksajalg neegriga? Mis häält teeb Auschwitsi sõitev rong? ja see nimikiri on lõputu.

Mis on maja? Mis tuleb silme ette? Kreemikasvalge korstnaga maja? Punane viilkatus või õunapuu tagaaias? Kui õppejõud küsis mis tuleb silme ette oli minu mõttemaailm kummaline. Nägin lasteaia joonistust majast ja samas majaostulepingut, maamaksu teavitust ja muid dokumente. Oeh jah. Ja kui ta küsis, kas ma olin seadusega seotud, kui ma loengusse jalutasin, ei olnud mu mõte, et jah, sest ma olen Eesti kodanik. Mu mõte oli, et jah, sest ma ei rikkunud ühtegi seadust, näiteks ei võtnud ma meelevaldselt kellegi elu. Oh minu mõttemaailma. Ja kummalisi tsitaate ja mõtteid minu paarist loengust on veel ja veel.

Ma tahan luua sekti. Mitte sellist, kus inimesed käivad ja palvetavad nähtamatu onu poole ja räägivad lugusid antiikaja supermehest. Samas ka mitte sellist, kus kuulatakse raskemat metalli ja lõigutakse ennast. Ma tahan sekti, kus oleks kindel idee ja anonüümsus. Üks võimalus oleks maskid. Näiteks liigume mööda linnasid ringi ja aitame inimesi hädas. Samas ei tunneks meid keegi ära. Ma ei räägi, et me peaks kuritegevust piirama ega ka maffiat kiusama. Oleks ju seegi abiks, kui aitad kellelgi midagi tõsta, aitad kellegi üle tee või avad ukse. Aga samas kust leida inimesed aeg ja kõik muu, et seda kõike läbi viia?

Alasti pildid internetis. Miks? Pidevalt lekivad mingid pildid sellest, kuidas keegi on või oli alasti. Aitab juba. Ole alasti, aga ole üksi ja ära tee pilti. Miks sul on vaja pilti, kus sa oled alasti? Saadad selle kuhugi dokumendile? Jäädvustad oma elu? Varja vähemalt oma teatud piirkonnad ära. Kas nägu või genitaalid. Soovitavalt viimane valik. Aga need, kes häkkisid sisse, et neid saada. Ma lihtsalt mainin, et internet on täis pornograafilisi asju. Enamus neist on tasuta ja suur osa on lausa video formaadis, et sa ei peaks isegi oma fantaasiat väga pingutama. Aga seletage mulle ära, mis mõte on Tit-, Dick- ja Nekkid piltidel..

Aga viimaseks mõtteks jätaksin ma selle. Uued sõbrad. See on minu jaoks uskumatult raske protsess. Esiteks see, et ma ei julge vestlust alustada ega ka kedagi sõbraks lisada, sest äkki tema ei taha seda. Siis on veel see, et minule meeldida on kerge ja samas on ka mittemeeldida kerge. Naeratus, tegusus ja julgus enda häbiga riskida ja sa oled heas nimekirjas. Masendus, tagasihoidlikus ja enda "margi" pedantne üleval hoidmine ja samas ka selle nullis hoidmine ja sa oled teises nimekirjas. Mõned inimesed suudavad mulle nii kergelt meeltmööda olla, aga teised ei saa sellega üldse hakkama. Aga nagu ma juba ütlesin, eks näeb, mis saab.

Lõpumärkmed:
Minu õigusteaduse grupis on kaks: Annat, Evat, Gerlit, Helit, Kevinit, Kristiinat, Kristinat, Kristjanit, Laurat, Liisi, Mari, Martinit, Sandrit, Siimu, Tanelit ja kolm: Kerlit, Liinat, Oliveri ja üks Jaanus.
Siis on veel hunnik sarnaseid nimesid ehk mu point on: Elagu originaalsus.
Tartus on lahe ja tore. Inimesed on ka lahedad ja toredad. Jätkame samas vaimus.
Olen kodus päevaks või nii.
Aga teile nagu alati:
Naudi elu, sest maailm on ilusaid inimesi täis.

Järgmise korrani
Janus Pinka 3. august 2014