Meeter viiskümmend viis ja pool ehk uued sõbrad..
Oh jah.. Siin ma siis jälle olen. Jällegi on nädal möödas ja ma olen Jõgeval. Aga jällegi pidin ma tõdema, et ma ei ole tükk aega bloginud, ent ometi on ju mingid mõtted olnud. Hiilivad teised nii salaja ligi ja ära ei lähe. Üldse ei taha eemale minna enne kui pole neid valjult välja öeldud. Aga selleks mul ju teie oletegi. Me oleme üheskoos seda linki avanud 11000 korda. Uskumatu kas pole. Aga mis me ikka niisama muljetame, hakkame aga pihta.
Päevamõtted:
See tundub viimasel ajal nii vale sõna. Ammu ei ole vist nii olnud, et ma kirjutan iga päev.. Aga samas ei oska ma väga paremat sõna sinna panna ka.. Ehk lihtsalt "mõtted"? Ma küsiks teilt nõu, aga 99% ajast keegi ei reageeri, nii et ma ei viitsi isegi väga pingutada. Nii et eks vaatab, mis sellega saab.
"Meeleavaldus perekonna ja demokraatia kaitseks" on asi, mis toimub 5. oktoobril kuskil. See on kooseluseaduse vastu. Aga olgem reaalsed. Ma saan aru, et meie 13. saj pärit ajuvaba mõtlemine on meile dikteerinud, et traditsiooniline pere on õige ja kõik muu on vale. Aga samas vaatasin ma natukene oma sõprusringkonnas ringi ja märkasin, et väga palju ei ole neid, kes läheks selle mõiste alla. Päris suur hulk on üksikvanematega kasvanud lapsi, väga suur hulk on neid, kellel on lisaks tavavanematele ka kasuvanemad. Siis on veel poolõed, -vennad ja ilmselt on mõnel inimesel kaks samast soost inimest. Nii et ilmselt need protesteerijad on väga erilised inimesed. Ja ka see teine pool. Demokraatia. Otse tõlkides on see rahva võim. Aga meil ei ole ju seda. 20 vabadusaasta jooksul on rahvas 2 korda midagi otsustanud, sest kõik ülejäänu käib ju kuskil tagatubades ja salaja ning jumala eest kui keegi hakkab midagi kahtlustama, siis hakkab mingi jube keerutamine pihta. Ja ma olen ikka veel kindel, et meie riigi valitsus on ebapädev, sest ma ei tea ikka veel, kus Siim Kallase 10 miljonit eurot on. Aga jah, kui sa lähed sinna siis ma arvan, et sa oled imelik inimene. Palun saage aru, et me ei ela 13. sajandis. Me oleme jõudnud inimarengus faasi, kus me võime armastada keda tahame ja jumala eest, ela ja lase elada või sure ära.
"Parim" argument, mis ma kuulnud olen on see, et 12-aastased tüdrukud on veendunud, et nad on lesbid. Kui mina olin 12, ei teadnud ma üldse et selline tegevus nagu seks olemas on. Ma elasin rõõmsat elu ja mängisin liivakastis mudelautodega. Ja ausalt, kui siis oleks kooseluseadus vastu võetud, siis see ei oleks minu jaoks ikkagi midagi muutnud. Kas keegi on korraks oma silmad lahti teinud ja vaadanud, et nad saavad ise maailma paremaks teha sellega, et nad ei õpeta lastele vihkamist. Kui 12-aastane tüdruk usub, et ta on lesbi, siis las ta olla. Püsibki ehk natuke kauem mitterase. Ma kordan, meeleavaldajad, ela ja lase elada või sure ära..
Rääkides sellest, et me oleme 13. saj välja kasvanud ja me pea enam elama keskaja kirikliku reeglistiku ja päikesevalguse ajal, siis tuleb üks mõte. Miks toimub ikka kõik samamoodi? Ma ei saa aru, miks ma pean ärkama, kell 6:30, et loengusse minna. Loengusaalis on lambid, nii et me saaks seda ka hiljem teha. Või noh, kui aus olla, siis ma reaalselt nüüdseks juba lahkungi koolitundi päikesetõusuga ja naasen sealt loojanguga. Aga mis mõttega me lõime lambid ja ma ei tea, mille kui me selle kasutust ei maksimeeri? Ja argument, et pimedas võivad mingid "pahad kutid" kellegi kauni neiu ära vägistada, on küll tõesti kurb argument, aga seal on juba rohkem vigu sees. Esiteks see, et me oleme andnud neile arusaama, et vägistamine on okei ja miks me ei õpeta igale inimesele põhienesekaitse liigutusi. Need ei ole isegi rasked. Ausalt, inimkeha on nii halvasti ehitatud, et seda saab nii kergelt vigastada.
Rääkides kaunitest neidudest. Meenub kurb statistika. Ma nimelt tunnen kaasa oma generatsioonile. Seekord siis inimestele, kes on minust vanemad või sama vanad või ehk aastakese nooremad. Üldjoontes siis need, kellel vanust enam kui 18-aastat, sest kuigi see toimub ka varem, siis alkoholi tarbimine tundub, et mõjutab seda veelgi enam. Esiteks ilusad neiud. Ma tunnen teile kaasa, et teile 24/7 mingid purjus kutid ligi ajavad. Seda on suht creepy vaadata, kuidas teiega käitutakse. Liiga sageli on nii, et ühe tšiki ümber on nagu 4 maani täis kutti. Ja noormehed, tunnen ka teile kaasa. Sest te saate nii haledalt korvi kogu aeg. Sest tšikk, eeldusel, et ta on moraalinormidega, ei võta kõiki 4 koju kaasa. Ikka on nii, et valib neist ühe. Mis tähendab, et statistiliselt saavad 3 teist üle. Masendav statistika, aga millegi pärast keegi ei õpi sellest. Ilmselt sellepärast, et tšikid saavad tasuta jooki ja keegi kuulab neid ja kutid unustavad reaalselt kõik ära, kui neiu naeratab ja neile kasvõi tibake tähelepanu pöörab. Alkohol on saatanast.
Kui sa õpid keskkoolis, põhikoolis, algkoolis, siis pea kõik, mida sa õpid on faktiline ja õpetaja on kõige targem olend maapeal. Kui sa vastu vaidled, siis on hea, kui sa surma ei saa. Aga siis mõtled sa, et kui süsteem nii mäda on, siis ülikoolis on ju ikkagi targemad inimesed ja kõik on parem. Aga see ei ole nii. Esiteks õppejõud tunnistavad, et ka nemad ei saa millestki aru ja suht kõik, mida nad õpetavad on nende enda välja mõeldud, et natukenegi loogikat siia maailma tuua. Ja kõik asjad, mida sa õpid või üldse kunagi õppinud oled, on suhtelised. Miski ei ole enam kindel. Parima näitena võiks tuua meie presidendid. Lihtne küsimus, mitu neid on? 3 või 4, sest mingi täiesti loogilise ja kehtiva ja korrektse arutluse tulemina on võimalik, et president Päts sai võimule ebaseaduslikult, mistõttu ei ole ta tegelikult president. Samamoodi on asi kasvõi meie põhiseadusega. See peaks ju ikka kindel ja selge ja loogiline olema. Aga ei. See hakkas kehtima 5 päeva enne kui seadus, mis selle kehtima pani. Mistõttu selle kehtimapaneku seadus oli kehtetu ja järelikult on ka seadus ise kehtetu. Nii et me jõuame jälle ideeni, et kõik on suhteline. Tere tulemast ülikooli, meil ei ole ka süsteem korras.
Unenäod. Üks mu lemmik mõtteteema. Sest see on ju jumala normaalne, kui sa minecrafti stiilis hakkad keset Sorti mingit kindlust ehitama. Aga miks ma sellest räägin? Sest mu unenäod on otsa saamas. Liiga sageli arendan ma unes mõnda varem pooleli jäänud und või siis näen sama und, mida varem. Aga rääkides varem nähtud asjadest, meenub sõnapaar deja vu ehk prantsuskeelest tõlkides juba nähtud. Alguses on see lahe. See annab võimustaatuse kui sa midagi ette tead. Aga peale mingit aega läheb see hirmsaks. Kui sa kohtad inimest esimest korda, ent sa tead, mida ta ütlema hakkab, on midagi valesti. Ja siis tuleb veel asjaolu, et mis on juba reaalselt olnud. Kui keegi teab, kuidas seda alla suruda, siis oleks jumala tore, kui ma seda teada saaks. Sest on jube paha elada, kui ma tean, et ma tean midagi, ilma et ma teaks, kuidas ma seda tean. Ja ma ei näe asju ette vaid ma näen neid ju järgi. Tehniliselt vähemalt.
Riided. Sattusin täna üle pika aja teleka ette ja nägin seal mingit moesaadet. Kohutav. Minule ausalt ei meeldi uus mood. See on minu arust asi, mis ei muutu ja ausalt on see liiga sageli lihtsalt kole. Aga jah, ehk keegi teist mäletab, et ma tahtsin varrukate kultust teha. Mulle ikka veel ei meeldi varrukate puudmine. See on jube. Ja siis on veel asju, mis mulle ei meeldi. Varjamata lukud. Kõndisin siis Tartus ja minu ees kõndis üks naissoost olend heleda seelikuga. Ja selle tagaküljel jooksis must sentimeetrilaiune riba. See oli varjamata lukk ja see lihtsalt välistas kõik võimalused, et see isik mulle meeldiks. Ah jaa ja kui ma juba räägin asjadest, mis mulle neidude juures ei meeldi, siis meenub asjaolu, et liiga vähe on isa-tütre ühistegevusi. Kui tohib, siis ma pakun midagi välja. Küsi isalt abi, et enda vunts maha ajada, sest jube on vaadata, kui on imeilus neiu ja siis tema vunts on ka ilusam kui minu oma.. Ja käekarvad on ka natuke häirivad, aga kõike ka korraga nõuda ei saa ju.
Kõndisin siis üks päev Taskusse. Vist oli see päev, kui ma enne "Let's be cops" filmi algust pool oma popcorni pakist põrandale maha valasin. Juhtub ka parimal. Aga jah, mitte sellest ei taha ma rääkida. Nimelt kõndisin siis tasku poole ja nägin, kuidas kaks noort olid ilmselgelt lähiajal suhtesse astunud, sest sellest on aru saada, sest nende lääget ja ülevoolavat armastust ja itsitamist on tunda juba enne kui nad su vaate- või kuuldekaugusesse jõuavad. Ja seal nad tulid. Aga mitte nendest ei taha ma rääkida. Ma räägiks pigem kolmandast osapoolest nende suhtes. See oli mingi kolmas kutt, kes vaatas mulle otsa pilguga, mis võis tähendada vaid üht. Kui ma peaks selle sõnadesse panema, siis see kõlaks nutuse ja abitu sosinana: "Palun tapa mind ära!" Jah, see oli murtud mehe pilk. Ma olen täiesti kindel, et tal oli kopp ees neist kahest. See on tõesti kurb vaatepilt. Aga kui välja arvata idee, et iga suhtesse astunud paar peaks ühiskonnast eralduma kuni armastus lahtub, ei suuda ma mingit plaani leida, kuidas saaks suhe ja kolmanda ratta sõprus jätkuda.
Eile õhtul oli siis viimane suurem tutvumispidu õigusteaduskonnas ilmselt päris pikaks ajaks. Aga see selleks. Sain lusika riietest läbi ajada. Sain igasugu imelikke asju juua. Sain teada, et inimesi, kes mind teavad ja keda mina ei tea, on tohutult. Käisin lõpuks öösel Rüütli tänaval ära. Ja õhtu lõpuks käisin ühe kursusekaaslase juures teed joomas. Võrratu kas pole. Aga hirmus. Tutvumisõhtul teadis mind liiga suur hulk inimesi, keda ma ei teadnud. Rüütlil nägin kaklust ja lubasin, et kui ma saan TsÜSi A, siis ma abiellun ühe neiuga. Ja mu kursusekaaslase toanaabri riiulis on elusuuruses kipsist kolju. Talk about crazy.. Aga ei üldjoontes olen ma väga rahul ja kordaks seda õhtud igal juhul.
Väidetavalt pannakse laibad 6 jala sügavusele maa alla. Kui keegi peaks huvi tundma, kui sügavale, siis mina olen täpselt 6 jalga pikk. See peaks olema ligikaudu täpselt 183 cm. Kunagi olin ma lühem. Aga ometi ei teinud ma kahte asja, mida kummaliselt paljud tšikid teevad. Esiteks ma ei kandnud kontsasid. Vähemalt mitte igapäevaselt. Võibolla proovisin jalga, kes mind teab. Aga teine asi, millest ma aru ei saa on see, et kui sa küsid kui pikk mingi lühike tšikk on, kuuled sa vastust: "meeter ...kümmend ... ja pool". Nende jaoks tundub see oluline, aga samas panevad nad jalga 15cm kontsad. Ja see on minu jaoks nii kummaline. Alguses ma arvasin, et see on üheneiu kummaline väide, et äkki ta üritab täpne olla, aga ma olen ikka ohtralt pisikesi neidusid kohanud, kelle pikkus lõppeb sõnadega "ja pool"...
Mul on kogu aeg pea pulki/mõtteid/dilemmasid/ja mida kõike muud täis. Ja siis otsustavad inimesed sinna asju juurde panna. Näiteks mu isa küsis kunagi minult: "Kas õigust saab mõista see, kes ei ole seda rikkunud?" Alguses oli mu reaktsioon, et muidugi saab, et meie õigus seisnebki omavahelistel kokkulepetel, millest tuleks eelduslikult kinni pidada. Aga siis ma jäin ükskord mõtlema, sest pooletunnine koolitee tuleb ju mõtetega sisustada. On ju raske panna end teise inimese olukorda, kui sa ise ei ole selles olnud. Igal seaduserikkumisel on ju põhjus. Okei, kui keegi niisama kihutab ja kellegi alla ajab, siis nojah, olgem ausad, karistus on loomulik, aga kiremõrvad, vargused ja kättemaksust ajendatud pisipettused on ju tegelikult väga konteksti vajalikud. Aga nagu Harvey Dentil on ka igal süüteol kaks nägu. (Batpun).
Aga kell on palju. Nii et ma lähen magama ära. Aga samas jagaks teiega veel viimase mõtte. Liiga tihi kuulen ma lauset, et inimelu on hindamatu. Ma arvan, et see ei ole tõsi. Ma nõustun, et seda on raske hinnata, aga kui me suudaks leida inimese potensiaalse kasu, siis suudaks me leida ka inimese elu hinna ja selle alusel suudaks me tagada selle, et ellu jäävad vaid need, kes väärivad elu. Isegi kui meie ei kuulu sinna. Siis saaks leida selle, et kas inimene on planeedile kasuks või kahjuks. Sest ma ei usu, et me peaks neid inimesi, kes on täielikud juurikad. Liikumis- ja suhtlemisvõimetud inimesed, kelle verd pumpavad masinad. See ei ole ju mingi elu.
Lõpumärkmed:
Ülikool hakkab mulle pähe juba. Aga üldse ei kahetse. Võrratu idee.
Ilusad tüdrukud, lahedad kutid ja kunagi ei saa aru, mida ma seda tegema peaks või mida teha ei tohiks, aga siiamaani on võrratu.
PS: Ma ei suuda ikka harjuda, et inimesed reaalselt minu vastu huvi tunnevad. See on nii kummaline.
Aga teile nagu alati:
Naudi elu, sest vahel juhtuvad kõige imelisemad asjad kogemata.
Järgmise korrani
Janus Pinka 27. september 2014
No comments:
Post a Comment