Silmalau bakteriaalne põletik vms
Hey. Minule märkamatult on viimasest blogimisest mööda läinud 10 päeva. Suures plaanis ehk pole see nii hull. Aga kui keegi sulle juba mitu korda kirjutab, et sa blogima peaks, siis on vist aeg. Ma suutsin just tund aega veeta sobiva muusika otsimiseks. Nii et jah, blogimine on aeganõudev tegevus.
10 päeva. Ma veetsin need suhteliselt eranditult ülikooli lainel. Näiteks suutsin ühes päevas 6 tundi ladina keelt õppida. Aga ei, muidu on tore. Käisin ka mingil ülikooli ühispildil. Vajadusel otsige kuskilt üles ja ma olen enamvähem keskel enamvähem afroga enamvähem teises reas. Ja siis käisin ka rebasejooksul. Aga kuna ma südamest loodan, et keegi teist natukenegi veel usub, et ma korralik olen, siis ma ei räägi, mida kõike ma seal tegin. Aga jah. Ei see oli tore. Sain Raekoja platsis tantsida, kuidagi sattusin zavoodi. Päris kindel ei ole kuidas, seda ka ei tea, kuidas sealt ära sain ja ma sõin seal midagi, aga ma ei ole päris kindel mida. Mu küüned värviti ära. Ma jõin natukene vahepeal. Seisin ülikooli raamatukogu ees bokserite väel. Midagi oli veel, aga jumala eest, tore oli. Sain veel mõne inimese nime teada. Kummaline on see, et igakord, kui grupp moodustatakse, tuleb alustada tutvumisringiga. Aga vähemalt ei küsita enam, "miks juura". Käisin ka Jõgeval jalutamas ja see tundub nii inimtühi ja eluheidikuid on ka palju vähem. Kummaline lausa.
Päevamõtted:
Ah jaa. Räägime Tartust, sest arvestades kõike, on see minu elus üks suurimaid uusi asju. Tulles Sordist tundub see suhteliselt rahvastatud ja karm koht. Kui kuuled magamaminnes õuest karjumist: "Ma tapan su ära" ja "Ta ei ole seda väärt, Mihkel," tekivad soojad tunded ja uni on ju nii hea. Olen selle kahe nädalaga näinud rohkem läbipekstud inimesi, kui varasemas elus kokku. Aga ei. Inimesed on tegelikult toredad, enamus neist, Olen inimesi aidanud, nemad on mind aidanud. Ja jumal, kui sõbralikud mu kursusekaaslased on. See on jumala harjumatu. Reaalselt keegi nagu reaalselt huvituks minu elust. Aga eks naudime seda kuni see kestab. Ja Tartu on nii suur ja väike samal ajal. Kõik tundub nii ühes kohas olema, aga et ühest punktist teise jõuda peab ikka pikalt kõndima. Tee kooli on jube, kõigepealt üle jõe, siis üle mäe ja siis lihtsalt pikk maa. Aga samas hariduse nimel pidigi ju pingutama või midagi.
Ah jaa. Kuigi Tartu Ülikool on täiega lahe ja mida kõike, aga ausalt Käi persse, vastutav isik. Mõni teist ehk küsib miks? Sest ma sain JÄLLE uue õppesüsteemi. No andke andeks. Kas ma ükskord elus ei võiks kellegi teise jälgi tallata? Ma olen nagu mingi kõrgemate jõudude katsejänes. Iga uus õppeaasta algab sõnadega: "See on esimest aastat nii ja vaatame, kuidas me hakkama saame." Ma tahaks vahepeal lihtsalt kõndida ja elu nautida, aga selle asemel pean ma tankistina põlvini pasas läbi põõsarägastiku tallama ja lootma, et õpin ellujäämise kohta. Ausalt, palun teeme nii, et kui ma jõuan magistriastmesse, siis ma ei pea seda lauset kuulma. Andke see kasvõi üks aastake enne käiku.
Ah jaa. Kui me juba sellisel kehvakesel teemal oleme, siis pange kummikud jalga ja otsige vihmavari. Seda virtsa pritsib selles blogis ohtralt täna. Miks? Sest ma olen heas tujus ja kui ma olen heas tujus, siis olen ma kas arulagedalt armunud või sitapea. Muid variante väga ei ole. Aga teeme Tartut maha, sest jah. Kui ma vanasti Ülikooli linnas ringi trampisin oli see ilus ja uhke ja vabadust iga nurga tagant rohkem kui ma ei tea mida. Õhk oli hea lõhnaga, jõgi oli ilus ja linn oli ilusaid tüdrukuid servast servani täis. Aga kui aus olla, siis see viimane on ikka veel, aga muud enam ei ole. Jõgi on jälle (iga teise veekogu moodi, alustades veekausist lõpetades ookeaniga) hirmus, õhk on saastunud, kõik kohad on eluheidikuid ja mida muud täis. Väikeseid lapsi on ka liiga palju. Liiga palju. Aga ei noh, eks ma pean ka seal midagi lahedat leidma. Siiani on lahedaim asi igal pool "keldrites" olevad joomaurkad. Lihtsalt võrratu ju. Nagu muinasjutus.
Aga siis on veel karm ja nukker tõsiasi. "Ma ei ole enam Jõgevlane,, Ma ei ole veel Tartlane.." Miks? Ma ausalt ei tea, mis Jõgeva inimeste igapäevaelus toimub (see oli vanasti minu suurim huvi) ja see ei muuda mu elus enam suurt midagi. Ma ei tea, kas keegi on muutunud ja kas keegi on täpselt samasugune. Aga ma ei ole veel Tartlane, sest ma tunnen end seal turistina. Ma ei tea pea ühegi "laheda" asja või koha asukohta. Mul ei ole seal rutiinset ja aktiivset seltskonda tekkinud, kellega pidevalt aega surnuks lüüa. Midagi nagu oleks, aga samas ei ole ka. Aga see ju ongi elu võlu.
Ah jaa. Ma ei tea, ehk olen ma seda rääkinud. Aga ühikas elamine on minust mõnevõrra parema inimese teinud. Kool aitab ka kaasa sellele. Mul on enda ees mingil määral kohustus olla korralik. Ma ärkan esimese äratuse peale. Ma söön korralikult hommikust ja õhtul pean ka midagi kokku keerama. Siiani peaaegu edukalt, aga kodus on ikka 1000 korda etem söök. Ma olen enda arust viisakam, sõbralikum. Aga sellel on üks pahupool. Ma olen väsinud. Kogu aeg. Ma leian end pidevalt teistest aeglasemalt liikumas, kuskil pikutamas või unelemas. Aga küll see üle läheb. Ma ju suvi otsa ei teinud midagi. Mu keha ei ole valmis arenguks. Tahaks näiteks oktoobri lõpuks või nii end niivõrd eluvõimeliseks saada, et hakkan mingil määral trenni tegema. Kasvõi rutiinne hommikuvõimlemine või kätekõverdused, et aega sisustada.
Loengud. Võrratud. Enamjaolt. Üks õppejõud on valge peaga vanamees, kes näeb välja nagu ta oleks vaikselt suremas. Loodame, et seda ei juhtu, aga ikkagi. On lühike mees, kes kogu aeg mingit kummalist huumorit taga ajab. On igasugu inimesi. Aga jah. Keegi tõi hea mõtte esile mingis loengus. Kas ei ole kummaline, et sõna julgeolek ei tekita turvatunnet. Ja kui me näeme tänaval politseiniku, siis oleme pigem hirmul kui rahulikud. Ah jaa. Seda ka, et pea kõik, mis nad räägivad on kuskil kirjas. Kas nende enda koostatud õpikutes või siis niisama netis. Võrratu ju.
Riik. Neli jubedat tähte, mis moodustavad sõna, mida ei tohiks olemaski olla. Aga kuna ma veel Imperaator ei ole, siis räägime riikidest. Riigil peavad olema ühe teooria alusel kolm tunnust: Territoorium, rahvas ja suveräänne võim. Ma tooks näiteks Sealandi Vürstiriigi. Kui keegi ei tea, mis see on, siis vaata Wikipeediasse. Esimesed kaks on neil ka puudulikud, aga mind huvitab kolmas. Mulle ja ka teistele, seletati seda nii, et riik seda "omada" saaks peavad nad tõestama oma võimekust seista teisele riigile vastu. Näiteks: Eesti pea sada aastat tagasi idanaabritega rüseledes. Aga see tekitas küsimuse. Kui keegi minu riiki ei ründa, ei saa ma ju tõestada oma võimekust. Ja siis see ei ole ju riik. Aga nii ei saa ju. Võimu olemasolu alusel ei tohiks riiki eitada või lubada. Minu arust peaks olemasolev territoorium ja rahva soov riiki luua piisav alus. Ja kui see teistele riikidele ei sobi, siis sõda. Ja nii olekski minu probleem lahendatud. Sest minu maailmariik saaks siis olemas olla ilma mingi kuradi ajuvaba sõjata, mis ei tõesta tegelikult midagi.
Rääkides veel Sealandist. Rahva osa selles kolme elemendi teoorias nõuab rahva seotust. Selle peale ütles, aga üks noormees, et kas nende hašiši hobi ei olegi nende ühine tunnus. Ma arvan, et see on üks ütlemata kummaline hobi. Ja siis veel seda ka, et kui ma tean asja, millele õppejõud tahab naljaga läheneda ette, siis see ei ole enam naljakas ja see on paha. Mina tahan ka nalja.
Ah jaa. Üks asi veel, mis mind häirib Tartu Ülikooli juures on nende usuteaduskond. Ma muidugi ei saa 100% kindlusega väita, et mu seisukoht paika peab, aga ikkagi. Ma olen selle poolt, et siuke asi võib olemas olla. Kui miski asi suudab aastatuhandete vältel miljoneid inimesi midagi tegema sundida, siis on see uurimist väärt asi ju. Aga mind häirib see, et teaduskonna kõrgeim nina on mingi usuharu "preester" (no ei tule õige sõna meelde). See aga tähendab ju kallutatust tema ususektile. Ja siis ei ole see erapooletu teadus vaid salakaval ja varjatud ajupesu. Nii et mis toimub? Ma ei saa ju esimene olla, kes selle idee peale tuleb.
Ah jaa. Seda ka. Kunagi Rootsi kruiisil (oh mälestused) kohtasin ühte kummalist Valgamaa neidu. Ja ta tundus nii imeline. See oli tõesti ühepoolne armastus esimesest silmapilgust. Muidugi mõistsin ma pärast, et ta oli vaid loll blond bimbo. Ja siis ta vajus unustuste hõlma. Kuni selle kooliaasta alguseni. Istusin loengusaalis (mulle ei meeldi sõna auditoorium) ja siis ta astus sisse. Muidugi mitte see Valga tšikk, aga üks neiu. Ja ma ei tea, kas see ainult tundub mulle või nad ongi nagu 2 tilka vett. Ja see häirib mind nii kohutavalt. Kuidas ma saan kellegagi suhelda, kui ainus millest ma suudan mõelda on see, et ta näeb välja nagu loll blond bimbo, kellesse ma kunagi armusin..
Mainiks veel ka seda, et mul on idiootne kinnisidee. Leida tüdruksõbralaadne asi. Imekaunis ja häbelik neiu, kes mind usaldab, aga ilma kõige selle tavapärase suhtedraamata. Ma ei taha mingit šokolaadikastetud maasikate ja punaste rooside jama. Pigem sellist, kellega end täis juua ja kuskil lebotada. Aga selle konksuga, et ma saaks teda veenda asju tegema. Näiteks vahel lihtsalt aega maha võtma ja lapselikult (mitte lapsikult vaid lapselikult, seal on vahe sees) mingeid lollusi tegema. Ja tema veenaks mind ja kõik oleks peaaegu nii nagu Ameerika filmides. (Spectacular now näiteks)
Mul on äriidee. Ma tean, see on uskumatu. Aga ma mõtlesin, et ma ühendaks paar olemasolevat asja. Esiteks tuleks teha õhukindel, üpris kerge kera, mis taluks jõudu. Siis tuleks see niivõrd heeliumi või mõne gaaside seguga täita, et see oleks küll gravitatsioonile tavapäraselt alluv, aga viivitusega. Ja siis tuleks sellega jalgpalli või midagi sellist mängida. Minu arust oleks täiega lahe, kui pall ei alluks kõigile tavareeglitele. Püsiks kauem õhus ja oleks kummaliste lennuomadustega. Järgmine arendus sellele oleks bioonilised eksoskeletid. Mis annaks sportlastele üliinimlikud võimed. Kõrgemale hüppamine, Hõljumine ehk et saaks mängu mitmel tasemel mängida. Areen, mis ei oleks tasane, vaid näiteks tunnelitega ja platvormidega. Oi, see oleks võrratu. Aga kahjuks ei ole mul selleks vahendeid ja piisavaid teadmisi.
Ah jaa. Viimased paar mõtet. Mu nimi on JANUS. Seal keskel ei ole I, seal on U. Palun tehke see endale selgeks. Kui te juba mind sõbraks panite, siis vaadake see ka üle. Ja kuna mul on väikesed mäluaugud neljapäevaõhtust, siis juhtus reedehommikul kummaline asi. Mulle tulid tänaval vastu mingid imeilusad neiud. (No ikka sellised 9/10 ja 10/10 mingitel skaaladel) ja ütlesid mulle "tsau". Ja mul ei ole mitte mingit aimugi, kes nad on või kuidas nad mind teavad. Oeh, kas ei ole mitte kurb. Aga te võite end jälle tutvustada. See on alati tore.
Ma muretsen Eesti õigusalase tuleviku pärast. Mitte sellepärast, et meil ei ole piisavalt juriste. Mitte ka sellepärast, et mulle tundub, et õigussüsteem on auklik ja auke tekib juurde. Vaid sellepärast, et ma suutsin kamba 2. aasta õigusteadlasi ära veenda, et ma olen ise ka 2. aasta õigusteadlane. Esiteks, ma valetasin. Ei noh, jurist ikkagi ju. Piiratud ressurssidega võimalikult suur kasum. Teiseks see, et ma suutsin nad ära veenda, et ma olen nendega koos kaks nädalat samades loengutes käinud. Kuidagi kummaliselt masendav minu arust. Aga noh, süüdistame kogenematust ja baaridaami hästi tehtud jooke.
Aa, üks neiu tahtis minuga tulevikus suhelda, aga me ei jõudnud andmeid vahetada, sest mu võrratu tiim vedas mind järgmise punkti juurde. Kuid sellega on 3 väikest muret. Esiteks, ei mäleta ma temast suurt midagi ja ma ei mäleta, mida ma rääkisin. Teiseks see, et ta on natuke liiga füüsiline minu jaoks. Ja kolmandaks, ma olen nii hämmastavalt jube netistalker, et ma suutsin ta vaid eesnime järgi feisbuugist vaid paari minutiga üles leida. Ja see ka, et ta on vist minust natuke vanem, aga kes ei oleks.
Lõpumärkmed:
Aga ma lõpetan ära kah.
Vabandan kirjavigade, mõttete ebaselguse ja muu pärast, aga ma olen väga unine.
Aga teile nagu alati:
Naudi elu, sest Saksamaal on juba jõuluasjad müügis.
Järgmise korrani
Janus Pinka 13. september 2014
No comments:
Post a Comment