Hiired sitta ei söö..
Oh issand. Ma ei ole ammu bloginud. Selle eest ma natuke isegi vabandan. Aga egas midagi. Ma käisin vahepeal siis loengutes, praktikumides ja siis seminarides vist ka. Ja kodu käisin ja Luna ja Cookiega käisime joomas. Ma isegi ei mäleta, mis ma teinud olen. Aga see tõi mind mõtteni, nii et hakkame minema..
Päevamõtted:
Pidevalt kuulen ma oma vestluskaaslasi rääkimas, et kui ma olin 5-,7- või ma ei tea mitme aastane.. Ja siis olen mina. Ma ei ütleks, et mu elu kuni praeguse hetkeni oleks olnud täis lapsepilastajaid, kiusajaid ja halbu asju, aga millegi pärast olen ma kõik mälestused alla surunud. Ma olen just kui Bourne. Mul on oskused ja teadmised, aga ma ei tea, kust ma need saanud olen. Mul käivad mingid kummalised mälupildid vahetevahel, aga terviklikke mälestusi on ikka megavähe. Ja seda nagu reaalselt. See on natuke kurb ja kummaline, aga samas lugesin ma kuskilt, et minevikus elada on halb. Ma võin inimest vihata, teadmata miks või ta võib mulle meeldida teadmata põhjustel.
Kui ma juba viha mainisin, siis räägime sellisest olevusest nagu "nemesis". Minu arust ei ole selle kohta eesti keeles ühtegi head sõna. Aga jah. Minu nemesisega on kummalised lood. Ah jaa, kes ei tea, siis ****** *****. Aga jah. Ma ei vihka teda enam. Ma ei näe sellel põhjust, aga kuni keegi teine kuidagi midagi väga persse keerab, siis tema kannatab. Ükskõik, mida su nemesis teeb, sa vihkad. Ükskõik, mis talle meeldib, sulle see ei meeldi. Ja kui see ei ole nii, siis ta ei ole su nemesis. Aga mis siis saab, kui ta paneb üles täiega laheda profiilipildi? Kui ma oleks muus olukorras, siis ehk oleks isegi midagi kommenteerinud, aga mingi osa minu ajust blokkis selle ära. Nii et siin ma siis olen..
Ah jaa. Mind on väga kerge segadusse ajada. See juhtub kõige sagedamini siis kui mu vestluskaaslane on ilus ja A) ma ei tea ta nime või B) mul on mingi kummaline mõte tema osas. Kummaline mõte võib olla näiteks, et ma ei suuda ära otsustada, kuidas ma temasse suhtun. Ja siis pmst ükskõik, mis ta ütleb, ma ei vasta midagi normaalset. Ma lihtsalt noogutan ja vastan kõigele "Mhm" "Jah" "Seda küll" ja siis ma ei teagi, mis mulje minust jääb. See on põhjus, miks mulle ei meeldi tundmatute inimestega rääkida. Ma ei toimi pinge all ideaalselt. Kui mul oleks võimalus, siis ma lülitaks vahepeal kõik välja ja teeks plaani. Kuid selle jubedam efekt on siis, kui ma pean esinema. Mu silme eest tõmbab uduseks ja ma ei saa midagi aru. Kõige sagedamini juhtus see tantsides. Seisin tantsu lõpus ja vaatasin rahvasse ja minu jaoks oli see kõik üks suur oksekarva mass. Ja see juhtus ka minu uurimistöö kõne ajal. Paberile kirjutatud märkmed hakkasid ringi liikuma ja ma olen kindel, et need ei olnud tavatähed sel paberil.. Aga see selleks.
Tere tulemast ülikooli. Kui keegi arvab, et mataõps annab palju õppida, siis tulge ülikooli. 8 tundi videoloenguid ja teises aines 80 lehte lugeda ja siis veel 1000 väikest ülesannet, mida sa pead ise kuskilt otsima, sest igaõppejõud paneb oma materjalid erinevalt üles. Ja siis ühesõnaga nalja saab. Ma pole varem vist kordagi poole õppimise pealt pidanud pausi tegema, et ringutada või süüa teha. Aga nüüd on see tavaline. Ja see ei ole isegi eksamiperiood. Ja siis asjaolu, et mu keskendumisvõime on nagu nulline, sest mu pea on täis tuhandeid mõtteid asjadest, mis kunagi ei juhtu. Aga noh, eks ma katsun vaikselt oma aju korda seada. Suur suvi on ju alles lõppemas ja ma ei ole harjunud tõsiasjaga, et ma peaks õppima. Keskkoolis sai ju nii kergelt valetada ja lulli lüüa.
17. veebruaril on Ed Sheerani kontsert. Seda olen ma vist kõikjal näinud. Fbs ja twitteris ja askis ka. Ja kõik olid mingi hullult paanikas, kas nad saavad piletid ja siis olen mina. Ma ei tea ikka veel, kes ta on. Ma ei ole ühtegi tema laulu tahtlikult kuulnud. Ja kuigi ta tegi Kääbuste jaoks mingi laulu, siis ei ole ma selles ka kindel. Ühesõnaga, kui ta ei ole iirlane, eestlane või ilus naissoost laulja, siis ärge üritage mulle tema laule pähe määrida. Kui saatus seda tahab, siis eks ma annan talle võimaluse, nii kaua, aga las lappab. Las ta laulab teile.
Mäletate Inglikest? Pikk jutt lühidalt. Tema sõber ja minu üks sõber on mingis kummalises suhtevariandis, millest mina suurt midagi ei tea. Aga miks ma sellest räägin on see, et tema sõber ja vist ka Inglike tahavad Jõgevale tulla. Mul ei ole selle vastu mitte midagi, aga ma ei saa aru miks.. Ma olen enamuse oma elust Jõgeval elanud ja ma ei leia selle osas midagi lahedat. See on reaalselt üks tegevusetu pommiauk, kus on vaid toidupoed. Mina kasvasin seal üles ja leian seal tegevust, aga võõrad Jõgeval on müsteerium. Isegi kui kellegi eluarmastus elaks seal, ei soovitaks ma teda külastada. Kui just toidupoed tema suurim nõrkus ei ole.
Käekirjakäsn. Istusime siis Illegaardis ja rääkisime käekirja võltsimisest ja siis ma hakkasin mõtlema. Ma olen käekirjakäsn. Mu käekiri on küllaltki kole. Aga samas, kui ma näen kellelgi huvitavat ja lihtsat ent ilusat viisi, kuidas mõnda tähte kirjutada, võtan ma selle üle. Ehk olen käekirjakäsn. Ja see on nii kummaline. Aga suur osa minu käekirjast ongi mingi räme pettus ja teiste tagant varastatud kirjastiil. Aga noh, keda see ikka huvitab.
Mäletate mõtterongi? Kas see ei ole kummaline asi.. Nägin üks päev unes, et ma abiellusin oma sõbrannaga. Siis hakkasin temast mõtlema. Siis meenus, et ma nägin teda kunagi oksendamas. YAY, onju.. Aga siis ma jäin mõtlema, teisest inimest, keda ma ka oksendamas näinud olen. Ja siis mulle meenus, et see teine isik vihkab mind. Ja ma ei tea miks.. Aga see huvitab mind. Mind ei häiri, et ta mind vihkab, ma olen ise ka veendumusel, et ma olen südametu sitapea, aga miks ta mind vihkab, sööb mind. Kas ma tegin midagi või jätsin midagi tegemata? Aga jumala eest, keegi võiks välja uurida, miks ta mind vihkab. Oleks nagu täiega täiega täiega tänulik..
Ah jaa. Klienditeenindus. Ma olen pettunud suuremas osas klienditeenindajates. On ka erandeid, aga ma olen pettunud. Mul ei ole nende kui inimeste vastu midagi, aga kui klienditeenindajad? Võeh.. Miks? Sest nad käituvad äärmiselt kummaliselt. Suurim mure on mul Elroniga. Mingi müüja rääkis minuga nagu ma oleks mingi väike laps. Siis oli üks teenindaja, kes reaalselt pmst nähvas iga mu väite peale. Siis on need teenindajad, kes üritavad small-talki teha.. Poemüüjad, kelle pilk su toiduaineid hindab ja kes su asjad mingi arusaamatu skeemi järgi edasi laovad. Aga ei. Konsumis oli üks jumala lahe meesmüüja. Mu lemmikmüüja siiamaani. Asi käis kiirelt ja sujuvalt. Kõik asjad olid loogiliselt edasi antud ja oli aru saada, et see aktsioon oli mõlemale meelepärane. Ja siis oli elronis üks tore müüja, kes minust aru sai enne kui ma viga parandada jõudsin. Ja jumala eest, väike naeratus igale kliendile oleks ju jumala tore. Aga ei, teid on vaja, aga te saate end natuke arendada veel.
Siis on veel see asi, et ma rikun reegleid. 1. reegel on, et fight clubist ei räägita, aga nojah. Mina tahaks oma kummalist versiooni sellest organisatsioonist. Selle asemel, et hunnikut pilvelõhkujaid vastu taevast lasta, teeksin mina hoopis mingi sellise asja, kus me aitame inimesi, Aga sellised ajudeta jõulised mehed, kes alluvad käsule oleks ju ideaalne. Pluss kui üksteise peksmine neid aitab, siis ega mina ei ka ei ütle, Peaasi, et keegi väga surma ei saaks. Aga jah, see oleks ju tore.
Päeva viimane mõte. Raske on olla sitapea. Iga muinasjutt ja muu selline lõppeb sellega, et sitapea kaotab ja nii-öelda kangelane saab tüdruku. Aga mina tahan olla see sitapea. Te ei mõista, kui palju te neilt õpite. Kasvõi selle osas, mida mitte teha. Aga ka seda, et see langetab pingeid. Kuulutan ennast kuningaks ja kaob kohe selline hierarhia süsteem. Ja ka see, et kui keegi küsiks, kas ta näeb, selles kleidis paks välja, siis ma ilmselt oleks aus ja ütleks jah. Ja kas mulle tundub või ongi see nii, et minu generatsiooni neiud muutuvad paksemaks? Mitte et ma imestaks, kui nende lemmik asi on söök ja füüsiline tegevus on mõttetu ja kui prints valges mersus valib mõne anoreksiku, haaratakse järgmine pakk jäätist.. Aga kas teile ka tundub, et keskmine kaal on aina suurenemas? Ja miks inimesed üldse oma kaalu häbenevad? Ma muidugi olen rämedalt alakaaluline, nii et mis mul häbeneda..
Lõpumärkmed:
Aga majandus algab varsti, nii et ma lähen tuttu ära.
See blogi sai täielikult kirjutatud liiga hilja, aga enne südaööd..
See pilt oli mu desktopil ligikaudu nädala..
Armastus on mu pea sassi ajanud. Ma ei tea enam, keda ja miks ma armastan või ei armasta..
Aga teile nagu alati:
Nautige elu, sest elu on täis soolapähkleid ja vahukoort.
Järgmise korrani
Janus Pinka 21. september 2014
No comments:
Post a Comment