Juudi elu on õige elu
Hey. Üliõpilane mina siinpool. Jah, nii see on. Alates siis 1. septembrist õpin mina Tartu Ülikoolis Õigusteaduskonnas. Meid on seal palju ja nii ehk ongi hea. Aga jah. Mis siis juhtunud on? 31. augustil kolisin ma siis oma ühikasse lõpuks sisse. Polnudki nii jube kogemus, kui aus olla. Mul on toakaaslane ja veel kaks noormeest, kellega ma kööki ja tualettruumi jagan. Ma pole end ammu nii noorena tundnud, kui loengutes ja ma pole ammu end nii väiksena tundnud, kui oma toakaaslastega võrreldes. Aga jah. Ma ei hakka teile rääkima, mida ma täpselt tegin, sest minu ostutuurid ei ole teema, millest ma rääkida viitsin. Aga samas mainin ära, et vana hea Nokia 300 on nüüd pensionil. Sain omale samsungi, mille kohta avastan iga päev uusi asju.
Aga siis tuligi 1. september. Ülikond selga ja aktusele. Mingi hetk läks süda pahaks (ilmselt mittesöömisest) ja siis jäin poolest ilma. Aga käisin ka teisel aktusel, õigusteaduskonna omal. Oh issand, mis nalju seal kuulis. Üks lühemaid oli see: Mis on 100 juristi merepõhjas? Ilmselgelt hea algus. Ja seda, et rahvas minusuguseid vihkab on tõsiasi, mida ma korduvalt kuulsin. Aga samas olen ma siiani hingelt peaaegu hea. Aitan inimesi, kui ma ise sellest kahju ei saa ja muud seesäärast. Aga siis oli tutvumisõhtu.
Kui välja arvata põlvili kukkumine ja informatsiooni üleküllus, oli see tore. Ilusad tüdrukud, kerges joobes sookaaslased, uskumatult kirju seltskond ja mida kõike muud. Aga jah, kui mingi hetk hakkasid kõik nimed ja iseloomujooned sassi minema. Aga samas ma tegin midagi lolli ka. Ma võtsin inimese ja mõtlesin, et ta on nagu Mari ja siis kui tal oli mingi erinev joon, siis oli korraks kohutav. Aga samas mõned nimed on juba peas. Mul on kummaline mälu. Tean ühe kuti kohta vaid seda, et ta tegeleb ekstreemspordiga. Paari inimese kohta vaid nende nime ja seda, kus nad elavad. Aga mõne inimese kohta tean ikka natuke rohkem. Kaks kolleegi on ju ikkagi vanad klassikaaslased ja ühega neist 1. klassist koos koolipinke nühkinud.
Loengud on just peaaegu sellised, kui ma eeldasin. Aga mul on mingid imelikud mõtted vahel. Tahan vist lihtsalt kuidagi silma paista ja ehk mõne "parima" sõbra leida. Aga eks näeb, mis saab. Ühikaelu on kummaline. Kuna olen uus ja teised on seal "toas" varem elanud, siis mind huvitab nende senine elukorraldus. Aga eks sellega saab ka veel tutvuda. Unetutel öödel on kummaline kuulata, kuidas keegi vaikselt hingab. See ei ole minu jaoks uus asi, aga samas ei saa ma ka ju minna ja talle pai teha ja vaadata, kas ta hakkab nurruma. See oleks natuke creepy. Aga ei juristid, ühikakaaslased ja Tartu elanikkond ja elu ise tundub hetkel huvitav ja lahe.
Päevamõtted:
Aga kaldume korra sellest teemast eemale. Räägime surmast. Selle võlu paelub mind ikka veel. See on ju võrratu nähtus. Aga ma tahaks lihtsalt jagada asja, mida ma uuesti lootsin. Surematus. See idee on selline, et inimene sureb kaks korda. Esimest korda, siis kui ta reaalselt sureb. Sussid püsti ja asi ants. Ja teine kord sureb ta siis kui teda mainitakse viimast korda. Sest kui keegi enam sind ei mäleta, siis oled sa ka mälupildist surnud. Aga sellepärast ma loodan, et ma suudan saavutada surematuse nagu Lucy ja teised ürgpärdikud, kellest viimasel ajal räägitakse. Jah, Platon ja Aristoteles ka.
Aga kui me juba sellisel morbiidsel teemal oleme, siis räägime filmidest. Vaatasin ka lõpuks ära "Addamsite perekonna" filmi. See ei olnud nii hea, kui lootsin, aga samas oli see minu jaoks huvitav. Just selle elu vaatenurga pärast. Kui oli midagi surmavat või surnut, siis oli see hea. Pluss see käsi. Oh kui võrratu tegelane saab olla üks käsi. Aga ma ei taha midagi spoilida, ehk on teiegi seas mõnigi filmihuviline. Nii et edu sellega.
Süsteemi saab petta. Kõik neiud, kes on üle 18-aastased ja ehk ülikooliõpilased, see pakkumine on teile. Kas keegi teist sooviks minuga abielluda? Vaid selleks, et süsteemi petta. Abielu registreerimine ja lahutus läheb kokku maksma ligikaudu 50€. Ehk 25€ nägu, kes arvutada ei oska. Aga kuna see paneks mind perekonda, mis ei teeni midagi, saaks ma vajaduspõhist toetust 220€ kuus. Nii et see oleks suhteliselt kohe tasa. Aga siin on kõige etem koht selles äris, kui muidugi raha välja jätta ja ka see, et süsteem kannatab. Soovi korral ei pea me isegi väga koos olema. Ainult nimed mingil paberilipakal. Kui sa tahad, võib sul olla armuke, sa võid olla aktiivses seksuaalses suhtes kellegi teisega ja mida kõike veel. Soovi korral olen ma ka nõus lahutusega. Aga kui see tuleb enne minu 24. eluaastat, siis maksad sina lahutuse kinni. Nii et, kas keegi on huvitatud?
PS: On võimalus, et meie vahel sünnib eluarmastus, aga mul on kahtlusi. Ja kutid kasutage sama plaani.
Oh jah. Rassism ja see sõna, mida ma ei mäleta, mis oli rahvuse või ususekti vihkamise kohta. Oh neid nalju. Hämmastav on see, et ma kuulen kogu aeg neid. Ja ma ausalt ei alusta seda jututeemat. Aga jah. Nii see on. Ja liiga sageli on need naljad samad. Aga ju need on siis populaarsed ja olgem ausad, need on hirmnaljakad ja kui keegi suudaks rääkida hea nalja valge ateistist eestlase kohta, naeraks ma ka. Aga see ongi ju naljade võlu. Aga jah. Mis on ühist rattal ja neegril? Mis saab kui ühendada kaheksajalg neegriga? Mis häält teeb Auschwitsi sõitev rong? ja see nimikiri on lõputu.
Mis on maja? Mis tuleb silme ette? Kreemikasvalge korstnaga maja? Punane viilkatus või õunapuu tagaaias? Kui õppejõud küsis mis tuleb silme ette oli minu mõttemaailm kummaline. Nägin lasteaia joonistust majast ja samas majaostulepingut, maamaksu teavitust ja muid dokumente. Oeh jah. Ja kui ta küsis, kas ma olin seadusega seotud, kui ma loengusse jalutasin, ei olnud mu mõte, et jah, sest ma olen Eesti kodanik. Mu mõte oli, et jah, sest ma ei rikkunud ühtegi seadust, näiteks ei võtnud ma meelevaldselt kellegi elu. Oh minu mõttemaailma. Ja kummalisi tsitaate ja mõtteid minu paarist loengust on veel ja veel.
Ma tahan luua sekti. Mitte sellist, kus inimesed käivad ja palvetavad nähtamatu onu poole ja räägivad lugusid antiikaja supermehest. Samas ka mitte sellist, kus kuulatakse raskemat metalli ja lõigutakse ennast. Ma tahan sekti, kus oleks kindel idee ja anonüümsus. Üks võimalus oleks maskid. Näiteks liigume mööda linnasid ringi ja aitame inimesi hädas. Samas ei tunneks meid keegi ära. Ma ei räägi, et me peaks kuritegevust piirama ega ka maffiat kiusama. Oleks ju seegi abiks, kui aitad kellelgi midagi tõsta, aitad kellegi üle tee või avad ukse. Aga samas kust leida inimesed aeg ja kõik muu, et seda kõike läbi viia?
Alasti pildid internetis. Miks? Pidevalt lekivad mingid pildid sellest, kuidas keegi on või oli alasti. Aitab juba. Ole alasti, aga ole üksi ja ära tee pilti. Miks sul on vaja pilti, kus sa oled alasti? Saadad selle kuhugi dokumendile? Jäädvustad oma elu? Varja vähemalt oma teatud piirkonnad ära. Kas nägu või genitaalid. Soovitavalt viimane valik. Aga need, kes häkkisid sisse, et neid saada. Ma lihtsalt mainin, et internet on täis pornograafilisi asju. Enamus neist on tasuta ja suur osa on lausa video formaadis, et sa ei peaks isegi oma fantaasiat väga pingutama. Aga seletage mulle ära, mis mõte on Tit-, Dick- ja Nekkid piltidel..
Aga viimaseks mõtteks jätaksin ma selle. Uued sõbrad. See on minu jaoks uskumatult raske protsess. Esiteks see, et ma ei julge vestlust alustada ega ka kedagi sõbraks lisada, sest äkki tema ei taha seda. Siis on veel see, et minule meeldida on kerge ja samas on ka mittemeeldida kerge. Naeratus, tegusus ja julgus enda häbiga riskida ja sa oled heas nimekirjas. Masendus, tagasihoidlikus ja enda "margi" pedantne üleval hoidmine ja samas ka selle nullis hoidmine ja sa oled teises nimekirjas. Mõned inimesed suudavad mulle nii kergelt meeltmööda olla, aga teised ei saa sellega üldse hakkama. Aga nagu ma juba ütlesin, eks näeb, mis saab.
Lõpumärkmed:
Minu õigusteaduse grupis on kaks: Annat, Evat, Gerlit, Helit, Kevinit, Kristiinat, Kristinat, Kristjanit, Laurat, Liisi, Mari, Martinit, Sandrit, Siimu, Tanelit ja kolm: Kerlit, Liinat, Oliveri ja üks Jaanus.
Siis on veel hunnik sarnaseid nimesid ehk mu point on: Elagu originaalsus.
Tartus on lahe ja tore. Inimesed on ka lahedad ja toredad. Jätkame samas vaimus.
Olen kodus päevaks või nii.
Aga teile nagu alati:
Naudi elu, sest maailm on ilusaid inimesi täis.
Järgmise korrani
Janus Pinka 3. august 2014
No comments:
Post a Comment