Sissekanne nr. 192

Päevad 461-463
Kas sellist Eestit me siis tahtsimegi?

Hey. Mina siis siinpool. Tean, et tegelikult ei ole veel reede, aga kuna Inglike väitis, et te juba ootate ja kuna ma tean, et ma ei suuda tänast seminari täielikult meenutada reedel, siis annan täna minna. Ehk ise näete seda enne reedet.

Kell on 22:16 ja ma kirjutan seda asja wordis. Ma tean, see on nii põhimõtetevastane, aga mul on põhjused. Esiteks homme on kool ja ma tahan öösel magada. Teiseks nagu suurem osa teist võiks teada on mul hetkel ajutiselt internetiprobleemid. Ja kuigi ma ei usu, et netis kirjutamine võtaks liiga suure ressurssikoguse, siis on üleval paremal selline nupp nagu „salvesta”, mis aeg-ajalt iseseisvalt aktiveerub ja ma ei taha riskida, et sellega seoses midagi viltu läheb. Aga nüüd siis minu mõtete juurde.

Päevamõtted:
Esiteks muidugi enne kui ma kõik puru katki teen paar asja. Esiteks suur kaastunne selle õpetaja perele ja lähedastele, kes hukkus. Teiseks kui sul on mingidki moraalsed põhimõtted ja soov rahulikult magada, ilma et sa peaks muretsema, et ma olen imelik, siis ära loe siit maalt edasi. Lihtsalt pane blogi kinni ja proovi mõni teine kord uuesti.

Iga mingilgi määral Eesti asjadest huvi tundev inimene teab, et mõned päevad tagasi kammis üks Viljandi poiss väheke ära. Ma küll tean ta nime, aga arvestades, et ta korjab nüüd järgnevad aastad vanglas seepi, siis ma ei hakka seda siin avaldama. Poiss ehk kannatab juba piisavalt. Aga jah, mida ma siis tean? Nime, seda, et ta on 15-aastane, väidetavalt vaikne, aga normaalne inimene, isa on tal mingi militaartegelane (sealt ka revolver), väidetavalt ei näinud ta relva peitmisega väga vaeva, siis seda, et ta kihutas õpetajasse kõik kuus kuuli ja sellega ta mõrvasaaga lõppes. Midagi tean raudselt veel, näiteks seda, et talle meeldib vahtplastmõõgaga väikeseid tüdrukuid peksta.

Aga see asi paelub mind. Esiteks see, et ta valis just selle aja ja koha. Ilmselgelt ei olnud see hetkeotsus, vaid pikemalt planeeritud idee. Sellele viitavad asjaolud, et tal oli koolis relv kaasas. Mina isiklikult ei tea, et inimesed käiks isa püstol kotis ringi. Ta oleks võinud ju seda teha ka kooli taga parklas ja siis ära joosta. Ta oleks võinud seda teha mingil pimedal tänaval. Aga ta vajas selle sõnumi niivõrd mõjuvat edastust, et ta tegi seda koolis. Jääb ka võimalus, et tegu on idioodiga, kes ei tulnud nende asjade peale ja talle meenus, et õpetaja on tunni ajal klassis. Ja ajaline asjaolu. Tegemist ei olnud isegi esimese tunniga. Nii et ta istus eelmises tunnis, relv kotis ja ootas seda. Ma sooviks võrrelda tema selle eelmise tunni ja mõne varasema tunni üleskirjutisi. Kas see mõjutas teda.. Aga jah. Ja hämmastav asjaolu on see, et klassis oli, kui ma nüüd ei eksi, 6 inimest. Aga ta kõmmutas kõik 6 kuuli ühe inimese sisse. Aga see asi paelub mind veelgi suuremal määral.

Näiteks selles, kuidas inimesed sellele reageerivad. Esiteks on meil klikihoorad. Olgu nendeks siis ajalehed või youtube kuulsused. Nad teevad sellest poisikesest superstaari. Nagu nihilistist lugeda võis (sealt pärineb ka mingi osa minu mõtterongist) tekkivad pealkirjad nagu „10 märki, et sinu poeg on koolitulistaja”. Siis on veel need, kes ei teadnud, et see õpetaja eksisteerib, aga kuna ta sai kuuli kerre, siis oli ta ikka Issanda saadik maapeal ja mis püha asi veel. Siis on inimesed, kes hakkavad kohe süüdlast otsima. Ma  olen 100% kindel, et süüdistatud on juba: videomänge, seadusi, vanemaid, kooli, ühiskonda ja ma ei imestaks, kui keegi isegi mind süüdistanud oleks. Mind süüdistatakse vahel väga imelikes asjades. Aga on veel inimesi, kes reageerivad. On inimesi, kes hakkavad teisi tsiteerima, olgu siis tsiteeritavaks Stalin, Hitler, Jürgen Ligi või Obama. Kedagi ikka tsiteeritakse. Isegi mina viskasin Stalini „ühe inimese surm on tragöödia...” lause selle teema peale üles. Ja siis on veel tuhandeid inimesi, kes ei sobi ühtegi kategooriasse, aga kõik reageerivad kuidagi. Ka selle asja ignoreerimine on reageering.

Aga asjal on ka positiivseid külgi. Ühe inimese surma eest saime olukorra, kus keegi ei muretse selle üle, et Härra Ebola on juba Saksamaal. Küll see massimõrvar ikka jõuab ringi käia. Siis on ka see hea asi, et omasooiharad ja pedevihkajad ei saa enam nii palju tähelepanu, sest las elavad koos, peaasi, et õpetajaid ei hukka. Siis ehk ka see, et ehk keegi mõistab nüüd, et meie riik on pisut ebanormaalne. Miks kuradi pärast on meil SÜSTEEM, kus mingid 15-aastased kutid arvavad, et on hea idee oma õpetajale kuul silmade vahele kütta? Või miks kuradi pärast on meil inimestel püssid kodus lastele kättesaadavas kohas? Miks on kellelgi kodus püssi vaja? Ükski välisvaenlane ei jõua su koju enne kui sina jõuaks lähimasse kaitseväehoonesse. Ja kui sisevaenlastel ei oleks püssi, ei oleks sul ka seda vaja. Aga noh, ma loodan, et vastus mu järgmisele küsimusele on 1. Ja see küsimus oleks: Mitu inimest peavad surema enne kui me hakkame asjadega tegelema?

Aga ma lasen teil pisarad ära pühkida selle lõigu ajal. Ma võin küll selle surma asja juurde tagasi pöörduda, aga vahel räägime minu generatsioonist. Iga enesestlugupidav inimene on teadlik sellest, mis on tit-pic, mis on dick-pic ja et neid saadetakse. Igal juhul. Jagasin siis ühele anonile oma snäppi. Ja nüüd olen ma saanud 2 tit-pici ja ühe crotch-shoti. Siiamaani õnneks või kahjuks kaetud ja õnneks või kahjuks ei  ole ma suutnud neid screenshotida. Aga kui sul on 16-aastane sõbranna nimega Vanessa, siis lisa ta snäppi. Saad ehk päris huvitavaid asju näha.  Aga jah, #elu.

Aga räägime veel ka sellest, et mulle kirjutati järgmine väidete kooslus: „Janus, kas sa tead, et sa oled massimõrvar? [...] Aga mu klassijuhataja esitas veendunud väite, et kõik, kes on kunagi sadistlikke mõtteid mõelnud, on mõrvar ja mida rohkem mõtteid, seda rohkem ohvreid. Sa mõtled piinamisest. Sa oled massimõrvar. [...] Eksole, kirjanduse õpetaja siiski.” Ja ma vastasin mõtlematult: „need on eriti geniaalsed. Peaks enamvähem kõik nad ära hukkama...” Ehk siis sooritasin veel suurema mõrva koguse. See tõi mind kahe mõtteni.. Esiteks, kui ma väldin inimeste surma sellega, et ma mõtlen nad surnuks, siis olen ma igal juhul mõrvar ju. Kas ma peaks lilledest ja õnnest mõtlema, et vangi minekut vältida? Ehk siis kas tappa või mõelda? Ja teiseks, mis toimub meie kirjandusmaailmas. Kuidas on võimalik olukord, et meil on geniaalsed autorid ja raamatuarmastajad, kes suudaks imesid teha, aga meie koolides on mingid nõuka ajal seeni pannud vanamutid, kes soovitavad meil lugeda raamatuid asjadest, millega me samastuda ei suuda, sest me ei ole neid asju kogenud ja kohustusliku kirjanduse ainus selgitus on see, et nõukogude ajal trükiti seda rämedat cräppi nii palju kui jõuti. Olles interneti ajastus ei taha ma lugeda, kuidas kaks talumeest ja nende järglased 5 raamatu vältel megaigavat elu elavad, mida vürtsitab vaid pidev ärapanemine. Ma tahan lugeda raamatut, kus on tegevus, kus on inimesed, kellel on nutivahendid, kes teavad rohkem asju, kui mina, kes oskavad kirjutada ja lugeda ja kelle suurim probleem ei ole see, et järgmine tööline end kuuse otsast rippu lasi.

Aga veel tahan ma rääkida pedevihkajatest. Käisin täna siis seminaril „Kooseluseadus – kas eesmärk pühitseb abinõu?” Läksin siis sinna eeldusega, et seal on kas pedevihkajad või siis läheb nagu Ukraina(?) parlamendis mõned aastad tagasi, kus mehed üksteist toolidega peksid. Kahjuks ei olnud kumbki minu eeldus lõpuks tõene. Aga nüüd igast väiksest asjast täpsemalt. Minu ebaloogiliselt segases järjekorras. Mainin ära, et oli just kui 4 osapoolt. Toetaja, Protestija, Neutraalsuse esindaja ja matsirahvas. Aga nüüd kõigest täpsemalt.

Esiteks, ma tean, et mu mälu ei ole alati 100% täpne, nii et kui keegi oskab mu mälestusi parandada, siis olge julged. Tahaks rääkida asjaolust, mida seal korduvalt kuulsin. „Kuidas seda siis lasteaias õpetama peaks?” Meenutaks oma seksuaalhariduse teekonda. Esiteks, ma ei mäleta, et ma oleks kunagi korraliku „liblikate ja lindude jutu” saanud ja iga kord kui mu vanemad on isegi üritanud sellega alustada, olen ära öelnud, väites, et ma tean. Ja ma enda arust isegi tean, vahest ehk isegi liiga palju. Aga alustame algusest.

Lasteaed. Mulle ei õpetatud seal homoseksuaalsest kooselust. Mulle ei õpetatud seal ka heteroseksuaalsest kooselust. Ma ei ole kindel, kas mulle seal üldse midagi seksuaalsusest räägiti, kui välja jätta see, et poistel on noku ja tüdrukutel see teine asi. Ma isegi ei tea, kuidas lapsed selle kohta ütlevad. Aga see selleks. Mulle ei räägitud ka pedofiiliast ja sellest, et ma peaks sellest eemale hoidma. Mulle ei räägitud ka asjaolust, et võõrastelt ei tohi kommi võtta. Ma olin jube maiasmokk ja võtsin kõigilt kommi, kes pakkusid. Ja ma ei saa öelda, et ma mäletaks, et keegi oleks üritanud mind ära kasutada. Ju mul oli siis õnnelik lapsepõlv.

Siis tuli kooliaeg. Kui ma olin 8-aastane, siis ma olin ilmselt valdava osa minule kättesaadavast pornost läbi vaadanud, nii et päris kindlalt võib öelda, et ma teadsin, et inimanatoomia on kummagi soo puhul erinev. Siis tuli koolis paar korda mingi seksuaalõpetuse loeng ja ma ei tea, kuidas, aga ma suutsin neist kõigist ilma jääda. Absoluutselt kõigist. Bioloogia õpikus oli ka paar pilti kummagi soo privaatpiirkondadest ja rämeda pubekana oli see vaid naljakas. Siis tuli juba see osa õpinguist, kus järsku oli juba seemnerakk rännakul munaraku juurde. Ja siis vaatas mu klass mingi video sünnitamisest. Mina mängisin viimases pingis tetrist, nii et päris kindel ma ei ole, mis seal vannis siis lõpuks toimus. Ja siis saigi minu kooli poolt pakutud seksuaalharidus otsa.

Võib jääda mulje, et ma vaid tean, kus mis on ja kuidas toimub protsess raku tasemel. Aga minu õnneks olen ma interneti generatsiooni normaalne liige ja mul on kõik võimalused internetist asju uurida. Lisaks sellele olen ma väga uudishimulik ja rõvedalt hea mäluga. Nii et alustades sellest hetkest kui inimene sünnib kuni selle hetkeni kui ta laps sureb tean ma suht kõike, mis saab juhtuda. Tean erinevatest võimalustest lapsi saada või seda vältida, tean ka sellest, et samasoolistel on sellega raskusi, aga see on ka neil võimalik ja ma arvan, et ma ei kavatse oma lapsele ka rääkida, kuidas see seksivärk toimub. Ma ei ütleks, et ma olen kuidagi halvem, sest mulle ei räägitud lasteaias, kuidas kellelgi asi käib. Ja asjaolu, et Mihklil on kaks isa ja Maril kaks ema ei huvitaks mind üldse. Minu huvid on peamiselt alati olnud ühel asjal. See asi on alati erinev, aga alati on midagi peamine ja kunagi ei ole see olnud, miks on Mihklil kaks isa või kas nad on leibkond või perekond. Nad on koos ja armastavad üksteist ja kas sellest ei piisa?

Teiseks tooks välja inimgrupi alanimetusega matsirahvas. Okei, tunnistan, et kõik inimesed seal, ei läinud sinna kategooriasse. Aga ükskõik, mida meile esinenud pedevihkaja (ma arvan, et see on päris õige sõna tema kohta) ütles, kostus saalist itsitamist ja leidus žest, mida nii mõnigi tunneb nime „facepalm” all. See, et sa inimesega ei nõustu, ei tee sind temast ülevamaks. See, et sa ei nõustu peaks olema aluseks ideele, et sa üritad tema vaatenurgast aru saada ja kui see tõesti on loll, siis ehk oled temast üle. Mina olen osa matsirahvast, aga ma olen uudishimulik. Mind näiteks huvitab, miks ta pedesid vihkab. Kas selleks võib olla kunagi liiga käperdavaks muutnud naabrionu või midagi muud? Ma saan aru, et ta on vanema generatsiooni esindaja, aga iga eelmine generatsioon peab mõistma ka seda, et iga järgnev generatsioon peab nende seadustega kauem elama.

Teiseks tooks välja mõned huvitavad asjad. Pedevihkaja siis väitis, et 2/3 Eesti rahvast on selle seaduse vastu. Enamus sellest saalist tundus olema poolt. Kas see oli tõesti siis nii kummaline koosseis, et me läksime loogikaga vastuollu? Või on asi selles, et ülikooli keskkonnas on inimesed kuidagi vabameelsemad? Kas kõrgem intelligents (sageli tekib stereotüüp, et ülikoolis targemad inimesed kõigi nende sisenemisbarjääride tõttu) on seotud suurema vabameelsusega? Ja siis tooks välja asjaolu, et sellele toetudes oli olukord korralduses vale. Pea alati anti esimesena sõna pooldajale. Rahvas läks temaga kaasa, langetas vastanduja võimalust läbi lüüa ja arvestades, et tal oli seal niigi vaenulik olukord, siis oli ta paratamatult nõrgemas seisus. Ma küll mõistan, miks oli kasulik sõna anda pooldajale enne sõna, aga see on ikkagi pisut imelik minu arust.

Ah jaa. See punkt on ilmselt natuke rohkem suunatud naissugupoolele. Aga ka mõned mehed peaks end üle vaatama. Emotsionaalsus. Kui sa astud ükskõik, mis argumenti viisil, kus ma tajun su väljenduses ükskõik milist ülevoolavat emotsiooni (ärritatus, hirm, lõbusus jne) siis ma ei võta su seisukohta tõsiselt. Minu jaoks on väga harv juhus, kus ma aktsepteerin olukorda, et väide on korraga ratsionaalne ja emotsionaalne. Nii et kui täna mingi tšikk sõna võttis omasooliste lastesaamise teemal ja ma tema hääles kuulsin emotsiooni, siis kuigi ma nõustusin temaga suht 100% soovisin ma, et vastas pool võidaks selle arutluse.

See on ehk tibake muudel teemadel, kuid minu jaoks ühendatud teemal. Esiteks ma peaks leidma omale mingi huvitegevuse. Nii et kui sa tead Tartus mingit huvitegevust, mis võiks minule sobida (ära küsi, mida ma teha tahan või viitsin. 1) kui ma teaks, siis ma teeks 2) ma ei suuda otsustada), siis soovita mulle seda. Kõik soovitused on oodatud, aga ära võta garanteeritult, et ma sellega tegelen. Teiseks see, et ma peaks juuksurisse minema. Kahjuks ei tea ma mida ma sooviks, nii et hetkel kasvab mu „afro” jõudsalt edasi.

Ah jaa, tulles tagasi koolitulistamise juurde Mul on selline kummaline põhimõte, et keegi ei tohiks surra kuuli läbi. Kui me taastaks keskaegse mõõgavõitlussüsteemi, siis oleks see vähemalt füüsiliselt koormavam ja ehk emotsionaalselt läbimõeldum, kui sa kedagi tapad. Sest meetrite kauguselt päästiku vajutamine ei ole ikka päris see, kui sa oma tera kellegi rindkeresse suskad. Ja see minu piinamise teema. See on oleks mingil määral neile kasulik. Väljaarvatud „Pebbles”ile. Aga kuna te VEEL ei tea, kes ta on, siis las ta jääda sinnapaika.

Aga kuna ma veedan mingi osa pea igast oma päevast Näituse tänaval või esmaspäeviti ka kesklinnas, siis räägiks natuke koolist ka. Nimelt mu peaaegu lemmikõpetajast. Ta on peaaegu, sest ma ei ole kindel, kui kaua ta troonil püsib. See on väga kõikuva omandiga positsioon. Igal juhul selleks on ÕE õppejõud. Kui üks kutt ei suutnud kohe korralikku vastust formuleerida, siis tegi ta sellest uue ülesande. Vastust küsimusele tuli anda tahvli ees. Siis tema õpetus, et ta ei lase inimesel midagi pobiseda, mis oleks nagu: „enamvähem vist nagu on”, ta raiub lihtsalt „kas on või ole?”. Ja siis muidugi ka see, et need mõlemad asjad panevad mul adrenaliini tiksuma, südame puperdama, käed värisema ja kui ma saan millegagi hakkama, siis on see ülemõistuse tunne. Samas vanemate kursuste inimesed on öelnud, et ta on kõige hullem õppejõud üldse, nii et fun fun fun.

Ah jaa. Ma olen sõltlane. Rahu, kõik on legaalne. Aga ma ei tea, mis ma teeks, kui mul ei oleks internetiga ühendatud elektroonikat iga hetk käepärast. Hetkel kui mul on internetiga probleeme, siis ma suure osa päevast lihtsalt magan. Silmad kinni, vedelen voodis ja ootan kuu lõppu. Ja nii iga päev. See on ka üks väga mõjuv põhjus, miks ma omale hobi vajan. Üks võimalus on muidugi kuidagi endale motivatsioon leida ja lõpuks midagi piinamisest ära kirjutada ja ehk siis vajub see jälle tahaplaanile. Aga sellega on nii palju küsimusi ja nii vähe vastuseid. Aga see areneb. Tõmban peas vaikselt jooni kokku.

Istusin siis majanduse loengus ja vaatasin, et minu ees istuva neiu arvutiekraanil oli facebook ja seal vilkus chatiaken. Keegi oli talle kirjutanud. Ja ta ei avanud seda. Mitu minutit möödus enne kui ta vaatas, mida talle kirjutati. Ma ehk olen mingi väga imelik olend, aga minu jaoks on oluline, et kui keegi  kirjutab, siis tuleb sellele võimalikult kiiresti reageerida. Kui keegi helistab, siis on vaja välja uurida, miks ja kui seda muul moel teha ei saa, siis tuleb tagasi helistada. Samas on mingi väga suur hulk inimesi, keda ei huvita, et neile kirjutatakse. Tekib küsimus, et kas ma olengi ainus loll või on ühiskonnas veelgi inimesi, kes on valmis võtma vastu idee, et teised ei pea nende järgi ootama.

Lõpumärkmed:
Mul on telefonis üle 9 tunni jagu Iiri laule + palju muid laule.
Mu telefonis ei ole ühtegi Taylor Swifti laulu.
Aga teile nagu alati:
Naudi elu, sest tegelikult on pedevihkajad vähemuses.

Järgmise korrani
Janus Pinka 29. oktoober 2014

Sissekanne nr. 191

Päev 460
Mis sul viga on? ehk tagasi anonüümsusesse..

Terekest. Esiteks ei oleks ma loogiliselt seda blogi kirjutanud, aga olgem ausad, seda ei saa edasi lükata. Sest vahel on elu kuradi kummaline. Eile öösel, kell 3:40 või nii sain ma fb's sõnumi.

Päevamõtted:
"Sain lõuga koju tulles. Hakkasin viadukti alt üle raudtee ronima ja siis mingid 2 kutti tulid sordi poolt, tundmatud. Nad tulid üle tee ära ja siis kuulsid et ma raudteekividega kolistasin ja jäid seisma. Istusin ratta peale ja hakkasin sõitma, jõudsin nendeni, üks vend lükkas mu pikali rattaga, teine tuli turja, pani näkku 2 litti ja siis teine lõi jalaga vastu rindkere 2 korda. Rinnas jumala valus tra. Hakkasin vastu panema, aga siis nad võtsid kahekesti must kinni ja hoidsid maas ja naersid ja siis panid linna poole jooksu. Nägusid ma ei näinud selgelt, kuna pime oli, niipalju nägin et ühel oli selline kitsehabeme moodi asi näos."

Nii et ausalt, mis teil viga on? Kui sul on õrna aimugi, kes võis eile öösel pisut peale kella 3 viadukti all olla, siis palun kirjuta mulle. Tahaks teada, kes kurat need olid. Sest ausalt, see ei ole normaalne, kui su parim sõber kirjutab sulle, et ta sai su megaohutus kodukandis lõuga. Või kui sa mulle kirjutada ei julge, siis haara raudlatt ja mine peksa neid natuke. Ausalt, mis inimestel viga on?

Okei, ma unistan piinamisest ja inimlihast, aga johhaidi, ilma eesmärgita ei tohi kellelegi halba teha ja minu sõpradele ei tohi isegi eesmärgiga haiget teha. Ainus erand on ehk siis, kui see on vajalik, et minu elu päästa. Sest ausalt, mis inimestel viga on. Selline käitumine ei ole normaalne. Kaks kutti ühe kallale ja ilma põhjuseta. Ausalt, kui see sinu arust lahe on, siis mine osta 6 jalga nööri ja lase end kuskilt rippuma.

Aga vähem masendavatel teemadel, sest see on minu elu, mitte kodukandi õudused. Kunagi kuulsin kelleltki, et on olemas inimgrupp, kes mängivad minesweeperit suvaliselt klõpsides teadmata, mida nad teevad. See on minu arust täiega imelik. Nii et kui mina peaks kunagi oma haridusasutuse asutama, siis seal oleks kohustuslik minesweeperi tund. Ja eksamiks oleks see, et peab ära lahendama 3 väljakut enne kui aeg 999 täis tiksub, See on minu arust võrratu mäng ja kui sa seda juba mängid, siis tee seda korralikult. See on suhteliselt lihtne ju.

Ah jaa, täna proovisin jälle anonüümsete inimestega suhelda. See on uskumatult tore idee, sest millegi pärast inimesed on anonüümsena julgemad ja ei häbene midagi. Kui sa midagi küsid, mis ei ole otseselt nende isikut paljastav, siis nad vastavad. Aga on ikkagi mingi hulk anonüümseid, kes ikkagi kardavad. Aga kui nad näevad sellel mingit mõtet, siis miks mitte. Ehk otsivad anonüümset armastust või kes teab mida.

Lõpumärkmed:
Aga tänaseks aitab. Homme on raske päev.
Aga kui te teate, kes need kutid olid, kirjuta mulle.
Aga teile nagu alati: naudi elu, sest anonüümsus on võrratu.

Järgmise korrani
Janus Pinka 26. oktoober 2014

Sissekanne nr. 190

Päevad 449-459
Kartul mõistab mind ehk segased tunded..

Oi jah.. Päris hea kogus päevi on blogimata mööda saadetud. Et rääkida oma väikesest ebaõnnestumisest pean ma rääkima suuremast ebaõnnestumisest. Suurem ebaõnnestumine: ma loen iga kord sõrmedel mitu päeva on. Minu jaoks lihtsam kui korraga kahes numbrisüsteemis elamine. Ja väike ebaõnnestumine: mul on liiga vähe sõrmi, et seekordne päevade arv kokku lugeda. Aga okei, ma ei viitsi end oma sissejuhatuses ka väga maha teha, nii et läheme edasi,

Päevamõtted:
Mu suunurk on katki, mu ülahuule sisemine osa tundub imelik ja ma olen kahe päeva jooksul rohkem endale naeratanud kui viimase kahe kuu jooksul kokku. Iga peegel, mis mu teele jäänud on, on mu naeratuse saanud. Õigemini peegeldus, sest tume telefoniekraan saavutab selle efekti ja seda ka telefoni eeskaamera, millesse ma olen ka kummaliselt palju vaadanud. Põhjus, miks need asjad juhtunud on, on see, et mul võeti eile hommikul nähtavad rauad suust välja. Ma jõudsin just natuke aega tagasi järeldusele, et mu arsti nimes on sõna "raud" sees.. Aga jah. Aga raudade eemaldamine muudab minu elus paari pisiasja.

Esiteks kuna ma pean öösiti kandma mingit kummalist plastikasjandust, siis ma ei saa enam normaalselt oma söögikava järgida. See kava oli selline, et ma ärkan vahel harva öösel kell 3 ja otsustan, et nüüd on hea aeg süüa. Ja siis ma lähen ja söön. Olgu selleks siis 5 Cookie Crisp hommikusöögihelvest või mingi reaalne toit. Aga nüüd, kui mul on see asi suus, siis on see raskem. Veel huvitavam on see, et arst ütles, et kui ma joon sellega kuuma teed/kohvi (mina kohvi ei joo, sest olgem ausad, see on rõve), siis see asi sulab mulle suhu ära.. Mingi kummalise masohhistliku idiootsuse tõttu tahaks ma seda proovida, aga ma ei tee seda, sest see tundub päris loll idee.

Teiseks, olen ma suhteliselt veendunud, et iron-teeth välimus ei ole ligitõmbav. Nii et ma suhtun nüüd mingi aja jooksul kõigisse uutesse inimestesse ideega, et nad ei meeldi mulle. Ma igaks juhuks kordan, et ma tahan inimestele meeldida oma mõttemaailma mitte oma välimuse pärast. Ja ma kordan ka seda, et välimus on oluline, aga mitte kõige olulisem. Nii et jah, vanad tutvused ei saa minu uuteks sõpradeks. Lihtsast lõbus tegevus, et inimesi eemale hoida. Aga samas, kui keegi suudab kuidagi ära tõestada, et talle meeldib mu aju, siis miks mitte sõbruneda ja praeguste sõprade jaoks ei muuda see mitte midagi. Vähemalt mitte otseselt.

Ma ei mäleta, kuhu ma ükspäev sisse tahtsin logida, aga ma pidin tõestama, et ma ei ole robot. Sisestama mingi kummalise captcha. Aga siis ma jäin mõtlema, et okei, roboteid saab eemale hoida. Aga samas saab ka mind ja minusuguseid eemale hoida. Hämmastavalt kaval idee oleks teha värvipimedate vastane captcha. Teate küll, see värvimuna värvimunadega ja number sees. See on teie võimalus teha oma salaorganisatsioon. Ma küll ei tea, mis kasu sellest teil oleks, aga kui te tahate oma tervete silmade ja paremate X-kromosoomidega eputada, siis andke minna. See ei ole nii raske ülesanne ju.

Ah jaa, pedevihkajad, neonatsid ja teised rõvedad olendid, kes te mu laialdasse infosisendisse aeg-ajalt saabute. Ma ei suuda neid kaht mõtet piisavalt rõhutada, nii et ma teen seda jälle. Esiteks: "Vaid see, et see on internetis, ei tee seda valeks ning vaid see, et see on internetis, ei tee seda ka tõeks." Ehk internetis on nii tõeseid kui vähem tõeseid asju. Võimalusel kontrolli oma allikaid ja selle puudumisel, ära ürita seda 100% kõigest läbi raiuda. Teiseks: "See, et sul on statistika, ei tähenda, et see on tõene, ega ka seda, et see kehtib ka teistes olukordades." See, mis juhtus 'Muricas ei pruugi juhtuda Eestis ja vastupidi. See, mida Hitleri kutid statistikas kirja panid ei pruugi olla see, mida nad tegid. Palun arvestage neid kahte võimalust. Ka teie, jah teie, võite vahel eksida.

Viimasel ajal on palju juttu sellest Aafrika ühendriikide presidendist, kes mööda maailma rändab. Ta nimi oli vist Ebola või midagi. Aga see selleks. Kui ta avastati, siis oli kõigil sellega mingi uskumatu mure, sest ta tapab ju ohtralt inimesi igal pool maailmas. Aga samas kui ma ei eksi, siis US ja A's on olukord selline, et Kim Kardashian on olnud rohkemate inimestega abielus, kui inimesi seal riigis Ebola tõttu surnud on. Ma ei tea, kui palju laipu on, aga Kim on olnud abielus 3 või 4 inimesega. One must Keep up with the Kardashians. Aga see selleks. Miks te siis nüüd ebolat ei taha? Kui Dwight sarjast "Office" ütles, et meil on uut katku vaja, olid kõik ju kahe käega poolt. Aga nüüd siis enam ei ole? Kuradi kahepalgelised inimesed. Mina ei poolda katku, sest katk võib tappa ka tarku ja minu jaoks kasulikke inimesi. Peame leidma mingi parema asja. Genotsiid tuleb mõttesse.

Aga räägime vähem surmast. Räägime totaalsest terrorist. PS: Diktaatorid, mu palve kehtib ikka veel, kui sa arvad, et sul on vaja 19-aastast kogemusteta nõrgukesest inimest, kes huvitub piinamisest ja inimeste elu rikkumisest, siis kirjuta mulle. Aga kuna mu ema ütles, et mu mõttemaailm on liiga paha ja ma peaks lilledest mõtlema, siis ma ei räägi teile lähiajal, mis mu peas toimub. Aga ma tahaks kirjutada mingit asja sellest. Mul on nagu kümneid ideid, kuidas inimesi piinata. Kui sul on häid ideid, kuidas inimest piinata teda tapmata, siis kirjuta mulle. Häid ideid on alati vaja. Vajadusel võin sinuga oma ideede nimekirja jagada.

Kätte on jõudnud aasta kõige jubedam aeg. Lilled on kadunud, seelikud muutuvad püksteks ja pohmakaga õues magamine tundub juba ekstreemse idiootsusena. Aga sellest on veel hullemaid asju. Süvenev külmus ja rasked valikud. Kas külmetada või riietada end nii, et keeramine on teoorias võimatu. Ja vesi. Pane end minu olukorda. Sul on veefoobia ja et iga hommik kooli saada või õhtul koju naasta, pead sa jõge ületama, lisaks sellele sajab kogu aeg ja kui see veel ei tundu väga tore, siis on ka veel asjaolu, et külmust ja vett jagub nüüd enam kui pooleks aastaks peaaegu vahetpidamata. Siis veel see, et kõik räägivad kui VÄRVILISED kõik puud ja asjad on. Ja kõik see totaalne terror on minu jaoks liiga hirmus. Mis sai heast elust ja ilusatest asjadest?

"1984" G. Orwelli raamatuke. Kui sa seda lugenud ei ole, siis hakka lugema. Üks vähestest raamatutest, mida ma tegelikult ka inimestele soovitada julgen. Sisust väga rääkima ei hakka, aga seal on Suurel Vennal moodus tegelikkuse mõjutamiseks. Üks osa sellest on sundmõtted ja -ideed. Pmst hävitatakse vanad ja pannakse uued asemele. Meenub võrdlus asjade ja ideede jagamisest. Asja jagades annad sa selle ära, ideed jagades tekitad sa midagi juurde. Mis kuradi võrratu asi see mõte on? Sa ei saa sellest kinni võtta, aga ometi on see nii reaalne. Vedeledes voodis võin ma kujutada praegugi ette kujutata tema imelist nägu, tema uskumatult häbelikku naeratust või seda, kuidas ma saaks köögikapist võtta saiaviilu. See on ju olemas, aga seda ei ole ka. See on nii kummaline, mida me oma ajudega teha saame.

"Disco farmer, too" ja "All you're ever gonna be is ME".. Need on variandid, kuidas ma mõnda laulu kuulen. Neid näiteid on tuhandeid, aga need on mu lemmikud. Esimene peaks tegelikult olema "This small farmer, too", aga mina ei suuda enam seda teistmoodi kuulda. Ja igakord tekib silme ette Elvise moodi riietatud mehest, kel on afro ja käes sõnnikuhark ja siis ta õõtsub diskorütmide taktis. Parim osa, mis sellest laulust välja tuleb on see, et ta on ikkagi osa töölisklassist. Ja Taylori laulus peaks olema "All you're ever gonna be is mean", aga sina võiks ju mina ka vahelduseks olla, mis sa ikka õelutsed. Kas sellel on reaalne loogiline selgitus miks ma discofarmerit pisifarmerile eelistan?

Kui me juba Taylorist räägime. Esiteks mainin ära, et ta on siiani esimene ja ainus inimene, kelle leidmine fappeningust mind kurvastab. Ta on küll ka seal imeilus ja võrratu. PS: ta meeldis mulle enne kui ma temast alasti pilti nägin. Aga millegi pärast mind häirib, et tema privaatsust rikutakse. See, et seal netikangelaste teos ka kümned teised naised kannatavad mind väga ei kõiguta. Aga ju siis on Tayloril mingi eriline osa minu elus. Peamiselt see, et ta on mu lemmikartist.

Jah. Mu muusikamaitse.. Mu lemmikartist on vaieldamatult Taylor Swift. Midagi tema lauludes on minu jaoks lihtsalt võluv. Ja muidugi asjaolu, et ta on minu arust üks ilusamaid inimesi siin planeedil. Aga minu lemmikbänd? Suhteliselt tihe rebimine Terminaatori ja Sabatoni vahel. Mulle meeldib eriti välja tuua Sabatoni, sest ta eristub enam. Ajalooliselt tõene metal-muusika, mis saaks rohkem meeldida. Aga minu lemmikmuusikastiil? Iiri muusika. Täpsemalt drinking ja rebel laulud. Midagi nende saarlaste muusikas on uskumatult paeluv ja tore. Aga jah, nende muusikas on huumor ja sõbralik nöökimine ja vajadusel ka kellelegi lõuga andmine.

Rääkides Iiri rebel lauludest. Ma olen neid nii kaua kuulanud, et mul on vaikselt ajupesu tekkinud. Nimelt on suur osa lauludest I.R.A'ga seotud ja räägivad sellest, et inglased peaks Iirimaalt ära minema. Umbes nagu meil on tibladega, aga siin on konks. Tiblade vastu ma võidelda ei taha, ehk paneks nad vagunisse ja saadaks Vladivastoki poole minema. Aga inglased Iirimaal? Tehniliselt oleks ma nõus relva haarama ja IRA'ga liituma, et neid sealt välja suruda. Kuigi seal tulebki minu sisemine probleem, ma ei tahaks neid tappa. Pigem vangistada ja nende elu totaalselt hävitada. Kummaline, et ma ei kaitseks oma riiki, aga olen nõus kaitsma võõrast riiki.. Minu arust väga kummaline.

Toiduahela lõpus on mugav olla. Keegi ei ürita mind süüa, aga mina saan kõiki, keda tahan süüa. Kuigi siin tuleb teine palve kummalistele maailmajuhtidele või siis gurmaanidele. Ma sooviks inimliha ära proovida. Ma ei ütle, et 8-käiguline õhtusöök inimlihast, aga kerge lõuna oleks tore. Lihtsalt uudishimu rahuldamiseks. Aga kahjuks ma ei usu, et meie liberaalsetes lääne-maailma riikides see okei on. Aga mahlakas tükk reieliha oleks huvitav kogemus ju. Tulles tagasi toiduahela juurde. Meil on teoorias ju vaid 2 võimalust. Esimene on süüa loomi. PETA ja Veganid on selles osas pahurad, aga okei. Teine võimalus on loomadel toit eest ära süüa. Jah, teie veganid. Aga kuna ma ei taha teiega taimetoitluse teemadel vaielda, siis siin on üks lahe lause, mille ma netist leidsin. "We eat something DEAD to stay ALIVE!"

Ah jaa. Räägime siis pealkirjast pisut. Segaste tunnete osa las jääda minu teada, sest need on segased ja kõik, mis ma siia kirja panen on teile nagu onu Moosese 10 seadust. Nii et enne kui ma ära ei suuda otsustada, mida ma kellegi vastu tunnen, siis las see jääda minu teada. Aga kartulite osa? Oi, ühikaelu on minusuguse helliku jaoks raske. Olen harjunud 19 aastat ema koduseid toite sööma. Vaheldusrikas, toitainete küllane ja maitsev söök. Ja siis ühikas söön ma peamiselt juustu ja kana. Ma ei kurda, aga see on natuke kummaline, kui palju ma neid kahte asja sisse ajan. Ja siis ma tulin koju ja ema keeras mulle kiirelt mõned praekartulid kokku. See oli jumalik. Ma ei uskunud, et kartul nii hea võib tunduda. See oli ikka ülihea vaheldus. Oi, kartul mõistis mind ja mina teda.

Aga kell on pool 4 öösel, nii et ma võtan end viimase mõttega kokku. Ideaalne mina. Ma ajan taga mingit ideaalset olendit, kes on nagu ükssarvik (olematu). Aga minu enda ideaal? Ma olen mõelnud, et ma peaks endast ka sellise asja tegema, et mis on minu arust ideaalne. Ja siis ma peaks selle poole püüdlema hakkama. Ma tahan millegi erilisega ajalukku minna. Ma tahan, et minust teaks mingi kogus maailmaelanikkonnast. Tahan saada näiteks Nobeli preemiat või Kuldset Vaarikat. Aga samas tahan ma ka paremaid rinnalihaseid, aga see on juba hoopis muu teema.

Rääkides ideaalsest elust, siis võtaks selle kokku nii: Ma tahaks Vaikse ookeani valge liivaga, lopsaka taimestikuga saarekest, kus oleks luksuslik maja ja mingi ülemteener. Ja siis tahaks veel trofeenaist ja poega (vere ja nime edasiminekuks) ja siis enamvähem kõik olemas, mida mulle vaja. Tahaks ka megapalju raha vähese töö eest, et ma saaks seda kõike täiel raual igavesti nautida.

Lõpumärkmed:
Aga kell on palju, nii et ma lähen tuttu ära.
Aga ma usun, et te andestate mulle selle viivituse, kuigi ma pean nentima, et mu kolm peamist lugejat, kelle kohta ma tean, et nad kindlalt loevad on juba küsinud, et millal ma blogida kavatsen.
Aga teile nagu alati:
Naudi elu, sest kartul mõistab sind ja diskofarmer on töölisklassist.

Järgmise korrani
Janus Pinka 25. oktoober 2014

Sissekanne nr. 189

Päevad 442 - 448
Kunagi tahtsin vahukomme ja igavest noorust..

Ega ma tegelikult ei plaaninud blogida. Aga miski mind selleks ju sundis. Kas see võis olla video, kus kaks mu sõpra annavad oma arvamuse kooseluseadusest. Mõlemal oli kusjuures häid ja halbu väiteid, aga minu vaatepunkt ühtis rohkem sõbraga, kes seda pooldab. Aga mis ma neist ikka jahun, kes otsib see leiab nad üles ja otsustab ise, mida neist arvab.

Päevamõtted:
Ehk mäletate, et ma arvasin, et ma leidsin ideaalse inimese. Oeh, kahjuks see ei ole nii. Ja selleks on kolm imelihtsat põhjust. Esiteks, ma ei tea temast peaaegu mitte kui midagi ja arvestades minu ülevoolavat julgust ja kõrgelt arenenud sotsiaalseid oskusi, siis ma ei saa ka ilmselt teada, kui ta just minus midagi järsku ei leia. Teine lihtne põhjus on see, et kuna ma ei leidnud temas ebaperfektsust, siis muutus see ebaperfektsuseks. Suhteliselt loll ring. Ma tean. Ja kolmas põhjus on konkurents. Mäletate, ma armastan naeratusi. Igal juhul on üks tüdruk, kes on taevalikult ilus ja kui ta naeratab, siis jumal hoidku, ma sulan seesmiselt ära. Nii et jah, ideaalsus on keeruline.

See mõttekäik viis mind aga hoopis uuele rajale. Nimelt, kas ma peaks jälle paika panema, mida ma tahan oma ideaalsest inimesest? Aga see on ju nii raske otsus. Sest kuna ma olen bi-kalduvusega, siis on väga raske leida välimuses ja tegudes ühiseid jooni, mis peaks olema ideaalis. Kui meessoost isiku puhul on see kaitse ja julgusetunne ning pigem lihaseline keha, siis naisega on ju lood teisiti. Ma küll ei taha mingil juhul endast väga palju suuremat tšiki, aga samas mingit sellist ka ei taha, kelle kõrval ma ülinõrguke paistan. Aga luua 2 ideaalinimest on ju aeganõudvam ja mis mind siis keelab veel rohkemaid ideaale loomast. Loon terve linna ideaalinimesi. Oeh..

Aga kõige suurem mure on sellega, et mulle ei meeldi inimesed. Ärge saage valesti aru. Mul on ikka mingi idiootne suhtlemisvajadus ja soov teiega läbi käia, aga ma vajan hästi palju aega iseendale. Sellepärast meeldib mulle mu toakaaslane. Me veetsime suurema osa nädalavahetusest samas toas, aga ei rääkinud pea sõnagi. Ideaalne elukaaslane. Aga mitte ideaalne inimene. Ja uskuge mind tuleb aeg ja mitte väga pika aja pärast, kui ma oma sotsiaalsuse lakke ajan ja kõigiga korraga kõigest rääkida üritan. Oeh..

Käisin täna siis oma perearsti juures. See oli viisakalt öeldes huvitav. Kuna see oli esmakohtumine, siis oli see niigi imelik. Ja mulle nagu väga ei meeldinud idee 4 võhivõõra inimese juures oma haigustest rääkida. Aga samas on ju neil mingi vanne antud, et nad ei tohi infot levitada. Nad ju annavad selle vande? Aga igal juhul. Hetkeseisuga on minu jalgu vaadanud 10 meditsiinilise haridusega inimest, kellel ei ole õrna aimugi, mis mul viga on. Kas tõesti kõrgema inimvormi muutus algab sellest, et mu kehale tekivad täpid?

Vannetest rääkides andsin ma vande õigusteaduskonnale. Pmst selline tavaline rebaste asi, mille kõige kurvem asjaolu on see, et ma ei tohi enam loengu ajal tagapingis pornot vaadata. Oeh. Aga ei õhtu oli tore ja sain oma kursakaaslaste kohta palju ebavajalikku teada. Ja siis käisin ka Rüütlil, kus tekkis imelik asjaolu. Ma ei suutnud otsustada, mida ma tahan. Tahtsin rohkem inimesi ja vähem inimesi samal ajal ja korraga. See on imelik tunne.

Ah jaa, kes otsib, see leiab. Aga seoses selle rebasestaatuse lõppemisega pidime me tegema video. Mis te arvate, kes sai pearolli mängida. Teil on õigus. Nii saigi minust Harry Potter Iuridicumi vang. Aga ei see film tundus isegi päris tolereeritav. Hea oleks veel ehk isegi aus kommentaar. Sellest kõrgem oleks juba alusetu meelitamine. Aga ei, ma olen rahul. Nii otsige üles. See on Youtubes olemas. Ja kui keegi väheke julgem on, siis võib oma ausa arvamuse öelda. Meelitamine on suht tulutu, sest ma ei oska reageerida.

Ah jaa. Üks neiu tegeles oma ballikaaslase valimisega minu kõrval mingi päev. Enne kui ma selleni lähen, räägin pisut ballidest. Kummaline asi, kas te ei leia. Minule ballid ei meeldi. Põhjuseks asjaolu, et ma sotsiaalne äbarik. Ma ei julge inimest tantsima kutsuda, ma ei oska tantsida ja kõige lõpuks pean ma siis inimesega mingil määral füüsilises kontaktis olema. Võeh. Aga igal juhul. See neiu rääkis, et tuleb teha nii, et ballipartner (mees) arvab, et tema kutsus sind, kuigi tegelikult oli ta vihjete ja muuga viidud olukorda, kus see oli juba ballipartneri (naine) poolt varem otsustatud. Kuna mind ballid ei paelu, tekkis mul mõte. Mis otsused ma üldse olen ise teinud? Kas keegi on mind ka niimoodi suunata üritanud? Ja mis peamine, kas ma olen kunagi valesti aru saanud vihjetest?

Peded. Omasooiharad. See on nii vastuoluline asjaolu. Suured inimmassid jooksevad siltidega ringi ja karjuvad nende peale. Miks? Kas te ikka ei saa aru, et mingi normaalne hulk pedesid on meile kasulik? Nad ei saa lapsi. Järelikult ülerahvastatus on eilne mure. Nad õpetavad lastele, et me ei pea olema pea süsteemi perses kinni ja võime mõelda natuke teisiti. Ja jumala eest, mis  vahet seal on, kuhu auku mõni mees oma asja paneb või kas mõni naine oma sinna midagi panna laseb. Nii kaua kui nad teiega vahekorras ei ole, on ju kõik okei. Ja kui me hakkame rääkima seksist ja vägistamisest ja selle mõjust lastele, siis kas ma olen ainus, kes arvab, et probleem on mujal? Enesekaitse, moraal mittevägistada ja laste harimine on nagu vajalikumad kui sildikesega vikerkaarelaste vastu võitlemine. Nii et jah, mulle ei meeldi pedevihkajad. Aga enne kui te minuga nõustute, siis saadan ma enamuse teist ühe hooga persse. Ma vihkan ka pedevihkajavihkajaid. Mis kuradi lollus see on, et me teineteist hommikust õhtuni vihkama peame. Kui sa arvad, et omasooseks on okei, anna tuld. Kui sa tahad suurt peret, rauta oma vastassoost elukaaslast hommikust õhtuni ja kui sa ei taha üldse seksi, siis ma ei tea, loe raamatuid.

Ah jaa. Ma ei tea, kas see on reaalne võimalus oma tahet seaduslikult avaldada, aga kurat, siin on minu palve. Alustan kuulsate sõnadega: "Peale minu surma.." sest efekt peab olema. Aga nüüd tähelepanu.
"Peale minu surma, olgu see siis vanadussurm või õnnetus või mõni muu põhjus. Mu palve teile on, et te minu maiseid jäänuseid kohtleks järgmiselt: Kõik, mis minust on võimalik doonorluseks anda, olgu selleks veri, nahk või organid, müüge maha ja andke raha mu perele. Kõik, mida ei ole võimalik doonorluse teele saata, tuhastage. tuhk pange vastupidavasse urni ja sulgege see õhukindlalt. Urni ärge matke vaid pange kuhugi, kus inimesed saavad austust üles näidata. Näiteks kaminasimss on hea valik. Ja minu hingelise taaga eest vastutan mina. Kui tahate matusetseremooniat teha, siis peab olema suur lõke ja palju süüa-juua. Loodame, et ma ei sure niipea, aga selline on minu soov."

Aga minu tänane viimane mõte on kummalist laadi. Monoloog on kõne iseendaga. Ja dialoog on kõne kahe või enama inimese vahel. EKSS aitab alati. Aga minu peas? Okei. Enamus ajast on see mõtterong. See on monoloog, sest ma analüüsin ise asju käigupealt ja vaatan asja ühest küljest. Aga vahel harva on mu peas mitu analüüsijat. Pean iseendaga argumenteeritud vaidlusi ja üritan jõuda lahendini. Ja vahel on mu peas üldse võõrad inimesed. Elava fantaasia mure. Ma ütlen mure, sest liiga tihti lõpetavad mu vaimse fantaasia viljad kruvikeeraja pide kõrvast või kaelast välja turritamas.

Ma olen vist liiga hullult selle piina ja terrori lainel. Igal juhul üleskutse kõigile diktaatoritele. Kui sa suudad oma riigis läbi viia idee, et piinamine on okei ja suudad mind teiste eest kaitsta, siis ma oleks väga huvitatud piinamise pealtvaatamisest ja ka potentsiaalselt sellest osa võtmisest piinaja rollis. Ma ei taha, et minuga midagi juhtuks, aga mul on väga palju väga kummalisi küsimusi inimkeha vastupidavuse, võimaliku arengu ja taandarengu osas. Kõik utoopilised romaanid, kus riigil on piiramatu võim, ent kõrge meditsiiniline tase, siis on seal nii kummaliselt paeluv lugeda, et mida inimesega teha saab. Ja samas kui psüühiline piin välja arvata, siis on ju imetore ka mentaalselt inimest piinata. PS: Kim Jong-ma-ei-ole-su-nimes-päris-kindel, kui sa suudad mulle Ainuõiges Koreas hea koha garanteerida, siis ma võin sul aidata spioone piinata. Nad peaks olema head subjektid, sest nad teavad asju ja oskavad piinamist ja valu pisut vältida. Aga ka kõik ülejäänud diktaatorid, kirjutage mulle, kui teil see võimalus on. PS: minu maailmavaate järgi on ka karumaadleja Valodja ja neeger oraalkabinetist piisavad diktaatorid.

Lõpumärkmed:
Aga ma pean minema. Homme on vaja palju õppida ja ehk saan mingit lisainfot oma haiguse kohta.
Aga teile nagu alati:
Nautige elu, sest kui banaane ei ole, on õunad peaaegu okei alternatiiv. (Reaalselt, ilma viltuse mõtlemismaailmata).

Järgmise korrani
Janus Pinka 14. oktoober 2014

Sissekanne nr. 188

Päevad 437-441
Küpsiseid ei praeta ehk armastus on tühi termin..

Hey. Mina siin. Tegelikult ma ei tahtnudki nii väga blogida. Aga ma ei suuda enam õppida, mul on vaja sisustada 50 min ja ma tahan midagi hingelt ära saada. Või noh, see hinge koht on natuke jama, ma tahan seda pigem peast ära saada. Sest, kui su peas trallitab ringi üks kursakaaslane, anname talle nimeks Gnoom, siis ei ole see kõige toredam. Aga läheme siis mõtete juurde.

Päevamõtted:
Ma olen üpris kindel, et mõnigi teist mäletab minu otsinguid. Hetkel tahaks välja tuua ajaperioodi, kus ma otsisin ideaalset inimest. Sest nüüd tükk aega hiljem, kui ma olen juba sellest loobunud, on sellel 3 suurt kõrvalmõju. Üks hea, kaks halba. Esimene on see, et ma märkan inimestes head ja ei hooli nii väga nende vigadest. Nii öelda positiivsus surub negatiivsuse alla. Negatiivne asjaga kaasnev asjaolu on, et positiivsete omaduste puudumine tundub negatiivsena. Kui ei ole hea, siis on halb, neutraalsust ei ole väga. Ja kolmas asi, mida ma tahaks välja tuua on see, et ma vist leidsin ideaalse inimese. Aga ma ei suuda sellega leppida. Ma otsin temas vigu ja neid ei ole. Juhtub sama asi, mis nemesistega, et kõik, mida ta teeb on halb, aga samas loogiline mõtlemine lükkab selle ümber ja ta on jälle ideaalne. Või noh, siin tooks ma välja ühe erinevuse tavapärase ideaalsuse ja minu ideaalsuse vahel. Tavapäraselt oleks see, kui kõige parem asi. Kellelgi ei oleks paremaid tunnuseid. Aga minu jaoks on ideaalne see, kelle positiivsed omadused kaaluvad negatiivsed kõige suuremal määral üle.

Ah jaa. Keskmisest kõrgem intelligents, aga kuldkala tähelepanuvõime. See on kohutav. Istusin siis majanduse seminaris ja mängisin candy crushi, sest esmaspäeva hommikud ongi sellised kummalised. Aga siis ütlesin mõned õiged vastused mõnele küsimusele. Minu jaoks täiesti tavaline või nii. Aga siis minu sõbranna kunagise klassiõe praegune kursakaaslane (infoahela kaudu esitatud nimistu. Tegelikult on ju see klassiõde ja minule kunagine klassiõde ja nad kõik on mu seminarikaaslased) kirjutas facebooki, et tema ei saa mittemillestki aru, aga tema ees istub mingi tüüp, kes mängib candy crushi ja paneb lambist õigeid vastuseid. Kes iganes sa oled, minu sügavaimad vabandused, kui ma panin sind sinu tarkuses kahtlema. See ei olnud minu eesmärk ja ma loodan, et sa ei pea mind selle tõttu hullemaks inimeseks kui ma tegelikult olen.

Ma olen unine. See ei ole see tunne, kui sa magama minna tahad. See ei ole ka see tunne, kui sa enam magada ei taha ja arvad, et sul on energiat veel üle ka. See on see tunne, mis sellele järgneb. Kui sa oled täielik zombie. Kõnnin, hingan, söön ka, aga mõttetegevus on nii raske. Otsused langetan juhuslikult, tweete kirjutan google otsingumootorisse ja mida veel. Aga õnneks ei ole see kaugeltki esmakordne kogemus. Kui ma pean midagi tegema, imen ma veel kuskilt teadmata kohast vajaliku energia välja ja teen imetegusid. Kahjuks küll väga lühiajaliselt. Aga noh, elu ongi selline kummaline. Kummaline ja arusaamatu ja täis magamist ja õndsat und ja mida kõike veel.

Põhjus, miks Gnoom mu peas ringi trallitab? Me sattusime vestlusteemale värvipimedusest. See oli kummaliselt hea vestluskombinatsioon. Esiteks mul on see normaalsusdefitsiit ja tema on väitleja. Sellised asjad kipuvad töötama. Aga kuna ma olen tore inimene ja tegelikult ei oma väga ühtegi saladust, sest keegi niikuinii midagi küsida ei oska/taha/julge. Jah, ma tean, et te olete kari häbelikke saamatuid inimesi, kes kardavad absoluutselt kõike, mida karta võimalik on. Aga noh, elu ongi ju selline. Aga kõige pealt jagan teile oma kirjet talle. "1. link on video. See ongi see imehea video, millest ma rääkisin. Minu arust võrratu. 2. link on pildid, mis sinu jaoks peaks olema erinevad, aga minu jaoks on nagu väga väga väga sarnased. Video ja Pildid" PS: Teie jaoks tegin hüperlingid viideteks.

Aga ma niisama ka sellest ei mõtle. Ma tooks teile reaalselt olnud igapäevanäiteid, mis seekord ongi täiesti 100% ehedad ja häirivad mind rohkem kui nad peaks.
"Kõnnid otse kuni näed kollast maja, selle juurest keerad paremale ja kõnnid suure rohelise majani."
"Mari on see rohelise salguga tüdruk."
"[Toit] on valmis, kui see on kuldpruuniks muutunud."
"[Toit] ei kõlba, kui see on punane, kollane, pruun..."
"Palun anna mulle see sinine pall."
"See on see pruunide kaantega raamat."
Ja selliseid asju on tuhandeid. Pluss minu oma mõtted. Näiteks, poes mõtlen, kas need banaanid on kollased või rohelised. Ja tänu taevale, et ma ei ürita inimestele meeldida, sest ma vist saaks surma, kui ma peaks oma riietust hakkama värvide osas kokku panema.

Rääkides minu soovist inimestele meeldida.. Ainus põhjus, miks mulle ülikonnad ei meeldi on see, et netiavarustes on tuhanded pildid, et need meeldivad naistele. Ma tahan inimestele meeldida vaid oma isiksuse, ideede, mõttemaailma ja muu säärase pärast. Kui ma meeldiks kellelegi sellepärast, et ma olen kuidagi riietatud või siis lihtsalt mingi 10/10 välimusega, siis see häirib mind. Ma olen vist üks vähestest inimestest, kes suudab minule esitatud mõtteavaldust "Sa oled ilus." võtta solvangu või millegi selle taolisena. Mulle meeldivad mõttekäigud, mis on sellised. Abiellu oma parima sõbraga, sest ilu kaob ajaga, raha võib otsa saada, aga lõpuks jääb sõprus ikkagi alles. Aga noh, ju ma siis olen kahtlane ja kummaline.

Mul on kummaline seltskond fb sõpru. Mingi hulk neist on intellektuaalselt arenenumad ja selletõttu minu jaoks paeluvamad. Aga see selleks. Nägin siis üks päev mingit sellist asja nagu oli see jääpange väljakutse, aga selle mõte oli, et tuli kirjutada 10 raamatut, mis meeldisid või seda inimest muutsid. Tekkis 3 mõtet. Esimene oli loomulikult see, et mis minu puhul need raamatud oleks. Seda on raske otsustada, sest ma olen käsn. Ma imen endasse mõne mõtte, emotsiooni, aga mitte fakte raamatust. Mind ei huvita, et mingi tüüp endal näpud otsast lasi ja siis püssi suhu pani endale. Mind huvitab pigem inimese loll ent järjekindel tahe kivilademe asemele põld teha. Aga see selleks. Teine suursugune mõte oli kurb. Kurb oli see sellepärast, et ma tean, et on minuvanuseid ja vanemaidki inimesi, kes ei ole elus 10 raamatut läbi lugenud. Või noh ehk 3. klassis lugesid 10 Berti päevikute seeria raamatut läbi, aga see ei lähe minu arust arvesse enama kui 1 raamatuna. Ja kolmas mõte on surmavalt piinav oma raskuse tõttu. Nimelt jälle idee, et ma peaks oma raamatu kirjutama. Aga samas kui ma midagi kirjutaks oleks see justkui Printsessi ja Antikristuse saaga moodi ehk täis verd, piina ja ebaõiglust. Sest kui on üks asi, mis mind reaalselt ja ausalt täielikult paelub on see piinamine. Piinamine sadistliku vaatenurga alt. Enesevigastamine mulle ei meeldi, aga teiste piinamine suure ebaõigluse alusel on võrratu. Ja samas tahaks ma tuua sinna killu reaalsust näiteks selle näol, et peategelane oleks kõige kõige tavalisem sitapea, kes oli valel ajal vales kohas ja kelle elu suurimaks mureks ongi eelseisvad kontrolltööd ja olukord Ukrainas või Aafrika piiramatu võimuga presidendist Ebolast või isegi küsimus, et kes on Alice ei oleks talle huvi pakkuvad. Aga siis tekib see efekt, et keegi saab selle tõttu haiget. Mitte minu peas elavad fiktsionaalsed tegelased. Neist ma väga ei hooli. Aga ma hoolin emadest. Mu sõbra ema väidetavalt nuttis, kui nägi videot kiusamisest. See oli tehniliselt halb video, aga sellel oli sõnum. Mõelge, mis efekti saavutaks raamat, mille keskseks sisuks on piinad, veri ja ebaõiglus. Ja minu arust veelgi suurem mure on sellega seoses, et kuna ma ei ole sellega päriselus tegelenud, ei tea ma väga inimanatoomiast midagi, mu teadmised meditsiinist on olematud. See toob mind dilemmani. Piiratud piinamine või suur rahvamass. Kumbki neist ei annaks mulle ideaalset efekti. Esimene ei oleks nii julm ja verine, teine ei tekitaks inimestes läheduse tunnet, ei paneks neid hoolima inimestest. Ehk tõesti tekiks viha piinaja vastu, aga see ei ole ju minu eesmärk. Minu eesmärk on pigem tõestada, et see kui poisssõber, kellega sa 2 kuud koos olid, su maha jättis ei ole midagi. Kui sind üdini loomastatakse ja surma ukselävele viiakse, alles siis sa saad aru, et kõik ongi julm. Ma tahan luua illusiooni, et inimesed mu lugudes ongi reaalsed. Nad võivad olla su matemaatikaõpetaja või poes müüja. Nad on meie keskel ja keegi ei tea, kes nad on, enne kui nad tekitavad  revolutsiooni. Aga seda kõike on nii raske sõnadesse panna. Nii raske on piiritleda seda maailma, mis tegelikult ei oma piire ja liigitada asju, mis kattuvad ja ristuvad ja kokku ei puutugi. Miks elu nii raske olema peab?

Lõpumärkmed:
Ma vajan kedagi, kes minu eest kõik otsused ära teeks. Ma ei suuda isegi korralikult süüa. Söön, kas ebaloogiliselt palju või ebaloogiselt vähe.
Minu ja mu toakaaslase valdavalt enamus vestlusi:
*ta aevastab*
Mina: terviseks
Tema: tänan
*mõlemad naeratame ja vestlus lõppeb*
Aga mina lähen magama ära.
Nii et nagu alati:
Nautige elu, sest kõik on ju väljamõeldud.

Järgmise korrani
Janus Pinka 7. oktoober 2014

Sissekanne nr. 187

Päevad 432-436
Nad tegid seda jälle..

Hey.. Ma otsustasin, et kuigi ma võiks hullult õppida, siis ma pigem mõtlesin, et ma kirjutan midagi, et selle arvelt nädalavahetus otsa teki all lebotada. Aga jah, mis te arvate, mis ma teinud olen? Lisaks kõigele, mida ma nüüd kritiseerima hakkan, ei ole suurt midagi. Paremal juhul kõndisin kooli. Oh, ma loodan, et sa ikka loed, sest ma ei saa ikka veel sellest murest aru, et sind häirib, et ma kooli kõnnin. Aga minu mõtted?

Päevamõtted:
Mu söögitarbimise kogused on suurenenud. Üks päev jõudsin ma järeldusele, et ma olen nagu 18-aastane vallaline tüdruk. Teate küll selline jube olend, kes ootab printsi valgel hobusel ja mida kõike veel. Mu lemmiktsitaat neilt olevustelt on: "Ma ei vaja poisssõpra, mul on toit." Ja siis nad vaatavad mingit romantilist jampsi telekast, joovad mingit veinilaadset asja ja lükkavad kahe käega toitu näost sisse. Minu suurim erinevus on selles, et ma ei joo veini, telekat ka ei ole ja kui aus olla, siis tõesti, mul ei ole poisssõpra.

Kunagi ammu üks neiu kurtis, et raske on lugeda mu heledat teksti, mis on tumedal taustal. Ma jään oma arvamuse juurde, et see jääb alles. Sest see on lahe. See on nagu ülimalt lihtne viis korraks lõbu saada. Loed pikalt mu blogi, sest see on nii uskumatult põnev ja mida muud ja siis vahetad mingi ülimalt heleda lehe peale üle. Feisbuuk on hea variant, sest te kogu aeg olete seal, ma tean teid küll. Ja siis vähemalt minul hakkab lahe tunne. Aga see selleks.

"Aga mulle meeldib see tohutu siirus, mida blogi lugedes tunnetan. see on nii fantastiliselt aus". Ma tean, nii awwwwwww. Aga ma pean seda teiega jagama. Siis te teate, et kui te tahate minu silmis paremad inimesed olla, siis kirjutage või öelge mulle selliseid asju ja ma ei vihka teid nii palju kui teisi, sest awww. Aga see pani mind ka mõtlema. Ja kui mul on aww, siis ma mõtlen, kui kohutavad te olete. Ausalt, te peate tunnistama, et te olete nagu maailma kõige hullem liik, kui just need pagana sõnaotseses mõttes parasiidid välja jätta. Need on vist natuke hullemad.

Just see viimane osa. "See on ... aus". Miks me oleme olukorras, kus see on asi, miks me kellelegi sümpaatsemad tundume. Kas see ei ole mitte isegi piiblis, et ära valeta? Okei, ma ilmselgelt räägin seda juttu valele rahvale, sest mingi uuringu kohaselt olime me kõige vähem usklik rahvas üldse. Hey, kommud, rootslased, poolakad ja kes muud okupeerijad vist tõestasid meile, et meil ei ole jumalat vaja. Aga jah, miks see on eriline, et ma ei valeta? Okei, ma saan aru, et tšikk on ülekaaluline, siis sa seda talle näkku ei ütle või kuti nina on suurem kui ta pea, siis ka otse talle seda ei ütle, aga miks meil ei ole julgust vaadata oma kaaslastele näkku ja neid persse saata? Nii kaua kui sa kogu ühiskonda (PS: on oluline, et ka iseennast) üldistavalt persse saadad, siis ei peaks ju end keegi erilisena tundma. Netis on hea video, et me kõik oleme tegelikult sitapead. Kui sa ise seda ei leia, siis ma võin sulle lingi ka otsida. Ma üritan vähem sitapea olla. Aga ei, mina olen ka sitapea. Ma saadan teid persse. Ja siis te ei mõtle enda peale ja naerate, kui ma nt. Mari persse saadan, sest noh, see on naljakas.

Kui su askis liigub ringi küllaldaselt neonatside ja anarhistide vastuseid hakkad sa samal ajal rõõmu tundma ja kurbust tundma. Miks? Rõõmu, sest mingi kari äsja täiskasvanuks saanud inimolevusi on oma pea kellegi taguotsast välja tõmmanud ja otsutanud, et nad ei pea ühiskonna meele järgi olema. Las nad joonistavad oma 45-kraadise nurga all olevaid haakriste ja las nad ajavad pea kiilaks, keda kotib, las lapsed olla rõõmsad. Mina küll ise ühtegi inimest kohanud ei ole, kelle natsid ära tapsid, nii et why bother. Pealegi ei ole natsid kõige hullemad, aga selles hiljem. Kui keegi ütleb, et ta agnostik ateist, biseksuaalne või neoklassitsist, siis ma rõõmustan, et keegi teab, kes ta tegelikult olla tahab. Aga samas tekib kurbus, sest nad vihkavad üksteist. Kristlased vihkavad juute, moslemid vihkavad juute, natsid vihkasid juute, kõik vihkavad juute jne. Saate ju küll aru, mida ma mõtlen. Meie vajadus erineda on nii kuradi suureks kasvanud, et me ei suuda elada ilma, et me arvaks, et teised teevad midagi valesti. Ja see ei ole ainult usu või nahavärvi teema enam. Veganid ja Crossfitterid tahavad ju ka olla eraldi. Käige persse, käige kõik persse. Minu arust võiks me kõik kuradi kreemikarva olla. Kõik 8 miljardit. Ja kõik usuvad ühte asja, nimelt, et see maailm on täiega perses, aga kanaliha on jumala hea maitsega. Peekon on ülehinnatud, aga sealiha on üldiselt okei. Palun erine, kui sa tahad, aga kurat, ära vihka inimesi. Kui tahad kedagi persse saata, te selleks blogi, et inimesed saaks vabatahtlikult lugeda, kuidas sa neid sinna saadad.

Ah jaa, ma lubasin mainida, miks natsid ei ole kõige hullemad. Kuid, et sellest rääkida, pean ma alustama parvlaevast Estonia. Pmst 20 aastat tagasi läks see merepõhja. Mõned sajad inimesed said surma ja me ei saa ikka sellest päriselt üle. Aga see tõi mind mõtteni. Natsid tapsid 6 miljonit juuti.. Damn, Kuningas Leopold tappis kunagi ammu 10 miljonit negriidi, sest miks mitte. Dayum. Ukrainas mingi teravilja asi tappis "kogemata" 11 miljonit inimest ja Stalini käsul suri vähemalt paarkümmend miljonit inimest. Ja Hiina ninamehed, oh issand seal sureb kogu aeg miljonites inimesi, kui mingi väike asi valesti läheb. Nii et jah, Natsid olid pahad, aga c'mon, on ka hullemaid asju juhtunud. Jumal ise tappis oma lugudes pea kogu inimkonna, sest talle ei sobinud millega me tegelema. Too bad noh.

Ah jaa. Mäletate seda kooseluseaduse vastast protesti, mis tulemas on. Ma tean, see on jube rämps ja iga inimene, kes sinna läheb, tuleks kuhugi ära saata. Mina soovitan koju tagasi. Aga jah. Igal juhul Mihkel Raud (mees, keda ma üks päev rongis nägin, ma tean, waat?) kirjutas Pedevihkajatele kirja. Ta lubas seal hunniku raha neile pedevihkajatele, kes temaga kihla veavad. Kihlvedu oli, et kui maailm 5 aasta pärast selle kooseluasju pärast pooleks läheb, siis Mihkel köhib nutsu. Oi seda oli meeldiv lugeda. Kui ma kasvõi natukene suudaks neid pedesid vihata, siis ma võtaks selle diili vastu, aga kurat, kahjuks on ju nii, et ma pooldan neile 100% kõigi tavainimeste õigusi andmast, sest ka neil on õigus abielluda, kui nad alles eelmine nädal Vegases kohtusid.

Ma olen üpris kindel, et kui sa küsid enamvähem normaalselt inimeselt, mida ta tahab, eeldusel, et ta ei ole esinemisvajadusega sitapea, kes arvab, et ta on naljakas, vastab ta, et kas: raha, võimu, armastust või oma riiki (või halvemal juhul praeguse allesjäämist). Muidugi on ka neid imelikke, kes tahavad lapsi ja muid rõvedusi, aga see selleks. Ja siis olen mina. Ma tahan nende kõigi puudumist. Okei, lapsi on vaja, sest kuidas ma muidu endasuguseid üliarmsaid, ent ka üliausaid sitapeasid välja aretan. Aga armastus, raha, võim ja riigid peaksid küll kaduma. Esimene teeb nii paljusid õnnetuks, on peamine põhjus enesetapuks ja ausalt, mina sellesse enam ei usu. Ja ärge isegi hakkake neid süüdistama. Sellest on 18-20 (sõltub vaatenurgast) päeva pärast vähemalt aasta möödas, nii et las nad siis olla õnnelikud. PS: Käige persse. Siis on veel raha ja võim.. Meil ei ole kumbagi praegusel kujul vaja, sest enamjaolt on inimestel need kaks asja, sest nende vanavanavanavanaisa tegi midagi tarka ja nüüd nad elavad selle arvelt. Aga me peaks sellega midagi tegema. Ja riik? Ma toetan ikka veel täiesti 100% oma maailmariigi ideed. PS: mina oleks imperaator, sest see tundub täiega lahe idee.

Maailmariigist? Okei, ma ei eelda, et me Putinlikult kõikidesse välisriikidesse sisse tungime ja kõik ära tapame. Samuti ei poolda ma ka riiklike eripärade kadumist. Näiteks USA on üks riik, aga ikka on nii, et Florida sõidetakse lainelauaga, Ohios ja Utahis tehakse põtradega seksivärki ja Arizonas on tuntud verepilastuse tõttu. Üks võrratu riik ju. Aga sama tuleks teha ülejäänud maailmaga. Mitte põtrade osa vaid pigem see ühendriikide osa. Näiteks Euroopa üheks riigiks, siis Kagu-Aasia riik, aafrika, kuidagi kokku kleepida, Lõuna-Ameerika ära ühendada. Ja siis need liidetud asjad omavahel kokku liita ja nii kaua peab liitma kuni on maailma riik. Ja siis tuleb seda valitseda. Võiks olla nt. Suur vend (HAHA, Orwell) ja selleks oleks abstraktne juht, kes on piiramatu võimuga inimeste grupp, kes tegelevad inimkonna hüvanguks. Suht diktatuur, aga praegu on ju ka.

Ah jaa, rääkisin enne armastusest. Ja kuigi ma ei süüdista neid, siis ikkagi palun ma teilt ühte asja. Teilt kõigilt, määramatu hulk lugejaid. Ärge armastage mind. Ma ei ütle, et ärge olge minu vastu sõbralikud ja üldiselt positiivsed, aga ärge lihtsalt armastage mind. Sest kui te mind armastama peaks, siis saate te haiget ja ma ei taha seda. Ma ei ole inimene, kes suudaks olla "truu" vaid ühele inimesele, ma ei pea ennast isegi inimeseks, kes suudaks ühe õhtu olla vaid ühe inimesega. Ma ei ütle ka, et ma oleks meeshoor, sest ma ei taha tegeleda rüveda seksuaalaktiga veel lähimad paar aastat, nii et mul ei jäägi muud üle, kui paluda, et oleme maksimaalselt head sõbrad ja ei midagi enamat. Kui vaja, siis ma võin teeselda, et ma olen su "kaaslane", aga kui ma järgmine päev su parima sõbraga alasti mullivannis jääteed joome ja lõhnaküünaldega ruumis hiljem muusikat kuulame, siis ma ju hoiatasin sind. Nii et head sõbrad ja kui sa mind ei kallista, siis ära mind väga pikalt puuduta. Meenub üks kallistusest erinev füüsiline olukord, mis mulle meeldis, aga kuna see oli pmst nii, et ma olin joobes ja ühe kuti pea oli minu süles, siis las see jääda.

Füüsilisusest rääkides. On üks õppejõud. Et tema identiteeti varjata, annan talle varjunime. Neid on ikka veel saadaval. Hangi enda oma juba täna või kuidas need Top-shopi onud ütlevad. Igal juhul nimetame seda õppejõudu Oraakliks. PS: Kogemata avalikustus korraks mu list ja kui keegi selle leiab, siis te kõik saate endale uued varjunimed. Kas pole mitte tore? Aga igal juhul. Ta suutis midagi, mida on väga väga väga vähesed inimesed suutnud. Ta suutis mind puudutada, ilma puudutamata. Ta seisis minu ette ja rääkis minuga sellisel viisil, et mul oli raske endaks jääda. Süda puperdas meeletult ja kurat ta küsis asju, millele ei oleks ilmselt valet vastust olnud. See oli uskumatu tunne, nii et ma olen ikka veel natuke kummalises olekus. Ja selle kummalise hetkega ja arvestades, et ta teab nüüd mu nime, muutus ta mu lemmikõppejõuks. Aga eks näeb, kaua ta seal püsib.

Põhjus, miks ma temaga rääkisin on ka tänane päeva pealkiri. Nad tegid seda jälle. Isegi ülikoolis pean ma tegelema jamaga, et mu nime kirjutatakse Jaanus. Mida kuradit? Kui sa kirjutaksid mu nime Janus, kuluks sul selleks vähem aega ja energiat. Nii et kurat võtke end kokku ja õppige ära. Kui muidu meelde ei jää, õpi Antiik-Rooma jumalad ära. Ja kui see ei aita, siis kurat ära kirjuta mu nime. Kopeeri see. Kõik, kes tahavad mu nime kuhugi endale kopeerida. Mu nimi on Janus Pinka. Kirjutan all-capsis ka, et vaegnägijad ka aru saaks. MU NIMI ON JANUS PINKA.

Ah jaa. Viimasel ajal pöörduvad inimesed minu poole kõige kummalisemate muredega. Ma ei ütle, et mõne inimese jaoks võib olla probleem, kui keegi võõras temaga vestlust alustab või keegi tundmatu fb-sõbraks tahab hakata, aga kuidas teie arust siis sõprusi luuakse? Ma võin teha väga ausa ülestunnistuse. Absoluutselt kõik inimesed, keda ma tean, ka mu parimad sõbrad ja pere olid minu jaoks kunagi võõrad ja tundmatud. Või noh emaga on mingi kummaline diil, sest kuigi me ei suhelnud intellektuaalsel tasemel, siis ikkagi oli ta nii tore inimene, et andis mulle nabanööri kaudu eluks vajalikke asju juba enne kui ta mind reaalselt nägi. Vot selline on hea inimene. Aga noh, selle teo vabatahtlikkus on küsitav. Aga ei, võrratu naine. Ja teine kummaline probleem, mis mulle mõtlemiseks anti oli, et kuidas suhtuda inimesse, kes sulle ei meeldi. Minu vastus? Viisakalt ja sõbralikult. Selleks on kolm põhjust. 1) See vihastab neid veelgi enam, sest enamjaolt on viha kahepoolne ja see häirib kui teine pool sind vastu ei vihka. 2) Kui ta sind ei vihka, siis miks peaks sina teda vihkama. Elage rahulikult kumbki oma elu. 3) See on normaalne sotsiaalne käitusminorm. Kui sa oled ebaviisakas ja värki, siis sa ei ole hea inimene. Viisaks tuleb olla isegi teenindajate osas. Näiteks käisin täna perearstikeskuses ja kui ma lõpus ütlesin teenindajale, et äitah ja ilusat päeva jätku, siis ta naeratas. Ja see tegi meie mõlema päeva ilmselt natuke paremaks.

Käisin just vetsus. Ma võiks teile rääkida, et seal on peegel ja mida veel, aga olgem ausad. Ma käisin pissil. Aga mitte sellest ei taha ma rääkida. Ma võiks rääkida, aga sellest ei ole väga midagi rääkida. Igal juhul, vetsu põrand on soe. See on nii soe, et ma tahaks selle tähistamiseks peo teha. Mulle meeldib soe. Ja hetkel on mu tuba külm, sest mu toakaaslane avas akna, aga ma kardan, et kui ma selle sulgen, siis algab vestlus ja mul ei otsest tuju sõnu kasutada, et rääkida. Aga noh, vähemalt ta on lõpuks tagasi ja ma ei pea enam muretsema. See põrand on ikka nii soe vetsus. Lihtsalt võrratu. Ma armastan oma ülisooja põrandaga vetsu.

Naeratustest rääkides. Kui ma inimesest esmakordselt näen, siis mul tekib esmamulje. Enamjaolt on selleks kaks võimalust. 1) Ta ei meeldi mulle. 2) Ma olen tema suhtes neutraalsel seisukohal. 3. ja väga palju harvem võimalus) Ma armastan sind esimesest silmapilgust. Aga jah. Oli üks tüdruk, kes mulle ei meeldinud. Ja siis ma nägin teda naeratamas ja kuigi see kestis vaid sekundi ja tekkis ilmselt sellepärast, et ma vaatasin tema üldises suunas, oli see ikkagi elumuutev, sest nüüd ei saa ma teda oma mõtetest jälle tükk aega välja. Sest ma tean, et naeratab veelkord. Ja korduvalt, sest inimesed teevad seda ja see meeldib mulle. Naeratused, awww... Nii võrratu.

Üks 9gag postitus. See pani mind millegi pärast kirjutama oma mõtete blogisse, et nuusuta vahel roose. See on üks kummaline asi, mida ma väga ei mõista. Õietolmu sissehingamine selle arvestusega, et kas mulle meeldib üks taim enam kui teised. Me kõik teame, et nartsiss on alistamatult parim ja kui sa ei nõustu, siis fain, sa ei meeldi mulle ka. Aga jah. Otsi elus lihtsaid ja ilusaid asju. Seisin mingil Tartu tänaval (ega ma Guugel ei ole, ma ei tea kõike) ja ühes käes oli hiljem pettumust tekitav pizza, teises käes olid herpeseplaastrid ja see ei tähenda kunagi head. Aga ma kuulsin mingit keskeakriisiga võitlevat meest tänaval istumas ja laulmas. Ja kui ma ei oleks nii sotsiaalne äbard, siis ma oleks temaga isegi midagi ehk rääkinud, talle pizzat või raha pakkunud, aga selle asemel läksin ma minema. Aga ma nautisin neid 10 sekundit enam kui ülejäänud koduteed, sest ma kuulsin seda imelist laulu mingitest kauboidest.

Istusin siis emaga mingis toidukohas ja lihtsalt nii jutu sees mainisin, et ma vist ei tule nädalavahetuseks koju ja see oli vale tegu. Sest kui ma oleks öelnud: "Ma just pussitasin oma parima sõbra surnuks ja tapsin tema kehatükkidega 6 miljonit imikut," oleks mu ema reaktsioon sama olnud. Ma murdsin ta südame või midagi selletaolist, sest ta ohkas sügavalt ja ütles: "Me teadsime, et see päev ükskord tuleb." Ma küll lohutasin, et see on vaid 2 päeva ja ma ei koli päriselt ära, aga noh jah, mis sa ikka tahad. Emad ju. Soovitan vaadata that's the 70's show esimest hooaega, kui Kitty end täis joob. Millegi pärast tundus see nii harjumuspärane. Kui ta meenutab kainena ka mu ema millegipärast. Aga ei, mu ema on tore inimene. Sorry, emme.

Ah jaa. Ja meie tänane viimane ja ülisupper mõte, enne kui ma magama lähen, mõistes, et mul on vähem kui 6 tundi äratuseni ja esimene asi ärgates on KT. Võrratu, kas pole. Aga see selleks. Räägime minust. Ma ei jää väga tihti haigeks, aga kui ma seda teen, siis ikka täie rauaga. Seekord tulid siis nohu, herpes, kummalised valud üle keha (ainus, mis on ära läinud) ja mingi nahalööve ja kõik korraga. Aga ei noh, kui ma siiamaani elus olen, siis elan edasi ka. Pealegi mul ei ole aega, et ära surra. Liiga palju seminare, milleks valmistuda. Ülikool sööb jubedalt mu aega ja teie mu uneaega. Aga see ei ole veel kõik.

Kuna see nahalööve on esmakordne asi, siis otsustasin ma erakorralise meditsiini osakonda külastada. Kuna ma olen ilmselgelt vaimselt häiritud noormees, otsustasin ma, et mis ma ikka midagi kaasa võtan, ma seal ju paar tundi maksimaalselt. 8 tundi, 6 eurot, 2 tassi kakaod, tühjaks kulutatud telefoniaku jagu aega hiljem sain ma sealt minema praktiliselt midagi uut teadmata ja soovitused, mis nad mulle andsid olid sellised, mida oleks niikuinii jälginud. Aga samas mingi blond tšikk nimega Eveliis võttis mu süütise. Rahu, rahu, mu vereloovutamise süütuse. Kuigi ka teised on mu vere jooksma saanud, siis tema on ainus, kes selle endale on võtnud. Aga vähemalt hea on see, et mu veres olevate asjade tase on normaalne. Yeee, kas pole. EMOs oli ka üks neiu, keda ma pmst sõbrannaks pidasin, aga arvestades, kui edukalt ta mind vältis, siis ilmselgelt olen ma kuidagi midagi jälle tuksi keeranud. Yay me!! Aga noh, mis me ikka loodame, elu on elamiseks.

Lõpumärkmed:
Kui ma kogu aeg pakun välja, et teeme midagi, siis see nädalavahetus olen ma niisuguses kehvas seisundis, et ma ei taha teiega isegi kokku saada. Sorri, proovime kunagi hiljem uuesti.
Kui sul on võimalus, siis mine avalda meelt "meeleavaldus perekonna ja demokraatia kaitseks" vastu. Mõtle selle peale, et kui sina peaks kunagi tahtma diktatuuri, siis nemad ju ei anna sulle seda.
Keegi äratage see kutt üles, september sai läbi.
Aga teile nagu alati:
Naudi elu, sest vähemalt sa pole nii haige kui mina.

Järgmise korrani
Janus Pinka 2. oktoober 2014