Küpsiseid ei praeta ehk armastus on tühi termin..
Hey. Mina siin. Tegelikult ma ei tahtnudki nii väga blogida. Aga ma ei suuda enam õppida, mul on vaja sisustada 50 min ja ma tahan midagi hingelt ära saada. Või noh, see hinge koht on natuke jama, ma tahan seda pigem peast ära saada. Sest, kui su peas trallitab ringi üks kursakaaslane, anname talle nimeks Gnoom, siis ei ole see kõige toredam. Aga läheme siis mõtete juurde.
Päevamõtted:
Ma olen üpris kindel, et mõnigi teist mäletab minu otsinguid. Hetkel tahaks välja tuua ajaperioodi, kus ma otsisin ideaalset inimest. Sest nüüd tükk aega hiljem, kui ma olen juba sellest loobunud, on sellel 3 suurt kõrvalmõju. Üks hea, kaks halba. Esimene on see, et ma märkan inimestes head ja ei hooli nii väga nende vigadest. Nii öelda positiivsus surub negatiivsuse alla. Negatiivne asjaga kaasnev asjaolu on, et positiivsete omaduste puudumine tundub negatiivsena. Kui ei ole hea, siis on halb, neutraalsust ei ole väga. Ja kolmas asi, mida ma tahaks välja tuua on see, et ma vist leidsin ideaalse inimese. Aga ma ei suuda sellega leppida. Ma otsin temas vigu ja neid ei ole. Juhtub sama asi, mis nemesistega, et kõik, mida ta teeb on halb, aga samas loogiline mõtlemine lükkab selle ümber ja ta on jälle ideaalne. Või noh, siin tooks ma välja ühe erinevuse tavapärase ideaalsuse ja minu ideaalsuse vahel. Tavapäraselt oleks see, kui kõige parem asi. Kellelgi ei oleks paremaid tunnuseid. Aga minu jaoks on ideaalne see, kelle positiivsed omadused kaaluvad negatiivsed kõige suuremal määral üle.
Ah jaa. Keskmisest kõrgem intelligents, aga kuldkala tähelepanuvõime. See on kohutav. Istusin siis majanduse seminaris ja mängisin candy crushi, sest esmaspäeva hommikud ongi sellised kummalised. Aga siis ütlesin mõned õiged vastused mõnele küsimusele. Minu jaoks täiesti tavaline või nii. Aga siis minu sõbranna kunagise klassiõe praegune kursakaaslane (infoahela kaudu esitatud nimistu. Tegelikult on ju see klassiõde ja minule kunagine klassiõde ja nad kõik on mu seminarikaaslased) kirjutas facebooki, et tema ei saa mittemillestki aru, aga tema ees istub mingi tüüp, kes mängib candy crushi ja paneb lambist õigeid vastuseid. Kes iganes sa oled, minu sügavaimad vabandused, kui ma panin sind sinu tarkuses kahtlema. See ei olnud minu eesmärk ja ma loodan, et sa ei pea mind selle tõttu hullemaks inimeseks kui ma tegelikult olen.
Ma olen unine. See ei ole see tunne, kui sa magama minna tahad. See ei ole ka see tunne, kui sa enam magada ei taha ja arvad, et sul on energiat veel üle ka. See on see tunne, mis sellele järgneb. Kui sa oled täielik zombie. Kõnnin, hingan, söön ka, aga mõttetegevus on nii raske. Otsused langetan juhuslikult, tweete kirjutan google otsingumootorisse ja mida veel. Aga õnneks ei ole see kaugeltki esmakordne kogemus. Kui ma pean midagi tegema, imen ma veel kuskilt teadmata kohast vajaliku energia välja ja teen imetegusid. Kahjuks küll väga lühiajaliselt. Aga noh, elu ongi selline kummaline. Kummaline ja arusaamatu ja täis magamist ja õndsat und ja mida kõike veel.
Põhjus, miks Gnoom mu peas ringi trallitab? Me sattusime vestlusteemale värvipimedusest. See oli kummaliselt hea vestluskombinatsioon. Esiteks mul on see normaalsusdefitsiit ja tema on väitleja. Sellised asjad kipuvad töötama. Aga kuna ma olen tore inimene ja tegelikult ei oma väga ühtegi saladust, sest keegi niikuinii midagi küsida ei oska/taha/julge. Jah, ma tean, et te olete kari häbelikke saamatuid inimesi, kes kardavad absoluutselt kõike, mida karta võimalik on. Aga noh, elu ongi ju selline. Aga kõige pealt jagan teile oma kirjet talle. "1. link on video. See ongi see imehea video, millest ma rääkisin. Minu arust võrratu. 2. link on pildid, mis sinu jaoks peaks olema erinevad, aga minu jaoks on nagu väga väga väga sarnased. Video ja Pildid" PS: Teie jaoks tegin hüperlingid viideteks.
Aga ma niisama ka sellest ei mõtle. Ma tooks teile reaalselt olnud igapäevanäiteid, mis seekord ongi täiesti 100% ehedad ja häirivad mind rohkem kui nad peaks.
"Kõnnid otse kuni näed kollast maja, selle juurest keerad paremale ja kõnnid suure rohelise majani."
"Mari on see rohelise salguga tüdruk."
"[Toit] on valmis, kui see on kuldpruuniks muutunud."
"[Toit] ei kõlba, kui see on punane, kollane, pruun..."
"Palun anna mulle see sinine pall."
"See on see pruunide kaantega raamat."
Ja selliseid asju on tuhandeid. Pluss minu oma mõtted. Näiteks, poes mõtlen, kas need banaanid on kollased või rohelised. Ja tänu taevale, et ma ei ürita inimestele meeldida, sest ma vist saaks surma, kui ma peaks oma riietust hakkama värvide osas kokku panema.
Rääkides minu soovist inimestele meeldida.. Ainus põhjus, miks mulle ülikonnad ei meeldi on see, et netiavarustes on tuhanded pildid, et need meeldivad naistele. Ma tahan inimestele meeldida vaid oma isiksuse, ideede, mõttemaailma ja muu säärase pärast. Kui ma meeldiks kellelegi sellepärast, et ma olen kuidagi riietatud või siis lihtsalt mingi 10/10 välimusega, siis see häirib mind. Ma olen vist üks vähestest inimestest, kes suudab minule esitatud mõtteavaldust "Sa oled ilus." võtta solvangu või millegi selle taolisena. Mulle meeldivad mõttekäigud, mis on sellised. Abiellu oma parima sõbraga, sest ilu kaob ajaga, raha võib otsa saada, aga lõpuks jääb sõprus ikkagi alles. Aga noh, ju ma siis olen kahtlane ja kummaline.
Mul on kummaline seltskond fb sõpru. Mingi hulk neist on intellektuaalselt arenenumad ja selletõttu minu jaoks paeluvamad. Aga see selleks. Nägin siis üks päev mingit sellist asja nagu oli see jääpange väljakutse, aga selle mõte oli, et tuli kirjutada 10 raamatut, mis meeldisid või seda inimest muutsid. Tekkis 3 mõtet. Esimene oli loomulikult see, et mis minu puhul need raamatud oleks. Seda on raske otsustada, sest ma olen käsn. Ma imen endasse mõne mõtte, emotsiooni, aga mitte fakte raamatust. Mind ei huvita, et mingi tüüp endal näpud otsast lasi ja siis püssi suhu pani endale. Mind huvitab pigem inimese loll ent järjekindel tahe kivilademe asemele põld teha. Aga see selleks. Teine suursugune mõte oli kurb. Kurb oli see sellepärast, et ma tean, et on minuvanuseid ja vanemaidki inimesi, kes ei ole elus 10 raamatut läbi lugenud. Või noh ehk 3. klassis lugesid 10 Berti päevikute seeria raamatut läbi, aga see ei lähe minu arust arvesse enama kui 1 raamatuna. Ja kolmas mõte on surmavalt piinav oma raskuse tõttu. Nimelt jälle idee, et ma peaks oma raamatu kirjutama. Aga samas kui ma midagi kirjutaks oleks see justkui Printsessi ja Antikristuse saaga moodi ehk täis verd, piina ja ebaõiglust. Sest kui on üks asi, mis mind reaalselt ja ausalt täielikult paelub on see piinamine. Piinamine sadistliku vaatenurga alt. Enesevigastamine mulle ei meeldi, aga teiste piinamine suure ebaõigluse alusel on võrratu. Ja samas tahaks ma tuua sinna killu reaalsust näiteks selle näol, et peategelane oleks kõige kõige tavalisem sitapea, kes oli valel ajal vales kohas ja kelle elu suurimaks mureks ongi eelseisvad kontrolltööd ja olukord Ukrainas või Aafrika piiramatu võimuga presidendist Ebolast või isegi küsimus, et kes on Alice ei oleks talle huvi pakkuvad. Aga siis tekib see efekt, et keegi saab selle tõttu haiget. Mitte minu peas elavad fiktsionaalsed tegelased. Neist ma väga ei hooli. Aga ma hoolin emadest. Mu sõbra ema väidetavalt nuttis, kui nägi videot kiusamisest. See oli tehniliselt halb video, aga sellel oli sõnum. Mõelge, mis efekti saavutaks raamat, mille keskseks sisuks on piinad, veri ja ebaõiglus. Ja minu arust veelgi suurem mure on sellega seoses, et kuna ma ei ole sellega päriselus tegelenud, ei tea ma väga inimanatoomiast midagi, mu teadmised meditsiinist on olematud. See toob mind dilemmani. Piiratud piinamine või suur rahvamass. Kumbki neist ei annaks mulle ideaalset efekti. Esimene ei oleks nii julm ja verine, teine ei tekitaks inimestes läheduse tunnet, ei paneks neid hoolima inimestest. Ehk tõesti tekiks viha piinaja vastu, aga see ei ole ju minu eesmärk. Minu eesmärk on pigem tõestada, et see kui poisssõber, kellega sa 2 kuud koos olid, su maha jättis ei ole midagi. Kui sind üdini loomastatakse ja surma ukselävele viiakse, alles siis sa saad aru, et kõik ongi julm. Ma tahan luua illusiooni, et inimesed mu lugudes ongi reaalsed. Nad võivad olla su matemaatikaõpetaja või poes müüja. Nad on meie keskel ja keegi ei tea, kes nad on, enne kui nad tekitavad revolutsiooni. Aga seda kõike on nii raske sõnadesse panna. Nii raske on piiritleda seda maailma, mis tegelikult ei oma piire ja liigitada asju, mis kattuvad ja ristuvad ja kokku ei puutugi. Miks elu nii raske olema peab?
Lõpumärkmed:
Ma vajan kedagi, kes minu eest kõik otsused ära teeks. Ma ei suuda isegi korralikult süüa. Söön, kas ebaloogiliselt palju või ebaloogiselt vähe.
Minu ja mu toakaaslase valdavalt enamus vestlusi:
*ta aevastab*
Mina: terviseks
Tema: tänan
*mõlemad naeratame ja vestlus lõppeb*
Aga mina lähen magama ära.
Nii et nagu alati:
Nautige elu, sest kõik on ju väljamõeldud.
Järgmise korrani
Janus Pinka 7. oktoober 2014
No comments:
Post a Comment