Sissekanne nr. 211

Päevad 573-583
Kana, uni, banaan, õunad, pizza, sina ehk kahesilbilised armastused..

Hey, mina siinpool. On neljapäeva õhtu, uneni on tibake aega ja mulle meenus, et ma ei ole teile kirjutanud. Ja noh, seda heaks teha on väga lihtne. Nimelt, lihtsalt kirjutan hunniku peaaegu seoses sõnu ja panen pildi lõppu ja ütlen midagi kummalist lõpus.

Päevamõtted:
Alustan ühe kummalise luuletusreeglikoguga blogimisest. Seal olid mingid 5 blogimise reeglit ja noh olgem ausad, mulle see ei meeldinud. Aga ma ei postita seda siia, kui sa tahad seda luuletust, siis kirjuta mulle. Kommenteerin seda ikkagi natuke, sest ma ei nõustu sellega. Esimene "reegel" on, et kui sa küsid inimestelt, milline su blogi olema peaks, siis ära blogi. Mkm, tagasiside on iga eneseväljenduse tähtis osa. Sest kui sa just eranditult iseendale ei tee midagi, siis miks mitte teha see ka teistele meeldivaks. Teine "reegel": kui sa kirjutada ei oska, siis ära blogi. Mkm, "harjutamine teeb meistriks" on üks hea põhimõte, mille abil mina üles kasvasin ja kui te minu esimesi sissekandeid loete, siis ilmselt näete, et areng on reaalselt võimalik. Vähemalt õppisin sõnu väänama ja salatsema. Kolmas on, et kui su taust ja kiri ei sobi ja sa seda ei muuda, siis ära blogi. Kivi väga minu kapsaaeda. Aga ma olen teile juba öelnud, miks mul selline taust on ja kui sulle ei meeldi, ära loe. Neljas reegel: ära võta suvalist teemat, vaid pigem ära blogi. Ouch, läheb hullemaks. Aga noh, ei. Vahel tulebki suvalised mõtted oma peast ära saada, blogi on selleks hea viis kusjuures. Viimane ehk viies reegel oli tal nii segane ja enesekeskne, et ma ütlen vaid: Käi persse, Brita!

Ma olen pikka aega, ilmselt juba aasta algusest saadik, näinud pea iga öö õudusunenägusid. Mäletan vanasti oli nii, et jäin kuhugi lõksu, ei suutnud joosta või olid kurjad olendid. Nüüd aga on asjalood palju palju hullemad. Need on reaalseselus toimuvad ebaõnnestumised. Olgu selleks, siis kummaline kalli, vale asja ütlemine, mingi muu päriselus toimunud ebaõnnestumine ja mis tahes muu asi. Ma küll ei sure, aga iga kord, kui ma ärkan, tekib mul küsimus, kas see oli meenutus või hoopis lihtsalt võimalik katastroof. Ja erinevalt vanadest unenägudest on need ülimalt reaalsed ja väga erinevad. Pea alati on erinevad inimesed, erinev koht ja erinev katastroof. See muudab nad ettearvamatuteks ja ma ei saa kunagi muud teha, kui lihtsalt kannatada. Ja see ei ole tore. Aga vahel on paremaid unenägusid ikka ka. Näen ilusaid inimesi tegemas häid asju.

"Miks sa siis ei tahtnud minuga koos olla?" ja "Aga sa meeldid mulle endiselt liiga palju.." Kaks kummalist lauset. Mõjuvad raskemalt, kui oodata võiks. Kogu aeg käin ringi ja väidan, et keegi ei armasta mind ja siis tuleb välja, et hoopis mina olen see, kes ei armasta. Või noh, mulle tõesti meeldivad mõned inimesed rohkem kui teised, aga õnneks on nad kõik suhtes, nii et ma saan seda imelihtsa kaitsemehhanismina kasutada. Ma arvan, et üks hea põhjus on ka see, et sa ei saa olla armastatud, kui sa iseend ei armasta. Ja mina ei armasta end. Mul on paremad ja halvemad omadused, aga enesekriitika on ju alati võimsam kui enesearmastus. Aga noh, ehk ongi parem veel mingi teadmata aeg vallaline olla ja loota, et keegi kuskil kunagi armastab mind ja mina armastan mind ja tema ei häiri minu enesearmastust liigselt.

Ah jaa. Kui keegi peaks kunagi täis peaga sult facebooki vahendusel võlga küsima ja te ei anna talle võlga, siis natuke aega hiljem hoiatab ta sind ilmastikuolude eest. "Kld kukekabi, teed on libedad vaata et nosplit lõhki ei kuku aanusepoiss". Kas pole mitte tore? Aga jah, paar päeva hiljem, kui olin ta unfriendinud tuli peaaegu nagu vabanduselaadne asi, aga noh vahel on liiga hilja. Kas pole mitte tore.. Vähemalt nüüd ei ole pikka aega motivatsiooni kellelegi laenu anda, äkki saab mõne hea nõuande või uue tarkusekillu. Kahju kohe, et nüüd pmst kevad käes ja jää on haruldus. See oli iseenesest ju hea hoiatus, minuga ei juhtunud, aga ehk teie kukkusite korra või paar.

Uus ajajärk minu pealael. Kui kogu lapsepõlve olin ma "lokilammas" ja muud sellised asjad, siis mõni aeg tagasi lasin ma juustel vabalt kasvada ja saavutasin oleku, mida paljud nimetavad afro soenguks. Siis olin ma "afroga tüüp" ja nüüd kui ma otsustasin patsi kasuks nimetas mu ema mind "vabameelseks", kuigi see on vist kooskõlas mu maailmavaadete ja seksuaalsusega. Aga jah, mulle endale õudselt meeldib mu uus soeng. Kui teile ka meeldib, andke teada ja kui ei meeldi, ära vaata minu poole. Kui ma endast juba räägin, räägin natuke oma blogist ka. Küsisin teilt ideid, millest blogida ja ma sain täpselt 0 ideed, ei rohkem ega vähem. Tublid olete või midagi. Või noh, üks tüdruk pakkus, et ma kirjutaks kui ilus ja tore ta on. Jah, ta on ilus, aga toredus on viimasel ajal natuke vaieldav olnud.

Täna viimase mõttena kaitseks ma islami usu valinud isikuid. Teate küll Allah ja teised poisid. Ilmselt olete näinud, mida ISIS Mosuli linna mingis muuseumis(?) tegi. See, et nad haamritega seal möllasid. Mina olen seda enam kui neljal korral näinud ja ma ei jälgi otseselt mingeid uudiseid. Jah, see ei ole normaalne. Aga neid on ~30 000 ja islamiusulised ei võta neid isegi enam omaks. Islamiusulisi on ~1 400 000 000. Kui te teete kiired arvutustehted, siis saate teada, et see on äärmiselt väike osa. Enamus neist on lihtsalt kummalised ehk ei söö notsu liha. Iga kord, kui ma olen kuulanud kedagi, kes on käinud riikides, kus valitsev usk on islam, siis on öeldud, et kuigi on kummalisi sitapäid, siis on suurem hulk neid, kes on nagu meie, normaalsed inimesed. Nii et jah. Ärge vihake natsionaalsotsialiste, sest Hitleril oli suurusehullustus, ärge vihake kommuniste, sest Stalini plaan ei läinud väga hästi läbi. Ärge vihake islami usku, sest kuskil on trobikond sitapäid, kes midagi katki tegid.

Lõpumärkmed:
Kui sa tahad, et ma millestki räägiks, kirjuta. Kui sa tahad minu ajakohast arvamust millestki, küsi. Kui sa tahad ükskõik, mida teada, küsi. Kui sa tahad mu juukseid puudutada, hoiata.
Armastus on kummaline asi, aga kunagi pean mina ka sellega silmitsi seisma. Nii kaua aga loodan, et ma ei pea haiget saama.
Aga teile nagu alati:
Naudi elu, sest kuskil on keegi, kes sind armastab, aga ta ei julge/taha/oska seda sulle öelda.

Järgmise korrani
Janus Pinka 26. veebruar 2015

Sissekanne nr. 210

Päevad 569-572
Iga päev avastad enda kohta uusi asju ehk enam ei ole teismeline..

Hey. Mul on täna sünnipäev. Jah, ma olen enamvähem edukalt 20 aastat elus püsinud. Noh, mulle on kiviga pähe visatud, katusega näkku löödud, ma olen väikestes kogustes elektrit saanud, ma olen korduvalt pea ees vastu maad kukkunud ja palju palju muud, aga ma olen ikkagi elus. Hea seegi ju.

Päevamõtted:
"Ütle alkole ei 2015" ehk vähemalt 360 kainet päeva. Üldjoontes on see projekt vägagi edukas. Olen juba ~50 päeva täiesti kaine olnud. Ühe erandiga, sest alles paar päeva tagasi avastasin ma, et mu suuloputusvedeliku koostisosad on aqua, alcohol ja muud ained. Nii et põhimõtteliselt olen ma iga päev hommikul ja õhtul oma projekti rikkunud. Nii et ma otsustasin, et ma teen sellest ainsa erandi. Olgem ausad, see on kasulik asi, mida tarvitada, ma ei neela seda alla ja ma ei kasuta seda samal eesmärgil kui ma vanasti alkoholi kasutasin. Nii et jah, otsustasin aus olla, aga ma jään oma seisukohale, et projekt jätkub ja ma ei kavatse enam kui viiel korral aastas alkoholi tarvitada.

Kuskil on üks inimene, kellega "meie suhtlus lõppes piisavas mõlemapoolses pahameeles" ja siis ma jõudsin järeldusele, et neid inimesi, kellele ma olen haiget teinud ja siis nad kõrvale heitnud, on liiga palju. Sest oma enesekeskses olekus ei mõista ma sageli, et ma seda teen. Suure osa inimesi ma olen kõrvale heitnud, sest nad on muutunud või osutunud kellekski, keda ma ei oodanud. Vahel on sellised inimesed, kes internetis on vaimukad, sõbralikud ja lahedad ja siis kui sa nendega päriselus kokku saad, siis on nad ikka internetis. Siis on veel inimesed, kes armuvad või on just suhtesse astunud. Nad ausalt ei meeldi mulle, sest nad muutuvad. Sa võid ju öelda, et meie vahel ei muutu midagi ja sa oled see sama inimene, aga see ei ole nii. Su ellusuhtumine muutub, su jututeemad muutuvad ja kuna ma ei vaata mitte kedagi tema välimuse järgi vaid inimeste moodustub minu jaoks tema sõnadest, tegudest ja umbmäärasest siluetist, siis jah, kui su välimus ei muutu, mis sageli muutub, sest millegi pärast on inimestel vajadus oma "kallima" jaoks parem olla, kui nad tegelikult on, siis ikkagi minu visioon sinust on uus. Aga see selleks. Siis on veel hulk inimesi, kellega lõppes suhtlus justkui niisama ilma mingi põhjusteta. Lihtsalt üks päev me enam ei kirjutanud teineteisele.

Ja see on halb, sest mitmel korral olen ma kuulnud väidet, et kedagi häirib, kui keegi nendega vestlust alustab. Ja siis mina oma madala enesehinnanguga kardan, et kuskil on keegi, kes on seda minu kohta öelnud ja sel põhjusel ei julge ma vestlusi alustada. Ma olen nõus neis osalema, aga mitte neid alustama. Muidugi tulevad siinkohal osad inimesed "geniaalse" mõtteavaldusega, et mehed peaksid olema need, kes vestlust alustavad. Aga ma olen ekstreemne feminist. Ma arvan, et naistel on sama suur õigus minuga vestlust alustada, kui minul nendega. Ja noh, ega mehed ka mulle just väga ohtralt ei kirjuta. Nad võiksid ja selle loogika kohaselt peaksid, aga seda ei juhtu nii tihti, kui teise sugupoolega. Nii et jah, ilmselt selletõttu ongi minu rõõmuks vahepeal lugeda vastuseid: "oi, sa kirjutasid mulle esimesena". Nii et jah, sorri, et ma ei usu, et mees peab olema iga vestluse algus ja kui sa ei taha minuga suhelda, siis on see ju veelgi lihtsam. Ära alusta minuga vestlust iialgi.

Sünnipäev.. Noh jah. Millegi pärast on see sageli see päev aastas, kui sa saad ilma otsese põhjuseta magusaid asju ja raha ehk kaks asja, mida väidetavalt kogu ühiskond tahtma peaks. Aga siis olen mina. Räägime enne magusatest asjadest nagu koogid, kommid, šokolaadid ja krõpsud. Mul on praegu neid igal pool. Laual, riiulis, voodis, külmkapis ja kus kõikjal veel, aga mina tahan millegi pärast hoopis pigem porgandeid, kapsast ja sülti. Tahan lihtsat elu, kus saan lihtsalt olla ja rõõmus olla. Ja siis raha. Ma jõudsin järeldusele, et ma ei taha raha. Mul ei ole otseselt raha vastu midagi, ma tahan alati piisavalt raha, et ära elada, aga mulle ei meeldi kui mul on seda üleliigselt. Mäletate ma kunagi rääkisin Diogenesest, see mees, kes elas tünnis. Ma ausalt oleks pigem tema, kui keegi rikas. Põhjus on äärmiselt lihtne. Ma tean liiga palju inimesi, kes tahaksid minult raha. Ja ma ilmselt annaks, sest ma ei ole sellistes asjades osav. Ma küll saaks ilmselt alati mingit kasu sellest, aga ma ei taha teistele meeldida, sest mul on midagi. Ma tahan meeldida, sest ma olen midagi. Nii et jah, ma tahan olla eriline ja rõõmus ja ma tahan midagi ootamatut ja head, aga tänapäeva ühiskonnas on originaalsus haruldus. Aga ma siiski tänan kõiki, kes mind meeles pidasid ja eriti neid, kes mulle midagi enamat andsid kui kolm sõna fb seinal.

Käisin siis sõpradega sõbrapäeva tähistamas. Ja muuseas olin seal kaine, vähemalt kainem kui teised. Ja kuna mingi aeg ei olnud midagi targemat teha, siis tegin ühele neiule kaks kaarditrikki ja kuna ma olen imelik ja uhke, sest need tulid ootamatult hästi välja, siis räägin neist teile. Esimene trikk oli lihtne ja selle nägi ta läbi. Ma segasin kaardid ja palusin tal suvalise kaardi valida, meelde jätta ja pakki tagasi panna. Siis võtsin ma sealt kohast paki pooleks ja jätsin selle kaardi pealmiseks. Käsi on kiirem kui purjus inimese silm, nii et see ei olnud just kõige raskem tegu. Siis kasutasin ma väikest illusiooni nagu tõmbaks ma maagia abil tema kaardi paki keskelt paki peale ja keerasin pealmise kaardi ümber. See ei olnud raske. Ja siis tuli teine trikk. Mu maagia tipphetk. Ma otsustasin natuke julgem olla ja noh julge hundi rind sai rasvasemaks. Ma lasin tal paki segada. Ma lasin temal suvalise kaardi valida. Ma lasin tal seda igaks juhuks kellelegi teisele näidata ja seal tuligi kogu triki õnn välja. Ta kallutas seda kaarti kogemata liiga palju ja ka mina nägin, mis kaardiga oli tegemist. See oli ainus kaart, mida on pakis enam kui üks, Jokker. See andis mulle meeletu koguse julgust. Ma lasin tal kaardi tagasi pakki panna. Ma lasin temal paki segada. Ja siis ma veensin teda, et mul ei ole võimalust teada, mis tema kaart on ja kus see on. Kasutasin lihtsaid ja korduvaid küsimusi nagu sa nõustud, et sa segasid paki ja valisid kaardi ja ma ei tea, mis see on. Ja siis kuna ma ei saanud seda pealmise kaardi trikki teha, otsustasin, et keeran kaardi näod ülespoole ja ma ei suuda seda tunnet kirjeldada. Kõige alumine kaart oli jokker. Pakk oli kogu aeg tema nähtavuses olnud. Ma ei tohtinuks teada, mis kaardi ta valis. Ma ei oleks saanud seda kaarti sinna panna. Aga seal ta oli. See oli võrratu. Ja nii ma sooritasin enda osavaima triki, kasutades vaid alkoholi, enese kainust ja roppu kanti õnne. Mu maagia tipphetk.

Mina ja Eesti. Sündisin siin riigis, õppisin ära selle keele ja suure osa selle kultuurist. Ometi on meid vaid natuke üle miljoni ja teisi on üle 7 miljardi. Ometi on meie valduses vaid ~45 227 (~42 388 kui me vett ei arvesta) ruutkilomeetrit ja teistel on ~510 027 000 (~148 898 000 kui me vett ei arvesta) ruutkilomeetrit. Ehk ühesõnaga meid on vähe ja meil on maad vähe. Ning selletõttu ei näe ma meid kui maailmariigi juhtivad jõudu. Muidugi uskudes demokraatia võimalikkusse, peaks me saama umbes ühe hääle igast kümnest tuhandest ja ehk mingi vähemuskaitse ehk, et meid ei tallataks põrmu. Siinkohal palun ma kõigi tähelepanu. Ma ei sunni teid loobuma kolmest koduvärvist, rukkilillest, suitsupääsukesest ega hümnist. Ma võtaks neilt vaid ära rahvusetunnuse. Nad oma olemuselt ei ole ju kuidagi rahvuslikud. Nad on sest me otsustasime nii ja me võime ka teisiti otsustada. Ma ei käsi teil ju neid ka homme rahvusstaatusest ära võtta. Ma ei looda isegi, et minu eluajal maailmariik sünnib, aga ma loodan, et kunagi see on ja selle algus võiks alata kui ma veel elus olen. Ma tahan vaid rahu, rõõmu ja ilusaid asju.

Istusin siis öösel ühe neiuga Piiri pargis kollase pingi peal ja hoidsin ta pead üleval, et ta kapuuts ei saaks ära kukkuda. Mina vaatasin teda ja tema vaatas tähti. Mina oleksin ka tähti vaadanud, aga sel ööl oli 100% pilvisus ehk mina küll ei leidnud kohta, kus ei olnud pilvi. Ja siis ma ütlesin talle, et kui tahab, siis me võime kunagi, kui soojem on, ka tähti vaadata. Ja sel hetkel kui ma olin selle välja öelnud, jäin ma mõtlema. See on samal ajal nii tõene ja nii väär lause. See on tõene, sest ma oleks ilmselt alati nõus temaga ja ilmselt suure tõenäosusega päris tihti ka ükskõik kelle teisega tähti vaatama minna, aga ma kardan, et mul läheb selleks vaja alkoholi. Mitte palju, aga pudel siidrit või paar. Võibolla saaks ka ilma hakkama, aga eks see suvi tuleb üldse kummaline, kui ma juua ei kavatse, sest millegi pärast on nii, et minu generatsioon käib suurel määral õhtuti koos vaid joomas.

Ma tahaks teile veel midagi öelda. Aga ma ei oska. Liiga sageli on minu arust liiga raske viimast mõtet kirjutada. Ma ei taha täna kedagi kaitsta, sest ma tunnen end üpris halvasti. Mitte et te midagi teha saaks, aga lihtsalt vahel on elu ilus ja tore ja täis sooje tundeid ja siis kui on tavaline, siis tundub iga väike asi nagu maailma suurima katastroof. Aga ma ei tea, ma ehk vabandan. Vabandan kõigi ees, kellele ma olen kogemata või vähem kogemata haiget teinud. Ma tõesti tahaks olla hea inimene. Hea ja armastusväärne. Tegelikult tahtsin oma blogi 15. veebruar avalikustada, aga siis tuli mõttejoas paus ja see venis, nii et täna on juba homme.

Lõpumärkmed:
Vahepeal on vaja hästi vähe, et olla hästi õnnelik. Vahel on vaja hästi palju, et olla natuke õnnelik.
Ma ei jäänudki teismelisena rasedaks. Hea seegi.
Aga teile nagu alati:
Naudi elu, sest muidu ma ütlen: "Naerata!"

Järgmise korrani
Janus Pinka 15. veebruar 2015

Sissekanne nr. 209

Päevad 564-568
Viimased päevad teismeline ehk peaks suureks kasvama..

Hey. Laupäev, pühapäev, esmaspäev, teisipäev, kolmapäev. Olen ühikas ja ma mõtlesin, et kuna ma reedel ilmselt ei saa blogida, siis blogin täna. Kuskil on üks inimene, kellega ma ei ole kuid suhelnud. Või noh, sellised inimesi on roppu kanti, rõvedalt palju lihtsalt, julgen öelda, et sadu. Aga üks neist kirjutas mulle aski. Vahepeal tundubki, et teid saab minu blogile tagasisidet andma, kui ma ei blogi. Aga jah, käisin laupäeval õe juures ja ta ütles, et ta ei oska tagasisidet anda. Jah.. See ei ole esimene kord, kui ma seda väidet kuulnud olen. Nii et oma esimese mõttena täna selgitan teile, miks ma seda väidet enam iialgi kuulda ei taha.

Päevamõtted:
Ma ei eelda, et kui ma tagasisidet küsin, et te annate mulle 8-leheküljelise detailse vastuse iga tähe, punkti ja kirjavea suhtes. Tagasiside võib olla ülimalt lihtne. Toon kiire näite. Sa võid öelda "See on parim blogi ever, ära muuda midagi." või siis "See on ülimalt lahe blogi, aga ma arvan, et sa peaks muutma _____" või siis halvemal juhul "Sul on nõme blogi, aga kuna ma ise olen nõme ja igav inimene, kelle arvamus midagi ei muuda, siis ma ei halvusta ilma ideedeta, kuidas paremaks muuta." Ja kui te ei oska midagi blogi kohta öelda, siis on veel alternatiive: "Ma toetan su seksuaalsust ja ma luban, et ma enam ei maini enam kunagi, et sa abiseksuaalne oled, sest see ei puuduta mind." või "Minu arust oled sa imelik ja peaks enda juures muutma ______" või siis "Minu arvamus ____(midagi, millest ma blogis rääkisin) on ____." või siis "Tsau, mis teed, pole ammu rääkinud, võiks teha midagi." Nii et jah, ehk proovime ja anname mulle tagasisidet. See ei ole nii raske.

Aga siinkohal meenub üks armas idee? Põhimõtteliselt on siis vana mees ja tema naine. Ja naine ütleb, siis iga päev mehele, et ta armastab teda. Ja ükski päev mees ei ütle seda vastu. Lõpuks võtab siis uudishimu naise üle võimust ja ta küsib mehelt, et miks ta midagi kunagi vastu ei ütle. Mees naeratab ja ütleb: "Ma kunagi ütlesin, et ma armastan sind ja kui midagi muutub, eks ma annan teada." Awww, aga minu blogi kohta see ei käi. Ma ei eelda, et te iga kord tagasisidet annate, see oleks liiga palju palutud. Aga noh, kord iga natukese aja jooksul oleks tore.

Jah. Pühapäev. Järgmine pühapäev. 15. veebruar 2015. Kell 9:55 hommikul, enamvähem täpselt. Jah, just siis lõppeb mu teismelisepõli ja algab uus faas minu elus. Paljud on öelnud, et need on parimad aastad inimese elus. Tuletan siinkohal meelde, et ma olen aseksuaalne, karsklane ja laisk ehk ma ei näe väga suuri muutusi minu elus. Muidugi loodan selle 10 aasta jooksul leida mõne inimese kellega leivad ühte kappi panna. Okei, see ei ole õige väide, sest praegu on mul 3 inimesega leib samas kapis. Aga noh, saate küll aru. Keegi, keda teistest vähem vihata. Aga noh, ka selle kiire asjaga on natuke aega. Oma peamise õppetöö peaks selle 10 aasta jooksul lõpetama ja see on ilmselt suur muutus. Võibolla peaks seda aega kulutama, et leidma oma erilise asja, sest igavesti imelik olla on ka imelik. Ah jaa, tahaks siinkohal tänada peamiselt oma vanemaid, sest tänu nende toetusele, nii materiaalselt kui muul moel, on mul õnnestunud 20 aastat elus püsida. Noh, arvestades, et ma olen valge mees Põhja-Euroopas, kellel ei ole suuri majanduslikke probleeme, siis noh ütleme, et mul on olnud natuke eeliseid võrreldes ehk mõne teise 20-aastase maailmakodanikuga.

Mu vaheaeg sai lõpuks otsa. Ja algas kool. Kui aus olla, siis on tagasi normaalselt funktsioneerivaks ühiskonna liikmeks väga raske saada. Peamiselt on segajaks vist asjaolu, et ma lebotasin 3 nädalat voodis ja nüüd pean iga päev liikuma ja asju tegema. Pean toituma ja üldiselt elus püsima. Tänagi oleks auto alla jäänud. Kaks korda lausa. Nii kooli kõndides kui sealt tagasi kõndides. Mõlemal korral ületasin teed kohas, kus ametlikult ülekäiku vist ei ole, aga noh, ma olen liiga laisk, et ohutu olla. Ja siis nii ongi. Avastasin ühe asja kooliga seoses. Nimelt ma ei ole ikka veel ära harjunud asjaoluga, et mu koolikaaslased on normaalsed inimesed. Iga kord, kui nad kasvõi imepisikese killu sümpaatiat, empaatiat või viisakust ilmutavad, olen ma šokeeritud ja ei usu seda esmapilgul. Võibolla see ongi normaalne ja mina olen imelik, kes teab. Ühikaelust rääkides, mu toakaaslane pani eile õhtul klapid pähe, et ma saaks vaikuses magada ja ma nägin teda lõpuks õppimas.. See on nii imelik ja armas. Võiks öelda, et "Meil on siin suured muutused toimunud."

Ah jaa. Natsid ja kommud on ikka hinge lähedal. Võibolla on see mingi alateadlik üritus tõestada, et mina pole nii halb ja teen seda läbi selle, et tõestan, et teised ei ole halvad. Ilmselt on see interneti generatsiooni probleem, et meie tähelepanu kestab 7 sekundit või 140 tähemärki. Ja noh, mingil määral on see ka internetikangelaste ja ajalooõpetajate süü. Sest noh, kui keegi, kellele on keegi autoriteedi andnud, midagi ütleb, siis ei ole viisakas selles kahelda ja kui sa hakkad kõiges kahtlema, siis noh, on lõpptulemus üksindus ja pikad valged varrukad. Aga jah, suurema osa oma teadlikust elust olen ma enda arust kasvanud ühiskonnas, kus natsid ja kommud ja moslemid on pahad. Aga kui ma nüüd täiesti aus olen, siis ei ole ükski neist gruppidest minule otseselt kunagi midagi teinud. Või noh, okei, kommud saatsid ka minu suguvõsas inimesi "reisile", aga ma olen selle üle tänulik. Peamiselt sellepärast, et üks asi viis teiseni ja 1995. aasta veebruaris sündisin mina. Ja ilma kommunistliku reisiplaanita on see kaheldav. Samuti on kaheldav see, et kui kõik need mehed poleks mõlemas Ilmasõjas mõlemal rindel surnud, siis oleks ilmselt keegi kellegi teisega abiellunud ja lapsi saanud ja minu võrratut geenikomplekti ei oleks olemas. Aga jah, mitte Natsi-Saksamaa, NSVLi või ISi tegudest ei taha ma rääkida. Ma tahan rääkida natsionaalsotsialismist, kommunismist ja islamiusust.

Kuna keegi mu natsionaalsotsialismi kaitsele eelmises sissekandes vastumeelt ei avalikustanud, siis usun ma, et kõik on selle osas korras. Nii et võtame kommunismi ette. "Kommunism või kommunistlik ühiskonnakorraldus kui teoreetiline sotsiaalne ja majanduslik süsteem on egalitaarse ühiskonna tüüp, kus ei ole eraomandit ega sotsiaalseid klasse, riiki ega perekonda. Kommunismis on kõik varad ja tootmisvahendid ühiskondlikus omandis ja kõik inimesed on võrdsed nii sotsiaalselt kui majanduslikult. Kuulsaim kommunistliku ühiskonna põhimõte on: Igaühelt vastavalt tema võimalustele ja igaühele vastavalt tema vajadustele" - wikipeedia. Ehk jah. Kui me saame üle oma arvamusest, et kõik venelased on sitapead (ka sellega ma ei nõustu, aga ehk jätame selle järgmiseks korraks), siis ehk mõistame, et kommunism idee baasil on pea kõigi meie mõtetest läbi käinud. Ühiskond, kus kõik on võrdsed ja selleks, et olla ühiskonnaliige pead sa oma koha välja teenima. Kuid kuna Stalin pani inimsed rongi peale, siis on kõik kommunistid pahad ja what not. Ausalt, ära heiti ideoloogiat, sest keegi võttis selle ja lisas sellele pahasid asju. Ideoloogia ise on hea, teostus halb, oota pigem järgmist katset. Pealegi ei ole ilus kommunismi NSVLiga seostada. Sest wikipeedia sõnul: "Sõnad "kommunism" ja "kommunist" tulid kasutusele Prantsusmaal pärast 1830. aasta revolutsiooni." Viva la revolution ehk minu valgustusolemus mõtleb, keda veel kaitsta. Ilmselt usklikke, aga milliseid, miks ja mille eest.

14. veebruar. Püha Valentini päev. OMG, see on ka ristiusuga seotud püha. Aga enne kui te elevile lähete, siis jah, ka selle püha võttis kristlus üle ja määris sinna lihtsalt oma asja peale. Jah, aga usu ülevõtmised ei ole minu teema praegu. Pigem on see asjaolu, et kogu internet on täis asju 3 sorti asju, mis mulle ei meeldi. Esiteks inimesed, kes halavad enam kui ühel korral, et nad on sellel päeval üksinda. Enamus neist on ülejäänud 364 päeva üksinda. Nii et, nautigu allahinnatud šokolaadi ja kõik saab korda.  Teiseks need, kes postitavad südamekesi, luuletusi, inspireerivaid tekste ja muud sellist peale sunnitud armastuse asja. Kas ülejäänud 364 päeva ei peagi armastama ja hoolima? Siis ei olegi ju see nii raske. 24 tundi suudaks ka mina ilmselt viisakas ja tore ja sõbralik olla. Ja kolmas grupp, kes on kõige hullemad, sest nad on kõige levinumad ja irooniliselt olen ka mina seal grupis. Nimelt need, kes vinguvad esimese kahe grupi olemasolu üle. Nad häirivad mind vaid sellepärast, et liiga sageli on nad ühes neist rühmades ja neid on nii palju. Jube lausa. Aga jah, ka mina olen väga suure tõenäosusega sel päeval vallaline ja paremal juhul mõne sõbraga, nii et armastus lohiseb kaarega mööda. Aga noh, mis ma ikka kritiseerin.. On ju väide, et "ei takista vallid, ei takista kraav...."

Ja viimase mõttena. Räägiks teile sellest, et käisin Tallinnas muusikali "Savisaar" vaatamas. Võiks öelda, et see on omamoodi kultuurielamus, aga mina ei soovita seda. Esiteks minu poliitilised teadmised olid liiga väikesed, et suurest osast naljadest aru saada. Lisaks olin ma kohutavalt unine. Aga ei, see oli omamoodi meeldiv kogemus. Suurema osa päevast veetsin siis Inglikesega, aga kuna ta umbes iga 17,6 sekundi tagant ütles, et ära sellest blogi ja ära sellest ka blogi ja mida kõike veel, siis ma ei  teagi, mida teile öelda. Äkki ei peagi midagi ütlema, äkki jäävad lihtsalt need kõige üleval olevad sõnad. Kuigi üks häiriv asi oli, sest ma olen oma blogi ja mu ideoloogiad on siin ja ta teab vist kõike detailselt ja see oli vahel liiga kummaline. Aga ikkagi oli tore. Aga jah. Üks kummaline asi oli. Nimelt, mu õde küsis, kas minu ja Inglikese vahel on midagi ja siis ta tegi teadmata arvu pilte (tähendab mina ei tea, kui palju neid on) ning saatis need mu emale. Kui tagasi koju jõudsin, pidin kuulama ema võrratut teooriat, kuidas minu ja Inglikese kehakeel kuidagi näitab, et meie vahel on suur ja piiramatu armastus ja mida kõike veel. Ja selline käitumine ei meeldi mulle, sest minu arust minevikku vaadates ei ole selline käitumine mitte kordagi hästi lõppenud. Nii et kui see pole palju palutud, siis palun ärge arvake minu armastusseikluste osas mitte midagi. Ma olen ikka veel selles kummalises faasis, kus kõik peale hetkearmumiste tundub piina ja valu tekitava protsessina. Ma tõesti ei ole monogaamne romantik. Pigem nagu Leopold (kuigi mul on suuri kahtlusi, et kõik teist teavad, keda/mida ma mõtlen), aga võibolla mitte nii sõbralik, sest see nõuaks pühendumist.

Lõpumärkmed:
"Your pain was my pleasure, your sorrow my joy
I feel now I've lost you to health and good cheer"
Aga teile nagu alati:
Naudi elu, sest kusagil on ka sinu jaoks kaisukaru või midagi.

Järgmise korrani
Janus Pinka 11. veebruar 2015

Sissekanne nr. 208

Päevad 558-563
Tahtsin teile natuke kirjutada..

Hey, mina siin. Teate küll, mina siin. Ma mõtlesin, et kui ma täna blogin, siis ehk ei pea ma homme ega ülehomme blogima ja siis on kool ehk siis ka ei blogi ja siis ehk saan asja reedeni edasi lükata ja noh, siis vaatab, mis saab.

Päevamõtted:
Alustame viirustõrjega. Ma sain kummaliselt teada, et ka minu arvutis on selline asi, nimelt tahtis see uuendamist. Ja ma kaalun selle maha installimist lihtsalt selleks, et tulevikus seda probleemi vältida. Ma olen nimelt arvamusel, et kui sa tõesti tahad häkkida mu arvutisse, kust isegi mina midagi väga alles hoida ei taha, siis minu viirustõrje ei osutu sulle probleemiks. Hea loogiline kaitse on minu harjumuspärane käitumismaneer imelikke asju mitte allalaadida ja imelikel saitidel mitte surfata. Siin on paslik mainida, et mind jah paeluvad igasugu imelikud asjad, aga üheksal juhul kümnest saan ma neid ohutult jälgida. Aga noh, see selleks, ega ma väga oma arvutist rääkida ei taha, sest ükskõik, mis küsimusi teil selle kohta on, ma ei oska vastata.

Mäletate, kui Andres Mähar seisis Saku Suurhalli katusel ja saatis inimesi persse. See oli/on minu arvates ikka veel üks Eesti kultuurielu suurimaid saavutusi 21. sajandil. Ta saatis seal muuseas persse noored, kes ei mässa, kes ei astu süsteemile vastu ja lasevad endale pähe istuda. Jah, mina olen osa sellest grupist. Olen isegi natuke uhke, sest minu laiskus on suureks abiks minu rahumeelsusele, sest sa ei saa kakelda, kui sa ei viitsi. Aga jah, samas tahaks ka mina natuke mässata. Ma ei mõtle, et ma peaks tõrvikuga Toompeale jooksma või mõnd mošeed rüvetama. Ma tahaks lihtsalt kuidagi rohkem asju tõsiselt võtta. Tahaks olla niivõrd teemas, et kui ma ~50-aastane olen ja seisan sildiga, et avaldada oma arvamust. Võrratu on vaadata neid 'Muricamaa inimesi, kes seisavad nende siltidega. Jah, sageli on nad küll homode vastu või jumalapooldajad, mis ei ole minu vaadetega kooskõlas, aga kõike head ka korraga ei saa.

Rääkides jumalast, usust ja selle puudumisest tänapäeva ühiskonnas. Usk paelub mind paljudel põhjustel, olgu selleks siis masside mõjutamine, uskumine, et on olemas onu pilve peal või lausa mitu ja mida kõike veel. Aga ma tahaks rääkida ateismist. Nagu mõni teist märganud on, siis eesliide a- on minu maailmavaadetes aukohal. See on millegi puudumine. Siinkohal tooks välja võimalikud muud valikud monoteism, polüteism ja viimasel ajal salaja levinud antiteism. See viimane on nagu homofoobsus või rassism. Ma saan neist inimestest isegi aru, toon näite enda näol. Ma olen kohe 20-aastane, sellest enam kui 90% olen ma veetnud ümbruskonnas, kus teist värvi isikud või samasoolised paarid, keda ma tean, saab üles lugeda kahe käe sõrmedel ja noh, ikkagi ainus maakonnakeskus, kus ei ole kirikut ehk usklikke kogudus on ilmselgelt väiksem. Siis veel vajadus olla mehine ja kõik, mis kergeltki homoseksuaalne tuleb maha suruda, võõras nahavärv tekitab lihtsalt kergelt segadust, sest noh, pea kõik inimesed on sinuga sama karva. Ja usust on ka maalitud ebatõene pilt. See tekitabki paljudes arusaama, et homod, värvilised ja usklikud on nõmedad, lollid ja ei tohiks olla ühiskonna täisvõimelised liikmed. Olen vahel harva mõne uskliku inimesega rääkinud. Minu "teaduslik uuring" on tõestanud, et nad on põhimõtteliselt normaalsed, üpris targad ja loogilised inimesed, kui just see usu asi välja jätta. Absoluutselt mitte ükski homoseksuaalne inimene ei ole mulle oma seksuaalsusega raskusi tekitanud, pigem huvi. Ja minu kogemused värviliste inimestega ei ole just kõige laialdasemad, aga noh, ma ei ole ju neid väga kohanud ka. Tulles tagasi ateismi ja antiteismi juurde. Mina olen ateist. Ma ei usu ühegi jumala olemasolusse. Ma küll usun kõrgema jõu olemasolusse, aga jutt käib pigem kaitseinglist või karmast, kes on minu isiklik ja teistest sõltumatu, sest kõik muud asjad on tavaliselt kuidagi teaduslikult seletatavad. Vältimaks väidet, et jumal ja teadus ei ole vastuolulised, siis argument, et jumal tegi nii või naa ei ole minu jaoks usutav, pigem on kõik algusest saati olnud liblikatiivaefekt. Paljud teist on ka ateistid. Aga paljud teist on antiteistid, eitades ise jumala olemasolu ja halvustades neid, kes usuvad. Hakka normaalseks. Ära heidi, et sul nähtamatut kõikvõimast sõpra ei ole.

Rääkides homofoobsusest, rassismist, antiteismist meenub meie kui maailma äärmiselt vastuoluline huvi äärmuste vastu. Näiteks ISIS, femnatsid, EKR ja KKK, miks on meie huviorbiidis peamiselt vaid negatiivsed äärmused. Miks me ei ülista moslemeid, kristlasi ja teisi usklikke, kes elavad rahus ja on sõbralikud teist usku või ilma usuta isikute suhtes? Miks me ei ülista feministe, kes kaitsevad nii meeste kui naiste võrdseid huve näiteks koduvägivalla osas? Okei, EKRi ja KKK kohta ei ole mul midagi head öelda, aga siiski, pean ma mainima, et on tuhandeid inimesi, kes on äärmuslased, aga ei ole negatiivses äärmuses. Ilmselt on põhjus selles, et meedia ei saa nende peale nii palju klikke ja lihtsam on võõrast vihata, kui teda tundma õppida. Aga ma ikkagi loodan, et kunagi saame me parema, sõbralikuma ja positiivset äärmust hindava ühiskonna.

Räägime surmast. Ehk on teist nii mõnigi öelnud või vähemalt mõelnud järgmist mõtet: "Maailmas on liiga palju inimesi, me vajame uut katku või midagi, mis palju inimesi tapaks." Levinud mõtteavaldus tänapäeva ühiskonnas. Aga mul on teile sel juhul soovitus, tapa ennast ära. Jah, tõesti sa ei tee sellega suurt muudatust, aga noh, algus seegi ju. Ei tegelt, ma ei julgusta teid ennast ära tapma, pärast hakkab keegi veel mind kaudselt süüdistama. Asi ei oleks süümepiinades, aga ma kardan, et kui te end massiliselt hukkama hakkate, siis mu lugejaskond hääbub üldse ära. Paljud teist on ka mõelnud, et te tahaks maailma, kus on massiliselt zombesid, sest siis saaks te mingi grupi inimestega ringi tšillida ja nii lahe oleks head-shote ja muud cräppi teha. Esiteks, ma olen enam kui kindel, et teil puuduvad oskused ja varustus väljaspool funktsioneerivad linnamaastikku enam kui kuu aega elus püsida. Lisaks, kust me need zombied saame? Meie ise saame zombiedeks. Ma olen enam kui kindel, et suurem osa minu sõpruskonnast oleks 100% kindlusega ajusid otsivad ajudeta olendid. Jah, nii et mõlemal make-belief juhul (katk ja zombied) on meie olukord nukker, sest mina küll ei ole valmis kummakski olukorraks. Kas sina oled?

Ehk märkasite, et ma ei maininud eelmises lõigus sellist rahvaarvuvähendavat tegurit nagu selleks on sõda. Miks? Sest ma ei karda sõda. Ma olen leplik inimene, ma olen nõus üle võtma uue kultuuri, keele ja muu säärase, eeldusel, et mu elukvaliteet sellest väga ei muutu. Aga noh, meie kummalise maailmakultuuri juures on sõda justkui eelduslik. Juba väga kaua aega ei ole olnud isegi ühte sekundit, kus keegi ei oleks omavahel sõjas. Kuulsin hiljuti, et Ukraina viis oma sõja üle uuele tasemele. Palgaarmee põhimõte. Aga mitte nii, et igal juhul saad kindlat palka vaid hoopis asjaolu, et oma tegude eest saab raha. Näiteks sõduri tapmise eest X hulk raha, raketiheitja kõrvaldamise eest Y hulk raha ja lennuki alla kukutamise eest Z hulk raha. Meenutab juba paremat arvutimängu, kus kõige pealt oled lvl1 noob ja paremal juhul, saad oma hukkamise kätte ja siis saad raha, ostad uhkema relva ja nii edasi kuni oled lvl99 warlock ja domineerid sõjavälja. Suhteliselt free to play, pay to win olukord ehk rikastel on jällegi eelis, aga noh, öelge üks päris elu olukord, kus rikastel ei ole eelis olukord. Öeldakse, et õnne ja armastust ja muud sellist ei saa osta, aga samas raha olemasolu on sageli nende leidmist kergendanud. Aga kõik see sõda pani mind mõtlema.

Siin on minu suur plaan. Me hakkame sõduritele ropult maksma, lihtsalt selleks, et nad oleks nõus sõdima. Me paneme neile külge kõik GPSid, kaamerad ja muud asjad ja siis laseme nad sõjatsooni laiali. Ja siis saavad rikkad ja sadistlikud inimesed neile lisavarustust, abi, infot, õhurünnakuid vastaste tugipunktidele, uute sõjatsoonide avamist või vanade sulgemist või kes teab, mida oma lemmiksõdurile osta. Ning seda mõlemal rindel. Me anname vastastele sama tehnoloogia. Umbes nagu näljamängud, aga rohkemate inimestega ja päriselus. Muidugi tekivad probleemid nagu PTSD ja laibad. Aga noh, mäletate, te ju tahtsite, et oleks vähem inimesi ja noh PTSD tekib ka paljudel muudel põhjustel, nii et rahu. Muidugi tuleks võtta rikastelt rohkem raha, kui nende soovitud teenuse sooritamiseks kuluks. Siis tuleks see tasulisele telekanalile panna ja lasta rahval telefonihääletuse teel mingeid otsuseid langetada. Ma tean, et see tundub esmapilgul kohutav ja julm, aga mõelge positiivsete asjade peale. Sõdurite ja sõjatsoonis olevate tsiviilisikute surm vähendab rahvaarvu tohutult, raharinglus sõdurite abistamise ja olukorra kajastamise arvelt parandaks maailma majandusolukorda, inimeste elus oleks adrenaliini ja meelelahutust. Ühesõnaga, kas te oleks nõus olukorraga, mis ju "parandaks" maailma?

Viimaseks mõttena tahaks ma kaitsta natse. Mainin igaks juhuks, et ma ei ole ja hakka olema natsionaalsotsialist, sest mingi kindla rahvuse ülistamine teeb maailmariigi võimalikkuse natuke raskeks. "Natsionaalsotsialism ehk rahvussotsialism on poliitiline ja majanduslik ideoloogia ja filosoofia, milles on ühendatud rahvuslust ja sotsialismi." - Wikipeedia natsionaalsotsialismi kohta; "Majandus tuli nende arvates allutada kogu ühiskonna huvidele. Suurt hulka sotsialistlikke õpetusi võib jagada kaheks: * revolutsioonilised voolud, mis taotlesid revolutsioonilisel teel õiglase ühiskonna rajamist; * reformistlikud voolud, mis panid pearõhu tööliste olukorra parandamisele kapitalismi tingimustes ja nihutasid sotsialistliku ühiskonna rajamise kaugemasse tulevikku." - Wikipeedia sotsialismi kohta. Siinkohal tõesti tunnistan, et eelmise sajandi keskpaiga eel Saksamaal natsionaalsotsialismi "käest minemine", mis põhjustas tuhandete surma ja/või ebainimliku ja/või ebaeetilise käitumise ohvriks langemise, ei ole minu kaitse all ega kaitse eesmärgiks. Ma kaitseks pigem neonatse. Mitte kõiki, sest neonatsid on suurelt määralt ettekäändeks, et olla rassist, antiteist ja/või lihtsalt sitapea. Tahaks lihtsalt kaitsta neid natsionaalsotsialiste, kes on head inimesed. Sest paratamatult tekib minul küsimus, kuhu ma peaks tõmbama joone hea ja ülistatava patrioodi ning surmaväärt rõveda natsi vahele?

Lõpumärkmed:
Mul on tunne, et ma olen jõudnud oma enda valgustusajastusse. Eks näeb, mis saab, kui ma armastan kõiki, olenemata, kas nende ülistuslauseks on Issand elagu, Allahu akbar, Hallelujah, heil Führer või kes teab mis, sest tegelikult on neil kõigil sama sisu.
Aga teile nagu alati:
Naudi elu, sest ehk leiad ka sina oma südames ruumi ja aega, et küsida, kas hea on alati hea ja paha alati paha või ei olegi maailm must-valge.

Järgmise korrani
Janus Pinka 6. veebruar 2015