Kana, uni, banaan, õunad, pizza, sina ehk kahesilbilised armastused..
Hey, mina siinpool. On neljapäeva õhtu, uneni on tibake aega ja mulle meenus, et ma ei ole teile kirjutanud. Ja noh, seda heaks teha on väga lihtne. Nimelt, lihtsalt kirjutan hunniku peaaegu seoses sõnu ja panen pildi lõppu ja ütlen midagi kummalist lõpus.
Päevamõtted:
Alustan ühe kummalise luuletusreeglikoguga blogimisest. Seal olid mingid 5 blogimise reeglit ja noh olgem ausad, mulle see ei meeldinud. Aga ma ei postita seda siia, kui sa tahad seda luuletust, siis kirjuta mulle. Kommenteerin seda ikkagi natuke, sest ma ei nõustu sellega. Esimene "reegel" on, et kui sa küsid inimestelt, milline su blogi olema peaks, siis ära blogi. Mkm, tagasiside on iga eneseväljenduse tähtis osa. Sest kui sa just eranditult iseendale ei tee midagi, siis miks mitte teha see ka teistele meeldivaks. Teine "reegel": kui sa kirjutada ei oska, siis ära blogi. Mkm, "harjutamine teeb meistriks" on üks hea põhimõte, mille abil mina üles kasvasin ja kui te minu esimesi sissekandeid loete, siis ilmselt näete, et areng on reaalselt võimalik. Vähemalt õppisin sõnu väänama ja salatsema. Kolmas on, et kui su taust ja kiri ei sobi ja sa seda ei muuda, siis ära blogi. Kivi väga minu kapsaaeda. Aga ma olen teile juba öelnud, miks mul selline taust on ja kui sulle ei meeldi, ära loe. Neljas reegel: ära võta suvalist teemat, vaid pigem ära blogi. Ouch, läheb hullemaks. Aga noh, ei. Vahel tulebki suvalised mõtted oma peast ära saada, blogi on selleks hea viis kusjuures. Viimane ehk viies reegel oli tal nii segane ja enesekeskne, et ma ütlen vaid: Käi persse, Brita!
Ma olen pikka aega, ilmselt juba aasta algusest saadik, näinud pea iga öö õudusunenägusid. Mäletan vanasti oli nii, et jäin kuhugi lõksu, ei suutnud joosta või olid kurjad olendid. Nüüd aga on asjalood palju palju hullemad. Need on reaalseselus toimuvad ebaõnnestumised. Olgu selleks, siis kummaline kalli, vale asja ütlemine, mingi muu päriselus toimunud ebaõnnestumine ja mis tahes muu asi. Ma küll ei sure, aga iga kord, kui ma ärkan, tekib mul küsimus, kas see oli meenutus või hoopis lihtsalt võimalik katastroof. Ja erinevalt vanadest unenägudest on need ülimalt reaalsed ja väga erinevad. Pea alati on erinevad inimesed, erinev koht ja erinev katastroof. See muudab nad ettearvamatuteks ja ma ei saa kunagi muud teha, kui lihtsalt kannatada. Ja see ei ole tore. Aga vahel on paremaid unenägusid ikka ka. Näen ilusaid inimesi tegemas häid asju.
"Miks sa siis ei tahtnud minuga koos olla?" ja "Aga sa meeldid mulle endiselt liiga palju.." Kaks kummalist lauset. Mõjuvad raskemalt, kui oodata võiks. Kogu aeg käin ringi ja väidan, et keegi ei armasta mind ja siis tuleb välja, et hoopis mina olen see, kes ei armasta. Või noh, mulle tõesti meeldivad mõned inimesed rohkem kui teised, aga õnneks on nad kõik suhtes, nii et ma saan seda imelihtsa kaitsemehhanismina kasutada. Ma arvan, et üks hea põhjus on ka see, et sa ei saa olla armastatud, kui sa iseend ei armasta. Ja mina ei armasta end. Mul on paremad ja halvemad omadused, aga enesekriitika on ju alati võimsam kui enesearmastus. Aga noh, ehk ongi parem veel mingi teadmata aeg vallaline olla ja loota, et keegi kuskil kunagi armastab mind ja mina armastan mind ja tema ei häiri minu enesearmastust liigselt.
Ah jaa. Kui keegi peaks kunagi täis peaga sult facebooki vahendusel võlga küsima ja te ei anna talle võlga, siis natuke aega hiljem hoiatab ta sind ilmastikuolude eest. "Kld kukekabi, teed on libedad vaata et nosplit lõhki ei kuku aanusepoiss". Kas pole mitte tore? Aga jah, paar päeva hiljem, kui olin ta unfriendinud tuli peaaegu nagu vabanduselaadne asi, aga noh vahel on liiga hilja. Kas pole mitte tore.. Vähemalt nüüd ei ole pikka aega motivatsiooni kellelegi laenu anda, äkki saab mõne hea nõuande või uue tarkusekillu. Kahju kohe, et nüüd pmst kevad käes ja jää on haruldus. See oli iseenesest ju hea hoiatus, minuga ei juhtunud, aga ehk teie kukkusite korra või paar.
Uus ajajärk minu pealael. Kui kogu lapsepõlve olin ma "lokilammas" ja muud sellised asjad, siis mõni aeg tagasi lasin ma juustel vabalt kasvada ja saavutasin oleku, mida paljud nimetavad afro soenguks. Siis olin ma "afroga tüüp" ja nüüd kui ma otsustasin patsi kasuks nimetas mu ema mind "vabameelseks", kuigi see on vist kooskõlas mu maailmavaadete ja seksuaalsusega. Aga jah, mulle endale õudselt meeldib mu uus soeng. Kui teile ka meeldib, andke teada ja kui ei meeldi, ära vaata minu poole. Kui ma endast juba räägin, räägin natuke oma blogist ka. Küsisin teilt ideid, millest blogida ja ma sain täpselt 0 ideed, ei rohkem ega vähem. Tublid olete või midagi. Või noh, üks tüdruk pakkus, et ma kirjutaks kui ilus ja tore ta on. Jah, ta on ilus, aga toredus on viimasel ajal natuke vaieldav olnud.
Täna viimase mõttena kaitseks ma islami usu valinud isikuid. Teate küll Allah ja teised poisid. Ilmselt olete näinud, mida ISIS Mosuli linna mingis muuseumis(?) tegi. See, et nad haamritega seal möllasid. Mina olen seda enam kui neljal korral näinud ja ma ei jälgi otseselt mingeid uudiseid. Jah, see ei ole normaalne. Aga neid on ~30 000 ja islamiusulised ei võta neid isegi enam omaks. Islamiusulisi on ~1 400 000 000. Kui te teete kiired arvutustehted, siis saate teada, et see on äärmiselt väike osa. Enamus neist on lihtsalt kummalised ehk ei söö notsu liha. Iga kord, kui ma olen kuulanud kedagi, kes on käinud riikides, kus valitsev usk on islam, siis on öeldud, et kuigi on kummalisi sitapäid, siis on suurem hulk neid, kes on nagu meie, normaalsed inimesed. Nii et jah. Ärge vihake natsionaalsotsialiste, sest Hitleril oli suurusehullustus, ärge vihake kommuniste, sest Stalini plaan ei läinud väga hästi läbi. Ärge vihake islami usku, sest kuskil on trobikond sitapäid, kes midagi katki tegid.
Lõpumärkmed:
Kui sa tahad, et ma millestki räägiks, kirjuta. Kui sa tahad minu ajakohast arvamust millestki, küsi. Kui sa tahad ükskõik, mida teada, küsi. Kui sa tahad mu juukseid puudutada, hoiata.
Armastus on kummaline asi, aga kunagi pean mina ka sellega silmitsi seisma. Nii kaua aga loodan, et ma ei pea haiget saama.
Aga teile nagu alati:
Naudi elu, sest kuskil on keegi, kes sind armastab, aga ta ei julge/taha/oska seda sulle öelda.
Järgmise korrani
Janus Pinka 26. veebruar 2015
No comments:
Post a Comment