Iga päev avastad enda kohta uusi asju ehk enam ei ole teismeline..
Hey. Mul on täna sünnipäev. Jah, ma olen enamvähem edukalt 20 aastat elus püsinud. Noh, mulle on kiviga pähe visatud, katusega näkku löödud, ma olen väikestes kogustes elektrit saanud, ma olen korduvalt pea ees vastu maad kukkunud ja palju palju muud, aga ma olen ikkagi elus. Hea seegi ju.
Päevamõtted:
"Ütle alkole ei 2015" ehk vähemalt 360 kainet päeva. Üldjoontes on see projekt vägagi edukas. Olen juba ~50 päeva täiesti kaine olnud. Ühe erandiga, sest alles paar päeva tagasi avastasin ma, et mu suuloputusvedeliku koostisosad on aqua, alcohol ja muud ained. Nii et põhimõtteliselt olen ma iga päev hommikul ja õhtul oma projekti rikkunud. Nii et ma otsustasin, et ma teen sellest ainsa erandi. Olgem ausad, see on kasulik asi, mida tarvitada, ma ei neela seda alla ja ma ei kasuta seda samal eesmärgil kui ma vanasti alkoholi kasutasin. Nii et jah, otsustasin aus olla, aga ma jään oma seisukohale, et projekt jätkub ja ma ei kavatse enam kui viiel korral aastas alkoholi tarvitada.
Kuskil on üks inimene, kellega "meie suhtlus lõppes piisavas mõlemapoolses pahameeles" ja siis ma jõudsin järeldusele, et neid inimesi, kellele ma olen haiget teinud ja siis nad kõrvale heitnud, on liiga palju. Sest oma enesekeskses olekus ei mõista ma sageli, et ma seda teen. Suure osa inimesi ma olen kõrvale heitnud, sest nad on muutunud või osutunud kellekski, keda ma ei oodanud. Vahel on sellised inimesed, kes internetis on vaimukad, sõbralikud ja lahedad ja siis kui sa nendega päriselus kokku saad, siis on nad ikka internetis. Siis on veel inimesed, kes armuvad või on just suhtesse astunud. Nad ausalt ei meeldi mulle, sest nad muutuvad. Sa võid ju öelda, et meie vahel ei muutu midagi ja sa oled see sama inimene, aga see ei ole nii. Su ellusuhtumine muutub, su jututeemad muutuvad ja kuna ma ei vaata mitte kedagi tema välimuse järgi vaid inimeste moodustub minu jaoks tema sõnadest, tegudest ja umbmäärasest siluetist, siis jah, kui su välimus ei muutu, mis sageli muutub, sest millegi pärast on inimestel vajadus oma "kallima" jaoks parem olla, kui nad tegelikult on, siis ikkagi minu visioon sinust on uus. Aga see selleks. Siis on veel hulk inimesi, kellega lõppes suhtlus justkui niisama ilma mingi põhjusteta. Lihtsalt üks päev me enam ei kirjutanud teineteisele.
Ja see on halb, sest mitmel korral olen ma kuulnud väidet, et kedagi häirib, kui keegi nendega vestlust alustab. Ja siis mina oma madala enesehinnanguga kardan, et kuskil on keegi, kes on seda minu kohta öelnud ja sel põhjusel ei julge ma vestlusi alustada. Ma olen nõus neis osalema, aga mitte neid alustama. Muidugi tulevad siinkohal osad inimesed "geniaalse" mõtteavaldusega, et mehed peaksid olema need, kes vestlust alustavad. Aga ma olen ekstreemne feminist. Ma arvan, et naistel on sama suur õigus minuga vestlust alustada, kui minul nendega. Ja noh, ega mehed ka mulle just väga ohtralt ei kirjuta. Nad võiksid ja selle loogika kohaselt peaksid, aga seda ei juhtu nii tihti, kui teise sugupoolega. Nii et jah, ilmselt selletõttu ongi minu rõõmuks vahepeal lugeda vastuseid: "oi, sa kirjutasid mulle esimesena". Nii et jah, sorri, et ma ei usu, et mees peab olema iga vestluse algus ja kui sa ei taha minuga suhelda, siis on see ju veelgi lihtsam. Ära alusta minuga vestlust iialgi.
Sünnipäev.. Noh jah. Millegi pärast on see sageli see päev aastas, kui sa saad ilma otsese põhjuseta magusaid asju ja raha ehk kaks asja, mida väidetavalt kogu ühiskond tahtma peaks. Aga siis olen mina. Räägime enne magusatest asjadest nagu koogid, kommid, šokolaadid ja krõpsud. Mul on praegu neid igal pool. Laual, riiulis, voodis, külmkapis ja kus kõikjal veel, aga mina tahan millegi pärast hoopis pigem porgandeid, kapsast ja sülti. Tahan lihtsat elu, kus saan lihtsalt olla ja rõõmus olla. Ja siis raha. Ma jõudsin järeldusele, et ma ei taha raha. Mul ei ole otseselt raha vastu midagi, ma tahan alati piisavalt raha, et ära elada, aga mulle ei meeldi kui mul on seda üleliigselt. Mäletate ma kunagi rääkisin Diogenesest, see mees, kes elas tünnis. Ma ausalt oleks pigem tema, kui keegi rikas. Põhjus on äärmiselt lihtne. Ma tean liiga palju inimesi, kes tahaksid minult raha. Ja ma ilmselt annaks, sest ma ei ole sellistes asjades osav. Ma küll saaks ilmselt alati mingit kasu sellest, aga ma ei taha teistele meeldida, sest mul on midagi. Ma tahan meeldida, sest ma olen midagi. Nii et jah, ma tahan olla eriline ja rõõmus ja ma tahan midagi ootamatut ja head, aga tänapäeva ühiskonnas on originaalsus haruldus. Aga ma siiski tänan kõiki, kes mind meeles pidasid ja eriti neid, kes mulle midagi enamat andsid kui kolm sõna fb seinal.
Käisin siis sõpradega sõbrapäeva tähistamas. Ja muuseas olin seal kaine, vähemalt kainem kui teised. Ja kuna mingi aeg ei olnud midagi targemat teha, siis tegin ühele neiule kaks kaarditrikki ja kuna ma olen imelik ja uhke, sest need tulid ootamatult hästi välja, siis räägin neist teile. Esimene trikk oli lihtne ja selle nägi ta läbi. Ma segasin kaardid ja palusin tal suvalise kaardi valida, meelde jätta ja pakki tagasi panna. Siis võtsin ma sealt kohast paki pooleks ja jätsin selle kaardi pealmiseks. Käsi on kiirem kui purjus inimese silm, nii et see ei olnud just kõige raskem tegu. Siis kasutasin ma väikest illusiooni nagu tõmbaks ma maagia abil tema kaardi paki keskelt paki peale ja keerasin pealmise kaardi ümber. See ei olnud raske. Ja siis tuli teine trikk. Mu maagia tipphetk. Ma otsustasin natuke julgem olla ja noh julge hundi rind sai rasvasemaks. Ma lasin tal paki segada. Ma lasin temal suvalise kaardi valida. Ma lasin tal seda igaks juhuks kellelegi teisele näidata ja seal tuligi kogu triki õnn välja. Ta kallutas seda kaarti kogemata liiga palju ja ka mina nägin, mis kaardiga oli tegemist. See oli ainus kaart, mida on pakis enam kui üks, Jokker. See andis mulle meeletu koguse julgust. Ma lasin tal kaardi tagasi pakki panna. Ma lasin temal paki segada. Ja siis ma veensin teda, et mul ei ole võimalust teada, mis tema kaart on ja kus see on. Kasutasin lihtsaid ja korduvaid küsimusi nagu sa nõustud, et sa segasid paki ja valisid kaardi ja ma ei tea, mis see on. Ja siis kuna ma ei saanud seda pealmise kaardi trikki teha, otsustasin, et keeran kaardi näod ülespoole ja ma ei suuda seda tunnet kirjeldada. Kõige alumine kaart oli jokker. Pakk oli kogu aeg tema nähtavuses olnud. Ma ei tohtinuks teada, mis kaardi ta valis. Ma ei oleks saanud seda kaarti sinna panna. Aga seal ta oli. See oli võrratu. Ja nii ma sooritasin enda osavaima triki, kasutades vaid alkoholi, enese kainust ja roppu kanti õnne. Mu maagia tipphetk.
Mina ja Eesti. Sündisin siin riigis, õppisin ära selle keele ja suure osa selle kultuurist. Ometi on meid vaid natuke üle miljoni ja teisi on üle 7 miljardi. Ometi on meie valduses vaid ~45 227 (~42 388 kui me vett ei arvesta) ruutkilomeetrit ja teistel on ~510 027 000 (~148 898 000 kui me vett ei arvesta) ruutkilomeetrit. Ehk ühesõnaga meid on vähe ja meil on maad vähe. Ning selletõttu ei näe ma meid kui maailmariigi juhtivad jõudu. Muidugi uskudes demokraatia võimalikkusse, peaks me saama umbes ühe hääle igast kümnest tuhandest ja ehk mingi vähemuskaitse ehk, et meid ei tallataks põrmu. Siinkohal palun ma kõigi tähelepanu. Ma ei sunni teid loobuma kolmest koduvärvist, rukkilillest, suitsupääsukesest ega hümnist. Ma võtaks neilt vaid ära rahvusetunnuse. Nad oma olemuselt ei ole ju kuidagi rahvuslikud. Nad on sest me otsustasime nii ja me võime ka teisiti otsustada. Ma ei käsi teil ju neid ka homme rahvusstaatusest ära võtta. Ma ei looda isegi, et minu eluajal maailmariik sünnib, aga ma loodan, et kunagi see on ja selle algus võiks alata kui ma veel elus olen. Ma tahan vaid rahu, rõõmu ja ilusaid asju.
Istusin siis öösel ühe neiuga Piiri pargis kollase pingi peal ja hoidsin ta pead üleval, et ta kapuuts ei saaks ära kukkuda. Mina vaatasin teda ja tema vaatas tähti. Mina oleksin ka tähti vaadanud, aga sel ööl oli 100% pilvisus ehk mina küll ei leidnud kohta, kus ei olnud pilvi. Ja siis ma ütlesin talle, et kui tahab, siis me võime kunagi, kui soojem on, ka tähti vaadata. Ja sel hetkel kui ma olin selle välja öelnud, jäin ma mõtlema. See on samal ajal nii tõene ja nii väär lause. See on tõene, sest ma oleks ilmselt alati nõus temaga ja ilmselt suure tõenäosusega päris tihti ka ükskõik kelle teisega tähti vaatama minna, aga ma kardan, et mul läheb selleks vaja alkoholi. Mitte palju, aga pudel siidrit või paar. Võibolla saaks ka ilma hakkama, aga eks see suvi tuleb üldse kummaline, kui ma juua ei kavatse, sest millegi pärast on nii, et minu generatsioon käib suurel määral õhtuti koos vaid joomas.
Ma tahaks teile veel midagi öelda. Aga ma ei oska. Liiga sageli on minu arust liiga raske viimast mõtet kirjutada. Ma ei taha täna kedagi kaitsta, sest ma tunnen end üpris halvasti. Mitte et te midagi teha saaks, aga lihtsalt vahel on elu ilus ja tore ja täis sooje tundeid ja siis kui on tavaline, siis tundub iga väike asi nagu maailma suurima katastroof. Aga ma ei tea, ma ehk vabandan. Vabandan kõigi ees, kellele ma olen kogemata või vähem kogemata haiget teinud. Ma tõesti tahaks olla hea inimene. Hea ja armastusväärne. Tegelikult tahtsin oma blogi 15. veebruar avalikustada, aga siis tuli mõttejoas paus ja see venis, nii et täna on juba homme.
Lõpumärkmed:
Vahepeal on vaja hästi vähe, et olla hästi õnnelik. Vahel on vaja hästi palju, et olla natuke õnnelik.
Ma ei jäänudki teismelisena rasedaks. Hea seegi.
Aga teile nagu alati:
Naudi elu, sest muidu ma ütlen: "Naerata!"
Järgmise korrani
Janus Pinka 15. veebruar 2015
No comments:
Post a Comment