Viimased päevad teismeline ehk peaks suureks kasvama..
Hey. Laupäev, pühapäev, esmaspäev, teisipäev, kolmapäev. Olen ühikas ja ma mõtlesin, et kuna ma reedel ilmselt ei saa blogida, siis blogin täna. Kuskil on üks inimene, kellega ma ei ole kuid suhelnud. Või noh, sellised inimesi on roppu kanti, rõvedalt palju lihtsalt, julgen öelda, et sadu. Aga üks neist kirjutas mulle aski. Vahepeal tundubki, et teid saab minu blogile tagasisidet andma, kui ma ei blogi. Aga jah, käisin laupäeval õe juures ja ta ütles, et ta ei oska tagasisidet anda. Jah.. See ei ole esimene kord, kui ma seda väidet kuulnud olen. Nii et oma esimese mõttena täna selgitan teile, miks ma seda väidet enam iialgi kuulda ei taha.
Päevamõtted:
Ma ei eelda, et kui ma tagasisidet küsin, et te annate mulle 8-leheküljelise detailse vastuse iga tähe, punkti ja kirjavea suhtes. Tagasiside võib olla ülimalt lihtne. Toon kiire näite. Sa võid öelda "See on parim blogi ever, ära muuda midagi." või siis "See on ülimalt lahe blogi, aga ma arvan, et sa peaks muutma _____" või siis halvemal juhul "Sul on nõme blogi, aga kuna ma ise olen nõme ja igav inimene, kelle arvamus midagi ei muuda, siis ma ei halvusta ilma ideedeta, kuidas paremaks muuta." Ja kui te ei oska midagi blogi kohta öelda, siis on veel alternatiive: "Ma toetan su seksuaalsust ja ma luban, et ma enam ei maini enam kunagi, et sa abiseksuaalne oled, sest see ei puuduta mind." või "Minu arust oled sa imelik ja peaks enda juures muutma ______" või siis "Minu arvamus ____(midagi, millest ma blogis rääkisin) on ____." või siis "Tsau, mis teed, pole ammu rääkinud, võiks teha midagi." Nii et jah, ehk proovime ja anname mulle tagasisidet. See ei ole nii raske.
Aga siinkohal meenub üks armas idee? Põhimõtteliselt on siis vana mees ja tema naine. Ja naine ütleb, siis iga päev mehele, et ta armastab teda. Ja ükski päev mees ei ütle seda vastu. Lõpuks võtab siis uudishimu naise üle võimust ja ta küsib mehelt, et miks ta midagi kunagi vastu ei ütle. Mees naeratab ja ütleb: "Ma kunagi ütlesin, et ma armastan sind ja kui midagi muutub, eks ma annan teada." Awww, aga minu blogi kohta see ei käi. Ma ei eelda, et te iga kord tagasisidet annate, see oleks liiga palju palutud. Aga noh, kord iga natukese aja jooksul oleks tore.
Jah. Pühapäev. Järgmine pühapäev. 15. veebruar 2015. Kell 9:55 hommikul, enamvähem täpselt. Jah, just siis lõppeb mu teismelisepõli ja algab uus faas minu elus. Paljud on öelnud, et need on parimad aastad inimese elus. Tuletan siinkohal meelde, et ma olen aseksuaalne, karsklane ja laisk ehk ma ei näe väga suuri muutusi minu elus. Muidugi loodan selle 10 aasta jooksul leida mõne inimese kellega leivad ühte kappi panna. Okei, see ei ole õige väide, sest praegu on mul 3 inimesega leib samas kapis. Aga noh, saate küll aru. Keegi, keda teistest vähem vihata. Aga noh, ka selle kiire asjaga on natuke aega. Oma peamise õppetöö peaks selle 10 aasta jooksul lõpetama ja see on ilmselt suur muutus. Võibolla peaks seda aega kulutama, et leidma oma erilise asja, sest igavesti imelik olla on ka imelik. Ah jaa, tahaks siinkohal tänada peamiselt oma vanemaid, sest tänu nende toetusele, nii materiaalselt kui muul moel, on mul õnnestunud 20 aastat elus püsida. Noh, arvestades, et ma olen valge mees Põhja-Euroopas, kellel ei ole suuri majanduslikke probleeme, siis noh ütleme, et mul on olnud natuke eeliseid võrreldes ehk mõne teise 20-aastase maailmakodanikuga.
Mu vaheaeg sai lõpuks otsa. Ja algas kool. Kui aus olla, siis on tagasi normaalselt funktsioneerivaks ühiskonna liikmeks väga raske saada. Peamiselt on segajaks vist asjaolu, et ma lebotasin 3 nädalat voodis ja nüüd pean iga päev liikuma ja asju tegema. Pean toituma ja üldiselt elus püsima. Tänagi oleks auto alla jäänud. Kaks korda lausa. Nii kooli kõndides kui sealt tagasi kõndides. Mõlemal korral ületasin teed kohas, kus ametlikult ülekäiku vist ei ole, aga noh, ma olen liiga laisk, et ohutu olla. Ja siis nii ongi. Avastasin ühe asja kooliga seoses. Nimelt ma ei ole ikka veel ära harjunud asjaoluga, et mu koolikaaslased on normaalsed inimesed. Iga kord, kui nad kasvõi imepisikese killu sümpaatiat, empaatiat või viisakust ilmutavad, olen ma šokeeritud ja ei usu seda esmapilgul. Võibolla see ongi normaalne ja mina olen imelik, kes teab. Ühikaelust rääkides, mu toakaaslane pani eile õhtul klapid pähe, et ma saaks vaikuses magada ja ma nägin teda lõpuks õppimas.. See on nii imelik ja armas. Võiks öelda, et "Meil on siin suured muutused toimunud."
Ah jaa. Natsid ja kommud on ikka hinge lähedal. Võibolla on see mingi alateadlik üritus tõestada, et mina pole nii halb ja teen seda läbi selle, et tõestan, et teised ei ole halvad. Ilmselt on see interneti generatsiooni probleem, et meie tähelepanu kestab 7 sekundit või 140 tähemärki. Ja noh, mingil määral on see ka internetikangelaste ja ajalooõpetajate süü. Sest noh, kui keegi, kellele on keegi autoriteedi andnud, midagi ütleb, siis ei ole viisakas selles kahelda ja kui sa hakkad kõiges kahtlema, siis noh, on lõpptulemus üksindus ja pikad valged varrukad. Aga jah, suurema osa oma teadlikust elust olen ma enda arust kasvanud ühiskonnas, kus natsid ja kommud ja moslemid on pahad. Aga kui ma nüüd täiesti aus olen, siis ei ole ükski neist gruppidest minule otseselt kunagi midagi teinud. Või noh, okei, kommud saatsid ka minu suguvõsas inimesi "reisile", aga ma olen selle üle tänulik. Peamiselt sellepärast, et üks asi viis teiseni ja 1995. aasta veebruaris sündisin mina. Ja ilma kommunistliku reisiplaanita on see kaheldav. Samuti on kaheldav see, et kui kõik need mehed poleks mõlemas Ilmasõjas mõlemal rindel surnud, siis oleks ilmselt keegi kellegi teisega abiellunud ja lapsi saanud ja minu võrratut geenikomplekti ei oleks olemas. Aga jah, mitte Natsi-Saksamaa, NSVLi või ISi tegudest ei taha ma rääkida. Ma tahan rääkida natsionaalsotsialismist, kommunismist ja islamiusust.
Kuna keegi mu natsionaalsotsialismi kaitsele eelmises sissekandes vastumeelt ei avalikustanud, siis usun ma, et kõik on selle osas korras. Nii et võtame kommunismi ette. "Kommunism või kommunistlik ühiskonnakorraldus kui teoreetiline sotsiaalne ja majanduslik süsteem on egalitaarse ühiskonna tüüp, kus ei ole eraomandit ega sotsiaalseid klasse, riiki ega perekonda. Kommunismis on kõik varad ja tootmisvahendid ühiskondlikus omandis ja kõik inimesed on võrdsed nii sotsiaalselt kui majanduslikult. Kuulsaim kommunistliku ühiskonna põhimõte on: Igaühelt vastavalt tema võimalustele ja igaühele vastavalt tema vajadustele" - wikipeedia. Ehk jah. Kui me saame üle oma arvamusest, et kõik venelased on sitapead (ka sellega ma ei nõustu, aga ehk jätame selle järgmiseks korraks), siis ehk mõistame, et kommunism idee baasil on pea kõigi meie mõtetest läbi käinud. Ühiskond, kus kõik on võrdsed ja selleks, et olla ühiskonnaliige pead sa oma koha välja teenima. Kuid kuna Stalin pani inimsed rongi peale, siis on kõik kommunistid pahad ja what not. Ausalt, ära heiti ideoloogiat, sest keegi võttis selle ja lisas sellele pahasid asju. Ideoloogia ise on hea, teostus halb, oota pigem järgmist katset. Pealegi ei ole ilus kommunismi NSVLiga seostada. Sest wikipeedia sõnul: "Sõnad "kommunism" ja "kommunist" tulid kasutusele Prantsusmaal pärast 1830. aasta revolutsiooni." Viva la revolution ehk minu valgustusolemus mõtleb, keda veel kaitsta. Ilmselt usklikke, aga milliseid, miks ja mille eest.
14. veebruar. Püha Valentini päev. OMG, see on ka ristiusuga seotud püha. Aga enne kui te elevile lähete, siis jah, ka selle püha võttis kristlus üle ja määris sinna lihtsalt oma asja peale. Jah, aga usu ülevõtmised ei ole minu teema praegu. Pigem on see asjaolu, et kogu internet on täis asju 3 sorti asju, mis mulle ei meeldi. Esiteks inimesed, kes halavad enam kui ühel korral, et nad on sellel päeval üksinda. Enamus neist on ülejäänud 364 päeva üksinda. Nii et, nautigu allahinnatud šokolaadi ja kõik saab korda. Teiseks need, kes postitavad südamekesi, luuletusi, inspireerivaid tekste ja muud sellist peale sunnitud armastuse asja. Kas ülejäänud 364 päeva ei peagi armastama ja hoolima? Siis ei olegi ju see nii raske. 24 tundi suudaks ka mina ilmselt viisakas ja tore ja sõbralik olla. Ja kolmas grupp, kes on kõige hullemad, sest nad on kõige levinumad ja irooniliselt olen ka mina seal grupis. Nimelt need, kes vinguvad esimese kahe grupi olemasolu üle. Nad häirivad mind vaid sellepärast, et liiga sageli on nad ühes neist rühmades ja neid on nii palju. Jube lausa. Aga jah, ka mina olen väga suure tõenäosusega sel päeval vallaline ja paremal juhul mõne sõbraga, nii et armastus lohiseb kaarega mööda. Aga noh, mis ma ikka kritiseerin.. On ju väide, et "ei takista vallid, ei takista kraav...."
Ja viimase mõttena. Räägiks teile sellest, et käisin Tallinnas muusikali "Savisaar" vaatamas. Võiks öelda, et see on omamoodi kultuurielamus, aga mina ei soovita seda. Esiteks minu poliitilised teadmised olid liiga väikesed, et suurest osast naljadest aru saada. Lisaks olin ma kohutavalt unine. Aga ei, see oli omamoodi meeldiv kogemus. Suurema osa päevast veetsin siis Inglikesega, aga kuna ta umbes iga 17,6 sekundi tagant ütles, et ära sellest blogi ja ära sellest ka blogi ja mida kõike veel, siis ma ei teagi, mida teile öelda. Äkki ei peagi midagi ütlema, äkki jäävad lihtsalt need kõige üleval olevad sõnad. Kuigi üks häiriv asi oli, sest ma olen oma blogi ja mu ideoloogiad on siin ja ta teab vist kõike detailselt ja see oli vahel liiga kummaline. Aga ikkagi oli tore. Aga jah. Üks kummaline asi oli. Nimelt, mu õde küsis, kas minu ja Inglikese vahel on midagi ja siis ta tegi teadmata arvu pilte (tähendab mina ei tea, kui palju neid on) ning saatis need mu emale. Kui tagasi koju jõudsin, pidin kuulama ema võrratut teooriat, kuidas minu ja Inglikese kehakeel kuidagi näitab, et meie vahel on suur ja piiramatu armastus ja mida kõike veel. Ja selline käitumine ei meeldi mulle, sest minu arust minevikku vaadates ei ole selline käitumine mitte kordagi hästi lõppenud. Nii et kui see pole palju palutud, siis palun ärge arvake minu armastusseikluste osas mitte midagi. Ma olen ikka veel selles kummalises faasis, kus kõik peale hetkearmumiste tundub piina ja valu tekitava protsessina. Ma tõesti ei ole monogaamne romantik. Pigem nagu Leopold (kuigi mul on suuri kahtlusi, et kõik teist teavad, keda/mida ma mõtlen), aga võibolla mitte nii sõbralik, sest see nõuaks pühendumist.
Lõpumärkmed:
"Your pain was my pleasure, your sorrow my joy
I feel now I've lost you to health and good cheer"
Aga teile nagu alati:
Naudi elu, sest kusagil on ka sinu jaoks kaisukaru või midagi.
Järgmise korrani
Janus Pinka 11. veebruar 2015
No comments:
Post a Comment